Minge ringi, linnarebased?

Järgnev tekstike on kirjutatud peale pikemat jutuajamist Hiiumaa vallamajas ja peaks lühendatult ilmuma ka aasta viimases Hiiumaa Valla Teatajas.

Arvatavasti on igal hiiumaalasel oma seisukoht, kuidas oleks pidanud lahendama Kärdla väikese rebase loo, mis on, lisaks sellele, et toime pandi loomavaenulik tegu, heitnud varju ka Hiiumaale tervikuna. Vähemalt nii mulle tundub, sest teema ei ole sugugi vaibunud ja vallavalitsus otsib lahendusi ja tegeleb juhtnööride koostamisega järgmiste taoliste juhtumite jaoks.

Metsloomad linnas on ju päris tavaline nähtus ja selleks, et nendega koos eksisteerida saaks, on nad kõige targem rahule jätta. Alati ei ole see lihtne ja sestap uurisin teiste riikide loomakaitsjate käest, kas kuskil on olemas kaasaegset ja eeskujulikku metsloomadega käitumise regulatsiooni, mille on koostanud just kohalik omavalitsus. Mitmete kontaktivõttude peale selgus, et sellist ei ole kuskilt võtta. Oleme põhjamaiste riikidega loomakaitsevaldkonnas tänaseks üsna ühel tasemel ja nii mõneski asjas vaadatakse hoopis Eesti poole, sest areng on kiirem ja energiat justkui rohkem.

Kuuldavasti paneb uut regulatsiooni kokku ka meie Keskkonnaamet, millest omavalitsused saavad lähitulevikus juhinduda ja nii ei ole vaja Hiiumaal päris nullist uusi juhtnööre välja mõelda.

Tagantjärele mõeldes tekkis liiga problemaatiline olukord seoses Kärdla rebasega kõige tavalisemal põhjusel – halva kommunikatsiooni ja ebaselge informatsiooni tõttu. Võibolla oleksid pidanud omavalitsus, kodanikud, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Päästeamet jne omavahel oskuslikumalt suhtema, aga samamoodi võib mõelda ka nii, et head lahendust ju ei olegi – linnaloomad on tulnud, et jääda.

Metsloomadega, eriti samadest liikidest linnaloomadega suhtlemisel ongi mitu tasandit. Väga lihtsustatult võib neid jaotada nii, et üks neist on omavalitsuse oma, kellel on kohustus kodanike heaolu eest seista, teine on nendesamade kodanike oma, kes üldjuhul lähtuvad omaenese huvidest, kolmas loomakaitsjate oma, kes proovivad lähtuda looma huvidest või vähemalt heaolust ja neljas looma enda oma. Näiteks rebase.

Konflikte nende tasandite vahel juhtub pidevalt ja igal pool, ka ülalmainitud Põhjamaades; Hiiumaa juhtum sai lihtsalt laia kõlapinna. Loomi linna juurde meelitada ei tasu, aga linnarebane on linnas sündinud rebane ja see ongi tema kodu. Muidugi ei ole mõistlik neid sööta, aga ega inimestel ei saa keelata oma kasse omal territooriumil sööta ja ega rebane ei võta arvesse, kellele söök mõeldud on. Loomade ümberasustamist tohib teha ainult Keskkonnaameti loaga ja asustamisega ei tohi looma suuremasse ohtu seada. Enamikel ümberasustamisjuhtudel see siiski on ohtu seadmine, sest loom ei tunne uut keskkonda ja tavaliselt on sobivas keskkonnas juba liigikaaslased ees, kes uut tulijat ei tervita. Looduskaitseseaduse järgi tohib kohaliku liigi loomi loodusest eemaldada vigastuste ja haiguste ravimiseks ja hüljatud noorlooma üleskastamiseks. Aga seda peab tegema muidugi inimene, kes oskab ja igaüks sekkuda ei või. On riike, kus selles osas tehakse tõhusat koostööd metsloomade päästeühingutega, aga meie omadel veel piisaval määral sekkumisjõudu kindlasti ei ole.

Loomakaitseseadus ütleb, et looma ei tohi abitusse seisundisse jätta. Jättes kõrvale selle kõlava seadusesätte võimatuse inimkeskses ühiskonnas tekib küsimus, et kes peaks looma seisundit oskama hinnata. Arvatavasti ei ole see vallaametnik ja iga kodanik ka mitte.

Loomaarst Maie Vikerpuuri soovitusel lugesin linnarebaste tundmaõppimiseks hiljuti eesti keelde tõlgitud asjatundliku autori raamatut Rebase varjatud maailm. (Adele Brand. Eesti Raamat 2020), kust selgub veelkord kui kohanemisvõimeline on rebane ja kui halvasti inimesed teda tunnevad. “Hirm 4,5 kilose metslooma ees annab veenvalt tunnistust sellest, et moodne ühiskond eemaldub järjest enam loodusest”, ütleb autor ja kirjeldab kuidas inimeste negatiivne suhtumine liigub ülespoole vallavalitsustesse ja –volikogudesse. Adele Brand kummutab hulga müüte, kaasaarvatud selle, et rebased ohjeldamatult kasse söövad (muidugi ei söö) ja valimatult ründavad (äärmiselt harva) ja tõestab, et ühe rebase mahalöömine on kasutu, sest tema asemele tuleb kohe uus. Rebaste ühiskonnas on nimelt alluvad ja domineerivad rebased, kelle vahel käib katkematu maadejagamine, toimuvad teatraalsed, aga enamasti veretud lahingud ja sestap suudab rebase üldine asurkond välja kannatada päris suurt suremust, ilma et see arvu mõjutaks. Sigiva rebase asemele tuleb teine sigija, kellel enne seda võimalust ei olnud.

Loomade ekspluateerimine ja loomadega ühes keskkonnas elamine on nii tihedalt keskkonnamuutustega seotud, et sellest räägitakse iga päev järjest rohkem. Need ajad on ammu möödas, mil võis kassipoegi uputada ja rebaseid valimatult maha lüüa ja sestap peavad nende teemadega tegelema nii omavalitsused kui igaüks meist.

Samal teemal:

https://kkadriblog.com/2020/09/04/nuhtlusisend-foxy/

https://www.psychologytoday.com/us/blog/animal-emotions/202011/urban-animals-work-hard-adapt-and-we-must-be-kind-them?fbclid=IwAR0ZSU-YOHeDoIqpUzrqWWUWk53G-O1V5StWuDGLzSxfVEtHUq6QAqNCngI

Kas ma peaksin oma rohelise lehekese tagasi andma?

See jutt ilmus kõigepealt ajakirja Vegan detsembrinumbris.

