Mäletan, kuidas me Anniinaga siinsamas Kuuli talu õuel vaidlesime, et kumb oli enne: veganlus või loomaõiguslus? Küllap üsna ühel ajal, vähemalt Eestis küll. Ja ega siin midagi vaielda olegi, jääksimegi arutlema asja üle, mis pole üldse tähtis. Aga see, mismoodi me elame ja milliseid traditsioone edasi viime, on ju tähtis küll. Või kehvas keeles; milliseid praktikaid me endas kanname?
Anniina Ljokkoi ja Liisa Kaski (imeilusad fotod tegi Tuuli Mathiesen) raamat “Taimsed pärimustoidud” ilmus hiljuti Varrakus eestikeelsena, aga soomekeelne originaalteos “Perinnevegeä” sai juba Soomes Kultuuri- ja Teadusministeeriumi riigipreemia. Kiidusõnu kuuleb mujaltki – Kirjanike getos üles kasvanud (no et mis tema siis pärimustoidust võiks teada) Karl-Martin kiidab oma ERRis ilmunud artiklis raamatut muuhulgas nii: “Pärimuse ja pikema ilmavaate kontekstis on taimsepõhise toidu raamatumahuline ette võtmine ütlemata hea mõte. Mis siis, et taimejura näeb potis ja pildis üheksal juhul kümnest küllaltki kole välja. Mis siis, et enamikku noist roogadest me sagedamini kui üliharva toidulauale lähemal kui raamaturiiulis ei kohtaks. Ajalugu ja hõimurahvaste tavad on pagana põnevalt kirja pandud ning oh mis palju tahab ikkagi äraproovimist ning selgesti ka ärasöömist. Väga inspireeriv teos.”
Ja ongi inspireeriv, see sõna iseloomustab ilusat raamatut minugi arvates kõige paremini. Iga lause on läbiarutatud ja -kaalutud, iga retsept läbi proovitud ja mõõdetud. Tundub, et nii mõnegi toidu koostisosa pandi kõigepealt kasvama ja tehti toiduks alles siis kui taim küpseks sai. Selline slow-living käsiraamat. Tahaks ise osata niimoodi elada ja eks ma ju natuke juba elangi. Taimse pärimustoidu kirjeldused tekitavad turvatunde, et kuidagi on rahutus maailmas ikkagi võimalik hakkama saada, et koriluse ja ise toidu kasvatamisega jääb ellu, et metsas elamine on privileeg ja nii on alati olnud. Ja et off-grid elu pole üldse võimatu. Ehkki raamatusse on kirja pandud, et kõiki koostisosi on poest saada, siis tegelikult on neid ka metsast ja aiast saada ja niimoodi saab päris odavalt toidu lauale ja sahvrisse varuks.
Raamatu peatükid jagunevad selle järgi, kust toitu saab; kas soost, rannalt või metsast. Või sõõrumaalt (jah, justnimelt) ja muinaspõllult; aiast ja peenramaalt või hoopis mere tagant. Oh, see raamat sobib Hiiumaale nii hästi! Seenesilgud saan siitsamast metsast, hapukurgid oma aiamaalt, proovitud on ka mulgi puder ja soolaoad ja nõgesega pasta, aga kanepijuustu, kaalikaleiba ja mämmi ei ole ma kunagi teinud ega vist maitsnudki. Mämm näeb muidugi ka päris jube välja (vt ülalt Karl-Martin Sinijärve arvamus) ja tegelikult kunagi ma seda ikkagi sõin ka, Tamperes karusloomafarmide vastasel meeleavaldusel või õigemini pärast seda.
Autorid rõhutavad sissejuhatuses, et raamatu retseptide taustal on lugematu hulk põlvkondi. Jätkuks meie põlvkonnal ainult tarkust mõista, et loomse toidu tööstuslik tootmine tapab planeeti ja veel on ainult natuke aega selleks, et kindlustada ka järgmiste põlvkondade kogemused.
kkadri 