Seisan laval ja räägin tühjale saalile

See luuletus on metsas kirjutatud. Kohe peale seda eksisin korraks ära, aga mitte sellepärast, et mets oleks suur ja paks vaid, et ma unustasin hetkeks ära, kuspool tee on. Luuletusi ma tavaliselt ei kirjuta, aga viimasel ajal elan nii, et mul on aega. Ja kui on aega, siis juhtub igasuguseid asju.

Fridays for Future Eesti korraldas eile, 27. augustil, Tartus ürituse: “Climate Live 2022 – tuleviku nimel”. Kontserdile kutsuti kokku muusikud ja kirjutajad, et seekord niimoodi otsida lahendusi paremaks tulevikuks. “Milline oleks tulevik kui hakkaksime kohe paremaid otsuseid tegema?”.

Aga minu luuletus seal metsas tuli hoopis selline lootusetu. Tulevik on seal teistmoodi. Ja üles riputasin sellepärast, et see endal meelest ei läheks. Ja Farištamole erakordselt hea esituse eest veelkord aitäh.

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

olen unustanud oma nime

et Hiiumaal mäkra ei elanudki

ja kui ma rattaga lompides sõitsin

tol korral kui metsa eksisin

siis küsis see suurte silmadega vasikas

ega ma ei tea, kus ta ema võiks olla

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

et must lagi on meie toal

et ma võtaks lillesideme,

et me läksime rukist lõikama

ja taevas olid roosad õhtupilved

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

Et yesterday all my trouble seemed so trouble

aga ega nad ei usuks niikuinii

sest ma olen andmekandja

ja räägin lindilt juba sajandeid

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

Juba sajandeid

Ja mulle tuleb meelde

et täiesti väikese tähega

mu nimi on inimene

Foto: Kaia Konsap

Kirjuta alla!

Tänane lühike tekst sisaldab ettepanekut kirjutada alla kolmele olulisele petitsioonile. Kui te seda teha ei kavatse, siis ärge parem edasi lugege. Või siiski? Tegelikult tahtsin selgitada, miks ma ise polnud kuni tänase hommikuni alla kirjutanud. Mulle nimelt ei meeldi. Ei meeldi avada veel üht uut lehekülge, vaadata, mismoodi see allakirjutamine seekord käib, veenduda, et tegemist on ikka vajaliku algatusega jne. Mis sellest, et ma tean, et allkirjade kogumisel on alati päris mitu eesmärki. Esimene on tavaliselt see, et vajaliku hulga allkirjade kokkusaamisel käivitub protsess – Kui näiteks 1 miljon Euroopa Liidu kodanikku millegi muutmiseks oma allkirja annab, siis on võimalik EL institutsioonidel lihtsamini midagi teha. See on demokraatlik töövahend ja Eestile ei anna see väga keerulist ülesannet, sest meid on vähe ja sestap on ka allkirju vähem vaja. Teine eesmärk on inimesi teavitada ja otsustajatele märku anda, et probleem on olemas. Ja muidugi on oluline allkirjade kogujat usaldada, eriti sel juhul kui ei ole aega kõikidesse detailidesse süveneda. Või ei jaksa, sest ei taha emotsioone, mis süvenemisega kaasnevad. Loomakaitse puhul on tihtipeale nii.

Mu vastumeelsus allakirjutamisele algas ilmselt tänu mitmekordsele läbipõlemisele. Loomaõigusaktivisti arenguloos on palju frustreerivaid asjaolusid, aga üks on kindlasti see, et sinult hakatakse ootama liiga palju. Kuna enamust inimestest niikuinii teema liiga palju ei huvita või nad hoiavad sellest kui raskest ja ebameeldivast eemale, siis langev aktivistidele jube koormus. Kui juba oled loomakaitsja, siis tee kõike – korja viimane kui kass üles, algata, kirjuta, esine, sõida, seleta, räägi, helista, kogu, vaidle, mine – ja kirjuta alla. Kuhjuva stressi vastu kaitseks võib tekkida üsna rumal protest, millel pole mõistusega suurt pistmist. On tõrge ja kõik. Ja kui siis keegi veel küsib, et miks siis sinu allkirja ei ole, muutub tõrge suuremaks ja endast hakkab päris hale. Kas siis ülejäänud miljoni käest ka küsitakse, miks just mina jne.

Võin kinnitada, et omaaegne läbipõlemine tõi veel imelikumaid tagajärgi kaasa. Aga vähemalt sellest ühest blokist on lõpuks võimalik üle saada. Tegin algust ja kirjutasin täna hommikul alla kolmele olulisele petitsioonile ja palun teil sedasama teha.