Kadri Taperson

Küllap on ajakirja lugeja seda lugu juba kuulnud, kuidas kunagi, nii 14–15 aastat tagasi toimis aktiivselt üks foorum, mille kasutaja sai oma nime juurde lisada värvilise lehekese: kõigesööjad punase, vegetaarlased kollase ja veganid rohelise. Tollase esimese Eesti veganpõlvkonna jaoks oli lehekese roheliseks muutumine oluline tähis elujoonel, maailmavaade sai esialgu mõttekaaslastele avalikult välja kuulutatud.

Ilmselt läks hingel kergemaks, aga elu läks vähemalt sel ajal natuke keerulisemaks. Paar aastat tagasi ilmunud esseekogumikus “Thinking Veganism in Literature and Culture” kirjeldavad koostajad veganit kui queer’i(seksuaal- või soovähemust – toim.), kes on külaline traditsioonilises heteropulmas, kus ülistatakse rõõmsas õhinas kõike head, milles ühiskond on juba kokku leppinud. Päris raske ja kohatu on sellises olukorras püsti tõusta ja öelda: “Aga … ”

Eraklik ja eriline omatahtsi võetud roll teeb veganile maailmavaateliste mõttekaaslaste kogukonna väga oluliseks. Võib arvata, et eriti oluliseks just teismeliste veganite puhul, sest kodust ja koolist saavad nad harva oma valikutele tuge – pigem vastupidi. Olulised kihid ühiskonnast on selle eetilise elulaadi koha pealt harimata ja seetõttu vaenulikultki meelestatud. Mõeldagu, et teadsime 14 aastat tagasi palju veganluse eetilisusest, aga tervislikkusest eriti mitte. See info jõudis piisaval määral teaduskirjandusse ja meie infovälja mõnevõrra hiljem.

Seega on vegan kahekordse surve all. Enamiku jaoks on ta niikuinii väikese grupi esindaja ja teisalt survestab teda seesama kogukond, mis on tegelikult tema kõige suurem tugi. Kui tegemist on noore inimesega, kelle identiteet on tugevalt veganiksolemisega seotud, võib päris raske olla. Ma ei pea silmas olukordi, kus keegi kellegi tarbimist kontrollib või pahasti ütleb. Üldjuhul laieneb veganite empaatiavõime ka omadele ja seda väga tugeval ja toetaval moel. Pean silmas üldist hoiakut nn vigade tegemisel, mille veaks nimetamine algab tavaliselt libastujast endast.

Asi ei ole ju meis endas, vaid loomades. Mulle tõesti tundub, et kui kulutame energiat iseenda ideaalsena hoidmisele, jäävad mõned muud loomaõiguslikud asjad tegemata. Sellepärast olen ka mõnikord kasutanud sõna egovegan nähtuse puhul, kus minu arvates liiga palju iseenda puhtusega tegeletakse. Pealegi on inimesi igasuguseid – mina näiteks ei kuulu väga korralike hulka, olen pigem kärsitu, veresuhkur arvatavasti kõigub ja samas teeb aeg-ajalt maailmas toimuv nii tuimaks ja tujutuks, et neil hetkedel on mul üsna ükskõik (mitte täielikult), mida söön ja kas üldse. Julgen arvata, et ma pole üksi.

Muidugi on alati parem oma maailmavaatele truuks jääda. Iga libastumine hakkab närima ka siis, kui ise sellest aru ei saa. Võib-olla on asi ka põlvkondade erinevuses ja selles, et ma mäletan tühje poode ja külmutuskappi. Mõtlesin sellelegi, et kui libastud üks kord, siis on ka teine kord lihtne tulema ja varsti ei saa arugi, kui oled loomsete toodete tarbimistsüklisse kistud. Neid näiteid ilmselt on. Eriti kurb on kuulda, kui keegi pikaajaline elulaadi ägedalt propageeriv eestvedaja kõigesööjate hulka naaseb ja seda siis õigustab. Elus võib igasugu asju ette tulla ja inimpsüühika on imeline, aga sügavast eetilisest veendumusest (sellest, et meil pole õigust loomi ekspluateerida) ei saa ju loobuda. Mulle tundub, et see ei ole sisuliselt võimalik.

Selge see, et nii sügav veendumus ei tee meie elulaadi täielikult isetuks. Vegan tunneb end seda paremini, mida rohkem ta vegan on. Ja see ei tee tema valikuid kuidagi vähem eetiliseks. Teist sellist inimest, kes on täiel määral, eranditult loomade poolt, ju ei olegi. Ma siiski loodan, et veganid hindavad iseennast ja teisi veganeid tegude, mitte vigade järgi. Ja oma rohelist lehekest ma ka ära ei anna.

Mis on loomaõiguslaste suurim saavutus?

See jutt ilmus esimesena 13. novembril ajalehes Sirp

vt siit

Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

Youtube’is on videod, kus Hollywoodi näitlejad vastavad küsimustele, mida on nende kohta Googleʼis kõige rohkem küsitud. Nt kas see või too on vallaline või mis rahvusest ta on jne. Šoti näitleja David Tennant vastas küsimusele, kas ta on vegan – küsimus, millega paljud kuulsused kokku puutuvad –, et ei ole, aga on iga päevaga järjest rohkem vegetaar. See on siis selline nii-öelda taimetoitlane, kes sööb midagi loomset ikka ka, nt mune vms.

Just see vastus, õigemini küll iga sedalaadi vastus, on loomaõiguslaste kõige suurem saavutus lõppeval, algaval või mis tahes aastal. Tavapärasem oleks muidugi reastada iga aasta lõpul seadusemuudatused, kollektiivsed loobumised või muud riiklikud ja kohalikul tasandil tehtud otsused loomade heaks ja eks seda tehakse niikuinii; igal järjepidevalt tegutseval organisatsioonil on tark reastada saavutused, mis on vähegi ühingu tegevusega seotud ja seda nii liikmete ja vabatahtlike motiveerimiseks, toetajatele ettenäitamiseks kui ka iseendale – midagi muutus ja see on selgelt kirjeldatav ja mõõdetav.

Karusloomafarmide keelustamine

Loomaõiguslik liikumine on globaalne ja sestap ei ole päris õige ja võimalik välja tuua Eesti loomaõiguslikke saavutusi kas või lõppeval aastal, seda enam et organisatsioone, mida võib loomaõiguslikeks pidada, on ainult kaks, Eesti Vegan Selts ja Loomus. Pean silmas neid ühinguid, mille tegutsemise tõukepinnaks on teadmine, et inimestel ei ole õigust loomi üldse mingil viisil ekspluateerida.

