Animalia – 60

Kuuskümmend on uus nelikümmend või hoopis kolmkümmend – kes teab? Niikaua kui ealisus moonutatult oluline on, kestavad ka sellised hüüdlaused. Organisatsioonile on 60 igatahes hea vanus, sest näitab küpsust, vastupidavust ja sõnumi tugevust. Soome loomaõigusorganisatsioonilt (nii Animalialt kui ka teistelt) on meil olnud palju õppida, sest just Soome kaudu jõudsid 15 aastat tagasi Eestisse peamised loomaõigusteemad. Idee ise vast mitte, see tuli pigem loomakaitseorganisatsioonide, aga ka punkmuusika ja anarhistide kaudu, aga teemad, strateegiad, kampaaniad, oskused ja võiks öelda ka, et üleüldine stiil just Soomest ja teistest Põhjamaadest muidugi ka.

Animalia avaldas juubeliks 66 leheküljelise raporti, kus kirjeldab oma parimate kirjutajate abiga olukorda, milles loomad Soomes praegu on. Just Soomes, mitte maailmas tervikuna, sest nii nagu meilegi, meeldib soomlastele ringi vaadata just kodumaal. Soome maaelu on tema uhkus. Ja eks meie oma ju ka, ehkki natuke teistmoodi ja me kõik teame, miks.

Loomade õiguste raport rõhutab muidugi seda, et loomade kaitsest ei piisa. Loomakaitse tähendab endiselt pigem seda, et loomad ei peaks liiga palju kannatama, aga kui vaja, siis võib neid kasutada ja tappa. Loomade õigustest rääkijad nii ei arva, nad rõhutavad, et loomadel on väärtus iseeneses ja sestap peaksid nende õigused olema kirjutatud ka seadustesse, sh põhiseadusesse. Loomaõiguslased ei ole seda ettepanekut veel ametlikult teinud, aga see on olemas, Soome loomaõigusjuristide esindaja räägib sellest meie korraldatud konverentsil maikuus. Vt siit.

Meedia ajab muidugi need kaks lähtekohta alatasa segamini ja tekitab muudki segadust, mis on pinnapealsuse ajastul ju tavaline ja teeb elu mugavaks. Süvenema ei pea millessegi, mugavam on olla neutraalne, sh kasutada neutraalset keelt – tapmine on lõpetamine või magamapanek jne. Mugav on seegi, et loomi igaks juhuks kliimamuutustega ei seostata. Animalia esitab meediale küsimuse: Kas loomadest kirjutatades osatakse loomade endi ja loomatööstuse kasu vahel üldse vahet teha?

Seostatamatuse absurdi leiab mujaltki: kliimaneutraalsust vandunud riigid toetavad endiselt jätkusuutmatut toidutootmist. Marini valitsusprogrammis on tegelikult taimse tootmise toetamine sees, aga see ei ole leidnud küsitluste järgi väga suurt toetust – tegemist on endiselt poliitiliselt polariseeritud küsimusega näiteks nagu Soomes veel 90ndatel kogu loomaõiguslus oli. Loomade kohtlemisega seotud küsimused koguvad seevastu aasta-aastalt järjest rohkem kodanike toetust, ka see, et loomadele soovitakse liigiomase elu võimaldamist. Loomkatsete vähendamise ja lõpetamise (mõistagi üliaeglases tempos) eurodirektiiviga on Soome ühinenud niikuinii. Nagu meiegi. Nii et mingeid muutusi ju on, aga sellegipoolest sureb Soomes igal aastal üle 90 miljoni tundevõimelise isiku.

Ehkki lihatarbimine on Soomes püsinud enamvähem samal tasemel juba aastaid, on piimatoodete tarbimine siiski vähenenud ja taimse toidu tarbimine tõuseb pidevalt ja ei näita langemise ehk lühikese trendi märke. Sellegipoolest on Soome toidutootmine loomse poole kaldu ja ka selle põhjustes on raportis juttu. Peamine põhjus tundub olevat raha – loomatöösturite lobiraha on väga lähedalt seotud parlamendis tehtavate otsustega.

Segased sõnumid tekitavad segadust. Nii on raportis mitmeid kordi välja toodud, et loomade kaitse ja õigused on erinevad asjad ja nendel teemadel on inimese mõtteloos kindel koht. Veendunud mõtlejaid, kes on leidnud, et loomade kasutamisel ei ole õigustust, leidub aegade algusest. Aga kunagi varem ei ole neid nii kindlalt toetanud kaks teadmist, millest tegelikult sõltub meie kõigi lähem ja kaugem tulevik. Üks neist on see, et kliimamuutus ja planeedi tulevik on vägagi seotud tööstusliku loomapidamisega ja teine muidugi see teadmiste kogum, mis aina kasvab ja mis räägib meile teiste liikide olemusest; nende kannatusvõimest ja mõtlemisvõimest.

Loomaõigusraportit esitleti ka Animalia juubeliveebinaril, kus tulevikust räägiti sünnipäevale kohaselt, st lootusrikkalt. Filosoof Elisa Aaltola pidas ilusa kõne, millest jäi meelde moraalse vapruse rõhutamine; see, kuidas maailma muudavad need, kellel on sotsiaalset julgust, kes julgevad öelda ka siis kui see tundub ebamugav, kes on valmis tegutsema kõigest hoolimata. Seda julgust saab õppida ja seda on vaja rohkem kui kunagi varem. Elisa rääkis, et kuna inimesel on võime tulevikku ette kujutada, siis just selles peaks ta end arendama ja oma lühinägelikkust ravima. Lühinägelikult jääb pikem eesmärk saavutamata ja sestap oleks kasulik vaadata, milline on maailm nt aastal 2050. Millised on suhted erinevate liikide vahel? Kas loomaõigused ja sellega seotu on poliitilistes diskussioonides esmatähtsal kohal? Kas keskkonnakaitse ja loomade õigused on üksteisele piisavalt lähenenud? Kas rahavood on suunatud taimse toetamisele ja muule keskkonnasõbralikule?

Elisa põhjendatult pidulik kõne tõi mulle muidugi lisaks kliimasoojenemisele ja loomade tundmisele meelde kolmanda asjaolu, millest meie tulevik sõltub – aktivistide olemasolu. Pean silmas neidsamu sotsiaalse julguse kandjaid, kes lisaks julgusele ka raamatuid lugeda oskavad.

https://animalia.fi/elainoikeusraportti/

Tulevikunägemused ja konverents

Loomaõiguslased korraldavad kuuendat korda konverentsi. Täpsemalt – Eesti loomaõiguslased, sest maailmas korraldatakse neid järjest rohkem. Meil siin ei ole kriitilised loomauuringud ( vaata siit, mis need on) väga tuntud, aga ühtteist tehakse ikka. Olulisi asju ei saagi ilma aktivistideta käima lükata, nii et kõik kuus konverentsi on korraldatud eelkõige aktivistide, entusiastide, loomaõiguslaste poolt ehkki tänavuse konverentsi esinejad on justkui akadeemia poole kaldu. Meie konverentside üldpealkiri on alati olnud “Loomaõiguslus akadeemias ja aktivismis”, tänavune allpealkiri on Animal Futures, mida võib ehk tõlkida – “Loomad – tulevikunägemus”.

