Kõige kergem ja kõige raskem valik

See lühike tekst ilmus 7. veebruaril Sirbi tagakaanel ja vastas küsimusele: Mis tuleb kliimale kasuks? Vt siit.

 

Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii 

Toit on aegade algusest inimese isiklik asi ja sestap on söömisharjumusi raske muuta. Kuidas saab keegi mulle öelda, mis ma tohin süüa? Söömine on ürgne baasvajadus ja ellujäämise alus. Pealegi on meil elus mitu põlvkonda, kes teab hästi või veel paremini, mida tähendab see, kui süüa eriti ei olegi.  

Sellest hoolimata pole pääsu tõsiasjast, et igaüks peab oma tarbimisvalikud üle vaatama, Õnneks on Eestis juba mituteist aastat tegutsenud veganid, tänu kellele on kaubandusvõrk täis taimseid valikuid ja liha alternatiive. Inimene elaks muidugi ära ka kartulitest, ubadest ja näiteks naadisalatist, aga mis elu see oleks.  

Muidugi ei saa vastutust ainult üksikisikule panna. Vähemalt Eestis on taimse toitumise suurendamiseks vaja ülikoolide tuge, sh arstide täiendõpet, vegantoitlustamist avalikel üritusel ja ka tervise arengu instituudi toetavat poliitikat.  

Loomaõiguslastel oli viimase aasta jooksul põhjust tunneli lõpus valgust näha. Veganlus kui kõige olulisem loomi toetav mõttevool muutus kliimakriisi teadvustumisel peavooluteemaks. Enam ei ole vaja oma elus muudatusi teha loomade pärast, vaid iseenda. Ega inimühiskonnas vist muudmoodi saakski. 

 Kadri Taperson on loomaõiguslane.

Kas tunned suutmissurvet?

 

See jutt ilmus esmakordselt 7. veebruari Sirbis. Vaata Siit

 

Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga,1 mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

Ajaloos on mõningaid inimgruppe peetudki rohkem loomadeks kui inimesteks, evolutsiooni puuduvaks lüliks, sh ka vaimupuudega inimesi, kelle olemust kirjeldatakse peamiselt haiguse kaudu, ehkki tegemist on rohkem inimese loomusega. Inimesel on ikka vaja olnud selgeid süsteeme ja hierarhiaid. Kui XIX sajandi keskpaigaks oli maailmas rohkem inimesi, keda lahterdada, siis seda ka tegema hakati, umbes sellel ajal tuli kasutusele sõna „normaalne“.

1980ndate lõpus, kui vaimupuuetega inimeste tugiorganisatsioonide tekkimine võimalikuks sai, tekkis muu hulgas ootamatu konflikt, mis loodetavasti on vaibunud. Nimelt ei tahtnud liikumis- või meelepuudega inimesed enda keskel näha vaimupuudega inimesi ega ka nende organisatsioone, sest nn vanadele olijatele tundus, et ka neid hakatakse äkki „lollikesteks“ pidama. Mis seal imestada, vaimupuudega ehk „mittenormaalseid“ inimesi ju Nõukogude Liidus samahästi kui ei olnudki; kõik selle nimetusega märgistatud inimesed peideti kinnistesse asutustesse, kus nende eluiga pikaks ei kujunenud. Nii tekkisid eelarvamused, mis laienesid mõistagi ka nende eestkostjatele ja pereliikmetele. Vaimupuue oli justkui nakkav, tundus ohtlik ja sedasorti laste vanemad kindlasti ise süüdi.

Praegugi on vastuseis erivajadustega inimeste tavakeskkonda elama toomisele terav2 ning isegi psüühilist tuge vajavatele lastele ravikodu rajamine võib tekitada vastuseisu, nagu selgus Peedu näitel.3 Tundub, et inimesed ei saa aru, miks kõiki vaimupuudega inimesi endiselt kinni ei hoita, miks neid peab avalikkesse kohtadesse ja avakoolidesse lubama. Puuetega inimeste haridusvajaduste lahtimõtestamine ja sellega seotud poliitika kujundamine on omaette jutt.

Liikumispuudega aktivist Sunaura Taylor küsib oma raamatus „Beasts for Burden“,4 kas see ei ole ableism, kui inimesed hindavad loomi oskuste järgi, mida neil kas on või ei ole. Ta soovitab analüüsida ja muuta süsteeme, mis alandavad nii loomi kui puuetega inimesi, süsteeme, mis muu hulgas toetuvad puudevaenulikule vaatele keelest ja kognitiivsest võimekusest. Selle mõttemudeli najal on välja kujunenud mõõdupuu, millele asetuvad nii erivajadustega inimesed kui ka loomad, kusjuures mõlemad on hääletud (voiceless). Ühiskond olevat seda tervem, mida enam aidatakse nõrgemaid. Kuid iseenesest ei ole need inimesed ja loomad ju nõrgemad. Loomadel on teatavasti nii hääl kui ka kommunikatsioon olemas, me lihtsalt ei pruugi sellest aru saada.

Me mõistame ja kohtleme puuetega inimesi nii, nagu suvatseme mõista.

1990ndatel võtsid mõned ajaga kaasa läinud mõtlevad logopeedid Põhjamaades kasutusele kõnet toetavad viiped. Eestis kohtas see meetod kohati mõistmatustkuna kardeti, et seoses viibete kasutuselevõtuga jääb puuetega lastel kõne välja arenemata, ehkki nii ei juhtunud. Vaatajad olid vapustatud, kui erivajadusi käsitlevas telesaates pakuti kõnet toetavaid viipeid ja pilte ühele hooldekodus elavale keskealisele mehele, kes ei olnud varasemalt kunagi saanud väljendada, kas ta eelistab leiba või saia. Tema rõõm oli meile arusaadav.

Üldiselt kujutataksegi meedias loomi ja erivajadusega inimesi ikka sarnaste mustrite järgi, näidatakse personaalset tragöödiat või pakutakse superkangelase narratiivi. Võib-olla on see natuke hakanud muutuma, sest on ju solvav ja asjakohatu, kui näiteks kedagi kiidetakse taevani selle eest, et ta oli leidnud töökoha hoolimata oma nägemispuudest. Aga kuna enamik meist oskab kognitiivset empaatiat rakendada ainult nende olukordade suhtes, mis on meile arusaadavad ja tuttavad, siis on meedia selline toimimine ka arusaadav, ehkki ülekohtune. Erivajadustega seotud stereotüüpne mõtlemine on neile inimestele häiriv niikuinii, alati peab neist justkui kahju olema, kuna nad ei vasta normile. Alati on vaja neid „ravida ja puuet vähendada“, ehkki arstil ei ole enamiku puuetega inimeste elus sugugi olulisemat kohta, kui puudeta inimestel. Kui selliseid üldse olemas ongi.

