Maarjale ja meile kõigile

Pean endale meelde tuletama, et hingaksin kümme korda sisse ja välja enne kui kirjutama hakkan. Asi selles, et ehkki ma olen loomakaitsega tegelenud varsti juba vist 30 aastat ja sellest kümmekond aastat kohalikku varjupaika pidanud, on endiselt asju, mida on väga raske taluda. NB! Hoolimata sellest, et varjupaika pole juba alates aastast 2016, pakuti viimati kassi eelmisel nädalal.

Õigem oleks vist öelda, et on asju, mida on raske mõista. Ja üks neist on see, et inimesed ei tea vist endiselt loomadest ega ka loomakaitsest suurt midagi. Loomade heaolu, saati siis õigused, ei ole prioriteet ja loomakaitsja roll ühiskonnas huvitab endiselt väheseid.

Peale väikest pausi, mil varjupaika saarel ei olnduki, avas Hiiumaa loomakliinik Kärdlas oma loomade Turvakodu, mille tegevus on intensiivne, aga kindlasti mitte nii laialivalguv nagu omal ajal Kuulikodu pidamine; piirid seab see, et Kärdla varjupaik on valla käepikendus, lepinguga on võetud enda kanda kohaliku omavalitsuse kohustused seoses hulkuvate loomadega.

Tean, et tegelikult teevad nad seal rohkem, aga ei kuuluta seda kõva häälega. Ja see on mõistlik, sest kogenud loomakaitsja teab – kui teed loomade heaks natuke, tekib õigustamata ootus, et teeksid kõike ja vastavalt sellele, mida igaüks eralid õigeks peab.

Ja seega – Augusti lugu oli ebameeldiv lugeda. Lugu selline: Märtna kass August käib Kassari rannas jalutamas. Aegajalt kohtub temaga mõni inimene, kes annab hulkuvast loomast sotsiaalmeedias teada või nagu hiljuti juhtus – viib lausa varjupaika. Augustile meeldib inimesega koos olla, üksi olla talle ei meeldi ja julgen väita, et ta kipub inimese lähedusse siis kui peremeest kodus ei ole. Selgituseks, ma ei tunne Augustit, kes on kass, Märtnat, kes on peremees, natuke küll. Talle see viimine ei meeldinud, käskis kassi tagasi viia. Ja minuteada oli tagasiviiaks meie Põllumajandus- ja Toiduameti töötaja, mis on ju juba päris imelik. Loomakaitsjate ja PTA eesmärk võiks ju muuhulgas olla rahva harimine?

Minu ja paljude loomakaitsjate seisukoht on, et kasse peaks olema kümneid kordi vähem ja sestap võiks nende steriliseerimine olla kohustuslik. Kassidel ei ole liiga hea elada ainult toas, õues võivad nad linde kimbutada ja kindlasti ei püsi nad vabatahtlikult omaniku territooriumil ehkki just nii on seadusega öeldud. Kui omaniku rannas kaasas pole, muutub kass seaduse silmis automaateselt hulkuvaks, eriti kui tal pole silti kaelas või kiipi. Kõike seda kontrolli all hoida pole lihtne.

Jagan Maarja (Hiiumaa loomade Turvakodu eestvedaja) mõtteid seoses kassidega, tema enda sõnu võib lugeda nii Turvakodu kui Hiiumaa valla sotsiaalmeediast. Kordan neid mõtteid veelkord, sest vaadake tänase loo algusesse – küll küllale liiga ei tee.

Avalikus kohas ilma omanikuta inimesega kontakti ostiv kass tulebki varjupaika kiipi kontollima viia.

Keegi ei tunne kõiki Hiiumaa staarkasse, võibolla peaks, aga no ei tunne. Ma tean Kalamaja Augustit, Kassari oma ei teadnud.

Kass peab süüa saama, teda peab ravima kui midagi viga on, talle tuleks teha kohustulikud vaktsiinid, parasiiditõrje ja soovituslik steriliseerimine ja kui ta käib õues, siis tuleb tal silm peal hoida, seda eriti neis kohtades, kus sõidab autosid. Ja ükski kass ei taha olla päris üksi, hoolimata müütidest on oma inimene või inimesed talle olulised ja kui ta peab palju ilma inimeste olema, siis võiks perre kuuluda kaks kassi, kes omavahel hästi läbi saavad. Sest kassil peab olema huvitav. Ja tal peaks olema kiip.