Algselt oli plaanis teha uhke konverents, seekord Viljandis koos heategevuskontserdi ja muude üritustega, aga nagu enamus üritusi praegu, kolisime ka meie veebi. Ja nii toimubki rahvusvaheline konverents Zoomis, 8-9. mail, kokku on üle 20 ettekande ja esinejad on erinevatest Euroopa riikidest, aga ka Mehhikost, Jaapanist, Brasiiliast, USAst ja Eestist muidugi ka. Aga seekord ilma tõlketa – ainult inglise keeles.

Kui ettekandeid koguma hakkasime, siis rõhutasime kutses tulevikuvisiooni; küsisime, et milliseid väljakutseid ja võimalusi globaalne kriis loomade vabastamisele (animal liberation) esitab ja annab? Millised peavad ja saavad olema loomade eeskoste uued suunad? Kuidas on feministlikud, queer, puuetega inimese, postkoloniaalsed ja muud vaatenurgad seotud mitteinimloomadest arusaamisega ja meie omavahelistele suhetele?

Ettepanekuid tuli kõikidest maailma nurkadest ja kava sai kirju, aga tegelikult vastab esitatud küsimustele küll. Olen ka hakanud kahtlema, kas esinejate kogum ikka on akadeemia poole kaldu, sest see piir hakkab nagu ära kaduma, pealegi on paljud esinejad mõlemas rollis. Loomaõiguste teemast ei ole saa ükski valdkond enam mööda vaadata, see on sotsiaalse õigluse, parema maailma, planeedipäästmise lahutamatu osa. Konverentsil räägitakse sellest, misasi on tegelikult loomade vabastamine; miks peaks loomade õigused olema kirjas ühe naaberriigi põhiseaduses, milliseid strateegiaid peaks kasutama aktivistide nn kolmas laine; mida tehakse loomade heaks Madriidi tänavatel; sellest, mis on viga vegankapitalismil jne jne jne. Vaadake siit – ma tahaksin kõiki neid ettekandeid kohe kuulata ja isegi kui korraldamise kõrvalt ei jõua, siis hiljem saab ikka, sest kõik esinejad on andnud loa oma ettekanded üles riputada. Sama lingi tagant leiab ka registreeimisvormi, mis tasub ära täita, sest ilma selleta ei saa konverentsi kuulamise linki. Iga ettekande lõpus on võimalus küsimusi küsida, iga lõunapausi ajal on võimalus omavahel suhelda (mikrofonid on siis lahti), laupäeva õhtul on väike üllatustega vastuvõtt ka. Virtuaalne küll, aga tore ju ikka.

Konverentsi korraldab dreamteam – Kadri Aavik, Anu Tensing, Helena Šegedin, Jesper Veber, Annaliisa Post, Anny Drobet, Saara Mildeberg, Farištamo Eller, Ireene Viktor, Annika Lepp, Sirli Spelman – täiesti suvalises järjekorras kirja pandud imeinimesed (nii ma just arvangi), kes seda järjekordset mahukat ülesannet vabatahtlikult täidavad. (Allakirjutanu saab küll natuke raha, aga ainult natuke 🙂 ). Korraldavad organisatsioonid on seega Loomus, Eesti Vegan Selts ja OÜ Kuulitalu, mis lahtiseletatult tähendab sedasama blogi siin. Üks oluline inimene on veel mainimata – Martin Rästa tegi konverentsi kujunduse – sellesama valgusest meie poole astuva jõulise elevandi pildi siin teksti all.

Kkadriblog saab kõikide nende teemadega järgneva kuu jooksul täidetud. Kirjutan mitmel esitamisele tuleval teemal just enne konverentsi ja küsin esinejatelt igasuguseid küsimusi. Loomade tuleviku nimel :).

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kriitilised-loomauuringud/?fbclid=IwAR05t4aiEJ1hcjbODX70WprqbKvx-pnyZ272fIEv8fJunzWTCBWgrhPzlecme temmmmmmmm,,,,,,,,ffffff

Meremahhinatsioonid ja kalakokkumäng

Just selliseid eestikeelseid pealkirju pakkus hea sõber eile Netflixis välja tulnud dokumentaalfilmile “Seaspiracy”, mis päris täpselt küll filmitegijate mõtet edasi ei anna, küll aga viitavad vandenõule nagu ka esmalinastunud filmi sugulane “Cowspiracy”. Ka filmimeeskonna võtmeisikud kattuvad natuke, “Seaspiracy” produtsent Kip Andersen on teinud ka “Cowspiracy” nimelise dokfilmi.

“Seaspiracy peamiseks filmijaks, jutustajaks, peategelaseks on Ali Tabrizi, keda on lapsest saati paelunud ookean oma elu, värivide ja iluga. Täiskasvanuna tahab ta ise ookeani täiust dokumenteerida, seda enam, et rannalt plastiku korjamine ei ole tema arvates piisav.

Poolteist päeva peale maailmaesitlust on filmi vaadanud mitu sõpra ja nende arvamused on üsna ühesugused – hästi tehtud ja masendav film. Mõned neist leiavad, et tegelikult teadsid maailmamere olukorda, uut oli vähe; teised ütlevad, et uut oli ikka küll ja see uus info on šokeeriv.

Tõepoolest on õõvastav teada saada või uuesti kinnitust leida faktidele, et 80% maailma elusloodusest asub tegelikult meres; armutult tapetavad vaalad on oluline osa ookeani ökosüsteemist; et delfiine müüakse loomaparkidesse ja need, kes ülejäävad tapetakse maha valepõhjendusega, et muidu nad söövad liiga palju kalu ära; et suur osa mereelust saab hukka lihtsalt kaaspüügina, sest jäävad kalavõrkudesse kinni ja õlilekked ei kahjusta ookeani niipalju kui kalapüük.

Jah, kalapüük. Tööstuslik kalapüük on maailmamere kehvas seisus süüdi rohkem kui miski muu. Isegi toksiline mikroplast ei suuda kalapüügi tagajärgedega võistelda, rääkimata sellest, et palju kära tõstnud plastikust joogikõrred moodustavad merd reostavast plastikust ainult 0.03%. Plastijäätmete saared koosnevad pea poolenisti kalavõrkudest, võrke leiab ka sadadest kaldale uhutud hukkunud vaalade kõhtudest jne. Teadmine, et eelkõige tänu tööstuslikule kalapüügile on maailma kopsud alla andmas, tekitab ebameeldiva, hingematva aistingu. 93% süsihappegaasist on ladustatud ookeanis.

