Kuidas minust ajakirjanik sai. Jälle.

Kriimsilm

Niimoodi nimetas mind Margarita, kelle lasteaias mõned päevad kasvatajat asendamas käisin ja kes ilmselt teab mind pigem loomakaitsjana. Küllap võibki järeldada, et mul on üheksa ametit ja kümnes nälg, mis kohati tõesti paika peab. Olen hästi paljudes kohtades tööl olnud ja veel üsna hiljuti ei peetud seda eriti usaldusväärseks eluviisiks. “Ju seal ikka midagi juhtus, et ära tulid”, küsiti, või kujutlesin küsitavat, ehkki arvatavasti ei huvita see kedagi, kus ma parajasti partisaanin. Nii öeldi üliõpilasmalevate aegadel nende kohta, kes ei olnud ametlikult rühma liikmed ja kelle kohta ei teatud, kui kauaks nad jäävad.

Enne otsinguid

Ega ma ei teagi, mis aastast alates enamus meediakajastusi Google otsinguga näha on, aga ehk siis kuskilt kahetuhandete keskelt. Eelnevat elu nagu polekski olemas. Kuna nii mõnedki kolleegid ja teised aktivistid on tunduvalt nooremad kui mina, siis nende jaoks on see ajaarvestuse algus sobiv – ega enne ei olnudki ju midagi. Aga mina käin tööl juba peaaegu 40 aastat. Päriselt ka.

Tean paljusid, kes on teinud palju selleks, et nende kohta internetiotsinguga suurt midagi välja ei tuleks, aga mul on üsna ükskõik olnud ja kirjutatud on ühe loomakaitsja tegemistest ju ka. Just selle rolli märksõnu leiab võrgust minuga seotuna kõige rohkem; ikka kassid ja karusfarmid ja loomus jne.

Aga ma sündisin ju telemajas

Ja nii oligi. Ema jooksis kadripäevapeolt mind ilmale tooma ja telemaja legendaarses kohvikus läks suuremaks peoks. Üks hall paberileht liikus ka ringi ja nii on mu koduarhiivis täiskirjutatud õnnitlusdokument, kus mitmete tolleaegsete telestaaride nimed peal. Peale väikest arutelu leiti, et nimepanemise peale pole eriti aega vaja raisata, sest päev ütles selle juba ette ära ja pidu võis edasi minna.

Ema oli isegi ajakirjandust, tolleaegse nimega žurnalistikat õppinud ja isa ju kirjutas ka koguaeg midagi ja kui parajasti ei kirjutanud, töötas või proovis töötada siin ja seal toimetustes, nii et kirjutamine ja lugemine oli kodus üsna tavaline tegevus. Ühel eluperioodil sattusin ikkagi telemajja tööle ka, tegelesin avalike suhetega ja mul oli isegi reklaamsaade ja puha. Aga ma tüdinesin sellest tööst hirmsasti ära, sest ega mul neid suhteid eriti korraldada ei lastudki.

Raadios pidasin kauem vastu. Marianne andis oma saate mulle ja nii ma käisin aastaid ja aastaid kord nädalas Vikerraadios erivajadustega inimestest rääkimas. Saadet toetas vahepeal iseäralikel põhjustel Silves Enterprise, mis on omaette koomiline lugu, aga kuna ma olen seda sadu kordi rääkinud, siis kirja ei pane. Hästi tore oli, aga et ma samal ajal töötasin ja lõpuks ka juhtisin vaimupuudega inimeste tugiorganisatsiooni, siis muutus saade lõpuks selliseks, et ise küsisin ja vastasin ka. Monteerija hüüdis oma putkast ikka, et räägi kaksteist minutit veel! Nii ka ei saa. Erivajadustega inimeste elust ja sotsiaalsest õiglusest laiemalt ma ilmselt ühtteist tean, sest sellel ajal sõitsin ka päris palju mööda Euroopat ringi ja õppisin kõike, mida tollal nn teistsugustest inimestest meil ei teatud. Pärast õpetasin teistele ka.

Tänu neile kogemustele kadus mul ka igasugune mikrofoni- ja esinemise- ja otseeetrihirm, mis on muidugi kasulik, aga samas on mõnikord ka nuhtlus, sest ma ei jää õige koha peal vait ja ei valmistu millekski korralikult.

