Kirjuta alla!

Tänane lühike tekst sisaldab ettepanekut kirjutada alla kolmele olulisele petitsioonile. Kui te seda teha ei kavatse, siis ärge parem edasi lugege. Või siiski? Tegelikult tahtsin selgitada, miks ma ise polnud kuni tänase hommikuni alla kirjutanud. Mulle nimelt ei meeldi. Ei meeldi avada veel üht uut lehekülge, vaadata, mismoodi see allakirjutamine seekord käib, veenduda, et tegemist on ikka vajaliku algatusega jne. Mis sellest, et ma tean, et allkirjade kogumisel on alati päris mitu eesmärki. Esimene on tavaliselt see, et vajaliku hulga allkirjade kokkusaamisel käivitub protsess – Kui näiteks 1 miljon Euroopa Liidu kodanikku millegi muutmiseks oma allkirja annab, siis on võimalik EL institutsioonidel lihtsamini midagi teha. See on demokraatlik töövahend ja Eestile ei anna see väga keerulist ülesannet, sest meid on vähe ja sestap on ka allkirju vähem vaja. Teine eesmärk on inimesi teavitada ja otsustajatele märku anda, et probleem on olemas. Ja muidugi on oluline allkirjade kogujat usaldada, eriti sel juhul kui ei ole aega kõikidesse detailidesse süveneda. Või ei jaksa, sest ei taha emotsioone, mis süvenemisega kaasnevad. Loomakaitse puhul on tihtipeale nii.

Mu vastumeelsus allakirjutamisele algas ilmselt tänu mitmekordsele läbipõlemisele. Loomaõigusaktivisti arenguloos on palju frustreerivaid asjaolusid, aga üks on kindlasti see, et sinult hakatakse ootama liiga palju. Kuna enamust inimestest niikuinii teema liiga palju ei huvita või nad hoiavad sellest kui raskest ja ebameeldivast eemale, siis langev aktivistidele jube koormus. Kui juba oled loomakaitsja, siis tee kõike – korja viimane kui kass üles, algata, kirjuta, esine, sõida, seleta, räägi, helista, kogu, vaidle, mine – ja kirjuta alla. Kuhjuva stressi vastu kaitseks võib tekkida üsna rumal protest, millel pole mõistusega suurt pistmist. On tõrge ja kõik. Ja kui siis keegi veel küsib, et miks siis sinu allkirja ei ole, muutub tõrge suuremaks ja endast hakkab päris hale. Kas siis ülejäänud miljoni käest ka küsitakse, miks just mina jne.

Võin kinnitada, et omaaegne läbipõlemine tõi veel imelikumaid tagajärgi kaasa. Aga vähemalt sellest ühest blokist on lõpuks võimalik üle saada. Tegin algust ja kirjutasin täna hommikul alla kolmele olulisele petitsioonile ja palun teil sedasama teha.

Esimesega neist on kõige kiirem, sest tähtaeg on augusti lõpus. See on üle-euroopaline kampaania, millega reguleeritakse jälle loomkatseid. Ei tasu end eksitada sellega, et vähemalt kosmeetikatööstuses on need ju keelatud? Päriselt ikkagi ei ole, teised seadusandlikud aktid võimaldavad katseid endiselt. Kirjuta alla: https://endanimaltesting.eu/en

Teise petitsiooni eesmärk on keelustada kogu Euroopas karusloomafarmid. Ja jälle – ei tasu end eksitada sellest, et need on ju Eestis keelatud. On, sest aktiivsus ja õige ajastamine võimaldas seda teha, aga igal pool nii ei ole ja tuge on vaja: Kirjuta alla: https://www.eurogroupforanimals.org/fur-free-europe.

Ja kolmas on Eesti petitsioon – Loomuse oma. Olen ka seda meelt, et pole vaja veel üht tapmismeetodit legaliseerida ja sestap kirjuta alla:

Üks kommentaar “Kirjuta alla!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s