Seisan laval ja räägin tühjale saalile

See luuletus on metsas kirjutatud. Kohe peale seda eksisin korraks ära, aga mitte sellepärast, et mets oleks suur ja paks vaid, et ma unustasin hetkeks ära, kuspool tee on. Luuletusi ma tavaliselt ei kirjuta, aga viimasel ajal elan nii, et mul on aega. Ja kui on aega, siis juhtub igasuguseid asju.

Fridays for Future Eesti korraldas eile, 27. augustil, Tartus ürituse: “Climate Live 2022 – tuleviku nimel”. Kontserdile kutsuti kokku muusikud ja kirjutajad, et seekord niimoodi otsida lahendusi paremaks tulevikuks. “Milline oleks tulevik kui hakkaksime kohe paremaid otsuseid tegema?”.

Aga minu luuletus seal metsas tuli hoopis selline lootusetu. Tulevik on seal teistmoodi. Ja üles riputasin sellepärast, et see endal meelest ei läheks. Ja Farištamole erakordselt hea esituse eest veelkord aitäh.

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

olen unustanud oma nime

et Hiiumaal mäkra ei elanudki

ja kui ma rattaga lompides sõitsin

tol korral kui metsa eksisin

siis küsis see suurte silmadega vasikas

ega ma ei tea, kus ta ema võiks olla

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

et must lagi on meie toal

et ma võtaks lillesideme,

et me läksime rukist lõikama

ja taevas olid roosad õhtupilved

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

Et yesterday all my trouble seemed so trouble

aga ega nad ei usuks niikuinii

sest ma olen andmekandja

ja räägin lindilt juba sajandeid

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

Juba sajandeid

Ja mulle tuleb meelde

et täiesti väikese tähega

mu nimi on inimene

Foto: Kaia Konsap

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s