Ühiskondlik muutus aegluubis

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan 2022. aasta talvenumbris.

Pole täpselt teada, mis pani Loomuse aktiivi tänavusele arvamusfestivalile vestlusteemat pakkuma, aga küsimusena see kõlas. Pooleteiseks tunniks pandi lavale istuma inimesed, kes pidid otsima vastust küsimusele: kas loomaõiguslus on radikaalne? 

Grete Arro, Mihkel Kanguri ja Tiit Marani väljaöeldut on juba refereeritud ja analüüsitud mitmes meediakanalis, näiteks Loomuse podcast’is Loomade Hääl ja Loomuse Akadeemias, aga ka peavoolumeedias. Lisaks saab kogu jutuajamist Loomuse Facebooki lehelt järele vaadata. Selge on, et ühe paneelvestlusega maailma ei muudeta. Tõstetakse teemasid, tegeletakse mõttemängudega ja kombitakse üksteise maailmapilti ja haritust. 

Jättes sõna “radikaalne” etümoloogia mõneks teiseks korraks lahata, peatun seletusel, mis on teiste hulgas kirjas ka võõrsõnade leksikonis. Radikaalne – põhjalikke ümberkorraldusi pooldav. Muide, okupatsiooniaegses võõrsõnade leksikonis seda osa selgitusest ei olnudki. Seal on kirjas, et radikaalne on põhjalik, juurteni tungiv, käremeelne ning äärmusse kalduv.

Nagu ikka, sõltub sõnade tähendus ju nende kasutajast ja vastuvõtjast. Ja kontekstist. Loomaõiguslased ise jõuavad üsna lihtsat teed pidi tõdemuseni, et radikaalne ei ole mitte nende maailmavaade, mis sisaldab endas päris tihti ka isiklikke praktikaid, vaid hoopis see, mida loomadega tehakse. 

Loomade kohtlemine on äärmuslikult vale, õõvastav, ebaõiglane ja kirjeldamatuid kannatusi põhjustav ja loomade kohtlemise alus – õigus neid tarbida, on meie antropotsentristlikus ühiskonnas norm ja kokkulepe ühekorraga. 

Ja just see peab muutuma. Just “põhjalikke ümberkorraldusi ühiskonnas” meil vaja ongi ja kuna loomaõiguslikus filosoofias ja ka sellega seotud tegevuses leidub see konkreetne ootus, siis ta on kahtlemata radikaalne. Loomaõiguslus ei kraabi ühiskonna pindmist kihti, vaid otsib põhjuseid, miks meie kokkuklopsitud ühiskond pooldab igapäevast terrorit tundlike olendite vastu ja mida peaks selle lõpetamiseks tegema. 

Samamoodi nagu on oluline aru saada, mida ühe mõistega tegelikult silmas peetakse, oleks hea ka teada, mis raamistikus me millelegi vastuseid otsime. On see filosoofia või poliitikakujundamine või ainult eetika või ikkagi õigused või hoopis psühholoogia? 

Grete Arro rääkis arvamusfestivalil loomade iseväärtusest, nähtusest, mida psühholoogias uuritud ei olevatki. Ja aktivist minus rõõmustas ja kurvastas korraga – filosoofias ju ometi on. Kas kannatuste vähendamine ei võiks olla valdkondade ülene?

Sama oluline oleks mõelda, kellele me tegelikult seal laval räägime. Kes on sihtgrupp või kas kriitilise massi tekkimiseks on üldse vaja sihtgruppi kuidagi määratleda? Muutuste tekkimiseks on massi ju tarvis ja on selge, et ainult aktivistidest ei piisa enam. Ühiskonna muutmiseks võiksime olla jõudnud uuele tasemele ja seda ei ole veel juhtunud. Pean silmas, et kriitilise massi tekkimiseks on muutjatel eestkõnelejaid vaja ja vähemalt Eestis ei vea aktivistid selle rolliga välja. 