Ükski loomade õigusi parandav või kehtestav ühiskondlik otsus ei sünni või ei kinnistu ühes riigis üksikult, vaid sellele eelneb aastatepikkune rohkem või vähem organiseeritud kampaania. Eestis näiteks on lootust, et veel käesoleval aastal keelustatakse karusloomafarmid, sest vastav eelnõu läks riigikogus teisele lugemisele. Suures saalis on teemat arutatud varemgi, aga esimesest lugemisest kaugemale ei ole eelnõu jõudnud. Võib-olla seda siis peakski 2020. aasta suurimaks saavutuseks pidama, ehkki eestikeelsed vastavad loosungid „Karusnahavaba Eesti!“ ja „Surnud loom ei kaunista“ saavad tänavu novembris juba 14 aastat vanaks. Või peaks ütlema: ainult neliteist aastat vanaks, sest Holland üritas seda ettevõtlusala keelustada üle 20 aasta. Eesti ühiskond jõudis loomaõiguslastele järele 14 aastaga.

Ainuke võimalus midagi põhjapanevalt muuta ongi inimeste infoväli teemast nii tiineks muuta, et enam seda ignoreerida ei saa. Ilmselt on igaühel ühele või teisele poole kalduv arvamus selle kohta, kas karusloomi tohib farmides pidada või mitte. Viimane uuring ütleb, et 75% Eesti inimestest on keelustamise poolt.

Rohkesti Euroopa riike on karusloomafarmid juba meist varem keelustanud.* Käesoleva aasta jooksul Iirimaa ja Prantsusmaa. Nemad jõudsid meist ette, aga näiteks metsloomade tsirkuses kasutamise keeld on Eestis juba paar aastat vana, Leedu jõudis selleni alles tänavu. Karusnahateema on muidugi rohkem kõlapinda leidnud, erakordselt palju moeloojaid on kõvahäälselt karusnaha kasutamisest loobunud, Eestis on karusnahavabad (Fur Free Retailer) juba 50 moeloojat. Iisrael läks veel kaugemale ja on keelustamas (küll väikeste eranditega) karusnahkadega kauplemist.

Taimse toidu poole

Päris palju on neid tegevusi, mida on raske saavutuseks nimetada, sest liiga palju infot kogu protsessist ei ole paberil, vaid inimeste mõtetes. Kuidas saakski tõestada, et nt vibujahi lubamist takistasid just loomade eestkostjad. Selle kõrvale võib näiteks tuua liiga suurejoonelised projektid nagu rahvaalgatus „AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks“. Loomapäästegrupi algatusel on muidugi õilis eesmärk, aga muuta soovitakse nii palju (ja loomade seisukohalt muidugi jälle nii vähe) korraga, et sellest ei näri end läbi ükski riigikogu komisjon.

Hoopis teistsuguseid teid pidi kui rahvaalgatused ja seadusloome, on loomaõigused edenemas inimkonna liikumisel taimse toidu suunal. (Kujutan ette, mis nägu läheb Peeter Ernits, kui ta seda lauset lugema peaks – tema nimelt arvab, et ka inimeste toidueelistusi hakkab riigikogu hääletama.) Beyond Meati aktsia teeb võidukäiku, isegi Tere tõi poodi kaerapiima ja inimese tervise peale mõeldes on Tervise Arengu Instituut läbi viinud kampaania „Söö rohkem taimetoitu“. Muidugi ei ole siin niivõrd tegu loomaõigustega kui juba mainitud terviseküsimuse ja ka keskkonnakahjude vähendamisega. Sama keskkonna, kus inimene elab. Kuna kliimamuutuste suurimaid põhjustajaid on loomatööstus, siis puudutab sündiv keskkonnakahju meid kõiki, seega siinkohal on tegu peamiselt enesekaitsega, mitte loomade õiguste tagamisega.

2020. aasta saavutuste hulka võib äraspidisel moel lugeda ju ka selle, et aina rohkem teadvustame pandeemiate ja loomatööstuse seost. Sellega läheb teatud määral vastuollu ja jääb ajale jalgu üleeuroopaline kampaania EndtheCageAge, mis kogus 1,5 miljoni kodaniku allkirja, nõudes puuride kasutamise lõpetamist loomatööstuses, mis võib-olla tundlike elusolendite lühikest ja piinarikast elu mõnevõrra leevendaks.

Jutu alguses toodud Tennanti näitest ei tohi valesti aru saada – loomaõigustega pole sellel ju lähemal vaatlusel midagi pistmist ja sestap ei peaks loomaõigusi kaitstes pehmeks muutuma. See, kellel on loomade kannatuste suhtes silmad lahti, s.t need, kes tõesti teavad, mismoodi loomad kannatavad, ei tohiks oma seisukohti ühiskonnale sobivamaks vormida. See ei aita. Adressaadini jõudes on sõnum mingil määral niikuinii muutunud. Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

* https://www.furfreealliance.com/fur-bans/

 

Kelle eest me seisame?

See nupp ilmus käesoleva aasta Taimetoidumessi ajalehes.

Aasta tagasi, novembri alguses, ilmus uudis*, et kuninganna Elisabeth II on hakanud kasutama loomade seljast võetu asemel kunstkarusnahka ja samas uudises esitati ka ootuspärane küsimus, et kas järgmiseks vahetatakse kunstmaterjali vastu ka Briti kaardiväe karunahast mütsid.
Eesti loomaõiguslased tegelesid selle teemaga 14 aastat tagasi, 2006. aasta oktoobris, siis kui pidi toimuma esimene karusloomakasvanduste vastane meeleavaldus, millele luba ei antudki. Tänu algatajate pressiteatele korjas meedia värske teema õnneks üles ja nii toimuski esimene loomaõiguslik meeleavaldus avalik-õigusliku ringhäälingu otse-eetris. Muidugi ei olnud see kauge probleem kõigile mõistetav; aga just selle koha peale oli globaalne loomaõiguslik liikumine parajasti jõudnud ja eesti aktivistidel tuli ree peale hüpata.
Vaid kuu hiljem marssisid Tallinna vanalinnas sadakond aktivist Eestist ja Soomest, kellest viimaste kerge aktsendiga, aga valjult hüütud “Surnud loom ei kaunista!” jäi osalejatele ilmselt kauaks meelde. Nagu ka kogu sündmus; karusnahaäride lukustatud uksed, rusikatega vehkiv abipolitseinik, korrarikkumise eest saadud trahv ja ikkagi ka lootus, et midagi hakkab muutuma.
Ühiskond muutub aeglaselt inimesegi jaoks, seega ei saa oodata kiireid muutusi ühiskonnast seni välja arvatud teistele liikidele, kelle kannatused on meie omadega sarnased kui mitte suuremad. Sellegipoolest oleks võinud mõni muutus kiiremini toimuda. Praegu 14le aastale tagasi vaadates
tundub, et metsloomade tsirkuste keelustamine, organisatsioonide ja kogu veganmaailmavaate areng, rääkimata karusloomakasvanduste keelustamisest, oleks võinud juhtuda palju varem ja ilma
nii palju kordi peaga vastu seina jooksmata.
Sellegipoolest ei ole peaaegu, et võimalik võrrelda loomaõiguste teadvustamise taset tollal ja nüüd. Kui 14 aastat tagasi alustasid liikumist kolm südametunnistusega inimest, siis julgen arvata, et tänaseks on veganeid ja loomaõiguslasi olemas just parasjagu nii suur kriitiline mass ja alanud on nn imbumis- või infiltreerumisperiood. Igaühel on mõni tuttav loomaõiguslane ja/või vegan, igas koosluses võiks olla keegi, kes tunneb loomi ja teab, mida nende heaks saab ära teha ja igaüks teab,
et loomaõigused on osa sotsiaalsest õiglusest, et loomade eest seistes seisame keskkonna, maailma ja kõikide inimeste eest.