Põnevusfilmi elementidega tehtud õppefilmile (või vastupidi) võiks võibolla ette heita teemade ja osaliste paljusust; oma seisukohtadega vilksavad ekraanil ootuspäraselt Richard O’Barry, Silvia Earle, Jonathan Balcombe, nii mõnigi aktivist Sea Shephardi põhimeeskonnast jne, aga kaadrite tiheduse eesmärk on selge – inimene on hävitamas planeeti ja iseennast.

Meremahhinatsioonides tuleb ette palju seaduserikkumist ja humanitaarprobleeme – nimelt on mere peal endiselt sajanditetaguse maiguga orjapidamist, millest oleks saanud teha eraldi filmi nagu enamustest kiiruga läbivõetud teemadest. Nagu alguses mainitud sugulasfilmis, näeb põhjendatud kriitikat ka leebemate keskkonnakaitseorganisatsioonide suunas – liiga läbinähtav on nende sõnumi seotus rahastajate tegevusvaldkonnaga. See paneb mind jälle mõtlema, et kas nt kanade puurist päästjatega on sama lugu? Kuidagi palju on neid organisatsioone, kes müüvad tarbijale võltsi rahulolutunnet – Kui ostan delfiinisõbraliku kala, siis minu kala on püütud võrguga, kuhu kõrvalpüük kinni ei jää ja ma olen parem inimene… Kui ma ostan kala merefarmidest, siis ei ole ju ookeanipõhja traalitud. (Šoti lõhefarmide tülgastavast olukorrast saab lisainfot värskest Loomuse kampaaniast.)

Minu jaoks on kõige kriipivam moment filmi teises pooles, kus Ali läheb filmima traditsioonilist vaalapüüki Fääri saartel. Jõhkrast vaatemängust rabatud filmimees leiab uue tähenduse mõistele – jätkusuutlikkus (sustainability). Jätkusuutlik on see tegevus, mis muudkui jätkub ja jätkub igavesti, hoolimata sellest kui palju kannatusi see põhjustab. “Ma ei ole halvem inimene kui see, kes kana sööb”, Mina võtan ühe elu 2000 kana asemel. Umbes niimoodi see kaaludes välja tuleks”, seletab vaalapüüdja utilitaristlikult.

Film lõppeb pealtnäha lootusrikkal noodil – Ärge sööge kala (mis on pealegi mürke täis ja sellele on head alternatiivid ka) ja jätke ookean rahule, see taastub kiiresti. Aga me ju juba teame, milline inimene on. Subsiidiumite mõttetus ja korporatiivse maailma legaalsed ja illegaalsed seosed, mida on vahetevahel raske vandenõust eristada, saavad veel üks kord paljastatud, aga mis edasi saab?

A NETFLIX ORIGINAL DOCUMENTARY

Documentary  |  1h 29 min  |  2021  |  UHD

Selle sajandi küsimus: süüa või mitte süüa?

See jutt ilmus kõigepealt veebruarikuu (2021) ajakirjas Vegan.

Praegu, mil keskkonnateemad on iga inimese infoväljas, on aeg iseendalt küsida, mida
ja miks süüa. Ühest inimese baasvajadusest on saanud poliitiline küsimus, millele
vastamisest ei ole kellelgi pääsu. Aga miks inimene üldse liha on õppinud sööma?

Omnivoorlus ei ole muinasjutt. Inimene on evolutsioonis kujunenud olendiks, kes suudab
peaaegu kõike süüa ja seedida. Meie liik ei ole ellu jäänud ja vastutustundetuks
maailmavalitsejaks kujunenud tänu lihasöömisele – milleks meil õigeid hambaidki pole –,
vaid tänu väga heale kohanemisvõimele. Ainuke toit, millega me ilmselt päriselt ära ei
harjuks, on teine inimene ja sedagi puht bioloogiliselt, sest võib vaid ette kujutada neid
baktereid, mida teise inimese keha kannab.

Võib-olla on eelnenu paadunud loomaõiguslase kohatu nali, aga tõepoolest – ajalooliselt on
inimene kui liik kohanenud kõikvõimalike raskustega. Olgu need põhjendatud geograafilise
asukoha, pandeemiatega, ilmastikumuutustega, keskkonnast ja omaenda loomusest tulenevate
konfliktidega.

Kuna teiste liikide liha tarbimisest on saanud üks suurimaid keskkonda kahjustavaid tegevusi,
millega inimene iseenda jalgealust õõnestab, on põhjust uurida, miks taimsele toidule
üleminek nii vaevaline on. Muidugi on arusaadav, et ühiskondlikud muutused toimuvadki
väga aeglaselt ja inimese toidulaud on palju rohkemat kui lihtsalt valik kütust
funktsioneerimiseks, aga praegu on juba liiga kiire, et selle tõdemuse peale ainult elutargalt
noogutada.

Sotsiaalpsühholoog Melanie Joy (1) on lihasöömise harjumuse kui nähtuse nimetanud
karnismiks ja see on tõesti üks moodus, kuidas kogu probleemi kokku võtta. Joy on jaotanud
põhjused nelja gruppi.