Singer ja surma mõiste

Oma raamatus „Loomade vabastamine“ („Animal Liberation“5), mis arvatavasti veel käesoleval aastal eesti keeles ilmub, kirjutab filosoof Peter Singer, et loomade õiguste aluseks peaks olema pigem nende võime valu tunda ja mitte niipalju intellekt. Täpsemalt ütleb ta, et kuna loomade intellekt olevat madalamal tasemel kui keskmisel inimesel, siis vähendaks loomade intellektiga arvestamine ka nende inimeste õigusi, kes on intellektipuudega.

Intellekti on niikuinii raske, kui mitte võimatu, mõõta, see muutub ajas ja kõikvõimalikud testid, millega seda proovitakse mõõta, ei sobi kõikidele inimestele, rääkimata eri liikidest.

Sunaura Taylor väidab oma raamatus, et Singer näeb erivajadusi siiski ainult meditsiinilisest vaatenurgast, milles puuet nähakse negatiivsena, bioloogilise ebaõnnestumisena, millesse tuleb tingimata sekkuda ja mida tuleb ära hoida.

Nii erivajadustega inimestesse kui loomadesse suhtumise ja nende kohtlemise alused peavad lähtuma nende endi isikust, nende valikutest, loomade puhul liigile omastest tingimustest ja mõlema puhul sellest, mis nende elu elamisväärseks teeb. Puuetega inimesed leiavad, et elu peab olema elamisväärne ka juhul, kui inimene kasutab ratastooli, tal leidub autistlikke jooni, tal on Downi sündroom või sügav vaimupuue. Pole vist vaja lisada, et ka kõikide teiste liikide elu peab olema elamisväärne, olgu nad puudega või ilma. Loomatööstus „toodab“ ju puudega ja haigeid loomi hulgaliselt juurde – väärarenguga võrduvad koerte tõu­jooned, on haiglasliku lihasmassiga veised, murduvate jalgadega ebanormaalselt kiiresti kasvavad kanad jne.

Ammu pole enam õige arvata, et me millegipärast ei tea, mida nad soovivad. Ka kõnetutele inimestele on olemas kommunikatsioonivahendeid, vaimupuudega inimesed oskavad end ise esindada (self-advocacy) jne.

Muidugi võib see endaga kaasa tuua eetilisi vastuolusid: kuidas suhtuda näiteks kahe peaga poissi, kes tahab oma välimusega meelelahutusasutuses raha teenida? Kas see on erivajadustega inimeste alandamine või inimese vaba valik?

Õiget vastust ilma asjaolusid teadmata vist ei olegi, aga ehk see ei ole juhus, et Eestisse tõi kunagi tollase Leningradi nn värdjate näituse seesama isik, kes loomi kasutavad tsirkusedki.6 Kuid eetilisi uperpalle on teinud loomaõiguslasedki, näiteks on PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) kunagi korraldanud kampaania („Got Autism?“),7 millega vihjati piimatoodete ja autismi seostele.

Loomade puhul aitavad neid mõista nende eestkostjad, kui muidu neist aru ei saa. Infot loomade mõtlemisvõime ja oskuste kohta tuleb kogu aeg juurde, aga ometi on loomadega seotud palju väärarusaamu, mis põhinevad peamiselt sellel, et me ootame neilt midagi muud, kui neis olemas on. Ilmselt on selge, et loomad ei mõtle inimesele omasel viisil näiteks surmale. Et kas on surmajärgset elu, kui palju neile elupäevi antud on, kas kliimasoojenemine pikendab või vähendab nende eluiga jne, sest neil puuduvad selleks sobivad kognitiivsed oskused, aga see ei tähenda, et nad surma ei kardaks. Loomad käituvad äärmuslikult, et surmast pääseda. Kõige lihtsam näide tapamajadest põgenemise kõrval on lõksu sattunud loomad, kes endal jäseme otsast närivad, et pääseda.

Aga niikaua kui meil on lihtsam loomi ja erivajadusega inimesi tundetuteks pidada, määrab nende kohtlemise kapitalistlikus ühiskonnas mõistagi ka raha.

Keskkonnateooria

Erivajadustega inimeste deinstitutsionaliseerimine hakkas läänemaades jõudu koguma seitsmekümnendatel ja üheksakümnendatel sai Eesti võimaluse sellele protsessile järele kiirustada. Suurte kinniste asutuste tühjendamine ja sulgemine tõi kaasa vajaduse uute teenuste ning uue sotsiaal- ja hariduspoliitika järele. Sellegi protsessi juures saab loomaõiguste edenemisega ühiseid jooni leida. Me ei näinud, mis toimus suurtes psühhiaatriaasutustes kuni 1990ndateni, ja me ei näe, mis toimub loomatööstuses. See jätab meile võimaluse kogu ebaõigluse ulatust eirata. Kui inimeste puhul ei hakatud neile suletud asutustes paremaid tingimusi looma, vaid räägiti õigusest enesemääramisele, siis sama sihikindlalt on vaja tegutseda ka loomaõigusliikumises.

Loomadele on oluline võimalus elada liigile omaselt ja inimesele samuti.

Ükski elusolend ei pea end kohandama mingisuguse ajalooliselt võimuka grupi reeglite järgi, vaid peaks saama elada nii, nagu ta ise tahab, ka sel juhul, kui tal on erivajadused. Keskkond (kas siis looduslik või kellegi tekitatud) on see, mis elu elamisväärseks või väärtusetuks teeb. Pime ei ole oma erivajadusega kottpimedas ruumis, vaimupuudega inimene ei ole erivajadusega, kui temalt ei oodata seda, mida neilt, kes näiteks vigadeta kirjutada oskavad, ajakohase ratastooli olemasolu muudab liikumispuude pea olematuks jne. Erivajadus ei teki millegi puudumisest, vaid sellest, kuidas ühiskond (keskkond) on korraldatud, ütleb ka Sunaura Taylor.

Koostoimimine tugevdab ühiskonda

Vaimupuudega inimesed ja loomad on muudetud nõrkadeks ühiskonnaliikmeteks just sellepärast, et nad on kellestki sõltuvad. Loomad on inimese poolt orjastatud ja ka n-ö vabad loomad ehk metsloomad elavad seal, kus inimene neile seda veel vähesel määral võimaldab. Kui järele mõelda, siis peaks koostoimimine ja koossõltuvus (interdependence) ühiskonna tugevamaks tegema. Ka kõige andekam, harukordsem, targem ja ilusam inimene ei saa hakkama, kui keskkond või ühiskond on tema vastu. Aitamine ei ole halastustegevus, vaid pragmaatiline käitumine ühiskonnas, kus kõik sõltuvad kõigest. Pole mõtet teha nägu, et abistajad on altruistlikud. Ka loomad aitavad üksteist, ehkki klišeelik mõtteviis seda eirab ja loomi peetakse ajudeta ja tunneteta elajateks.

