Ainult sõpradele (lugu piltides)

Ma ei oska kunagi hästi vastata, kui keegi küsib, kuidas ma elan. Kui see on small talk, siis muidugi oskan, aga kui mulle (võibolla asjatult) tundub, et mõni vana sõber tahab päriselt vastust, siis ma ikkagi ei oska. Mõtlen, et mida ta tegelikult üldse teab või kuhu me omalajal suhtlemises jäime või mis tema jaoks hästi elamine üldse tähendada võib?

Eelmise aasta pilte sorteerides tuli selline mõte, et vastangi piltides. Ja kui siis keegi jälle küsib – saadan lingi.

Minu perekonda kuuluvad üks väike imelik koer ja kuus vana kassi. Üks neist on peast segi, aga temast pilti ei olegi:

Tegelikult on mu perekond natuke suurem, aga nemad ei ela siin. Mul on näiteks poeg ja isa ja siis veel selline õde:

Näen oma õde harva ja ta räägib vähe ja sellepärast panin ühele kassidest tema järgi nime. Kiisumari on täiesti metsik, ta on meil elanud juba mitu aastat, aga alles tänavu hakkas tuppa tulema. Nüüd oskab juba sisse ja välja küsida ja magab voodis. Pai teha veel ei saa. Lootust on.

Kui oma kassidest väheks jääb, tuleb sõprade kasse vaatama minna. Või kõrvitsaid. Või aedu.

Ma näen inimesi päris harva ja nii sobib mulle hästi. Eelmise aasta alguses käisin veel aegajalt tööl noortekodus, kus ma mõtlesin peamiselt kahte asja. Miks just need lapsed siin on ja mis sellest peaks kasu olema? Raskele taustale vaatamata ei ole mul ammu nii lõbus olnud ja sedasi vist ei saagi olema.

Ühel neist oli kombeks kirjakesi kirjutada. Tihtipeale ei mõelnud ta sisu üldse tõsiselt, aga sellest hoolimata oli kõigil neid hea meel saada.

Sellel pildil olen mina tööd tegemas. Väga raske oli.

Ma elan oma perekonna ja muude tegemistega Kuuli talus, kuhu kevadeti tuleb kevad.

Siis saab kinnikleebitud aknad lahti teha.

Ja korjata merikapsast.

Ja külvata igasuguseid asju.

Millest redised alati kõige varem valmis saavad:

Ja minna mere äärde, mis on kõige ilusam.

Ja ikkagi mõelda iga päev, et sõda on väga lähedal, aga mitte siinsamas.

Ma käin väga harva Hiiumaalt ära, aga kui käin, siis väga tähtsa asja pärast. See pilt on loomaõiguste konverentsilt, aga see kooslus on pärit hoopis Üksikult saarelt. See on väike kogukond suuremas kogukonnas.

Ja mul käivad väga harva külalised, aga kui käivad, siis väga olulised. Ehkki see pilt tuletab mulle rohkem hoopis seda meelde, et uhhuuajastul pärisnõiad vaikivad.

Ja eks tähtsaid külalisi käib siin mitmest liigist:

Kui külalisi pole (ja enamasti ei ole ju) saab saata ja saada pakke ja kirju ja kaarte. Seda juhtub päris tihti.

Ja vahel tulevad kunstinäitused peaaegu koju kätte, sest meil on siin külaselts.

Ja vahel joonistan ise kaarte:

Ja eks näitusi on mitmesuguseid. Kasse ka.

Külaelul on igasuguseid eeliseid. Näiteks kui väga haigeks jääd, siis tuuakse suppi. Paarimeetrist vahet hoides muidugi.

Ja õnneks hoolitseb aed enda eest ise kui parajasti ei jaksa aednik olla.

Tööd muidugi jätkub, aga seda ei tasu liiga tõsiselt võtta:

Sest midagi kasvab alati:

Ja siis saab hoopis Hiiumaa ilusates kohtades hulkumas käia. Need ei lõpe kunagi otsa:

Või ilusates aedades. Igal suvel avastan uusi.

Ja rannad on meil siin niikuinii lõputud.

Ja mõnel suvel tuleb lausa kaks korda mandril käia. Ikka seal, kus mõeldakse sinuga ühtemoodi:

Ja kus saab süüa:

Ja alati tuleb augusti teine pool liiga kiiresti:

Ja tuleb talvevarusid koguda, ehkki seda saab muidugi aastaringselt teha. Sest näiteks talvel kogutakse puid.

Ja igal aastal saab koguda midagi uut:

Ja kliima muutub soojemaks, saab kasvatada viinamarju, aprikoose tahaks ka:

Külluse aed:

Seeni saab talveks kuivatada, hapendada, soolata, marineerida, praadida, külmutada jne.

Ja kui ise ei jaksa kõike kasvatada, siis saab naabritelt valku ja möelda, et jääksin ellu küll:

Elus ongi täitsa hea olla. Ainult sellest on mul alati olnud raske aru saada, et mis selle vanusega on. Miks seda peaks varjama ja numbrit tegema?

Peaasi on ju teha õigeid asju. Ja öelda.

Ja paks nahk kasvatada. Sest inimestel on kombeks öelda väga kurje asju eriti siis kui nad ei tea, et kuuled.

Ja kirjutama peab muidugi ka. Eriti kui suurt muud ei oska ega jaksagi:

Ja iga päev tuleb õppida. See on üldse kõige tervislikum asi. #loomuseakadeemia.

Nii et kui kelder on täis, siis on õppimiseks ja lugemiseks ja kirjutamiseks veel rohkem aega kui suvel:

Ja vahel kirjutad ka asju, mis tegelikult sulle endale ei meeldi ja mõtled, et olgu see viimane kord.

Aga siis tuleb meelde, et iseennast ei tasu liiga tõsiselt võtta ja lähed hoopis koeraga jalutama ja kaotad ta kohe ära.

Sest tegelikult on sügis juba kätte jõudnud ja karu katsub telki metsa viia, sest varsti tuleb talv.

Viimane suveleht ilmub igaljuhul ära, millesse ma kirjutasin Hiiumaaga seotud raamatutest. Neid on veel palju rohkem.

Raamatuaasta üritusi oli igatahes palju ja isegi kirjandusfestival, mis tuleb sel aastal ka. Ja oma raamatuklubidest mul polegi pilte:

Kuuli talu taga põllu peal harjutavad linnud kogunemist ja kooslendamist.

Ja siis mõtled nagu iga talve alguses, et kas ma kevadeks midagi õmmelda ka jõuan.

Talv ja lumi tulevad ootamatult ja liiga suure hooga ja vahepeal ei jõua elekter saarele. Aga selle pildi tegemise ajal saad aru, et just niimoodi oled sa ju alati elada tahtnudki.

Mõnikord tuleb kirjutamise pärast ikkagi kohvikusse põgeneda, aga seda juhtub ainult üks kord.

Et kodu oleks täpselt sellise kujuga nagu ise tahad, tuleb ta üle mõõta ja see on ka ikka väga tähtis sündmus.

Ja niimoodi peidus on hea kevadet oodata. Kohe ta tulebki.

Ja niimoodi elangi. KT

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s