Esiteks, loomse söömine on loomulik, kuna inimene on omnivoor ja sestap on liha talle
loomulik toit. Tegelikult on inimest arendanud leidlikkus ja kohanemisvõime ja sõna
“loomulik” tähendus on väga ebamäärane. Nii võib ju öelda, et kõik, mida inimene teeb, ongi
loomulik.
Teiseks, sest see on normaalne. Tõesti, normaalsus ehk karjaidentiteet pakub turvalisust.
Sotsiaalselt on raske normist erineda.
Kolmandaks, sest see on meile vältimatult vajalik. See seostub kahe eelneva põhjusega –
kuna see on loomulik ja normaalne, siis järelikult ka vajalik. Toitumisteadus on küll
tõestanud, et inimene ei vaja loomset. Inimene vajab valke, rasvu, vitamiine ja kiudaineid
ning pole oluline, millistest allikatest need toitained tulevad.
Neljandaks ja viimaseks põhjuseks on tavaliselt see kõige suurem – sest maitseb.
Ka eestikeelsed allikad jõuavad samale tulemusele – loomse söömine on tugev harjumus, mis
on meile sisse kodeeritud, aga milleks ei ole otsest vajadust. Zooloog Mart Meriste (2)
kirjutas kaks aastat tagasi ajalehes Sirp lihasöömise ökoloogikast. Ta kirjeldab, kuidas
inimene on liha söönud suuresti sõltuvalt sellest keskkonnast, kus ta elab. Kui inimene elab
territooriumil, kus kasvavad taimed, mis kõlbavad süüa ainult mõnele teisele loomaliigile, siis
sööb inimene seda looma, muidu ta ei jää ellu. Põlluharimise jõudmine neisse paikadesse, kus
vähegi midagi kasvatada saab, vähendas loomse söömise vajalikkust. Liha on Meriste sõnul
ka selles mõttes hea toit, et sellest võib saada kõiki toitaineid, mida inimesel ellujäämiseks
vaja on. Lisaksin hetkel aga, et intensiivpõllumajanduse ajal saab loomsest ka palju sellist,
mis meid tappa võib – antibiootikume, keskkonnamürke jne.
Huvitav on lugeda, kuidas zooloog on ise valinud loomade kasvatamise ja tapmise selle
asemel, et poest osta, ehkki teab, et inimene saab ka taimse toiduga hästi hakkama. Seegi
paneb mõtlema, et sööme loomi ainult harjumusest ja mugavusest. Taimsele üleminekuks on
vaja rohkem kui teadmist, et taimne toit sobib inimesele hästi.
Võrdlemiseks soovitan sotsioloog Kadri Aaviku artiklit (3) 2019. aasta ajakirjast Vikerkaar,
kus ta tihendatult loomse söömise lõpetamist põhjendavad faktid ja arvud välja toob –
loomakasvatuse põhjustatud kasvuhoonegaasid; loomasöögi kasvatamiseks kasutatava maa
protsent (kas teadsite, et see on 83% kogu põllumaast?). Pool planeedi mageveest kulub
loomakasvatusele. Lihasöömine põhjustab inimese antibiootikumiresistentsust, seades sellega
ohtu meie kõigi tervise. Kadri kirjutab ka rahvusvaheliste terviseorganisatsioonide

soovitustest taimset toitu rohkem süüa ja lisab omapoolsed soovitused ühiskonnale, kus seda
soovitust tõsiselt võetakse.
Meelde tuletades asjaolu, et inimest tapvad pandeemiad on suure tõenäosusega pärit
intensiivpõllumajanduse farmidest, ja kõige olulisemat – loomad on tundevõimelised olendid,
jääb üle veelkord kinnitada, et ehkki inimene on ajalooliselt olnud kõigesööja, ei saa enam
sellesse fakti pealiskaudselt suhtuda. Et ellu jääda, peame kohanemisvõimeliste olenditena
harjuma uue normaalsusega.

KASUTATUD ALLIKAD:
(1) Why we love Dogs, Eat Pigs and Wear Cows. Melanie Joy, Red Wheel, 2009
(2) Lihasöömise ökoloogika. Mart Meriste, Sirp, 2019
(3) Toitumine: loomselt taimsele. Kadri Aavik, Vikerkaar, 2019

Minge ringi, linnarebased?

Järgnev tekstike on kirjutatud peale pikemat jutuajamist Hiiumaa vallamajas ja peaks lühendatult ilmuma ka aasta viimases Hiiumaa Valla Teatajas.

Arvatavasti on igal hiiumaalasel oma seisukoht, kuidas oleks pidanud lahendama Kärdla väikese rebase loo, mis on, lisaks sellele, et toime pandi loomavaenulik tegu, heitnud varju ka Hiiumaale tervikuna. Vähemalt nii mulle tundub, sest teema ei ole sugugi vaibunud ja vallavalitsus otsib lahendusi ja tegeleb juhtnööride koostamisega järgmiste taoliste juhtumite jaoks.

Metsloomad linnas on ju päris tavaline nähtus ja selleks, et nendega koos eksisteerida saaks, on nad kõige targem rahule jätta. Alati ei ole see lihtne ja sestap uurisin teiste riikide loomakaitsjate käest, kas kuskil on olemas kaasaegset ja eeskujulikku metsloomadega käitumise regulatsiooni, mille on koostanud just kohalik omavalitsus. Mitmete kontaktivõttude peale selgus, et sellist ei ole kuskilt võtta. Oleme põhjamaiste riikidega loomakaitsevaldkonnas tänaseks üsna ühel tasemel ja nii mõneski asjas vaadatakse hoopis Eesti poole, sest areng on kiirem ja energiat justkui rohkem.

Kuuldavasti paneb uut regulatsiooni kokku ka meie Keskkonnaamet, millest omavalitsused saavad lähitulevikus juhinduda ja nii ei ole vaja Hiiumaal päris nullist uusi juhtnööre välja mõelda.

Tagantjärele mõeldes tekkis liiga problemaatiline olukord seoses Kärdla rebasega kõige tavalisemal põhjusel – halva kommunikatsiooni ja ebaselge informatsiooni tõttu. Võibolla oleksid pidanud omavalitsus, kodanikud, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Päästeamet jne omavahel oskuslikumalt suhtema, aga samamoodi võib mõelda ka nii, et head lahendust ju ei olegi – linnaloomad on tulnud, et jääda.

Metsloomadega, eriti samadest liikidest linnaloomadega suhtlemisel ongi mitu tasandit. Väga lihtsustatult võib neid jaotada nii, et üks neist on omavalitsuse oma, kellel on kohustus kodanike heaolu eest seista, teine on nendesamade kodanike oma, kes üldjuhul lähtuvad omaenese huvidest, kolmas loomakaitsjate oma, kes proovivad lähtuda looma huvidest või vähemalt heaolust ja neljas looma enda oma. Näiteks rebase.

Konflikte nende tasandite vahel juhtub pidevalt ja igal pool, ka ülalmainitud Põhjamaades; Hiiumaa juhtum sai lihtsalt laia kõlapinna. Loomi linna juurde meelitada ei tasu, aga linnarebane on linnas sündinud rebane ja see ongi tema kodu. Muidugi ei ole mõistlik neid sööta, aga ega inimestel ei saa keelata oma kasse omal territooriumil sööta ja ega rebane ei võta arvesse, kellele söök mõeldud on. Loomade ümberasustamist tohib teha ainult Keskkonnaameti loaga ja asustamisega ei tohi looma suuremasse ohtu seada. Enamikel ümberasustamisjuhtudel see siiski on ohtu seadmine, sest loom ei tunne uut keskkonda ja tavaliselt on sobivas keskkonnas juba liigikaaslased ees, kes uut tulijat ei tervita. Looduskaitseseaduse järgi tohib kohaliku liigi loomi loodusest eemaldada vigastuste ja haiguste ravimiseks ja hüljatud noorlooma üleskastamiseks. Aga seda peab tegema muidugi inimene, kes oskab ja igaüks sekkuda ei või. On riike, kus selles osas tehakse tõhusat koostööd metsloomade päästeühingutega, aga meie omadel veel piisaval määral sekkumisjõudu kindlasti ei ole.