Keskkond ja puue on muidugi ka teistpidi seotud. Kui loomadele tekitab puudeid nende ekspluateerimise eesmärk, siis inimestele võib sama tekitada keskkonnareostus.

Norra moraalifilosoof Harald Ofstad on kirjutanud vaimupuudega inimeste õnnest teksti, mis algab nii: „Kõik vaimupuudega inimesed võivad kogeda lõbu ja rõõmu.“ Ofstad kirjutab, et sõnad „rõõm“ „õnn“ ja „lõbu“ tähistavad olekut, mille väärtuse osas on alati üksmeelel oldud. Kui õnnelik olemisel pole väärtust iseeneses, millel siis on? Ja kui mitte millelgi pole väärtust iseeneses, pole millelgi ka vahendina väärtust. Samal määral kui puuetega inimesed kogevad lõbu ja rõõmu, tekib niisiis ka miski, millel on väärtus iseeneses. Et vahendid, mida on vaja puuetega inimese õnnelikuks tegemiseks, on võib-olla teistsugused kui ilma puudeta inimeste puhul, ei mängi mingit rolli. Otsustav on rõõm, nagu seda kogetakse, mitte see, mis selle esile kutsub. Kuid meie eelarvamuste tõttu puuetega inimeste suhtes on meil tihti raske mõista, et see, mida ta kogeb, ongi tõepoolest rõõm, kuna selleks rakendatavad vahendid on tihti erinevad nendest, mida meie – puueteta inimesed – kasutame.

Ofstad oleks oma ajast veel rohkem ees olnud, kui ta oleks osanud sedasama väita loomade rõõmu kohta.

Sunaura Taylor esitab oma raamatus ka küsimuse: kui loomade ja puuetega inimeste rõhumine on omavahel seotud, siis kas äkki ei ole seotud ka nende vabastamine rõhumisest? Peame võtma tõsiselt ideed, et puuetega inimeste vabastamine (disability liberation) ei saa juhtuda seni, kuni keskkonda ja liike, kes seda keskkonda meiega jagavad, nähakse läbi puudevaenulikkuse ja antropotsentrismi, mille tõttu puudega inimesed ja loomad on alandatud, asendatavad ja tapetavad. Siia juurde võib lisada ka puuetega inimeste ja loomade eestkostjad, kelle enesetaju on katkematu posttraumaatilise stressihäire või selle sekundaarse vormi pärast häiritud.

Taylor kirjutab, et nii puudelisuse kui loomsuse ignoreerimine on viga, sest see, kuidas mõlemad kontseptsioonid on sügavalt mõjutatud teistest erinevuste kategooriatest ja sotsiaalse õigluse küsimustest, mida rõhutud kogevad – vaesus, vangistamine, keskkondlik ebaõiglus – neid lihtsalt ei saa tähtsusetuks pidada. Seni, kuni loomade ja puuetega inimeste õigustega rõhumisvastases liikumises ei arvestata, jääb rõhujatele alati alles võimalus kasutada antropotsentrismi ja suutmissurvet.

Ühiskonna muutmine aitab kõiki. Kõnet toetavaid viipeid mõistab ka see, kes eesti keelt ei oska, nägemispuudega inimesele mõeldud suurendatud kirja bussipeatuses saab lugeda ka prillid koju unustanud kodanik, loomi oma lastega võrdselt kohtlev inimene võib kindel olla, et tema lapsest kasvab empaatiline ja toimetulev täiskasvanu jne.

Kadri Sikk ja Kristiina Raud kirjutavad Vikerkaares ilmunud artiklis LGBT- ja vegankogukonnast nii: „Küll aga ühendab meid asjaolu, et eksisteerime samas mõttesüsteemis, mis on hierarhiline ja sügavat ebavõrdsust soosiv, mõjutades meie elu ka eri kogemuste korral sarnaste mehhanismide kaudu. Lahti tuleb harutada võimustruktuur ise, sest kuni me pole teadlikud võtetest, millega see end taastoodab, võime heauskselt süsteemi ennast säilitades kaasa aidata ebavõrdsuse püsimisele kellegi teise suhtes.“8

Pole vist tarvis lisada, et võimustruktuur on vaja lahti harutada ka loomade ja erivajadustega inimeste jaoks.

Artikli autor on alates 1990. aastast töötanud vaimupuudega inimeste ja loomade eestkosteorganisatsioonides.

1 Mari-Liis Sepper, Kui puudevaenulikkusest saab kuritegu. – Sirp 14. VI 2019.

2 Villu Päärt, Erihooldekodude laialikolimine põrkub vastuseisudele. – Postimees 4. V 2019.

Karin Koppel, Erivajadusega inimestele kodusid luua püüdev riik põrkub kohalike vastuseisuga. – ERR 17. I 2020.

3 Aime Jõgi, Kas kogu tõde Peedu ravikodust? Küsimused ja vastused. – Tartu Postimees 10. I 2020.

4 Sunaura Taylor, Beasts of Burden, New York, 2016.

5 Peter Singer, Animal Liberation: A New Ethics for Our Treatment of Animals. HarperCollins, 1975.

6 Helen Eelrand, Ebardinäitus kompab eetikapiire. – Eesti Päevaleht 12. VI 2003.

7 Jeffrey Kluger, Got Credibility? Then You’re Not PETA. – Time 30 V 2014.

8 Kadri Sikk, Kristiina Raud, Veganlus ja LGBT+ õigused – ühe mündi kaks külge. – Vikerkaar 2019, nr 4-5.

Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal

 

See jutt ilmus esmakordselt  ajakirja Vegan aasta esimeses numbris. Vaata siit

 

Minu käest küsitakse tihtilugu loomaõigusluse ja veganluse algusaegade kohta Eestis. Alati on mul vastates tunne, et olen neist aegadest juba nii palju kirjutanud ja rääkinud, et see pole enam kellelegi huvitav. Tegelikult see on ainult ettekujutus. Pealegi, mina mäletan neid asju ühtmoodi, teistel võivad asjad hoopis teistmoodi meeles olla.

Mõned asjad on siiski kindlad – enne 2006. aasta augustit ei olnud eesti keeles isegi sõna “loomaõiguslus” kasutusel ja sõna “vegan” tähendust teadsid ainult vähesed. Vegansõnavara tekkimine on ilmselt pikem jutt, aga “loomaõiguslus” võeti kasutusele “inimõigusluse” järgi ja ega eriti muid variante laual ei olnudki. Ehk on siiski oluline teada, et mitte väga kauges minevikus polnud keegi loomade õigustest ja sellega seotud ideoloogiast-liikumisest-maailmavaatest kuulnudki.

