See luuletus on metsas kirjutatud. Kohe peale seda eksisin korraks ära, aga mitte sellepärast, et mets oleks suur ja paks vaid, et ma unustasin hetkeks ära, kuspool tee on. Luuletusi ma tavaliselt ei kirjuta, aga viimasel ajal elan nii, et mul on aega. Ja kui on aega, siis juhtub igasuguseid asju.
Fridays for Future Eesti korraldas eile, 27. augustil, Tartus ürituse: “Climate Live 2022 – tuleviku nimel”. Kontserdile kutsuti kokku muusikud ja kirjutajad, et seekord niimoodi otsida lahendusi paremaks tulevikuks. “Milline oleks tulevik kui hakkaksime kohe paremaid otsuseid tegema?”.
Aga minu luuletus seal metsas tuli hoopis selline lootusetu. Tulevik on seal teistmoodi. Ja üles riputasin sellepärast, et see endal meelest ei läheks. Ja Farištamole erakordselt hea esituse eest veelkord aitäh.
Seisan laval
ja räägin tühjale saalile
olen unustanud oma nime
et Hiiumaal mäkra ei elanudki
ja kui ma rattaga lompides sõitsin
tol korral kui metsa eksisin
siis küsis see suurte silmadega vasikas
ega ma ei tea, kus ta ema võiks olla
Seisan laval
ja räägin tühjale saalile
et must lagi on meie toal
et ma võtaks lillesideme,
et me läksime rukist lõikama
ja taevas olid roosad õhtupilved
Seisan laval
ja räägin tühjale saalile
Et yesterday all my trouble seemed so trouble
aga ega nad ei usuks niikuinii
sest ma olen andmekandja
ja räägin lindilt juba sajandeid
Seisan laval
ja räägin tühjale saalile
Juba sajandeid
Ja mulle tuleb meelde
et täiesti väikese tähega
mu nimi on inimene
Foto: Kaia Konsap
kkadri 