Aga kust vegan Hiiumaal süüa saab?

See tekst ilmus kõigepealt 29. juuli Hiiu lehes.

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks – ega vegan niisama lihtsalt nälga ei jäägi, sest arvestades, kui keeruline oli veel mõni aasta tagasi vegan olla, peab ta suhteliselt leidlik olema ja ongi. Tänaseks on Eestis vegantoitumine nii mugav, et pingutama ei pea ja saab puhta südame­tunnistusega süüa, mida soovid. Pealegi on Eesti vegankogukond nullindate keskel just Hiiumaal hea hoo sisse saanud, nii et küllap neid kisub siia ka edaspidi.
Kui ma veganina esimest korda Hiiumaale tuleks, siis ilmselt vaataksin rahvus­vahelisest portaalist “Happy Cow”, mida mõttekaaslased soovitavad ja leiaksin sealt ainult “Mamma mia” ja tema ülihead veganpitsad, kuhu küll päris alati veganjuustu peale panna ei ole, aga seda juhtub harva.
Eestikeelselt lehelt Taimsed Valikud on Hiiumaa kohal tühi koht ja seal ei reklaami end ükski vastav söögikoht, järelikult tuleb endal sotsiaalmeedias ringi vaadata ja sõpradelt küsida.
Poodidele pole midagi ette heita, Hiiumaa kaupluste kaubavalik on kaasaegne ja tegelikult leiab otsimise peale kõike, mida vaja, aga näiteks puhkuse ja reisimise ajal tahaks ju muretult väljas ka söömas käia. Seda, kas kohvi peale taimset piima ka saab, tuleb ilmselt igast toidukohast eraldi küsida ja tihtipeale saabki.
Sotsiaalmeedias näljasena toidu­kohtade menüüsid uurides väga lihtne infot leida ei olegi. Et päris kindel olla, tuleks igal pool kohal käia. Nii et kui alljärgnevast infost nüüd midagi päris valesti kirja pandud on, siis andke Suvelehele teada.
Selgub, et Hiiumaal on päris palju selliseid toidukohti, kus menüüs midagi veganitele ei olegi. Näiteks: Rannu pubi, Kõrgessaare sadama kohvik, Ratturi talu kohvik, El Jefe Beach Bar, Meite Möte, Gahwa, Pritsumaja Pubi, Sõnajala söökla, Sõru Kõrts, Kork, Kärdla burks, Kati söögituba, Iiumekk resto ja Õlletare. Muku tare ütleb oma lumisel Facebooki lehel, et proovitakse vastu tulla eri­soovidele, mis paneb mõtlema, et äkki on mõnes kohas veel nii. Juhtumisi teab kirjutaja, et Hõbekala kohvikus, Baabades, Linnumäel ja Pihla Inspiratsioonitalu suvekohvikus teatakse, mida veganitele pakkuda ehkki menüüst sobivat ei leia. Kohvik Kärdlast, Emmaste tee­majast ja Viigrist saab nälja korral tavalisi või bataadifriikaid, aga ega see kedagi palju rõõmsamaks ei tee. Selliseid toidukohti, kus on valikus üks roog veganitele, on meil ka. Üks neist on Magus Mari, mis on võtnud üle veganite lemmikkoha Hõng Kassari Rahvamajas. Vastuolulise nimega toidukoht Lest ja Lammas pakub veganitele eesrindlikult lillkapsasteike, aga ilma kastmeta – veganitele mõeldud valik, aga mitte vegansõbralik, ütleb selle peale kohalik vegankogukond. Külaseltsi Muhv nädalavahetusel avatud mitmepäevakohvik pakub ühte kindlat lihtsat läätserooga, millest saab kõhu täis, aga mis kindlasti ei ole lausa gurmeetoit ja see polegi toidukoha eesmärk. Kiitus sellegi eest. Ambrosia menüüs on spinatiriis ja kuuldavasti on päevapakkumine vegan, aga nende Facebooki leheküljelt seda ei leia. Kiidetud Kpt. Malmis on menüüs suvikõrvitsa vegan pasta ja Ristna Surfikohvikus saab veganburksi. Roograhus saab aegajalt veganjuustuga pitsat. Olerexis on ka veganvalikud, aga seal tasub uurida, kas ikka on, sest nagu hiljuti selgus, nende keskmajas ei teata päris täpselt, mis see vegan tähendab ja vähemalt kastmetes on ikka mingeid loomseid koostis­osi, mida seal ei peaks olema.
Teiste toidukohtade seast esile kerkivaid on ka päris mitu. Soovitada võib kohvik Ruudi tomatist bulguripada taimse lihaga; Rannapaargut, sest seal on menüüs korralikult märgitud, mis on vegan ja mida saab sellisena tellida; Riksi kohvikus on hea vegan tempura; Kalana ÄÄRes on suvine tofuga salat, päikesekuivatatud tomatitega baklažaan ja vegan pitsat saab ka. Selle artikli honorari eest läheksin ilmselt Ungrusse sööma ja maitseksin Papardelle pastat röstitud paprika ja mandli kastme, krõbeda pähkli ja aedharakputkega.
Nii et tegelikult valikut nagu on ja võiks justkui rahule jääda, aga päriselt ikkagi ei jää. Valikus võiks olla ka pannkooke ja võileibu, suppe ja kooke ja selliseid häid koduseid toite nagu kartulipuder kastmega või näiteks kartulisalat – aga ikka ilma loomsete koostisosadeta.
Tundub ka, et need ajad on alles ees, mil toidukohad aru saavad, et Hiiumaal on olemas kõik taimsed puhtalt kasvatatud toiduained, millest maailmatasemel kaasaegset toitu teha. Siinsed metsad ja talud pakuvad selleks kõike; kikerhernestest ja kanepist kuni šampinjonide ja murakateni. Siinses kogukonnas on ka piisavalt teadmisi kriisitoidust, metsatoidust, pärimustoidust, toidu kasvatamisest, kogumisest, säilitamisest ja toidu­sõltumatusest.
Nagu lugeja tõenäoliselt juba aru sai, tegutseb Hiiumaal ka välja­õppinud veganpolitsei, kes järgmine kord luurab ringi arvatavasti kohviku­päevadel.
Ja lõpuks teeme siis veel ühe asja selgeks: veganlus on tulnud, et jääda. Peale Teist maailmasõda taimetoitlaste hulgast välja­kasvanud ülemaailmne liikumine muudkui kasvab. Eelkõige on tegemist muidugi eetilise maailma­vaatega, mis teab, et loomi ei tohiks ekspluateerida. Peale seda, kui kõigile selgeks sai, et lihatootmine on ka kliima­soojenemise üks peamisi põhjustajaid, leiab see elulaad muidugi järjest rohkem toetajaid. Ka Hiiumaal.