Eestis sai loomaõiguslus tõuke kahest liikumisest korraga. Liikumise asutajate hulgas oli loomakaitse taustaga aktiviste, aga ka punkareid, anarhistlikuma maailmavaatega inimesi. Punamust alustas ju samal aastal ja algusaastatel tegutses mitmeid aktiviste nii Loomade Nimel liikumises kui Punamustas korraga.

Oluline vahe tänasega on see, et tegemist oli liikumisega, mitte organisatsiooni või ühinguga. Vabakond ei olnud sugugi nii tugevas positsioonis, nagu see näiteks poliitikakujundamisel täna on (või vähemalt loodan, et on), ja ametlik organisatsiooni registreerimine ei tundunud üldse õige. Pigem oli liikumises süsteemivastasust, kapitalismivastasust ja rohkelt idealismi. Annetusi ei kogutud. Igaüks, kes liikumisega seotud, kasutas oma aega ja raha nii palju, kui sai. See ei olnud muidugi väga kerge ülesanne, kuna väga paljud aktivistid käisid alles koolis ja elasid vanemate rahakoti peal. Kuigi mulle meeldib uskuda, et naiivsus päästab maailma, usun, et Eesti loomaõigusliikumises tervikuna ei ole sinisilmsusel kohta olnud.

Üks põhjus on ehk see, et meile ei antud eriti aega. Nii, nagu kõikide teiste valdkondadega Eestis, oli tarvis ka loomaõiguste valdkond kiiresti välja arendada. Küsisin just hiljuti ühelt UK juristilt, kas see, et nõukogudejärgsetes riikides ei saanud enne 1991. aastat üldse mingeid vabaliikumisi ja organisatsioone olla, on üldteada fakt. Ta arvas, et seda ei teata.

Eelkõige oli vaja õppida. Kõiki asju hakati kohe korraga tegema – erinevaid materjale lugema, artikleid kirjutama, kodulehti kujundama, flaiereid trükkima, meeleavaldusi korraldama. Kõige esimene meeleavaldus toimus ERRi otse-eetris 2006. aastal ja oli suunatud kuninganna Elizabethi paleevalvajate karunahast (just karunahast) mütside vastu. Tegemist oli väikese skandaaliga, sest tänavale plaanitud meeleavaldus keelati ära ja sellepärast me tele-eetrisse palju suurema publiku ette sattusimegi. Esimene suurem tänavameeleavaldus toimus samal sügisel. Korraldajad said vist kleepsude karusnahapoodide ustele kleepimise eest trahvi, agar abipolitseinik lõi väikest kasvu aktivisti vanalinna munakividele pikali ja peale seda ei olnud vist ühtki inimest, kes ei oleks vähemalt ühest uudistekanalist näinud, et Eestis on nüüd sellised tegelased ka olemas nagu loomaõiguslased.

Täna, 13 aastat hiljem on paljud asjad tõeks saanud, mida me tollal kindlasti ei oleks uskunud. Me ei uskunud, et tänu veganluse ja loomaõiguste arendamisele ja järjekindlale teavitustööle on Eestis veganite arv võrreldes algusaegadega sajakordistunud. Aga samamoodi me ei oleks uskunud (ja sellest on praegugi raske aru saada), et sugugi mitte kõik ei ole neist eetilised veganid ja pigem mõtlevad oma tervisele. Meie küll alguses ei teadnud, et veganlus ka tervisele hästi mõjub. Me ei oleks uskunud, et Tallinnas on rohkem vegantoidukohti kui Soomes kokku. Et pea igas suuremas poes on veganlett või vähemalt hea valik. Et veganlus on nii peavooluvaldkond, et selles ei olegi enam midagi väga uut või erilist. Eriti, kui mõelda, milliste veidrikena me alguses mõjusime. Me ei oleks uskunud, et tuhandeid inimesi nii Eestist kui naaberriikidest võtab osa igal aastal toimuvast Taimetoidumessist. Me ei oleks uskunud, et metsloomade tsirkuses kasutamise keelamine võtab aega kümme aastat. Ja karusloomafarmide keelustamine Eestis paistab võtvat rohkem kui 13 aastat. Ja seda, et aastal 2020 on igal inimesel seisukoht seoses kliimasoojenemisega ja loomatööstusega. Et kriis ongi tegelikult käes. Ega me sedagi ei teadnud, et pärisaktivist jääb alati aktivistiks, sest see töö ei lõppe mitte kunagi.

Samas ma ei mäleta, et algusaastatel oleks üldse midagi nii väga analüüsitud. Lihtsalt tehti seda, mida oli vaja, ja peamiselt oli tarvis üldsust iga hinnaga teavitada, mismoodi loomad kannatavad. Oli ju ka tagasilööke. Ega see ei mõjunud hästi, et kaitsepolitsei koolilapsi ülekuulamistele vedas … Aga mine tea, ehk hoopis mõjus.

Algusaegadest peale on Eesti loomaõigusliikumine tegelenud samade asjadega, millega kogu maailmas tegeletakse. 80ndatel mujal maailmas kasutusel olnud otsest tegevust meil ei olnud ja selleks polnud ka vajadust. Poliitikakujundamine, analüüsid ja ka korralikult plaanitud kampaaniad tulid hiljem, salakaamerad teistega üsna samal ajal, ehkki neid ei saa liikumisega otseselt seostada. Praegu ei ole Eesti loomaõiguslikel organisatsioonidel vähemalt Põhjamaade organisatsioonidega muud vahet kui eelarve. Töövõime ja oskused on meil kindlasti paremal tasemel ja eelkõige just sellepärast, et nii palju on pidanud pingutama.

Kadri Taperson on üks loomaõigusluse eestvedajaid Eestis. Ta on organisatsioonide Loomade Nimel ja Loomuse üks asutaja. Samuti kuulub Kadri Eesti Vegan Seltsi.

Lisan siia ka esimese suurema meeleavalduse kajastuse ERR saatest Aeg Luubis. Hoolimata tõsisest teemast on see väga naljakas: Vt siit.

Vabariigi aastapäeva vastuvõtt karusnahavabaks

See jutt ilmus esimesena 6. jaanuari Õhtulehes. Vaata siit.