Marianne on süüdi ka selles, et mõneks ajaks sattusin tööle värskesse Prantsuse Suursaatkonda millekski poliitilise nõuniku sarnaseks ja hiljem ka Eesti Ekspressi suuri usutlusi kirjutama ja ühte lehekülge toimetama. Hõbemägi ajas mind sealt küll minema, sest tahtis mind toimetajast ajakirjanikuks alandada, aga see mulle ei meeldinud ja eks ma läksin jälle kuskile mujale.

Neile afääridele eelnes päris mitu aastat sellises organisatsioonis, mille nimi oli Sõltumatu Infokeskus ja mis andis välja erinevaid ajalehti ja ajakirju ja oli selline poolpõrandaalune. Raadio Vaba Euroopa lugusid tegime ka. Esialgu olin ma küll lihtsalt tekstisisestaja, sest meil oli isegi arvuti koos kujundusprogrammiga, aga kui ühel päeval keegi polnud suuteline Münchenisse helistama, siis tegin mina loo ja lugesin selle telefonitorusse, õhtul läks eetrisse ka. See pidi olema aastal 1990? Vist.

Seoses infokeskusega sai minust ka Tallinna Pedagoogikaülikooli ajalehe toimetaja, et mitte öelda peatoimetaja, sest Infokeskus visati kui ohtlik vastupanupunt Ajalooinstituudist välja ja saime ruumid Pedasse kokkuleppega anda kord nädalas ka ajalehte välja. Esimene kord läks see mul millegipärast meelest ära ja ajaleht pandi kiiruga EÜE kokkutulekul tehtud suvalisi fotosid täis, sest muud lihtsalt ei olnud. Ilus tuli, mul on see number siiani alles.

Vanades paberites tuhnides selgub ka, et ma olen kirjutanud päris paljudele väljaannetele, sealhulgas 1995, aastal Hiiu lehele. Ilmselt sellepärast, et ma elasin ühe talve Kärdlas, sest proovisin, kuidas mu lapsele Kuri kool sobib. Järelemõeldes oli see enne teles töötamist, nii et ega ma ikka ei tea, mis järjekorras asjad toimusid.

Mäluga on üldse nii, et ma olen lapsest saati pooled asjad ära unustanud. Sellepärast ei tasu suurt numbrit teha kui ma mõnd inimest üldse ei mäleta või päris pikast perioodist ainult ähmaseid üksikasju tean. Infokeskuse aeg on mul näiteks nii halvasti meeles, et ma olen pidanud, kas Maidule või Toomasele kirjutama ja küsima, et mis ma tegin siis ja siis. Hiljem järele mõeldes olen aru saanud, et nad on pakkunud minu heameeleks ilustatud pidulikke ja isamaalisi variante, mis ilmselt ei vasta tõele. Keegi ei tea ju enam. Praegu ma oskan selgitada, et kui inimene ei maga ja elab ebanormaalselt suure stressikoormaga, siis ei pruugigi ta eriti midagi mäletada. Oskan sellepärast, et ma olen kogu segase ajaloo ajal midagi õppinud ka, näiteks psühholoogiat ja filosoofiat ja aasta või paar ka ajakirjandust. Nii et päris iseõppija ma polegi ehkki võiks olla.

Ega sellest loomakaitsja nimest lahti ei saa!

Niimoodi või umbes niimoodi ütles mulle eelmisel nädalal Raul kui ma katsusin seletada, et ma olen ikka ajakirjanik ka olnud. Ja ega ta polnud esimene. Ilmselt on neidki sõpru päris palju, kes ei saa üldse aru, kuidas nii väljakannatamatus rollis nii kaua olla saab ja ise veel uhke ka. Ja olengi. Kuulikodu ja Loomade Nimel ja Loomus, mis tänaseks on kõik ühte sulanud ja hästi edasi tegutseb, on mu kõige parem saavutus ka sel juhul kui ma peaks kunagi tulevikus Nobeli preemia saama. See valdkond nõuab nii palju lugemist, õppimist ja ajuderagistamist, et läheb mitme elu ette. Loomaõigusliikumise käimalükkamine koos kamba maailma parimate inimestega on nagu ilusa aia rajamine või hea raamatu kirjutamine või revolutsiooni tegemine – midagi sellist, millel on päriselt mõtet.

Ajakirjandusest selles valdkonnas muidugi mööda ei saanud. Isegi karusloomafarmerid kirjutasid Ekspressis, et näed, kunagi ta oli päris hea ajakirjanik, aga nüüd tegeleb siin meie kiusamisega. Karusfarmerid ajasid selle küll kassidelt saadud toksoplasmoosi kaela, mis mul nende arvates oli ja mis mind vaimuhaigeks tegi. Ilmselt siis kõiki kassikaitsjaid, ma täpselt ei saanudki teada. Ja nemad ei teadnud, et kirjutamine jätkus ka Loomuse ajal, mul oli vahepeal isegi kolumn Soome ajalehes Voima, ehkki ma ei oska selles keeles korralikult kirjutada, aga see pole muidugi mingi takistus.