https://www.scmp.com/magazines/style/celebrity/article/3036577/queen-elizabeth-has-switched-fake-fur-will-buckingham

Inimkond avastab loomkonda

See väike raamatututvustus ilmus 30. oktoobri Sirbi tagakaanel.

Ingrid Newkirk, Gene Stone, Loomkond. Tõlkinud Elina Adamson, toimetanud Marin Vinkel. Tänapäev, 2020. 344 lk.

Lõppenud suvel ilmus eesti keeles üks esmatähtis raamat – tõlge värskelt, käesoleva aasta alguses välja antud raamatust „Animalkind“ – „Loomkond“, mille on kirjutanud ja kokku pannud PETA* juht Ingrid Newkirk ja veganist kirjanik ning aktivist Gene Stone.

Raamatu alapealkiri „Targad ja lahked loomad ja kuidas nende vastu hea olla“ annab sisust natuke aimu. Tegemist on loomaõiguste aabitsaga, kus kirjeldatakse, millised on loomad, mispoolest nad inimesest erinevad ja kuidas neid ei saa inimesega võrrelda (antopomorfism); kuidas inimene loomi kasutab, kui suuri kannatusi see neile valmistab, kuidas suhtumine on ajas muutunud ja just praegu muutumas, ja tänu kellele on muutumas. Loomset toitu süüakse vähem – suundumus süveneb aeglaselt tõusvas joones –, loomsetele materjalidele otsitakse alternatiive, loobutakse kulukatest ja tihtipeale mõttetutest loomkatsetest, eriti kosmeetikatööstuses, aga ka ravimite tootmises. Suures osas raamatust kirjeldatakse, mida saab ise teha, et loomi vähem ekspluateeritaks. Kes ei ole midagi loomade kannatustest ja loomaõigustest lugenud, siis lugege just seda raamatut, aga ega see kerge lugemine ei ole: kõrvuti kirjeldustega loomade imelistest omadustest ja võimetest on kirjas neile põhjustatud kannatused laborites, põllumajanduses, filmimaailmas, rõivatööstuses jm.

Kritiseerijad on aabitsale ette heitnud vähest faktipõhisust, liigset moraliseerimist ja esituslaadi kuivust. Tõepoolest, mõnes kohas on kirjutajate tülpimus mõttekaaslasele tajutav, kindlasti on nood kaks suuremat osa loetletud faktidest aastakümneid tüdimuseni korranud. Ja moraliseerimist on loomaõiguslastele alati ette heidetud, midagi peab ju ette heitma neile, kes räägivad ja kirjutavad näiteks sellest, miks eluslahkamine pole seda väärt ja miks. Veelgi enam – lugejale võib koita, et temagi peab oma elus ümber hindama suhtumise loomadesse, hoiakud, tarbimisharjumusedki. Mis puudutab faktipõhisust, siis tundub, et linke on raamatus selguse mõttes tõesti vähem kui mõne etoloogi omas, aga faktid sellest ei muutu. PETA-le omaselt on mõni tõik küll kirja panemata jäetud, näiteks loetakse üles kõik moekunsti suurnimed, kes on viimasel paaril aastal karusnahast ametlikult loobunud, aga jäetakse ütlemata, mis organisatsioon selle taga on – Fur Free Alliance (Karusnahavaba Liit) –, aga võib-olla polegi see lugejale kuigi tähtis.

Raamatu tagaküljel seisab, et viimastel aastakümnetel on tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaltid on loomad – inimkonna kõrval ei elutse loomastik, vaid loomkond. Inimene teab ju ammu, et linnud lendavad, nahkhiired navigeerivad, vaalad laulavad ja kalad tunnevad valu, aga hoiakud püsivad visalt.

* PETA – People for Ethical Treatment of Animals, mittetulundusorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest

KADRI TAPERSON

Ärge seda kodus järele tehke

Tänane jutt on kirja pandud sõbra õhutusel ja ei täida vist patroonidele  (https://www.patreon.com/kadritaperson?fan_landing=true) antud lubadust kirjutada blogis loomade õigustest. Aga ajaga kaasas käiv aktivist peaks niikuinii mõtlema ja kirjutama sotsiaalsest õigusest laiemalt, mitte ainult teiste liikide omast, ja aktivist omakorda peab ellu jääma ja vastu pidama. Ja tänu sellele õigustusele ei vea ma ehk kedagi alt.

Poolteist aastat tagasi olin omadega nii läbi, et jäin päriselt koju. Ma ei kirjelda erinevates faasides kulgevat depressiooni, läbipõlemist ja kroonilist haigust, sest see oleks igav ja masendav ja sellistest kirjeldustest võib ka asjatundmatuid järeldusi teha – kõik need kehvad seisundid kulgevad igal inimesel individuaalselt ja erinevat moodi.  Eks need nimetused on muidugi heaoluühiskonnale omased – kes see vanasti ikka vaatas kui läbipõlenud oled, peaasi, et elus.

Umbes samal ajal alustatud blogi esimeses postituses kirjutasin muuhulgas nii:” … Kuidas saabki olla midagi olulisem kui just praegu vaevleb ebaloomulikes oludes nii palju loomi nagu ei kunagi varem inimkonna ajaloo vältel.” Kujutage ette igapäevast eksisteerimist sellise teadmisega. Pealegi – loomakaitse ei allu kuulsale seisukohale, et kui puhkad, siis ei juhtu ju tegelikult midagi halba. Või et – kujuta ette kõige hirmsamat asja, mis juhtub siis kui sa puhkusele lähed. Loomakaitsja teab, et need kõige hirmsamad asjad just juhtuvadki või vähemalt juhtub neid tunduvalt rohkem kui sa ei sekku.