Loomakaitseseadus ütleb, et looma ei tohi abitusse seisundisse jätta. Jättes kõrvale selle kõlava seadusesätte võimatuse inimkeskses ühiskonnas tekib küsimus, et kes peaks looma seisundit oskama hinnata. Arvatavasti ei ole see vallaametnik ja iga kodanik ka mitte.

Loomaarst Maie Vikerpuuri soovitusel lugesin linnarebaste tundmaõppimiseks hiljuti eesti keelde tõlgitud asjatundliku autori raamatut Rebase varjatud maailm. (Adele Brand. Eesti Raamat 2020), kust selgub veelkord kui kohanemisvõimeline on rebane ja kui halvasti inimesed teda tunnevad. “Hirm 4,5 kilose metslooma ees annab veenvalt tunnistust sellest, et moodne ühiskond eemaldub järjest enam loodusest”, ütleb autor ja kirjeldab kuidas inimeste negatiivne suhtumine liigub ülespoole vallavalitsustesse ja –volikogudesse. Adele Brand kummutab hulga müüte, kaasaarvatud selle, et rebased ohjeldamatult kasse söövad (muidugi ei söö) ja valimatult ründavad (äärmiselt harva) ja tõestab, et ühe rebase mahalöömine on kasutu, sest tema asemele tuleb kohe uus. Rebaste ühiskonnas on nimelt alluvad ja domineerivad rebased, kelle vahel käib katkematu maadejagamine, toimuvad teatraalsed, aga enamasti veretud lahingud ja sestap suudab rebase üldine asurkond välja kannatada päris suurt suremust, ilma et see arvu mõjutaks. Sigiva rebase asemele tuleb teine sigija, kellel enne seda võimalust ei olnud.

Loomade ekspluateerimine ja loomadega ühes keskkonnas elamine on nii tihedalt keskkonnamuutustega seotud, et sellest räägitakse iga päev järjest rohkem. Need ajad on ammu möödas, mil võis kassipoegi uputada ja rebaseid valimatult maha lüüa ja sestap peavad nende teemadega tegelema nii omavalitsused kui igaüks meist.

Samal teemal:

https://kkadriblog.com/2020/09/04/nuhtlusisend-foxy/

https://www.psychologytoday.com/us/blog/animal-emotions/202011/urban-animals-work-hard-adapt-and-we-must-be-kind-them?fbclid=IwAR0ZSU-YOHeDoIqpUzrqWWUWk53G-O1V5StWuDGLzSxfVEtHUq6QAqNCngI

Kas ma peaksin oma rohelise lehekese tagasi andma?

See jutt ilmus kõigepealt ajakirja Vegan detsembrinumbris.

Kadri Taperson

Küllap on ajakirja lugeja seda lugu juba kuulnud, kuidas kunagi, nii 14–15 aastat tagasi toimis aktiivselt üks foorum, mille kasutaja sai oma nime juurde lisada värvilise lehekese: kõigesööjad punase, vegetaarlased kollase ja veganid rohelise. Tollase esimese Eesti veganpõlvkonna jaoks oli lehekese roheliseks muutumine oluline tähis elujoonel, maailmavaade sai esialgu mõttekaaslastele avalikult välja kuulutatud.

Ilmselt läks hingel kergemaks, aga elu läks vähemalt sel ajal natuke keerulisemaks. Paar aastat tagasi ilmunud esseekogumikus “Thinking Veganism in Literature and Culture” kirjeldavad koostajad veganit kui queer’i(seksuaal- või soovähemust – toim.), kes on külaline traditsioonilises heteropulmas, kus ülistatakse rõõmsas õhinas kõike head, milles ühiskond on juba kokku leppinud. Päris raske ja kohatu on sellises olukorras püsti tõusta ja öelda: “Aga … ”

Eraklik ja eriline omatahtsi võetud roll teeb veganile maailmavaateliste mõttekaaslaste kogukonna väga oluliseks. Võib arvata, et eriti oluliseks just teismeliste veganite puhul, sest kodust ja koolist saavad nad harva oma valikutele tuge – pigem vastupidi. Olulised kihid ühiskonnast on selle eetilise elulaadi koha pealt harimata ja seetõttu vaenulikultki meelestatud. Mõeldagu, et teadsime 14 aastat tagasi palju veganluse eetilisusest, aga tervislikkusest eriti mitte. See info jõudis piisaval määral teaduskirjandusse ja meie infovälja mõnevõrra hiljem.

Seega on vegan kahekordse surve all. Enamiku jaoks on ta niikuinii väikese grupi esindaja ja teisalt survestab teda seesama kogukond, mis on tegelikult tema kõige suurem tugi. Kui tegemist on noore inimesega, kelle identiteet on tugevalt veganiksolemisega seotud, võib päris raske olla. Ma ei pea silmas olukordi, kus keegi kellegi tarbimist kontrollib või pahasti ütleb. Üldjuhul laieneb veganite empaatiavõime ka omadele ja seda väga tugeval ja toetaval moel. Pean silmas üldist hoiakut nn vigade tegemisel, mille veaks nimetamine algab tavaliselt libastujast endast.

Asi ei ole ju meis endas, vaid loomades. Mulle tõesti tundub, et kui kulutame energiat iseenda ideaalsena hoidmisele, jäävad mõned muud loomaõiguslikud asjad tegemata. Sellepärast olen ka mõnikord kasutanud sõna egovegan nähtuse puhul, kus minu arvates liiga palju iseenda puhtusega tegeletakse. Pealegi on inimesi igasuguseid – mina näiteks ei kuulu väga korralike hulka, olen pigem kärsitu, veresuhkur arvatavasti kõigub ja samas teeb aeg-ajalt maailmas toimuv nii tuimaks ja tujutuks, et neil hetkedel on mul üsna ükskõik (mitte täielikult), mida söön ja kas üldse. Julgen arvata, et ma pole üksi.

Muidugi on alati parem oma maailmavaatele truuks jääda. Iga libastumine hakkab närima ka siis, kui ise sellest aru ei saa. Võib-olla on asi ka põlvkondade erinevuses ja selles, et ma mäletan tühje poode ja külmutuskappi. Mõtlesin sellelegi, et kui libastud üks kord, siis on ka teine kord lihtne tulema ja varsti ei saa arugi, kui oled loomsete toodete tarbimistsüklisse kistud. Neid näiteid ilmselt on. Eriti kurb on kuulda, kui keegi pikaajaline elulaadi ägedalt propageeriv eestvedaja kõigesööjate hulka naaseb ja seda siis õigustab. Elus võib igasugu asju ette tulla ja inimpsüühika on imeline, aga sügavast eetilisest veendumusest (sellest, et meil pole õigust loomi ekspluateerida) ei saa ju loobuda. Mulle tundub, et see ei ole sisuliselt võimalik.