Kõige ägedam meediatöö käiski just Loomuse ajal, minu jaoks siis 2014-2019, mil mu kõrval oli muidugi ka superkommunikatsioonijuht Annika, kes nüüd töötab superministeeriumis ja Botaanikaaias ka. Või vastupidi. Ja muidugi korraldab Veganmessi, sest kõik pärisaktivistid jätavad endale ikka mõne hea ülesande peale seda kui nad enam 24/7 ennastsalgavad aktivistid ei ole. Annika ja minu tandem ajas meediatöö ja lobitöö lati loomakaitses päris kõrgele. Ausalt. Ja me ei teinud endale üldse hinnaalandust, mis mulle muidugi hiljem korralikult kätte maksis. Praegu nende aastate meediamonitooringuid lugedes tundub, et meie meediameeskonnas oli vähemalt 10 professionaali. Tean, et nii mõnedki rahvusvahelised organisatsioonid seda kahtlustavadki ja mõned üliõpilased kaevavad avaldatud materjalide massiivis, et midagi mõõta, vist seda, et kas nii ikka saab ühiskondlikke muutusi esile kutsuda. Saab küll.

See ei olnud küll esimene kord, aga juba enne Loomusest äratulekut olin põhjalikult haige ja korralikult läbipõlenud. Mitmekümneaastane sõge ralli viis selleni, et ma ei saanud vahepeal ümber majagi kõnnitud. Õnneks olen endiselt elus ja maailma parim loomaõigusliikumine hoiab mul silma peal, kkadriblogil on Patreonis 27 toetajat ja aegajalt saan üllatuspakke, kastide viisi toitu ja raamatuid ja motiveerivaid postkaarte. Puhas aktivism – omasid elus hoida.

Hiiu leht

Hiiu lehes ma küll kunagi töötada pole tahtnud. See tundus kiviaegne ja eriti kammitsais ja vaevatud ja õudselt palju vigu oli seal ka. Kindlasti kirjutati lehte ka häid asju, aga ega ma seda viimasel ajal enam ei teadnudki, sest olin tellimisest loobunud ja lehe aegunäinud veebis kehtisid veidrad maksusüsteemid. Kriitikaga tuleks muidugi ettevaatlikum olla, seda enam, et nüüd ma kirjutan sinna ise ja küllap tuleb see kriitika mulle kuhjaga tagasi. Aga eks tuleks niikuinii.

Mulle kohutavalt meeldib olla uute alguste juures, vahepeal näiteks käisin tööl vastvalminud Kõpu Noortekodus, aga tagasi tööle minekuks oli vist liiga vara ja ma ei jaksanud öösel tööl olla. Seega ma vahepeal üldse ei teadnud, mis saab. Midagi ei jaksa, kirjutada justkui oskan, aga raamatuid näiteks mitte, sest pole annet ja kärsitu olen endiselt.

Kui Hiiu lehes uued tuuled puhuma hakkasid, siis kirjutasin Marisele ja pakkusin ennast suvelehele midagi kirjutama. Augustis peatoimetajaks ei pakkunud, sest ma ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Ma ei tee kunagi enam sellist tööd, mida tehes on tunne, et keegi ei saa mind täiel määral asendada. Aga Hiiu lehe kaastöötajatel seda probleemi küll ei ole, häid kirjutajaid on palju ja alati on keegi, kes tahab midagi head avaldada. Ja ikkagi – kui keegi oleks mulle öelnud, et ma kirjutan kaks korda nädalas Hiiu lehte, ei oleks ma seda kindlasti uskunud. Nagu ma ei oleks paarikümneaastaselt ühtegi oma tulevastest ametitest osanud ette näha. Nii et mõned asjad ikka ei muutu, ole nii vana kui tahes.

Seega on võimalik, et see Hunt Kriimsilmaks nimetamine nii vale ei olnudki (kes ei tea, siis temal oligi üheksa ametit), Katharina ütles ka, et mul olevat selline komme, et kui on vaja midagi teha, siis ma lähen ja teen justkui oleks kuskilt mõne ülesande saanud. Kes teab, miks see ülesanne mind praegu Hiiu lehte kirjutama suunas. Kuni tuul pöörab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s