Peaaegu terve iseseisvusaja Eestis tegutsenud loomakaitseorganisatsioonid on teinud head tööd. Nii loomaõigus- kui ka kaitseteemad on igale kodanikule teada, arvamusi ja hoiakuid neisse on erinevaid ja palju, aga loomakaitsekultuur on kindlasti paremal tasemel kui paarkümmend aastat tagasi. Ilma vabatahtliku tegevuse ja heatahtlike annetajateta seda muidugi juhtunud ei oleks. Isehakanud ja -õppinud (sest muud võimalust ei olegi) loomakaitsjad on kulutanud kümneid tuhandeid tunde, et loomade elu parem oleks, et ühiskond ainult inimese heaolust ei hooliks ning et tänapäevane loomadesse ja kogu keskkonda suhtumine oleks Eestis vähemalt samal heal tasemel kui mujal Euroopas.

Ei saa ju öelda, et Eesti riik seejuures mitte midagi teinud ei oleks. Paljuräägitud näide on seegi, et loomakaitseseadus oli üks esimesi, mis iseseisvas Eestis vastu võeti. Seda on aja jooksul muudetud ja arendatud, kõik Euroopa Liidus kehtivad regulatsioonid kehtivad Eestiski, julgelt kaks kolmandikku omavalitsustest täidab (seda kohustust küll kirudes) hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustust, aga üldjoontes see ongi ju kõik. Eesrindlikuks muudab Eesti ainult metsloomade avaliku näitamise regulatsioon, mille kehtestamisega jõuti tänu tugevale eestkostegrupile ja organisatsioonide omavahelisele koostööle paljudest riikidest ette.

Loomakaitsjad presidendi vastuvõtul

Isegi tagasihoidlike ootuste puhul sellest ei piisa. Suuremate muutuste ootusi kõrvale jättes on siiski palju asju, mida saab ka inimkeskses ühiskonnas väga lihtsate sümboolsete vahenditega teha. Nii võiks näiteks meie president järgmise vabariigi aastapäeva vastuvõtu karusnahavabaks kuulutada. Kuna ta ise karusnahka ei kanna, siis ei oleks selles ettepanekus midagi väga üllatavat, aga rahvusvahelise uudisekünnise ületaks küll, sest tegu oleks presidendi tasemel esmakordse, nüüdisaegse ja keskkonnasõbraliku sõnumiga. Pealegi on tänu Loomusele karusloomafarmide tegevuse keelustamine ilmselt järgmise aasta esimeses pooles riigikogus jälle hääletamisel ja seega annaks presidendi ettepanek suuna ka poliitikutele.

Selgituseks ehk niipalju, et mitte kuskil maailmas ei ole karusnahkade ega muude loomadest saadud toodete kandmine ära keelatud ja seda ei olegi plaanis teha, küll aga ei ole see ammu enam hea toon, saati siis veel riiklikul sündmusel. Mujalt maailmast näiteid otsides saab teada, et Soome presidendipaaril on juba aastaid kombeks loomakaitsjaid ka vastuvõtule kutsuda, mis annab loomakaitsele sümboolselt teiste valdkondade esindajate hulgas võrdse koha. Üks ajaga kaasas käiv uuendus on Eesti presidendil veebruaris toimuval vastuvõtul kuuldavasti küll kavas. Nimelt on ametlikult umbes üks viiendik serveeritavast toidust taimne, sealhulgas ka vegan.

Veganluse selgitamine ja arendamine on nii loomaõiguste kui ka kliimamuutuste seisukohalt esmavajalik tegevus nii kodanikeühendustele kui ka riigile. Riigil on rohkesti võimalusi nii tarbijate informeerimiseks kui ka vajalike muutuste tegemiseks. Eelkõige võiks veganluse olemus olla lahti kirjutatud riiklikes toitumissoovitustes, nagu see on näiteks osas Põhjamaades. Avalikes ja haridusasutustes peaks kindlasti saadaval olema ka veganitoit; taimekasvatuse maksud võiks olla reguleeritud; põllumajandustoetused taimekasvatusele kõvasti suuremad kui loomakasvatusele jne. Esimesed arglikud sammud sarnaste otsuste ellu viimiseks on ju nii mõneski muus riigis ja omavalitsustes tehtud. Näiteks on Helsingi linnavalitsus võtnud eesmärgiks vähendada 2025. aastaks piima- ja lihatoodete tarbimist poole võrra; Uus-Meremaa tervishoiusektoril soovitatakse edendada taimset toitumist; nii Taani, Rootsi kui ka Saksamaa on asunud kaaluma lisamaksu kehtestamist lihale jne.

Pole loomakaitseametit ega -politseid

Kiiremini peaks edasi liikuma ka ametkondade ja organisatsioonide vaheline koostöö. Mäletan, et loomakaitsjad tegid kunagi veterinaar- ja toiduametile ettepaneku, et Tallinnas võiks sõita tramm, mille külje peale on kirjutatud, et nii maaeluministeerium kui ka loomakaitsjad soovitavad lemmikloomad steriliseerida. Tegu ei oleks seadusloome või poliitikakujundamisega, vaid lihtsalt meeldetuletusega ja inimeste teavitamisega, ja sellega ei peaks tegelema ainult loomakaitsjad.

Mäletatavasti ei olnud parlamendierakondade valimisprogrammides just palju loomade kaitsega seotut; küll aga vastas näiteks Keskerakond loomade eestkostjate küsimusele, mida nad järgneval neljal aastal loomade heaks kavatsevad teha, ajalooliste sõnadega, et nad kavatsevad loomade õiguste eest seista. Võimalik, et tehti lihtsalt suuri sõnu, aga võib-olla nad ei kujutanud ette, kui keeruline on olla sellises koalitsioonis nagu meil praegu võimul on.

Nii või teisiti, poliitikutel on aeg oma isiklikud tarbimisvalikud kiiresti üle vaadata, kliimamuutuse ja veganluse seos selgeks teha ja asuda koos loomakaitseorganisatsioonidega uut normaalsust looma. Koos riiklike institutsioonidega läheb see palju kiiremini kui seni. Ehk on õige aeg soovitada sedagi, et muutuma peaks olukord, kus Eestis ei ole loomakaitseametit, loomakaitse õigusvahemeest, loomakaitsepolitseid ega organisatsioonide ametlikku õigust näiteks olla kohtus loomade eestkostja. Olgu nendega ning kõikide sümboolsete ja vähem sümboolsete liigutustega, kuidas on, kõige kiiremini muutub maailm ikka siis, kui inimene ise oma eluviisid ümber teeb. Miks mitte uusaastalubadusena.

Autor on loomade eestkosteorganisatsiooni MTÜ Loomus liige.

vaiksem

 

Miks sa seda teed?

Karin Bachmann on maastikuarhitekt (OÜ Kino), Aparaaditehase loomenõukogu liige, EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant, Loomuse liige. Ta tuleb paariks päevaks Hiiumaale nii tööasjus kui ka doktoritöö pärast, istub reede hilisõhtul Kuuli talus diivanile ja hakkab karusnahatööstuse allakäigust artiklit kirjutama.