Selge see, et nii sügav veendumus ei tee meie elulaadi täielikult isetuks. Vegan tunneb end seda paremini, mida rohkem ta vegan on. Ja see ei tee tema valikuid kuidagi vähem eetiliseks. Teist sellist inimest, kes on täiel määral, eranditult loomade poolt, ju ei olegi. Ma siiski loodan, et veganid hindavad iseennast ja teisi veganeid tegude, mitte vigade järgi. Ja oma rohelist lehekest ma ka ära ei anna.

Mis on loomaõiguslaste suurim saavutus?

See jutt ilmus esimesena 13. novembril ajalehes Sirp

vt siit

Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

Youtube’is on videod, kus Hollywoodi näitlejad vastavad küsimustele, mida on nende kohta Googleʼis kõige rohkem küsitud. Nt kas see või too on vallaline või mis rahvusest ta on jne. Šoti näitleja David Tennant vastas küsimusele, kas ta on vegan – küsimus, millega paljud kuulsused kokku puutuvad –, et ei ole, aga on iga päevaga järjest rohkem vegetaar. See on siis selline nii-öelda taimetoitlane, kes sööb midagi loomset ikka ka, nt mune vms.

Just see vastus, õigemini küll iga sedalaadi vastus, on loomaõiguslaste kõige suurem saavutus lõppeval, algaval või mis tahes aastal. Tavapärasem oleks muidugi reastada iga aasta lõpul seadusemuudatused, kollektiivsed loobumised või muud riiklikud ja kohalikul tasandil tehtud otsused loomade heaks ja eks seda tehakse niikuinii; igal järjepidevalt tegutseval organisatsioonil on tark reastada saavutused, mis on vähegi ühingu tegevusega seotud ja seda nii liikmete ja vabatahtlike motiveerimiseks, toetajatele ettenäitamiseks kui ka iseendale – midagi muutus ja see on selgelt kirjeldatav ja mõõdetav.

Karusloomafarmide keelustamine

Loomaõiguslik liikumine on globaalne ja sestap ei ole päris õige ja võimalik välja tuua Eesti loomaõiguslikke saavutusi kas või lõppeval aastal, seda enam et organisatsioone, mida võib loomaõiguslikeks pidada, on ainult kaks, Eesti Vegan Selts ja Loomus. Pean silmas neid ühinguid, mille tegutsemise tõukepinnaks on teadmine, et inimestel ei ole õigust loomi üldse mingil viisil ekspluateerida.

Ükski loomade õigusi parandav või kehtestav ühiskondlik otsus ei sünni või ei kinnistu ühes riigis üksikult, vaid sellele eelneb aastatepikkune rohkem või vähem organiseeritud kampaania. Eestis näiteks on lootust, et veel käesoleval aastal keelustatakse karusloomafarmid, sest vastav eelnõu läks riigikogus teisele lugemisele. Suures saalis on teemat arutatud varemgi, aga esimesest lugemisest kaugemale ei ole eelnõu jõudnud. Võib-olla seda siis peakski 2020. aasta suurimaks saavutuseks pidama, ehkki eestikeelsed vastavad loosungid „Karusnahavaba Eesti!“ ja „Surnud loom ei kaunista“ saavad tänavu novembris juba 14 aastat vanaks. Või peaks ütlema: ainult neliteist aastat vanaks, sest Holland üritas seda ettevõtlusala keelustada üle 20 aasta. Eesti ühiskond jõudis loomaõiguslastele järele 14 aastaga.

Ainuke võimalus midagi põhjapanevalt muuta ongi inimeste infoväli teemast nii tiineks muuta, et enam seda ignoreerida ei saa. Ilmselt on igaühel ühele või teisele poole kalduv arvamus selle kohta, kas karusloomi tohib farmides pidada või mitte. Viimane uuring ütleb, et 75% Eesti inimestest on keelustamise poolt.

Rohkesti Euroopa riike on karusloomafarmid juba meist varem keelustanud.* Käesoleva aasta jooksul Iirimaa ja Prantsusmaa. Nemad jõudsid meist ette, aga näiteks metsloomade tsirkuses kasutamise keeld on Eestis juba paar aastat vana, Leedu jõudis selleni alles tänavu. Karusnahateema on muidugi rohkem kõlapinda leidnud, erakordselt palju moeloojaid on kõvahäälselt karusnaha kasutamisest loobunud, Eestis on karusnahavabad (Fur Free Retailer) juba 50 moeloojat. Iisrael läks veel kaugemale ja on keelustamas (küll väikeste eranditega) karusnahkadega kauplemist.

Taimse toidu poole

Päris palju on neid tegevusi, mida on raske saavutuseks nimetada, sest liiga palju infot kogu protsessist ei ole paberil, vaid inimeste mõtetes. Kuidas saakski tõestada, et nt vibujahi lubamist takistasid just loomade eestkostjad. Selle kõrvale võib näiteks tuua liiga suurejoonelised projektid nagu rahvaalgatus „AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks“. Loomapäästegrupi algatusel on muidugi õilis eesmärk, aga muuta soovitakse nii palju (ja loomade seisukohalt muidugi jälle nii vähe) korraga, et sellest ei näri end läbi ükski riigikogu komisjon.

Hoopis teistsuguseid teid pidi kui rahvaalgatused ja seadusloome, on loomaõigused edenemas inimkonna liikumisel taimse toidu suunal. (Kujutan ette, mis nägu läheb Peeter Ernits, kui ta seda lauset lugema peaks – tema nimelt arvab, et ka inimeste toidueelistusi hakkab riigikogu hääletama.) Beyond Meati aktsia teeb võidukäiku, isegi Tere tõi poodi kaerapiima ja inimese tervise peale mõeldes on Tervise Arengu Instituut läbi viinud kampaania „Söö rohkem taimetoitu“. Muidugi ei ole siin niivõrd tegu loomaõigustega kui juba mainitud terviseküsimuse ja ka keskkonnakahjude vähendamisega. Sama keskkonna, kus inimene elab. Kuna kliimamuutuste suurimaid põhjustajaid on loomatööstus, siis puudutab sündiv keskkonnakahju meid kõiki, seega siinkohal on tegu peamiselt enesekaitsega, mitte loomade õiguste tagamisega.