Kui koju jäin, siis mitte sellepärast, et võtta nö vaheaasta ja teha midagi kasulikku. Nii nagu võiksid võtta nt õpetajad, mitmete (eriti abistavate) ametite pidajad, et end siis täiendada ja maailmas ringi vaadata. Või need, kes pikema puhkuse ajal loevad väärtkirjandust, remondivad maja või rajavad aia vms. Enne sellist kasutut puhkust on kasulik vabaneda sellistest uskumustest nagu – viiekümnestele see ei sobi, naised nii ei tee või et see ei ole täiskasvanulik. Kõik kolm on niikuinii suuresti sotsiaalsed konstruktsioonid ja neid ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Ma nimelt ei teinud mitte midagi. Ei kasutanud seda aastat üldse asjalikult. Õnneks olin õppinud silmi kinni pigistama koristamata maja ja võssakasvanud aia suhtes.  Ma lihtsalt vedelesin, sarivaatasin kõike võimalikku kuni Netflix tühjaks sai  ja internet otsa lõppes. Õppisin vara magama minema ja magan siiani vähemalt üheksa tundi, tagasivaadates tundub, et ma olin 18 ja 48 eluaasta vahel peamiselt ärkvel. Kirjutasin liste sellest, mis mulle meeldib ja mida ma sünnipäevaks tahaksin ja mis mind igas päevas rõõmustab. Selliseid positiivseid naiivseid nimekirju. Tõsisemaid muidugi ka, et kuidas võiks päevakava olla, et kõigega hakkama saada ja mida peaks oma tervise heaks tegema. Sõin nii palju kui tahtsin ja millal tahtsin ja õppisin suuremas kaalus olema. Sain aru, et mõned ravimid mõjuvad aastatega, mitte nädalatega. Ja teada, et tasakaalus olemine on ikkagi võimalik. (Mitte et ma neid asju varem üldse teha ei oleks osanud, aga tegin neid hirmsa süümekaga.)

Pealkirjas sisaldub hoiatus järgneva eest. Nimelt võtsin ma suurematsorti laenu selleks, et saaksin aasta aega vedeleda. Ja seda ma kellelgi järgi teha ei soovitagi. Parem oleks omada seljatagust või sääste või vähemalt mitte kuskile juba eelnevalt võlgu olla. Minul ei jäänud lihtsalt muud üle, sest ma ei funktsioneerinud enam üldse. Üks sõber pahandas tagantjärgi, et kuidas nii ikka saab; kui inimene on omadega läbi, siis peab riik aitama. Ma arvan, et tegelikult ei pea – riik ei ole ju minu eest valikuid teinud. Kes käskis loomakaitsjaks hakata?

Aasta jooksul kasvatasin juured alla. Kõlab võibolla halvasti, aga isegi üleilmne pandeemia tuli sobival ajal. Kassidele mu kodusolemine väga meeldis. Minule hakkasid jälle inimesed meeldima ehkki ma ei näinud neid just väga tihti. Sain aru, et aastaajad vahelduvad, õhk lõhnab ja merevesi ongi päriselt soolane. Lugesin rõõmuga, et perfektsionism, mille all ma küll õnneks kunagi kannatanud ei ole,  on ebakindluse tunnus. Inimelu absurdus hakkas jälle väljakannatatav tunduma ja sisenesin teise elupoolde teatud tasakaaluga. Stressitaluvus muidugi suuremaks ei läinud, aga mu keha õppis suurema stressiga kohe slow motioni peale minema, mis tähendab, et ma vedelen jälle ja ei saa mitte midagi asjalikku teha. Mingil hetkel muutusid kõik plaanid ja listid ebaoluliseks ja hakkasin elama nii nagu mulle meeldib, nt mul pole vaja käia päevas ilmtingimata 10 000 sammu, vaid teen need niikuinii ära kui elan nii nagu tahan.  Ühel hetkel hakkas universum üllatusi saatma ja jaksan need vastu võtta, nii head kui halvad.

Vormistamise küsimus

Kuna homme on jälle kord see tähtis päev, mil Riigikogu arutab karusloomafarmide keelustamise eelnõu ehk täpsemalt Loomakaitseseaduse ja Looduskaitseseaduse muutmist sellel teemal, siis googeldasin omaenda nime ja sõna karusloomafarmid. Vasteid oli palju, aga muidugi ainult väike osa neist, mis tegelikult kirjutatud ja räägitud.

Piinlik on. Ma ei ole tahtnud mõelda kuipalju on kulutatud keelustamisele aega ja raha. Aktivistide, loomakaitsjate, ametnike, ajakirjanike ja riigikogulaste aega on kulunud tuhandeid tunde, sest meeleavaldused karusloomade olukorra teadvustamiseks algasid juba 2006ndal aastal, esimene märgukiri läks Riigikogusse 2014. ja sellest peale on teema ringelnud ministeeriumides, komisjonides, suures saalis; sealt jälle välja hääletatud; natukese aja pärast on keegi uuesti eelnõu esitanud ja asi hakkab otsast peale.

Samal ajal on karusloomakasvandus Eestis praktiliselt välja surnud ja kogu Euroopas lõppemas. Võiks ju rahul olla ja mõelda, et kellel seda homset otsust ikka tarvis on. Aga on. Keelustamisega välistatakse võimalus, et keegi kasvõi jonnist uuesti metsloomi puurides pidama hakkab; ettevõtjatele antakse selge signaal, et tegemist on ebaeetilise tegevusalaga ja vormistatakse ka otsus, mis on tulevikuotsuste jaoks oluline: Eestis ei toeta ajale jalgu jäänud ebaeetilist ettevõtlust, loomade õigustega hakatakse meie ühiskonnas rohkem arvestama.

Hoolimata sellest, et ühiskond on keelustamiseks valmis, võib homne hääletamine jääda tavaliste poliitmängude jalgu – igaüks ju oma südametunnistuse järgi hääletada ei saa. Kui nii juhtub, siis on veelgi piinlikum; Eesti maine on langemas niikuinii, eelnõu saalist väljaviskamisega kinnitatakse sedagi, et kaasaegsest riigist pole mõtet üldse rääkida.

Aga kui keelustamine õnnestub, siis on põhjust rõõmustada, ehkki tegemist on ainult ammu tehtud otsuse vormistamisega. Ma nimelt usun sinisilmselt, et olulised otsused tehakse inimeste südames, mitte parlamendisaalides.

