Lapsena mulle loomaaiad meeldisid. Läksin laupäeviti läbi Kadrioru pargi tolleaegsesse Tallinna loomaaeda, sain ilma piletita sisse, sest käisin ahvimajas abiks ja tundsin elukatega suhtlemisest palju rõõmu. Naljakad, sõbralikud, armsad ja mõned olid kurjad ka. Nagu inimesed, aga teistmoodi. Loomade kuulamine, nägemine ja mõistmine tulid palju hiljem koos empaatia ja raamatute lugemisega. Durrell tundus kõige loomasõbralikum inimene, aga täna suhtun loomaõiguslasena sellessegi kriitiliselt.
2015. aastal oli Eestis maailmakuulus fotograaf Jo-Anne McArthur, kes muuhulgas käis ka Tallinna loomaaias pildistamas. Kedagi kaasa ei tahtnud, sõitis trolliga Õismäe poole ja veetis seal terve päeva. Osa neist piltidest on veebist leitavad, osa Jo-Anne raamatus “Captive” (vangistuses), aga Tallinna loomaaia nime sealt ei leia. Palusin mitte kirjutada, kus need pildid tehtud on. Mulle nimelt tundus, et Eesti ühiskond ei ole sugugi valmis selleks, et meie loomaaedu rahvusvaheliselt kritiseeritaks ja pealegi oli seda enne ENDCAPi organisatsiooni poolt ka närviliselt tehtud ja see ei andnud kuigi head tulemust. Teine põhjus oli palju pragmaatilisem ja konkreetsem. Nimelt aitasid mõned eksperdid Tallinna loomaaiast meil karusloomakasvanduste vastast kampaaniat teha, Kaudselt ja ka konkreetsemalt ka kui vaja. Ja see tähendas, et loomaõiguslastel ei olnud üldse õige aeg end loomaaednikele vastandada.
Muidugi ei küsitud mitte ainult üks kord kogu kampaania ajal, et mis need loomaaiad paremad on? Nii karusloomafarmides kui loomaaedades elavad loomad ju vangistuses, sõltuvad täielikult nende eest hoolitsevast inimesest ja lõpuks nad sinna ka surevad. Eks me vastasime nii nagu ongi: loomaaedadel on ka hariduslik ja teaduslik eesmärk, mida kasvandustel kindlasti pole, loomade eest hoolitsetakse paremini, mida üldjuhul tehaksegi, loomaaedades kehtivad tingimustele teised standardid jne.
Loomaaia direktorile, Tiit Maranile, ma Jo-Anne pilte muidugi näitasin. Ühel neist oli oma puuris selili mustvalgena kujutatud armadill, kes niimoodi magas. Tiit arvas, et fotograaf vist ei tunne eriti loomi, sest sellel polnud ju häda midagi, lihtsalt magas. Jo aga oli pildi albumisse pannud hoopis troostitu keskkonna pärast. Betoon ja raudtrellid ei ole kindlasti loomale loomulik keskkond.
Ja eks selles asi ongi. Ma ei vaidle, et on neid loomi, kes end loomaaias üsna hästi tunnevad, aga mitte kõik. Ja muidugi on neid, kes on sinna sattunud sellepärast, et neil oli abi vaja ja loomaaias on inimesed, kes oskavad aidata, aga nemadki on vähemuses. Kontseptsioon, mille järgi on tundlikke olendeid õigus puurides pidada, ei kõlba ju kuskile.
Tänasel päeval ei saa ma mööda mõelda ka Ukraina loomaaedadest, kus talitajad loomi uimastatuna keldrites hoiavad, et need stressi tõttu hulluks ei läheks ja ära ei sureks ja kus osad loomad surevadki lihtsalt nälga. Meil muidugi ei ole nii, sest sõda ei ole, aga tuletan seda koledat näidet meelde sellepärast, et loomadelt on ära võetud võimalus end kaitsta, põgeneda, ellu jääda – viimane peaks olema ju nende kõige esimene instinkt. Nagu meil kõigil.
kkadri 