Arvan jälle, et inimesel on oma baasärevusega toimetulemiseks vaja mingisugust raamistikku, ja selles kobamist on tunda ka laval. Ikka jõutakse selleni, milline on meie kultuur. Et meie juriidiline süsteem on loodud inimesele ja et meil on palju õppida põlisrahvastelt ja et meie käitumist suunavad kultuuris valitsev kristlik taust ja kapitalism muidugi ka. Ja ma tunnen, et midagi on justkui puudu – mis asi see ometi on, mis kammitseb kaugemale mõtlemist?

Julgen arvata, et natuke jõulisemalt ja lahenduskesksemalt mõtlevad näiteks kriitiliste loomauuringutega tegelejad. Räägitakse liikideülesest õiglusest ja otsitakse võimalusi juriidiline raamistik ümber vaadata. Kriitilised loomauuringud on jõudnud erinevatesse valdkondadesse ja poliitikaplatvormidele. 

Jõuliste mõtlejate sõnakasutus muidugi kõikidele ei sobi. Näiteks ütleb Austraalia sotsiaal- ja poliitikateoreetik Dinesh Wadivel, et “nagu ma olen varemgi väitnud, meie loomade suhtlemise alus on endiselt iseloomustatav kui vaenulikkus ja agressioon, teisisõnu – sõda”. Wadivel on arvanud sedagi, et posthumanistlik eetika ei ole sätestatud ainult filosoofilises ulatuses, vaid nõuab radikaalset sotsiaalset ja poliitilist üleminekut – transformatsiooni. 

Kanada ühiskonnakriitik Max Haivel räägib radikaalsest kujutlusvõimest, mis võimaldab radikaalset ettekujutust utoopiast, muutunud ühiskonnast. Võibolla see radikaalne kujutlusvõime ongi midagi sellist, mida ma kriitilistes mõtlejates otsin? Kriitiliste loomauuringutega tegelejad rõhutavad ikka, et nende utoopiad on võimalikud, need ei ole fantaasiamaailmad või füüsikaseadustega vastuolus. 

Oma raamatu “Radical Imagination” tutvustuses kirjutab Max Haivel, et radikaalne ettekujutus kerkib tihtipeale kõige paremini üles seal, kus on suurim rõhumine ja ekspluateerimine ja seda kärbitakse ja lahjendatakse eelkõige nende poolt, kes naudivad suurimaid privileege. Süvenenumalt järele mõtlemata tõlgendan loomaõiguslasi rõhututeks või vähemalt rõhutute eest kõnelejateks ja mõtlen, et privileeg on sama mis mugavus – mugavusega saavad arvestada need, kellel on privileeg mitte sekkuda. 

Raamatututvustuses tuletab Max Haivel meelde ka Patrick Reinsbourough mõistet “aegluubis apokalüpsis” (slow-motion apocalypse), mis koosneb kriiside kaskaadist – sotsiaalne ebaõiglus, keskkonnakriisid, sõjad, energia, joogivee ja toidu vähenemine jne. Arvan, et see kolossaalne kriis annab põhjuse radikaalseteks praktikateks, tarbimise vähendamiseks, paiksuseks, aga ka kohati ohvrimeelseks aktivismiks. 

Pärast arvamusfestivali arutelu loen läbi ka Loomuse selgituse küsimuse esitamisel. „Kutsume üles inimesi mõtlema ühiskonnas kehtivate normide üle – millisteks muutusteks oleme ühiskonna ja üksikisikute tasemel valmis.” Tuleb meelde, mida loomaaia direktor Tiit Maran paneelis ütles – “Kogu seadusandlus on ehitatud üles subjektile inimene. Subjektsust tuleb muuta, selleks on aeg.” – ja saan aru, et aeglane muutus on jälle sammukese edasi astunud.

Viited

Animal Utopia: Liberal, Communitarian, Libertarian Or…? 

Wayne Gabardi, 2018 

The Next Social Contract: Animals, the Anthropocene, and Biopolitics. 

Dinesh Wadiwel, University of Sydney, 2018

The Radical Imagination

Max Haiven, Alex Khasnabish, Zed book, 2014

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s