Ja kui keegi ikka veel ei tea, miks kogu teema nii tähtis on, siis teile valik linkidest allpool:

https://epl.delfi.ee/arvamus/kadri-taperson-karusloomafarmid-piinavad-loomi-ja-murgitavad-inimesi-keelake-need-ometi?id=85083251

https://arvamus.postimees.ee/6475794/kadri-taperson-kas-need-polegi-veel-keelustatud-voi

https://arvamus.postimees.ee/4004999/kadri-taperson-poliitiline-eksperiment-ehk-kui-paljud-loomad-veel-surema-peavad

Nuhtlusisend Foxy

On ikka loll tegu…

…ütles pea iga viimase nädala jooksul kohatud hiidlane, pidades muidugi silmas vallaametniku haamrilööki, mis võimendus nii sotsiaal- kui avalikus meedias enneolematu kiirusega mastaapidesse, mida ühe isendi juhtumi puhul pole ammu juhtunud. Haldusjuht tappis noore rebase, kes oli poodi jooksnud, toppis kotti ja mattis maha rikkudes sellega mitut seadust, aga eelkõige kehtivaid moraalinorme.

Avalik lintšimine Kärdla keskväljakul

Arvatavasti ei oleks kuus-seitse aastat tagasi sellest teost veel suuremat välja tehtud; iga päevaleht ei oleks sellest kirjutanud, maainimesed oleks naerdagi saanud ja väike rebane oleks varsti unustatud. Inimühiskond on nimelt sellesse arengufaasi jõudnud, kus selliseid koledaid tegusid enam ei tehta. Eestiski on loomateema jõudsalt ühiskondlikesse aruteludesse jõudnud ja sestap oskab igaüks kaasa rääkida. Alati mitte just õnnestunult. Nimelt on vallaametniku hukkamõistmisel väga ebaselge eetiline taust. Kas on ikka õige hukka mõista ja siis ise koju kotletti sööma minna ja kas tapamajas võib looma tappa, aga spordipoe jalgrattaparandusruumis ei tohi? Seadus ütleb, et avalikus ruumis ei või ja loomale tuleb võimalikult vähe kannatusi põhjustada, pealegi on metslooma tapmiseks vaja Keskkonnaameti luba jne. Loomakaitsekultuur ütleb, et tappa ei tohi kui loom ei piinle. Igal juhul ei ole õige sellepärast üht inimest sõimata viisil, mis avalikku lintšimist meenutab ja sellise hoo sisse saab, et järjest piinlikum on kas või hiiumaalaste kommentaare lugeda.

30 inimest ja üks rebane

Märkimisväärse mainekahju saanud Hiiumaa vald kutsus tänu väikesele rebasele kokku ümarlaua, kuhu kogunes pea 30 asjaosalist – vallast ja osavaldadest, Keskkonnainspektsioonist, Politseist, Veterinaar- ja Toiduametist, Päästeametist, Keskkonnaametist, Jahimeeste Seltsist ja erinevatest loomakaitseorganisatsioonidest. Peamiseks küsimuseks kujunes see, et mida oleks pidanud rebasega tegema ja mida teha järgmisel korral kui rebane või mõni muu loom on vaja linnast minema ajada.

Linnaloom vs metsloom

Eestis teeb seadusandlus vahet metsloomal ja lemmikloomal ja põllumajandusloomal. Linnalooma mõistet seadustes ei kohta. Ometi on just linnaloomadest saamas uus normaalsus. Liivi Plumeri nimi tasub loomakaitsjatel meelde jätta. Tema on KKI peainspektor, kes on muuhulgas linnaloomi ja eriti rebaseid uurinud ja oskab sellest värskelt ja kaasaegselt rääkida. Rebasele sobivat inimese lähedus ja Kärdla rebane oli justnimelt linnaloom, mida näitaks seegi, et ta otsustas oma pojad linnas ilmale tuua. Paljudes Euroopa linnades elavad linnaloomad – rebased, mägrad, siilid, varestest rääkimata.

Kui inimene uue normaalsusega ei lepi, ei jää tal muud üle kui üritada loomi eemale peletada. Õunad võiks puu alt ära korjata, kassikausse mitte õue jätta ja üritada rebaseid eemale hirmutada Julgen arvata, et seda nõu palju kuulda ei võeta. Inimesele on tegelikult aitamine loomuomane ja see ümarlauas kuuldud soovitus tuletas meelde omalajal korduvalt kuuldud keeldu nt kolooniakasse mitte sööta? Kuidas siis nii, jätame loomad nälga ja see ongi lahendus?

Mida oleks pidanud tegema?

Noore rebase linnast minematoimetamine ei ole niisama lihtne. Lihtsustatult öelduna peavad vallaametnikud tegema seda, mida rahvas tahab. Kui kodanike kurtmine liiga valjuks läheb, tuleb midagi ette võtta. Ja kuna neid inimesi jätkub, kes rebaseid ja muid loomi kardavad, hakkasid vallaametnikud otsima vastust küsimusele, kuidas loomast võimalikult seaduslikult ja puhta südametunnistusega lahti saada. Sündmuste kirjeldust kuulates jääb mulje, et kuskil tehti viga või mitu juba enne haamrilööki. Ükski ametkond ei olevat vastanud selgelt küsimusele, mida teha. Kes tõestab, et linnaloom saab metsas hakkama? Kes oskab öelda, kas loom on haige või ei ole? Juhul kui tegemist oleks näiteks rängalt vigastatud liiklusõnnetusse sattunud loomaga, siis oleks lahendus olnud kahetsusväärselt lihtsam. Ehkki metslooma hukkamiseks on vaja Keskkonnaameti luba, on ilma loata halastustapmist teinud nii jahimehed, loomakaitsjad kui ka politseinikud.

Organisatsioonid

Eestis on koos kassiabiühingutega mituteist loomakaitseorganisatsiooni. Ühelgi neist ei ole piisavalt jõudu ega ka kohustust juhtumitesse sekkuda. Nõu küsida võib kindlasti ja sama kindlasti võib saada ka erinevat nõu, sest organisatsioonide maailmavaated ja eesmärgid päriselt ei kattu. Ümarlaual viibinud organisatsioonidest ütles Metsloomaühing, et neil ei ole piisavalt ressurssi alati metsloomi aidata, Loomade Päästegrupil pole Hiiumaal vabatahtlikke, Eesti Loomakaitse Selts ei jõua kõikide nende infotelefonile saabuvate juhtumitega tegeleda ja Loomus tegeleb lobitööga, poliitikakujundamise, teavituskampaaniate ja muu sellisega. Ühtset riigi poolt rahastatud loomakaitse infotelefoni Eestis ei ole ehkki selle vajadusest on palju räägitud. Volikogu esimees oleks võinud sellegipoolest iroonilise nalja tegemata jätta kui selgus, et konkreetset looma minematoimetamise abi saaks õigete lubade olemasolul pakkuda ainult Jahimeeste Selts ja sedagi hea hinna eest.