Esimesega neist on kõige kiirem, sest tähtaeg on augusti lõpus. See on üle-euroopaline kampaania, millega reguleeritakse jälle loomkatseid. Ei tasu end eksitada sellega, et vähemalt kosmeetikatööstuses on need ju keelatud? Päriselt ikkagi ei ole, teised seadusandlikud aktid võimaldavad katseid endiselt. Kirjuta alla: https://endanimaltesting.eu/en

Teise petitsiooni eesmärk on keelustada kogu Euroopas karusloomafarmid. Ja jälle – ei tasu end eksitada sellest, et need on ju Eestis keelatud. On, sest aktiivsus ja õige ajastamine võimaldas seda teha, aga igal pool nii ei ole ja tuge on vaja: Kirjuta alla: https://www.eurogroupforanimals.org/fur-free-europe.

Ja kolmas on Eesti petitsioon – Loomuse oma. Olen ka seda meelt, et pole vaja veel üht tapmismeetodit legaliseerida ja sestap kirjuta alla:

Kuulitalu aknakohvikust

“Need kohad, kust me toorkord jahu otsisime, muutuvad su jutus küll iga kord imelikumaks”, ütles hea sõber Katharina kui ma järjekordsele huvilisele Kuuli talu aknakohvikust rääkisin. Asi on selles, et vahetevahel tuleb sellest kohvikust rääkida, eriti siis kui keegi pakub, et ma võiksin Hiiumaal vegankohvikut või –söögikohta pidada.

Aknakohvik tegutses pop-up (või aken lahti!) kohvikuna 2007-2019 ja esimestel aastatel oli tegu pigem privaatkohvikuga, mis toitlustas loomaõiguslaste koolitusi ja laagreid. Meie kamp käis ja pakkus süüa ka erinevatel üritustel, sest teisi vegantoidu tegijaid alguses lihtsalt ei olnud ja lõi akna lahti oma õue peal korraldatud heategevusüritustel ja koolitustel.

Katharina kommenteeris mu mälestust festivalist Fantast, mis segastel põhjustel ja eriti emmastepoolsete naabrite meelehärmiks Kuuli talus kunagi toimus. Mõned aastad tegutsenud festivali iseloomustas DIY ja kindel kodukootus. Muusikas mööndusi ei tehtud, aga lava ja kõik muu selline oli valmistatud sellest, mis parajasti kohapeal olemas oli. Esimene festival toimus näiteks Muhu saarel Liival, kus mina oma suure koeraga kolm päeva lõkkel süüa tegin. Kohvivett sai küll keeta, aga rohkemaks elektrit ei jagunud. Vegansööki muidugi. Kuulil toimuvaks Fantastiks oli asi juba arenenud, süüa tehti köögis sellise hooga, et kui varahommikul jahu otsa sai, pöörati terve maja pahupidi, et seda kuskilt leida.

Ma ise nimetasin tollaseid kohvikupidamisi ekstreemtoitlustamiseks, sest terve mõistusega inimene ei tee kolmesajale inimesele lõkke peal läätserooga, aga ega aktivistid ei teegi alati väga alalhoidlikke asju. Eesmärk oli ikka vegantoitu tutvustada ja samal ajal ka tegutsevale varjupaigale raha teenida. Jahuotsijad olid kõik rõõmsad vabatahtlikud, kellest nii mõnigi hiljem kuulsates veganrestoranides töötas.  

Ja ega me siis ainult veganlust ei tutvustanud. Looduslähedast elulaadi ja keskkonnasõbralikkust ikkagi ka. Ühel hetkel selgus näiteks, et meie majapidamises oli 400 taldrikut, mõned neist Uue Maailma Seltsimajast maha kantud, mõned varjupaigale annetusmüügiks kingitud jne. See andis võimaluse pakkuda süüa tavalistest nõudest ja mitte kunagi ühekordseid kasutada.Mäletan, et näiteks Hiiu Folgil oli see omalajal paras hitt ja jäi kõigile silma.

Ärge saage valesti aru, ma pole mingi hea söögitegija, liiga kärsitu loomusega selle jaoks – aga järjekindla loomaõiguslasena teen või tegin kõike, mis tarvis, et loomsevaba toitu propageerida. Praegu oskab igaüks hummust teha, aga siis oli see rohkem meiesuguste pärusmaa. Või näiteks ilma munata kooki, mis tundus tollal täiesti võimatu. Paar aastat tagasi, kohvikutepäeval, pidasime Kuuli talu 120ndat sünnipäeva ja siis oli aknakohvik viimast korda avatud. Osa meeskonnastki sama, mis päris alguses.

Blogipostituse tegin täna sellepärast, et algab Hiiumaa kohvikute nädalavahetus ja rõõmustavalt mitmes neist on ka veganvalikud olemas. See tähendab, et kohvikuid saavad nautida ka need, kellele loomad ja keskkond ja planeedi tulevik korda lähevad. Kõlab dramaatiliselt, aga täpselt nii ju ongi. Ja sellepärast ka, et ajalugu kuskil kirjas oleks.