Ma kirjutan seda sellepärast, et äkki mõni lugeja näeb suuremat pilti kui see, mis parajasti endale mugav, arusaadav või õigem tundub.

Ja siis on olemas veel eeskirjad. Hiiumaal ka. Vaata siit.

Kellele me pärimuse pärandame?

Mäletan, kuidas me Anniinaga siinsamas Kuuli talu õuel vaidlesime, et kumb oli enne: veganlus või loomaõiguslus? Küllap üsna ühel ajal, vähemalt Eestis küll. Ja ega siin midagi vaielda olegi, jääksimegi arutlema asja üle, mis pole üldse tähtis. Aga see, mismoodi me elame ja milliseid traditsioone edasi viime, on ju tähtis küll. Või kehvas keeles; milliseid praktikaid me endas kanname?

Anniina Ljokkoi ja Liisa Kaski (imeilusad fotod tegi Tuuli Mathiesen) raamat “Taimsed pärimustoidud” ilmus hiljuti Varrakus eestikeelsena, aga soomekeelne originaalteos “Perinnevegeä” sai juba Soomes Kultuuri- ja Teadusministeeriumi riigipreemia. Kiidusõnu kuuleb mujaltki – Kirjanike getos üles kasvanud (no et mis tema siis pärimustoidust võiks teada) Karl-Martin kiidab oma ERRis ilmunud artiklis raamatut muuhulgas nii: “Pärimuse ja pikema ilmavaate kontekstis on taimsepõhise toidu raamatumahuline ette võtmine ütlemata hea mõte. Mis siis, et taimejura näeb potis ja pildis üheksal juhul kümnest küllaltki kole välja. Mis siis, et enamikku noist roogadest me sagedamini kui üliharva toidulauale lähemal kui raamaturiiulis ei kohtaks. Ajalugu ja hõimurahvaste tavad on pagana põnevalt kirja pandud ning oh mis palju tahab ikkagi äraproovimist ning selgesti ka ärasöömist. Väga inspireeriv teos.”

Ja ongi inspireeriv, see sõna iseloomustab ilusat raamatut minugi arvates kõige paremini. Iga lause on läbiarutatud ja -kaalutud, iga retsept läbi proovitud ja mõõdetud. Tundub, et nii mõnegi toidu koostisosa pandi kõigepealt kasvama ja tehti toiduks alles siis kui taim küpseks sai. Selline slow-living käsiraamat. Tahaks ise osata niimoodi elada ja eks ma ju natuke juba elangi. Taimse pärimustoidu kirjeldused tekitavad turvatunde, et kuidagi on rahutus maailmas ikkagi võimalik hakkama saada, et koriluse ja ise toidu kasvatamisega jääb ellu, et metsas elamine on privileeg ja nii on alati olnud. Ja et off-grid elu pole üldse võimatu. Ehkki raamatusse on kirja pandud, et kõiki koostisosi on poest saada, siis tegelikult on neid ka metsast ja aiast saada ja niimoodi saab päris odavalt toidu lauale ja sahvrisse varuks.

Raamatu peatükid jagunevad selle järgi, kust toitu saab; kas soost, rannalt või metsast. Või sõõrumaalt (jah, justnimelt) ja muinaspõllult; aiast ja peenramaalt või hoopis mere tagant. Oh, see raamat sobib Hiiumaale nii hästi! Seenesilgud saan siitsamast metsast, hapukurgid oma aiamaalt, proovitud on ka mulgi puder ja soolaoad ja nõgesega pasta, aga kanepijuustu, kaalikaleiba ja mämmi ei ole ma kunagi teinud ega vist maitsnudki. Mämm näeb muidugi ka päris jube välja (vt ülalt Karl-Martin Sinijärve arvamus) ja tegelikult kunagi ma seda ikkagi sõin ka, Tamperes karusloomafarmide vastasel meeleavaldusel või õigemini pärast seda.

Autorid rõhutavad sissejuhatuses, et raamatu retseptide taustal on lugematu hulk põlvkondi. Jätkuks meie põlvkonnal ainult tarkust mõista, et loomse toidu tööstuslik tootmine tapab planeeti ja veel on ainult natuke aega selleks, et kindlustada ka järgmiste põlvkondade kogemused.