Medi

Foxy (võibolla oli tal hoopis teine nimi) lugu tuletab meelde inimese lohakuse tõttu Narva jõkke uppunud elevanti Medi, kellest sai kiiresti märter ja tänu kellele loomakaitsjad aastaid hiljem metsloomade tsirkuses kasutamise keelu saavutasid. Jääb üle ainult loota, et Foxy juhtum toob ka mõne suurema muutuse kaasa, aga kindlasti väga aeglaselt. Veel ei ole selge, mis see võiks olla peale Hiiumaa valla uue koostatava regulatsiooni, et kuidas metsloomi linnaruumis kohelda. Võibolla on see paranev koostöö ametkondade vahel, võibolla mõni uus määrus või vähemalt koolitus, ühiskondlik arutelu on elavnenud. Nagu märtrid ennegi, ei valinud Foxy oma saatust ise, tema oleks edasi eldada tahtnud ja kartis seal spordipoe nurgas kindlasti kohutavalt.

Nuhtlusisend…

…on jahinduses ja keskkonnapoliitikas kasutatav termin loomaliigi esindaja kohta, kes käitub teistest liigikaaslastest erinevalt ja kahjustab inimest ja tema vara märkimisväärselt rohkem kui teised tema liigist. Nuhtlusisendi puhul ei olegi kunagi head lahendust. Metsloomade varjupaiku meil ju sisuliselt ei olegi ehkki kuuldavasti teeb Keskkonnaamet Imeloomade Seltsiga koostööd, aga sellest kindlasti ei piisa. Linna jätta ei saa, sest inimesed nurisevad; metsa viia ei saa, sest tuleb koju (linna) tagasi või hukkub. Foxyt peeti nuhtlusisendiks sellepärast, et ta elas Kärdla keskväljakul ja talle meeldis poest ilma rahata maasikaid ja torti võtta.

Foto: Heimar Kuuskler

Linke samal teemal artiklitele:

https://ekspress.delfi.ee/persoon/rebasekutsika-tapnud-vallatootaja-raagib-sudamelt-ara-see-oli-puhas-enesekaitse?id=90910473

https://lemmikloom.delfi.ee/loomad/fotod-hiidlased-leinavad-haamrilookidega-tapetud-rebasekutsikat?id=90854929

https://www.postimees.ee/7048990/keskkonnaminister-kokk-rebasepoja-hukkamine-on-lubamatu

https://leht.postimees.ee/7048845/rebasetapja-suhtes-alustati-menetlust

https://www.ohtuleht.ee/1010311/hiiumaa-vallaametnik-tappis-haamriga-vaikese-rebasekutsika

Vana

Foto on tehtud hetk pärast seda kui Vana autosse istus. Tark vana koer sai aru, et midagi on muutumas, kuskile hakatakse minema ja meie oleme inimesed, kellele ta korda läheb.

See pilt on  2004st või 2005st aastast, enne seda kui minust maailmavaatelt ja igapäevase tegevuse järgi loomakaitsja sai. Meil Kuuli talus elas enne kümme aastat kestnud varjupaigaaega, kümmekond last või õigemini noort ja polegi väga oluline, miks just. Üks põhjus oli  see, et üks lastest teistega suhtlema õpiks; teine see, et talus elavate abivajavate loomade eest oleks rohkem hoolitsejaid jne. “Kui keegi küsib, siis ütle, et me lihtsalt tulime”, soovitas üks poiss ja tegelikult see umbes nii oligi.

Ühel päeval sõitsime presentkatusega autoga, kuhu mahtus kindlasti rohkem inimesi kui tohtis, Tallinnasse. Pildilt näeb, et justkui mina oleks roolis olnud, aga see ei saa kuidagi võimalik olla. Või mine tea. Igatahes läksime varjupaika, mis tegutses Laagris ja mida enam õnneks ei ole. Õnneks sellepärast, et varjupaik oli päris kehvas seisus, Varjupaikade MTÜ oli veel loomata ja loomakaitse Eestis alles alustas, kui mitte arvestada 90ndatel tegutsenud organisatsiooni, mis tervikuna läbi põles. Laagris aitasid loomi mõned Soome loomakaitsjad, kes nüüdseks on oma tegevuse suunanud nt Rumeeniasse ja muudesse sellistesse riikidesse, kus tänavakoerad ja varjupaikades teadlik surnuksnäljutamine on tänagi reaalsus.

Üks nöörijupiga räämas kuudi külge seotud koer tundus eriti apaatne. Vana, väsinud ja kindlasti haige, pilk silmades kustunud. Ta ei reageerinud ühelegi hääletoonile, keeldus igasugusest kontaktist. Katariina (Pelastetaan koirat), kes varjupaigas vabatahtlikuna tegutses, ütles, et see koer on seal kõige kauem olnud, ilmselt ka kõige vanem ja üks nendest, kes on täiesti lootuse kaotanud – temast enam asja ei saa. “Tema võtame!”, ütles üks meie tüdrukutest ja nii tegimegi.

Foto on tehtud hetk pärast seda kui Vana autosse istus. Tark vana koer sai aru, et midagi on muutumas, kuskile hakatakse minema ja meie oleme inimesed, kellele ta korda läheb. Kõlab võltsilt, aga nägime oma silmaga, kuidas elu temasse sekunditega tagasi voolas.

Vana võttis Hiiumaal elades kõigest viimast, sõi palju, näris välisukse ja palju muid asju katki, uudishimutses kõikide tegevuste juures, üritas teiste loomade sõpradeks saada ja sai ka, ajas kassid pööningule, kaevas peenraid, jooksis hobustega võidu ja sai kogemamata kabjahoobi, käis karjääris ujumas ja tegi kõik teised märjaks, sest ta ei osanud korralikult vette hüpata jne jne. Selgus, et ta oli väga rõõmus, sõbralik, uudishimulik ja naljakas vana koer.

Kõik see kestis kaks nädalat, sest peale seda Vana suri. Õnneks ei vaevelnud vana koer kaua; tean seda sellepärast, et ta oli tollel ööl minu voodi ees ruudulise teki peal ja katsusin talle võimalikult palju toeks olla. Ilmselt oli tal peale kõikvõimalike ravimata põletike ja liigeseprobleemide tõenäoliselt mingisugune sisemine kasvaja, aga ega me seda enam peale surma kindlaks tegema ei hakanud. Ta on maetud siia lähedale metsa alla, märgistamata hauda ja selle koha peal õitsevad just praegu karikakrad.