2020. aasta saavutuste hulka võib äraspidisel moel lugeda ju ka selle, et aina rohkem teadvustame pandeemiate ja loomatööstuse seost. Sellega läheb teatud määral vastuollu ja jääb ajale jalgu üleeuroopaline kampaania EndtheCageAge, mis kogus 1,5 miljoni kodaniku allkirja, nõudes puuride kasutamise lõpetamist loomatööstuses, mis võib-olla tundlike elusolendite lühikest ja piinarikast elu mõnevõrra leevendaks.

Jutu alguses toodud Tennanti näitest ei tohi valesti aru saada – loomaõigustega pole sellel ju lähemal vaatlusel midagi pistmist ja sestap ei peaks loomaõigusi kaitstes pehmeks muutuma. See, kellel on loomade kannatuste suhtes silmad lahti, s.t need, kes tõesti teavad, mismoodi loomad kannatavad, ei tohiks oma seisukohti ühiskonnale sobivamaks vormida. See ei aita. Adressaadini jõudes on sõnum mingil määral niikuinii muutunud. Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

* https://www.furfreealliance.com/fur-bans/

 

Kelle eest me seisame?

See nupp ilmus käesoleva aasta Taimetoidumessi ajalehes.

Aasta tagasi, novembri alguses, ilmus uudis*, et kuninganna Elisabeth II on hakanud kasutama loomade seljast võetu asemel kunstkarusnahka ja samas uudises esitati ka ootuspärane küsimus, et kas järgmiseks vahetatakse kunstmaterjali vastu ka Briti kaardiväe karunahast mütsid.
Eesti loomaõiguslased tegelesid selle teemaga 14 aastat tagasi, 2006. aasta oktoobris, siis kui pidi toimuma esimene karusloomakasvanduste vastane meeleavaldus, millele luba ei antudki. Tänu algatajate pressiteatele korjas meedia värske teema õnneks üles ja nii toimuski esimene loomaõiguslik meeleavaldus avalik-õigusliku ringhäälingu otse-eetris. Muidugi ei olnud see kauge probleem kõigile mõistetav; aga just selle koha peale oli globaalne loomaõiguslik liikumine parajasti jõudnud ja eesti aktivistidel tuli ree peale hüpata.
Vaid kuu hiljem marssisid Tallinna vanalinnas sadakond aktivist Eestist ja Soomest, kellest viimaste kerge aktsendiga, aga valjult hüütud “Surnud loom ei kaunista!” jäi osalejatele ilmselt kauaks meelde. Nagu ka kogu sündmus; karusnahaäride lukustatud uksed, rusikatega vehkiv abipolitseinik, korrarikkumise eest saadud trahv ja ikkagi ka lootus, et midagi hakkab muutuma.
Ühiskond muutub aeglaselt inimesegi jaoks, seega ei saa oodata kiireid muutusi ühiskonnast seni välja arvatud teistele liikidele, kelle kannatused on meie omadega sarnased kui mitte suuremad. Sellegipoolest oleks võinud mõni muutus kiiremini toimuda. Praegu 14le aastale tagasi vaadates
tundub, et metsloomade tsirkuste keelustamine, organisatsioonide ja kogu veganmaailmavaate areng, rääkimata karusloomakasvanduste keelustamisest, oleks võinud juhtuda palju varem ja ilma
nii palju kordi peaga vastu seina jooksmata.
Sellegipoolest ei ole peaaegu, et võimalik võrrelda loomaõiguste teadvustamise taset tollal ja nüüd. Kui 14 aastat tagasi alustasid liikumist kolm südametunnistusega inimest, siis julgen arvata, et tänaseks on veganeid ja loomaõiguslasi olemas just parasjagu nii suur kriitiline mass ja alanud on nn imbumis- või infiltreerumisperiood. Igaühel on mõni tuttav loomaõiguslane ja/või vegan, igas koosluses võiks olla keegi, kes tunneb loomi ja teab, mida nende heaks saab ära teha ja igaüks teab,
et loomaõigused on osa sotsiaalsest õiglusest, et loomade eest seistes seisame keskkonna, maailma ja kõikide inimeste eest.

https://www.scmp.com/magazines/style/celebrity/article/3036577/queen-elizabeth-has-switched-fake-fur-will-buckingham

Inimkond avastab loomkonda

See väike raamatututvustus ilmus 30. oktoobri Sirbi tagakaanel.

Ingrid Newkirk, Gene Stone, Loomkond. Tõlkinud Elina Adamson, toimetanud Marin Vinkel. Tänapäev, 2020. 344 lk.

Lõppenud suvel ilmus eesti keeles üks esmatähtis raamat – tõlge värskelt, käesoleva aasta alguses välja antud raamatust „Animalkind“ – „Loomkond“, mille on kirjutanud ja kokku pannud PETA* juht Ingrid Newkirk ja veganist kirjanik ning aktivist Gene Stone.

Raamatu alapealkiri „Targad ja lahked loomad ja kuidas nende vastu hea olla“ annab sisust natuke aimu. Tegemist on loomaõiguste aabitsaga, kus kirjeldatakse, millised on loomad, mispoolest nad inimesest erinevad ja kuidas neid ei saa inimesega võrrelda (antopomorfism); kuidas inimene loomi kasutab, kui suuri kannatusi see neile valmistab, kuidas suhtumine on ajas muutunud ja just praegu muutumas, ja tänu kellele on muutumas. Loomset toitu süüakse vähem – suundumus süveneb aeglaselt tõusvas joones –, loomsetele materjalidele otsitakse alternatiive, loobutakse kulukatest ja tihtipeale mõttetutest loomkatsetest, eriti kosmeetikatööstuses, aga ka ravimite tootmises. Suures osas raamatust kirjeldatakse, mida saab ise teha, et loomi vähem ekspluateeritaks. Kes ei ole midagi loomade kannatustest ja loomaõigustest lugenud, siis lugege just seda raamatut, aga ega see kerge lugemine ei ole: kõrvuti kirjeldustega loomade imelistest omadustest ja võimetest on kirjas neile põhjustatud kannatused laborites, põllumajanduses, filmimaailmas, rõivatööstuses jm.

Kritiseerijad on aabitsale ette heitnud vähest faktipõhisust, liigset moraliseerimist ja esituslaadi kuivust. Tõepoolest, mõnes kohas on kirjutajate tülpimus mõttekaaslasele tajutav, kindlasti on nood kaks suuremat osa loetletud faktidest aastakümneid tüdimuseni korranud. Ja moraliseerimist on loomaõiguslastele alati ette heidetud, midagi peab ju ette heitma neile, kes räägivad ja kirjutavad näiteks sellest, miks eluslahkamine pole seda väärt ja miks. Veelgi enam – lugejale võib koita, et temagi peab oma elus ümber hindama suhtumise loomadesse, hoiakud, tarbimisharjumusedki. Mis puudutab faktipõhisust, siis tundub, et linke on raamatus selguse mõttes tõesti vähem kui mõne etoloogi omas, aga faktid sellest ei muutu. PETA-le omaselt on mõni tõik küll kirja panemata jäetud, näiteks loetakse üles kõik moekunsti suurnimed, kes on viimasel paaril aastal karusnahast ametlikult loobunud, aga jäetakse ütlemata, mis organisatsioon selle taga on – Fur Free Alliance (Karusnahavaba Liit) –, aga võib-olla polegi see lugejale kuigi tähtis.

