“Need kohad, kust me toorkord jahu otsisime, muutuvad su jutus küll iga kord imelikumaks”, ütles hea sõber Katharina kui ma järjekordsele huvilisele Kuuli talu aknakohvikust rääkisin. Asi on selles, et vahetevahel tuleb sellest kohvikust rääkida, eriti siis kui keegi pakub, et ma võiksin Hiiumaal vegankohvikut või –söögikohta pidada.
Aknakohvik tegutses pop-up (või aken lahti!) kohvikuna 2007-2019 ja esimestel aastatel oli tegu pigem privaatkohvikuga, mis toitlustas loomaõiguslaste koolitusi ja laagreid. Meie kamp käis ja pakkus süüa ka erinevatel üritustel, sest teisi vegantoidu tegijaid alguses lihtsalt ei olnud ja lõi akna lahti oma õue peal korraldatud heategevusüritustel ja koolitustel.
Katharina kommenteeris mu mälestust festivalist Fantast, mis segastel põhjustel ja eriti emmastepoolsete naabrite meelehärmiks Kuuli talus kunagi toimus. Mõned aastad tegutsenud festivali iseloomustas DIY ja kindel kodukootus. Muusikas mööndusi ei tehtud, aga lava ja kõik muu selline oli valmistatud sellest, mis parajasti kohapeal olemas oli. Esimene festival toimus näiteks Muhu saarel Liival, kus mina oma suure koeraga kolm päeva lõkkel süüa tegin. Kohvivett sai küll keeta, aga rohkemaks elektrit ei jagunud. Vegansööki muidugi. Kuulil toimuvaks Fantastiks oli asi juba arenenud, süüa tehti köögis sellise hooga, et kui varahommikul jahu otsa sai, pöörati terve maja pahupidi, et seda kuskilt leida.
Ma ise nimetasin tollaseid kohvikupidamisi ekstreemtoitlustamiseks, sest terve mõistusega inimene ei tee kolmesajale inimesele lõkke peal läätserooga, aga ega aktivistid ei teegi alati väga alalhoidlikke asju. Eesmärk oli ikka vegantoitu tutvustada ja samal ajal ka tegutsevale varjupaigale raha teenida. Jahuotsijad olid kõik rõõmsad vabatahtlikud, kellest nii mõnigi hiljem kuulsates veganrestoranides töötas.
Ja ega me siis ainult veganlust ei tutvustanud. Looduslähedast elulaadi ja keskkonnasõbralikkust ikkagi ka. Ühel hetkel selgus näiteks, et meie majapidamises oli 400 taldrikut, mõned neist Uue Maailma Seltsimajast maha kantud, mõned varjupaigale annetusmüügiks kingitud jne. See andis võimaluse pakkuda süüa tavalistest nõudest ja mitte kunagi ühekordseid kasutada.Mäletan, et näiteks Hiiu Folgil oli see omalajal paras hitt ja jäi kõigile silma.
Ärge saage valesti aru, ma pole mingi hea söögitegija, liiga kärsitu loomusega selle jaoks – aga järjekindla loomaõiguslasena teen või tegin kõike, mis tarvis, et loomsevaba toitu propageerida. Praegu oskab igaüks hummust teha, aga siis oli see rohkem meiesuguste pärusmaa. Või näiteks ilma munata kooki, mis tundus tollal täiesti võimatu. Paar aastat tagasi, kohvikutepäeval, pidasime Kuuli talu 120ndat sünnipäeva ja siis oli aknakohvik viimast korda avatud. Osa meeskonnastki sama, mis päris alguses.
Blogipostituse tegin täna sellepärast, et algab Hiiumaa kohvikute nädalavahetus ja rõõmustavalt mitmes neist on ka veganvalikud olemas. See tähendab, et kohvikuid saavad nautida ka need, kellele loomad ja keskkond ja planeedi tulevik korda lähevad. Kõlab dramaatiliselt, aga täpselt nii ju ongi. Ja sellepärast ka, et ajalugu kuskil kirjas oleks.
kkadri 