Pean endale meelde tuletama, et hingaksin kümme korda sisse ja välja enne kui kirjutama hakkan. Asi selles, et ehkki ma olen loomakaitsega tegelenud varsti juba vist 30 aastat ja sellest kümmekond aastat kohalikku varjupaika pidanud, on endiselt asju, mida on väga raske taluda. NB! Hoolimata sellest, et varjupaika pole juba alates aastast 2016, pakuti viimati kassi eelmisel nädalal.
Õigem oleks vist öelda, et on asju, mida on raske mõista. Ja üks neist on see, et inimesed ei tea vist endiselt loomadest ega ka loomakaitsest suurt midagi. Loomade heaolu, saati siis õigused, ei ole prioriteet ja loomakaitsja roll ühiskonnas huvitab endiselt väheseid.
Peale väikest pausi, mil varjupaika saarel ei olnduki, avas Hiiumaa loomakliinik Kärdlas oma loomade Turvakodu, mille tegevus on intensiivne, aga kindlasti mitte nii laialivalguv nagu omal ajal Kuulikodu pidamine; piirid seab see, et Kärdla varjupaik on valla käepikendus, lepinguga on võetud enda kanda kohaliku omavalitsuse kohustused seoses hulkuvate loomadega.
Tean, et tegelikult teevad nad seal rohkem, aga ei kuuluta seda kõva häälega. Ja see on mõistlik, sest kogenud loomakaitsja teab – kui teed loomade heaks natuke, tekib õigustamata ootus, et teeksid kõike ja vastavalt sellele, mida igaüks eralid õigeks peab.
Ja seega – Augusti lugu oli ebameeldiv lugeda. Lugu selline: Märtna kass August käib Kassari rannas jalutamas. Aegajalt kohtub temaga mõni inimene, kes annab hulkuvast loomast sotsiaalmeedias teada või nagu hiljuti juhtus – viib lausa varjupaika. Augustile meeldib inimesega koos olla, üksi olla talle ei meeldi ja julgen väita, et ta kipub inimese lähedusse siis kui peremeest kodus ei ole. Selgituseks, ma ei tunne Augustit, kes on kass, Märtnat, kes on peremees, natuke küll. Talle see viimine ei meeldinud, käskis kassi tagasi viia. Ja minuteada oli tagasiviiaks meie Põllumajandus- ja Toiduameti töötaja, mis on ju juba päris imelik. Loomakaitsjate ja PTA eesmärk võiks ju muuhulgas olla rahva harimine?
Minu ja paljude loomakaitsjate seisukoht on, et kasse peaks olema kümneid kordi vähem ja sestap võiks nende steriliseerimine olla kohustuslik. Kassidel ei ole liiga hea elada ainult toas, õues võivad nad linde kimbutada ja kindlasti ei püsi nad vabatahtlikult omaniku territooriumil ehkki just nii on seadusega öeldud. Kui omaniku rannas kaasas pole, muutub kass seaduse silmis automaateselt hulkuvaks, eriti kui tal pole silti kaelas või kiipi. Kõike seda kontrolli all hoida pole lihtne.
Jagan Maarja (Hiiumaa loomade Turvakodu eestvedaja) mõtteid seoses kassidega, tema enda sõnu võib lugeda nii Turvakodu kui Hiiumaa valla sotsiaalmeediast. Kordan neid mõtteid veelkord, sest vaadake tänase loo algusesse – küll küllale liiga ei tee.
Avalikus kohas ilma omanikuta inimesega kontakti ostiv kass tulebki varjupaika kiipi kontollima viia.
Keegi ei tunne kõiki Hiiumaa staarkasse, võibolla peaks, aga no ei tunne. Ma tean Kalamaja Augustit, Kassari oma ei teadnud.
Kass peab süüa saama, teda peab ravima kui midagi viga on, talle tuleks teha kohustulikud vaktsiinid, parasiiditõrje ja soovituslik steriliseerimine ja kui ta käib õues, siis tuleb tal silm peal hoida, seda eriti neis kohtades, kus sõidab autosid. Ja ükski kass ei taha olla päris üksi, hoolimata müütidest on oma inimene või inimesed talle olulised ja kui ta peab palju ilma inimeste olema, siis võiks perre kuuluda kaks kassi, kes omavahel hästi läbi saavad. Sest kassil peab olema huvitav. Ja tal peaks olema kiip.
Ma kirjutan seda sellepärast, et äkki mõni lugeja näeb suuremat pilti kui see, mis parajasti endale mugav, arusaadav või õigem tundub.
Ja siis on olemas veel eeskirjad. Hiiumaal ka. Vaata siit.
kkadri 