Miks Sa seda teed?

Vastan sajandat korda nii nagu Jan Gehl, Taani arhitekt, kes rääkis 50 aastat inimmõõtmelisest linnaruumist, ühesuguste sõnadega, enne kui teda kuulda võeti. Mina räägin alati loomadest, nii erialaliselt kui hobi korras ehkki hobi peaks ju nagu rõõmu valmistama, aga minul vaigistab ängi.

Kas see äng seoses loomadega, sellega kuidas neid koheldakse, on Sinuga alati kaasas?

Jah, aga ma püüan mitte kogu aeg nende kannatuste peale mõelda ja ma ei vaata näiteks kõiki uusi filmitud materjale loomade kohta, teen seda ainult siis kui on millegi kohta konkreetset infot vaja.  Tuleb joon tõmmata selle vahele, mida saad teha ja mida ei saa. Räägitakse küll, et üksikisik ei saa midagi teha, aga tegelikult sõltub kõik just ühest inimesest, kõik suuremad muutused maailmas on toimunud sellepärast, et keegi alustab neid muutusi. Ennast tuleb muuta.

Mida Sa selleks teed?

Püüan olla vegan, aga valin lahinguid, ei sõdi näiteks 92. aastase vanaemaga kui ta mulle pannkooke teeb. Sordin prügi, kasutan vähem plastikut, ostan keskkonnasõbralikku moodi, mitte lühimoodi, tarbin vähem jne.

Veganeid ja loomaõiguslasi ju süüdistatakse aegajalt selles, et nad ei ole keskkonnakaitsjad ja miks nad lapsi ei kaitse jne, aga ma arvan, et süvenemiseks peab valdkonna valima, ma ei saa tegeleda kõikide asjadega. Mina oskan natuke kirjutada ja seda ma ka teen, aga olen olnud ka loomade varjupaigaga seotud, nii et kokkupuude reaalse eluga on ka olemas.

Kuidas selle moega tegelikult on? Karusloomakasvanduste vastastele heidetakse ette, et nad tahavad naftast riideid jne, ehkki tegelikult on kiirmood ju hulga keskkonnavaenulikum, miljoneid tonne valmisriideid põletatakse ja maetakse igal aastal, sest neid ei saa järgmisel hooajal enam müüa.

Mina püüan kasutada võimalikult kvaliteetseid asju. Jalanõud võiksid kesta vähemalt 10 aastat ja sellisel juhul ei saa nad naftast olla. Mulle meeldivad ilusad riideid, püüan osta Eesti moeloojate tooteid, aga pean ka rahaga arvestama. Igal juhul mõtlen keskkonna peale ja püüan teha parima valiku. Kunstmaterjal ei ole ilmtingimata keskkonnavaenulik. Tarbijatest sõltub palju, ega ka vegansöögid ei ilmunud kauplustesse sellepärast, et kõik müüjad otsustasid ühtäkki neid müüma hakata, vaid veganid ise on selle muutuse taga.

Millisena näed olukorda kümne aasta pärast?

Arvan, et karusloomakasvandusi siis enam ei ole ja loomi ei kasutata tsirkustes. Loomade põllumajanduslik suurtootmine ilmselt väheneb, võib-olla koheldakse ka tööstusloomi paremini, praegu suhtutakse neisse ainult kui tootmisüksustesse. Liha süüakse juba tervislikel põhjustel vähem. Toiduraiskamine väheneb, praegu ju visatakse 1/3 toodetud toidust lihtsalt ära. Loodan, et ka rutiinsed ja mõttetud loomkatsed on selleks ajaks lõppenud ja ühel hetkel võtab tehnoloogia kõik loomkatsed üle.

Sa oled üks Loomuse asutajatest. Miks oli vaja see organisatsioon pea kuus aastat tagasi luua?

Tollal olid olemas Eesti Loomakaitse Selts ja Loomade Nimel ja teised ka, aga minu arvates oli vaja ühingut, millel ei oleks küljes nö lemmiklooma maitset ja ka noore pöörase aktivisti nägu. Sotsiaalne tellimus oli täiesti olemas, loomade eestkostes oli vaja uut brändi ja ka puhast lehte. Minu meelest on hea kui liikumisel on omad nišid ja värvingud, mis siis, et mõneti inimesed neis kattuvad. Loomade eestkostja Loomuse võtmes peab olema küps inimene, tal peab olema pikaajalisi kogemusi inimeste ja loomadega töötamisel, diplomaatiline, hästi kindlalt oma rida ajav. Ta peab oskama kõikide osapooltega rääkida, ka karusloomakasvatajatega, loomatöösturitega, nende lähtepunkt on ju täiesti teine. Peab nägema suurt pilti ja olema strateegiline. Sõda võidetakse lahingu haaval. Kõik võtab aega, mina saan muutuste reaalsest toimumisest siis aru kui mulle hakatakse neist asjadest minu oma sõnadega rääkima.

Karin ja Suslik. Foto: Kerly Ilves, stuudio http://www.triinufoto.com.

80344052_2539462992996894_5523973566434902016_o

 

Do we have five years?

Couple of weeks ago I found an old newspaper between books. It was special edition of Finnish monthly green-leftish publication Voima. After reading some unreal headlines I had to look the year of publishing and it was 2025… It was a fake newspaper called Future of Rural Areas (Maanseudun Tulvaisuus) and was actually published in 2009. Ten years ago.

This fake newspaper was done by Animalia (Finnish animal rights organization) in cooperation with film festival Lens Politica. From webpage of Voima, I found out that during this time fake publishing was a popular thing to do. Here are some examples and as you see, many of them are related to environmental crisis.

 

Articles from the future were mostly positive. Although the average temperature in Finland was already risen 3 degrees, the country is almost carbon neutral, state gives promises to plant huge areas of forests and take in lots of refugees because the situation in the world is not good at all. For example, in 2024. fires in Amazon have almost destroyed the forest and emitted 50 billion tons of carbon dioxide to atmosphere.

Because of changes in public attitudes, support politics and tax changes, use of the animal products have turned to decline form 2015. in Finland. But rural areas are still alive thanks to state support. Lot of fake meat has been produced and real meat is really expensive. Of course some people does not like this, so there is an article written by ex-farmer who does not understand why consumers have to pay for real expenses of the meat because farmers don’t get any support for animal farming. But shops prefer Fair Trade products, most of the plants are grown ecologically etc.

In front page we can read that fox farming is going to be banned by law in Finland because European Union has banned fur farming in 2020 within eight years of transition period. Fur farming region in Pohjanmaa is already starting to recover from environmental damages made by farms. In fashion shows both fur and leather are not used at all and most of the clothes are made of recycled materials. More than 90% of ex fur-farmers have found new jobs thanks do good employment policies.

