Lihtsalt loomasõber

Hellika Landsmann on justkui alati loomakaitseringkondades olemas olnud ja pole olnud põhjust küsida, millal ja kuidas ta sellesse valdkonda sattus. Hiljuti köitis tähelepanu üks omanäoline reisikirjeldus, mida tavalisest suurem seltskond Facebookis jälgis; “Ju siis seda järjejuttu oli tore lugeda ja pealegi ei pidanud ma igaleühele eraldi kirjutama”; arvas Hellika ise, kes just jõudis tagasi “Helen Woodward Animal Center” korraldatud konverentsilt Californiast, millele järgnenud kolmepäevast õppimismaratoni Hellika oma järjejutus tutvustaski. Ja ega see väga tavaline olegi, et üht loomakaitsjat teisele poole maakera rääkima kutsutaks. Tegelikult on Hellika olnud teadlikult loomakaitses juba 2006st aastast, sest just siis lõpetas ta kooli ja astus Eesti Loomakaitse Seltsi liikmeks. “Lapsena käisin konni päästmas, teadsin, et kodutut kassi tuleb aidata ja loomi ei tohi lüüa, aga see oli nii loomulik, et teadlikuks loomakaitseks seda nimetada ei saa”, rääkis Hellika, kes on töötanud ELSi hädajuhtumite telefonil, olnud samas ka juhatuse liige ja pidanud ka Tallinna loomade varjupaiga juhataja ametit. Praegu on Hellika ringiga jälle tagasi Tallinna linnavalitsuses, täpsemalt Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametis ja tegeleb hulkuvate lemmikloomade probleemidega. Hetkel on tal käsil avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriõpingud ning saadud kutse ka Lennuakadeemiast, mistõttu on ta töötanud ka lennunduses. “Ma olen tõesti katsunud vahepeal teha ka midagi muud kui loomi kaitsta, aga ei saa. Hoiukoduloomade üle arvepidamine läks 50 juures sassi, ilmselt on neid olnud aja jooksul üle saja, aga ikka jõuan sama teema juurde tagasi”. Ja tõepoolest, see on loomakaitsjate puhul vist päris tavaline, et raske teema juurest mingiks perioodiks põgenetakse, et avastada, et teemaga tegeletakse seljuhul oma vabal ajal ja pääsu pole.

Tööalaselt oli õppekäigul oluline teada saada, millised on sealsed loomade karantiinitingimused, kuidas vabatahtike võrgustik on üles ehitatud, mis osa on fundraisingul jne, aga Hellika käis ka loomaparkides nagu Sea World ja Wild Animal Park, mis oma valdkonda tundvale loomakaitsjale just lemmikkohad ei ole. “Ega mul ei ole vaja minna ise sigalasse või tapamajja, et teada saada, kuidas loomad end seal tunnevad,” ütleb Hellika, kes loomaparkides ikkagi kohal käis. Külastustest saab ta hea uudisena kokkuvõtte teha, et loomaparkides toimub palju sellist, mida kodulehelt ei leia. Põhirõhk on seal nimelt metsloomade päästmisel; kord toodi rannast ära hülgepoeg (seda võivad teha ainult asjatundjad!), kelle ema oli hüljanud, siis käidi merilõvi päästmas, kes millegipärast mitmendat korda kiirteele tikkus jne. Sea Worldi päästepoolel on kiirabibrigaad ja hea meditsiinitehnika, päästetakse pelikane, kajakaid, hülgeid, merilõvisid jne. Oluline on, et kõik päästetud loomad proovitakse loodusesse tagasi saata. Loomaparke rajati peamiselt seitsmekümnendatel, enam neid juurde ei tehta ja on näha, et olemasolevate tegutsemispõhimõtteid muudetakse.

Hellika konverentsil esinemise põhiteemaks kujunes hoopiski Ukraina. Eesti ei ole ju Ukrainast kuigi kaugel, eriti ameeriklaste jaoks. Küsiti, kuidas ja kelle kaudu aidata ja selle otsustamine ongi ju vahel keeruline, sest sõjaolukorras ei saa alati korralikku tagasisidet ja kontaktid katkevad. Viimane abistatud organisatsioon on “Happy Paw”, millele osteti auto, sest senini viisid nad pikkade vahemaade taha loomadele toitu jalgrattaga. Hellika selgitas, kuidas on sõjapõgenikest loomade abistamine Eestis korraldatud, mida teevad meie organisatsioonid ja sedagi, et tegemist ei ole kodusõjaga, sest endiselt on neid, kes niimoodi arvavad. “Ma rääkisin, mida on teinud vene sõdurid ja sellest, kuidas üks mu tuttav loomakaitsja tema kümne koeraga omaenda kodus maha lasti jne. Et küüditamine ei toimu meie maailmaosas sugugi esimest korda jne. Kuulajate jaoks oli see kõik ebareaalne”. Enne kojusõitu küsiti Hellikalt, kas ta ikka tahab tagasi minna ja kas ta võiks äkki kõigi oma loomadega hoopis Californias elada. “Mul on tegelikult kõikidele loomadele europassid tehtud ja kuskil sisimas ka valmisolek lahkuda, aga loodetavasti seda siiski ei juhtu”; räägib Hellika, kelle abikaasa töötab Eesti Kaitseväes.

Räägime sellestki, mis võiks olla need kõige olulisemad asjad, mis maailmas peaksid muutuma, et loomade olukord paraneks ja jõuame muidugi inimeseni. Inimene on see, kes peaks aru saama, et looma elu eesmärk ei ole inimesele kasulik olla, et loom on sõber ja perekonnaliige, kellele ei tohiks haiget teha. Inimesed ei tohiks mööda kõndida kui keegi abi vajab või kui naaberkorterist hirmsat haisu tuleb, sest seal kasvatakse hirmsates tingimustes lemmikloomi müügiks. Hellika räägib sellestki, et seoses sõjapõgenikega on tekkinud uus probleem, paljud neist ei taha oma loomi steriliseerida, sest tõukoerakutsikate eest võib saada raha, mida neil väga vaja on. “Peame tegema ennetustööd, harima lapsi, nii palju on teha”, räägib Hellika, kelle suurimaks sooviks on muidugi see, et tema tööd ühel päeval üldse vaja ei oleks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s