Vana õpetas mulle muuhulgas ja teiste hulgas, et iga loom vajab võimalust ja ka kõige õnnetumas olukorras elukad võivad heasse keskkonda sattudes väga paljudest asjadest rõõmu tunda, isegi kui nende aeg on lõppemas. Sellepärast ei meeldi mulle ja ka teistele loomakaitsjatele eriti koerte paaritamine, tõugude aretamine, streiliseerimata kassid jne. Niikaua kui on olemas abivajavaid loomi, ketispeetavaid koeri, ravimata kasside kolooniaid, korteris passivaid üksikuid lemmikuid (nn põllumajandusloomadest ei hakka ma praegu üldse rääkima) jne; ei tohiks neid juurde tekkida lasta. Inimene vastutab.

Kadri (2)

Kaastundeväsimusest ja olematust haigusest

Vahepeal on hea vait olla ja lihtsalt mõelda, mis edasi saab, mitte justnagu kohustuslikus korras kirjutada. Olen blogi 12le toetajale lubanud kirjutada ühest ja teisest ja loomaõiguslikku teemat siinsamas üleval hoida, aga vahepeal on hea vait olla.

Selle vahepealse aja jooksul läksin üle hulga aja tööle. 13 aastat loomakaitseorganisatsioonides ise endale palka leida ei olnud lihtne ja tahtsin lihtsamat elu. Sestap töötan nüüd uues loodavas kinnises lasteasutuses, mis ei ole tegelikult kinnine, sotsiaalpedagoogi ja kasvatajana. Sellel tööl on loomakaitsevaldkonnaga palju ühist ja teen sellest ilmselt tulevikus rohkem juttu.

Abistava elukutse valdkondades tegutsejatel on tarvis ühesuguseid isiksuseomadusi, mida ei ole raske ära arvata. Kuna loomakaitse on ajalooliselt suhteliselt uus valdkond, siis seda tavaliselt abistavate elukutsete alla ei liigitata. Ja mitte ainult sellepärast. Kuidas ikka panna samale pulgale need, kes kaitsevad lapsi ja neid, kes kaitsevad loomi? Või aitavad, ravivad, päästavad, valvavad, kaitsevad õigusi?

Peale ühiste vajalike isiksuseomaduste on ühine muidugi seegi, et abivajavate isikute elumuster on sarnane. Baasvajadustest ilmajäämine, väärkohtlemine, mõistmatus, psüühikahäired ja haigused jne. Sarnane on ka see, et nii looma- kui inimesekaitsjad võivad kannatada sekundaarse posttraumaatilise stressihäire all. Seesama PTSD või PTSH, mis on sõjaskäinutel, suure trauma üle elanud inimestel jne. Sekundaarse trauma tunnused on üldjoontes tuttavad ilmselt kõigile abistava valdkonna inimestele – Aja- ja energiapuudus iseenda jaoks (aga teistele veel jagub); suhete rikkumine lähedastega; sotsiaalne isolatsioon või selle võimalusel eelistamine; suurenenud tundlikkus julmuse suhtes; küünilisus; lootusetus; unehäired. Sekundaarset posttraumaatilist stressi võib kirjeldada ka sõnaga – kaastundeväsimus. Tean, et paljud loomakaitsjad ei suuda enam ammu avada ühtegi loomi puudutavat videot või vaadata pilti, tihtipeale ka rõõmsaid mitte, sest see tuletab meelde neid tuhandeid, keda mitte kunagi aidata ei saa. Ja mitte lihtsalt ei tuleta meelde vaid käivitab kehas stressihormooni – mina näiteks hakkan kiiremini hingama isegi siis kui sotsiaalmeedia infovoos mõni väärkohtlemispilt või -pealkiri ainult mööda libiseb.

Kui inimesega seotud abistavate elukutsete valdkonnas on juba natuke paremini (kaugeltki mitte piisavalt) korraldatud supervisioon ja kõik muud toetavad tegevused võrreldes näiteks 90ndatega, siis loomakaitses see muidugi nii veel ei ole ja läbipõlemist, väsimust ja haigeksjäämist juhtub liiga tihti. Sekundaarse traumaga tuleb tegelikult sihipäraselt tööd teha ja kui professionaalset abi iseendale napib, peaks vähemalt kolleegidega häid suhteid hoidma, üksteist kuulama ja toetama.

Lasteasutuses keeruliste lugudega noortega töötades ootab ees veel üks loomakaitsega ja üldse looduskaitse- ja kliimasoojenemisega seotud teema. Järjest rohkem tuleb ette, et ärevus, depressioon, enesevigastamised ja ka suitsiidimõtted on seotud selle valuga, mis noorel inimesel seoses maailmas toimuvaga on. See valu on tuttav ka läbipõlenud loomaõiguslastele ja eetilistele veganitele, vanusest hoolimata.

Ehedast maailmavalust mööda vaadata ei saa, see on päriselt olemas ja segab elamist. Kriitiliste loomauuringutega tegelev teadur Merceri ülikoolist – Vasile Stanescu ütleb, et kõik aktivistid tegelevad sellega, et mitte iga minut leinata ja et selles seisundis inimesi ei saa tegelikult ravida – tuleb ravida probleemi. Maailmavalus inimene vajab muutust, suurt muutust või vähemalt lootust, et sellega, kuidas koheldakse tundlikke olendeid, toimub muutus kiiremini kui praegu. Stanescu tsiteerib Nobeli laureaati J-M Coetzeed, kes näeb vaeva, et inimestega normaalseid suhteid hoida. “Nad ju osalevad igapäevases kuritöös! Või olen mina hull? Ometigi esitavad needsamad inimesed iga päev tõendeid sellestsamast kuritööst – laipu /—/.”

Stanescu artiklis on tegelikult peamiselt juttu ortoreksia nervosast – haigusest, mille all kannatajad üritavad justkui liiga tervislikud olla, mida ei ole olemas ja mille mõtles välja üks inimene, kes veganlusest pigem oma mugavuse tõttu loobus ja oma otsusele ka põhjuse välja mõtles. Ehkki ortoreksiat ei ole mainitud üheski haiguste klassifikaatoris, on seda sellest hoolimata ka teaduskirjanduses tsiteeritud ja peab tunnistama, et ka mina ei teadnud, et tegu on väljamõeldisega, mitte teaduspõhise infoga. Ortoreksia väljamõtleja tahtis tegelikult veganlust justkui patologiseerida ja ega ta ei olnud esimene ega ka viimane mitte. Veganlus on maailmavaade ja liikumine, mis koos teiste rõhumisvastaste liikumistega taotleb vägivallatut maailma ja on mõistetav ja ka ainuvõimalik järjest rohkematele inimestele, sealhulgas ka väga noortele.

“The Personal Is Political: Orthorexia Nervosa, the Pathogenization of Veganism, and Grief as a Political Act” by Vasile Stanescu 2018, Animaladies (Bloomsbury) – artiklikogumik

 

VGKids Sticker Template
630,846,2,3