In this future-vision also other animal rights topics are developing in positive way. Dolphins from Tampere amusement-park have sent to marine sanctuary (in real life they were sold to amusement-park in Greece in 2011); animal testing for tobacco industry is forbidden in EU; it is proven that more accurate outcomes are coming from human cells testing and computer technologies etc etc.

As year 2020 started today, we have five years to reach this situation. And I am saying “we” because all these topics are global. Finnish meat consumption turned to decline in 2019 not earlier as it was in this future newspaper, Amazon is in fire already, we didn’t have to wait to 2014 and Australia is not even mentioned, who could have known 10 years ago… I am afraid we don’t have five years to save the planet if we don’t change our lifestyle today – personally, nationally, globally.

82075939_1007482806298771_2979382610955862016_n

23 lihtsat soovitust koos lisandustega

Otsisin täna, jõulude esimesel pühal, üles ühe üsna vana teksti, sest mulle tundus, et seda peab uuendama. Aga vist ei peagi. Seda tohivad endiselt lugeda ainult loomaõigusaktivistid ja neilegi võib see naiivsevõitu tunduda, aga mis sellest. Naiivsus päästab maailma.

Loe edasi “23 lihtsat soovitust koos lisandustega”

Greta naeratus. Uue aja kliimaaktivistid reedestest streikidest tõekuubikuteni.

 

See artikkel ilmus esmalt reedeses (13.12.19) Sirbis: Vt siit

 

Kui kliimakriisi tõsiselt võtta, siis peaksid mõjukate inimeste hulka kuuluma loomaõiguslased, veganid, kliimaaktivistid ja inimõiguslased.

Nii nagu mujalgi, teevad Eestis viimasel ajal kõige kõvemat häält kliimaaktivistid, sealjuures on vanadele teada-tuntud organisatsioonidele lisandunud mitmeid uue aja kliimaaktivistide rühmitusi. Uue aja all pean silmas aega pärast 2010. aastat ja rühmituste all nii mittetulundusühingutena registreeritud ühendusi kui vabaühendusi, mis tegutsevad ilma juriidilise vormita. Mõlemat sorti rühmitused moodustavadki kliimaliikumise.

Organisatsioonide vahel aitab orienteeruda Tiiu Lausmaa, kes on aktivist nagu ma isegi ja kes on kaasa aidanud pea kõikide rühmituste Eestisse tulekule. Temaga kahepeale saame ülevaate tegevusest, mille taga Eestis on käputäis inimesi, täpseid arve ei ole kuskilt võtta.

Kliimapäästjad

Üks neist on Climate Save (CS), mille asutas Anita Krajnc 2011. aastal Kanadas ja selle kohalik haru Climate Save Estonia (CSE). CS kandis alguses nime Animal Save (ka The Save Movement), kuid jaotas oma tegevuse hiljem kahe nimetuse alla, CS ja Health Save. Eestikeelset nime organisatsioonil ei olegi. Tegemist on rohujuure tasandil tegutseva rühmitusega, kes peab oma eesmärgiks kliimakriisi lahendamist intensiivse loomakasvatuse lõpetamise abil; Maa metsastamise ja fossiilsete kütuste käibelt kaotamist. See organisatsioon on käima lükanud vigilʼid, mida eesti keelde võiks tõlkida näiteks öiste valvustena, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi neist niimoodi nimetaks. Aktivismiga on ju see lugu, et tegevus areneb nii kiiresti, et keel ei jõua järele, vähemalt eesti keel mitte. Eestis on tehtud kuus vigilʼit, eelkõige tapamajade ees loomadega hüvasti jättes ja seda ikka selleks, et loomade barbaarsele kohtlemisele ja nende õigustele tähelepanu tõmmata. Eesti haru on osalenud ka globaalsel kliimaprotestil Brasiilia saatkondade ees Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro Amazonase vihmametsi hävitava poliitika vastu. CSE edasiarendamist ei ole praegu plaanis, sest kõikide ülemaailmsete organisatsioonide rakukesi ei peagi edasi arendama, tuleb eksperimenteerida ja leida see, mis Eestisse kõige paremini sobib ja mille arendamiseks jagub ka inimesi. Näiteks veganrestoranid, mida praegu Eestisse järjest juurde tekib, aga ellu jäävad need, millel on õnnestunud kontseptsioon.

Vastuhakk väljasuremisele

Extinction Rebellioni (XR) asutas Inglismaal 2018. aastal Roger Hallam ja sellel üleilmselt tegutseval rühmitusel on ka eestikeelne nimi – Vastuhakk Väljasuremisele. XR leiab, et planeet on kriisis, tegemist on enneolematu globaalse hädaolukorraga, toimub massiline liikide väljasuremine ja seda kliima soojenemise tõttu rohkem kui 1% võrreldes tööstusajastueelse ajaga. XR ei hoia olukorra kirjeldamisel teravaid sõnu kokku ja tegutseb sama otsustavalt, kasutades meeleavaldusi, tänavablokaade, näljastreike ja muud sellist. Vastuhakk Väljasuremisele on Eestis natuke välja surnud, Eestist on käidud osalemas küll nt Berliini tänavablokaadidel.

XR asutaja Roger Hallamit, kes muuhulgas sotsiaalsetest muutustest doktoritööd kirjutab, on tegevuse algusest peale kritiseeritud. XR olevat privilegeeritud, kõrgklassi rühmitus, mis koosneb inimestest, kellel on palju aega ja kes ei pea tööl käima (see on küll väga tavaline kahtlustus kõikide aktivistide puhul) ja pealegi ei levitata vegansõnumit piisavalt. Nii on eraldunud terved grupid aktiviste, nt Heathrow grupp, mis samanimelisel lennuväljal lennukite õhkutõusmise ja maandumise häirimiseks droone lennutas või vegangrupp, mille nimi on Animal Rebellion.

Miks ennastsalgavad aktivistid on valmis näiteks tänavablokaadide ajal vahistatud saama, aga oma steigist loobuda ei suuda – kuigi eesmärgiks on eetiliste paradigmade muutmine? Milleks üldse inimkonda päästa, kui me ei ole head? (Seda siis vastuseks Priit Pulleritsu järjekordsele pahameelehoole seoses taimetoidule üleminekuga, kus ta soovitab „arvestada inimelu hindamatust“).1

Kuna 2016. aasta andmetel põhjustab loomakasvatus vähemalt 18% kasvuhoonegaasidest, siis tekib alatasa küsimus, miks kõik kliimaaktivistid veganlust oluliseks ei pea. Põhjalikult on seda küsimust lahatud näiteks filmis „Cowspiracy“ (USA, 2014), aga seal keskenduti n-ö vanadele looduskaitseorganisatsioonidele nagu Greenpeace jt.