Lahendus, mis meile ei meeldi

See lugu ilmus kõigepealt juulikuu ajakirjas Vegan.


Loomaõiguslased on täna nagu väike frustreerunud kogukond, kes teab
maailmapäästmise saladust, mida keegi ei taha vastu võtta. Saladust, mida me ei hoia
kiivalt enesele, vaid üritame levitada, aga see pole seni õnnestunud.


Kuna maakera on omadega läbi, siis ei ole enam võimalik ka kogukond kokku korjata ja
ühiskonnast välja – metsa elama minna. Metsa ei ole enam nii palju alleski ja vaevalt, et
empaatilistel inimestel õnnestub kõrvad ja silmad kinni panna selle ees, mis loomadega
ülejäänud ühiskonnas toimuma jääb.
Sestap peaksime oma sõnumit veelgi valjemalt kuulutama, leidma üles need õiged strateegiad
ja taktikad, mis edendaksid vägivallatut maailma ja ühtlasi aeglustaksid kliimasoojenemist.
Tuletagem veelkord meelde: 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja
Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti,
millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes
nii laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel
kohal.
ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki
ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja
bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Seejuures tapetakse aastas umbes 80
miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud
maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Samal ajal on Euroopa Liidu eesmärk saavutada

aastaks kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Need kaks asjaolu räägivad üksteisele justkui vastu? Kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine
suureneb intensiivpõllumajanduse ehk loomatööstuse tõttu, mitte ei vähene.
Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud 7. loomaõiguste konverents oli sel aastal samale
teemale pühendatud. Konverents pealkirjaga Loomaõiguslus Keskkonnakriisis otsis vastuseid
küsimusele, kuidas ühendada loomade õigused püsivalt keskkonna jätkusuutlikkuse teemaga?
Loomseid tooteid kutsutakse küll vähem tarbima, aga inimkonna eluspüsimise ja planeedi
päästmise kaalutlustel.
Üks konverentsil esinejatest, aktivist Dan Kidby rääkis taas sellest, kuidas kliimakriisi
peatamisel ja loomade vabastamisel on olemas ühine lahendus. Teine, Richard J. White lisas
sellele tausta, et tegelikult peaks selleks maailmakord muutuma, kirjeldades anarhistlikke
geograafiaid.
Kriitiliste loomauuringutega tegelejad ja aktivistid räägivad võimalikust lahendusest ja
toidurevolutsioonist ju aastaid, vaieldes seejuures küll mõistete ja taktikate üle, aga on
peamises siiski ühel meelel: vaja on toidurevolutsiooni, mida toetab ka ülaltoodud ÜRO
raport. Ei tee vist paha veelkord eetikat meelde tuletada – loomade õiguseid ei tohi sealjuures

unustada. Toon näite: oletagem, et taimsele toidule ülemineku jaoks oleks kellegi arvates vaja
teha nn mõistlikes kogustes loomkaitseid, kas me siis kiidaksime need heaks?
Kriitilise pilguga peavoolumeediat jälgides tundub, et äkki on midagi vaikselt ikkagi
muutumas, üks artikkel soovitab ise rohkem toitu kasvatada, teine varuda, kolmas kokku
hoida. Ekspressi juhtkirjas on kerge irooniline vihje lihasöömise vähendamise vajalikkuse
kohta jne. Aga kui näen meedias avaldatud fotot, millel Ukraina sõdur kaevikus Eestist pärit
lihakonservi sööb, siis tekivad mul muidugi keskmisest erinevad mõtted. Üks neist ei kuulu
mulle endale ja on midagi sellist, et niivõrd suure kriisi ajal ei sobi loomade õigustest rääkida,
ja teine neist vaagib, kuidas me saaksime seda olukorda ära kasutada. Ma ei tea, kas see on
võimalik – sõda halvab edasiviivat mõtlemist, majandust, ühiskonna arengut.
Ja samal ajal on viimane aeg jõuda infolevitamise järgmisesse etappi. Olemasolev lahendus
on praegu takerdunud väikese kogukonna teadvusesse. Enne ei muutu midagi, kui taimsest
toidust teab iga lasteaialaps. Kui suur maailmamuutus on põhikooli õppekavas, osa
õpetajakoolitusest, kajastub selgelt põllumajandustoetustes, teadusgrantides ja toiduliidu
viisaastakuplaanis. Kui sellega tegeleb kogu Maaülikool ja Maaeluministeerium, rääkimata
koalitsioonilepingutest, erakondade programmidest, valitsuse tegevuskavast ja presidendi
aastapäevakõnest. Kus on see nõks, mis selle kõik käima lükkab?!