Raamatu tagaküljel seisab, et viimastel aastakümnetel on tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaltid on loomad – inimkonna kõrval ei elutse loomastik, vaid loomkond. Inimene teab ju ammu, et linnud lendavad, nahkhiired navigeerivad, vaalad laulavad ja kalad tunnevad valu, aga hoiakud püsivad visalt.

* PETA – People for Ethical Treatment of Animals, mittetulundusorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest

KADRI TAPERSON

Ärge seda kodus järele tehke

Tänane jutt on kirja pandud sõbra õhutusel ja ei täida vist patroonidele  (https://www.patreon.com/kadritaperson?fan_landing=true) antud lubadust kirjutada blogis loomade õigustest. Aga ajaga kaasas käiv aktivist peaks niikuinii mõtlema ja kirjutama sotsiaalsest õigusest laiemalt, mitte ainult teiste liikide omast, ja aktivist omakorda peab ellu jääma ja vastu pidama. Ja tänu sellele õigustusele ei vea ma ehk kedagi alt.

Poolteist aastat tagasi olin omadega nii läbi, et jäin päriselt koju. Ma ei kirjelda erinevates faasides kulgevat depressiooni, läbipõlemist ja kroonilist haigust, sest see oleks igav ja masendav ja sellistest kirjeldustest võib ka asjatundmatuid järeldusi teha – kõik need kehvad seisundid kulgevad igal inimesel individuaalselt ja erinevat moodi.  Eks need nimetused on muidugi heaoluühiskonnale omased – kes see vanasti ikka vaatas kui läbipõlenud oled, peaasi, et elus.

Umbes samal ajal alustatud blogi esimeses postituses kirjutasin muuhulgas nii:” … Kuidas saabki olla midagi olulisem kui just praegu vaevleb ebaloomulikes oludes nii palju loomi nagu ei kunagi varem inimkonna ajaloo vältel.” Kujutage ette igapäevast eksisteerimist sellise teadmisega. Pealegi – loomakaitse ei allu kuulsale seisukohale, et kui puhkad, siis ei juhtu ju tegelikult midagi halba. Või et – kujuta ette kõige hirmsamat asja, mis juhtub siis kui sa puhkusele lähed. Loomakaitsja teab, et need kõige hirmsamad asjad just juhtuvadki või vähemalt juhtub neid tunduvalt rohkem kui sa ei sekku.

Kui koju jäin, siis mitte sellepärast, et võtta nö vaheaasta ja teha midagi kasulikku. Nii nagu võiksid võtta nt õpetajad, mitmete (eriti abistavate) ametite pidajad, et end siis täiendada ja maailmas ringi vaadata. Või need, kes pikema puhkuse ajal loevad väärtkirjandust, remondivad maja või rajavad aia vms. Enne sellist kasutut puhkust on kasulik vabaneda sellistest uskumustest nagu – viiekümnestele see ei sobi, naised nii ei tee või et see ei ole täiskasvanulik. Kõik kolm on niikuinii suuresti sotsiaalsed konstruktsioonid ja neid ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Ma nimelt ei teinud mitte midagi. Ei kasutanud seda aastat üldse asjalikult. Õnneks olin õppinud silmi kinni pigistama koristamata maja ja võssakasvanud aia suhtes.  Ma lihtsalt vedelesin, sarivaatasin kõike võimalikku kuni Netflix tühjaks sai  ja internet otsa lõppes. Õppisin vara magama minema ja magan siiani vähemalt üheksa tundi, tagasivaadates tundub, et ma olin 18 ja 48 eluaasta vahel peamiselt ärkvel. Kirjutasin liste sellest, mis mulle meeldib ja mida ma sünnipäevaks tahaksin ja mis mind igas päevas rõõmustab. Selliseid positiivseid naiivseid nimekirju. Tõsisemaid muidugi ka, et kuidas võiks päevakava olla, et kõigega hakkama saada ja mida peaks oma tervise heaks tegema. Sõin nii palju kui tahtsin ja millal tahtsin ja õppisin suuremas kaalus olema. Sain aru, et mõned ravimid mõjuvad aastatega, mitte nädalatega. Ja teada, et tasakaalus olemine on ikkagi võimalik. (Mitte et ma neid asju varem üldse teha ei oleks osanud, aga tegin neid hirmsa süümekaga.)

Pealkirjas sisaldub hoiatus järgneva eest. Nimelt võtsin ma suurematsorti laenu selleks, et saaksin aasta aega vedeleda. Ja seda ma kellelgi järgi teha ei soovitagi. Parem oleks omada seljatagust või sääste või vähemalt mitte kuskile juba eelnevalt võlgu olla. Minul ei jäänud lihtsalt muud üle, sest ma ei funktsioneerinud enam üldse. Üks sõber pahandas tagantjärgi, et kuidas nii ikka saab; kui inimene on omadega läbi, siis peab riik aitama. Ma arvan, et tegelikult ei pea – riik ei ole ju minu eest valikuid teinud. Kes käskis loomakaitsjaks hakata?

Aasta jooksul kasvatasin juured alla. Kõlab võibolla halvasti, aga isegi üleilmne pandeemia tuli sobival ajal. Kassidele mu kodusolemine väga meeldis. Minule hakkasid jälle inimesed meeldima ehkki ma ei näinud neid just väga tihti. Sain aru, et aastaajad vahelduvad, õhk lõhnab ja merevesi ongi päriselt soolane. Lugesin rõõmuga, et perfektsionism, mille all ma küll õnneks kunagi kannatanud ei ole,  on ebakindluse tunnus. Inimelu absurdus hakkas jälle väljakannatatav tunduma ja sisenesin teise elupoolde teatud tasakaaluga. Stressitaluvus muidugi suuremaks ei läinud, aga mu keha õppis suurema stressiga kohe slow motioni peale minema, mis tähendab, et ma vedelen jälle ja ei saa mitte midagi asjalikku teha. Mingil hetkel muutusid kõik plaanid ja listid ebaoluliseks ja hakkasin elama nii nagu mulle meeldib, nt mul pole vaja käia päevas ilmtingimata 10 000 sammu, vaid teen need niikuinii ära kui elan nii nagu tahan.  Ühel hetkel hakkas universum üllatusi saatma ja jaksan need vastu võtta, nii head kui halvad.