Kliimamuutusest ja keskkonnakahjustustest on muidugi algusest alates, s.t juba mituteist aastat, rääkinud ka Eesti loomaõiguslus- ja veganliikumine, aga nende põhisõnum on olnud looma kui indiviidi õigused, mitte niivõrd keskkond, kus inimenegi elab. Eks uusi kliimarühmitusi on sellepärast ka tarvis olnud, et vanades etableerunud organisatsioonides midagi uut alustada on keeruline. Kui organisatsiooni paar liidrit ütlevad, et seda me ei tee, siis uute asjadega kaasa ei mindagi.

Tõekuubikud

Anonymous of the Voiceless (AOV), Anonüümselt Hääletute Eest, mille ümber on Eestis kogunenud kümmekond aktivisti, leiab, et kõige olulisem on ikkagi inimestele seletada, et meil ei olegi loomset tarbida vaja. AOV on 2016. aastal asutatud loomaõiguslik rühmitus, mis ei tegele otseselt kliimaaktivismiga ja millel on üsna värske formaat. Peamiseks tegevuseks on nimelt tõekuubikutega aktivism (Cube of Truth), kus väike rühm maskides aktiviste tänaval möödujatele arvutiekraanidel loomatööstuse olemust näitab ja küsimustele vastab. Tallinnaski toimus muide novembri lõpul tõekuubik. Ka AOV algatajate hulgas on probleeme, veganite puristlikkust peetakse liiga oluliseks, on süüdistusi toetuste kasutamise kohta, nii et ilmselt AOV Eesti rakuke tulevikus iseseisvub, et mitte rahvusvahelisest sõltuda.

Eestisse oleks vaja rohkem otsest tegevust (direct action, DA), mõistagi mitte vägivalda. Ainuke meeldejääv DA on viimastel aastatel olnud Haabersti emapaju kaitsmine, mille korraldajaks oli Eesti Metsa Abiks (EMA), mida ei tohiks uute kliimaorganisatsioonide kirjeldusest välja jätta. Tegemist on tõelise rahvaliikumisega, mille Facebooki gruppi kuulub pea 8000 liiget, kus igaüks saab sõna võtta ja peabki saama, sest mets läheb nii paljudele inimestele korda.

Reedesed kliimastreigid

Kõige uuem ja tuntum kliimaaktivismi vorm on Fridays for Future, Greta Thunbergi ellukutsutud tegevus, millega on kaasa läinud ka Eesti kooliõpilased. Kliimaaktivist Kristin Siil vastab intervjuus Müürilehele, et ta ootab põhimõttelisi muutusi. „Tuleb väljuda süsinikupõhisest majandusest, panustada uute tehnoloogiate arendamisse ja teaduslikesse uurimustöödesse, soosida tarbija keskkonnasäästlikke valikuid ja tõsta inimeste teadlikkust olukorra kriitilisusest. Iga arengukava keskne teema peab olema kliima ja keskkond, see tähendab, et ükskõik, mis valdkonnas plaane tehes küsitakse kõigepealt: kuidas mõjutab see emissioonide taset ja meid ümbritsevat loodust?“2

Eestis võib suureks meeleavalduseks nimetada sellist, kus osaleb 1000 inimest, Soomes sellist, kus osaleb 6000 jne. Osalejate arv sõltub riigi rahvaarvust ja korraldajate professionaalsusest. Või siis nahaalsusest, kui meenutada neid demonstratsioone, kuhu pensionäre bussidega veeti ja millel ei ole muidugi kliimaaktivismiga midagi pistmist.

Märtsis toimunud suuremas reedeses kliimastreigis osales üle 1200 inimese, mis Eestis on kindlasti suur meeleavaldus, igal reedel ei saa kindlasti nii palju inimesi oodata. Nii nagu kogu maailmas varieerub reedeste streikide osavõtjate arv, varieerub ka vanus. Palju meediatähelepanu saanud Jane Fonda vahistamisedki on toimunud just reedestel meeleavaldustel, mida Fonda ise nimetab „Fire Drill Fridays“ ja mis on kombinatsioon Greta Thunbergi algatatud protestidest ja XR stiilis kodanikuallumatusest. Fonda ütleb intervjuus Washington Postile: „Greta ütles, et me peame käituma nagu kriisiajal, minu arvates peame käituma nii nagu meie maja põleks.“

Tegelikult on ka nn vanad kliimaorganisatsioonid (Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguste Keskus), mida on targem küll keskkonnakaitseorganisatsioonideks nimetada, tolmu siltidelt pühkinud ja näiteks koos Fridays for Future aktivistidega allkirju korjanud ja riigikogusse kliimaneutraalsuse rahvaalgatuse viinud. Kogemustele toetudes kardan, et see ei ole kõige kiirem tee muutuste saavutamiseks, aga ega võimalust kasutamata jätta ka ei tohi.

Koolilapsed tuletavad Toompeal kliimakriisi väiksema või suurema meeleavaldusega meelde igal reedel ja nendega võib igaüks ühineda. 29. novembril tähistati veel üht olulist päeva. Nimelt on juba 1985. aastast alates novembri viimasel reedel tähistatud karusnahavaba reedet (Fur Free Friday – FFF). Stockhomis toimus sel päeval nii kliimastreik kui karusloomakasvatuse vastane meeleavaldus, Eesti loomaõiguslased sõitsid Riiga, et osa võtta sealsest meeleavaldusest. Riigipiirid ei ole selle teema juures olulised ja nii ongi raske kirja panna, kui suur või millise näoga on üks või teine organisatsioon, kuna nad tegutsevad globaalselt ja on igal pool olemas.

1 Priit Pullerits, Naiivsed Kliimasõdalased. – Postimees 25. XI 2019.

2 Helen Tammemäe, Kiirkohting: Kristin Siil. – Müürileht 21. V 2019.

New Wave is Coming

Today I have spent my morning watching a new documentary “The Animal People”. It started streaming today in AppleTV and is really well made.

I remember this photo (at the bottom of the text, taken in my kitchen this morning) so well because these young people were arrested in spring in the same year Estonian AR movement (2006) was founded. From that time I distinguish between people who are willing to sacrifice – people with degree of selfnessless (Josh Harpers expressions in the documentary) and other people, not to waste my time. Maybe it’s difficult to understand or maybe it’s too black and white but in the world where animals are treated in such barbaric ways, it’s a way to keep going for animal activists. I need heroes.

To put shortly, the documentary is about people who carried on a campaign against Huntigton Life Siences – large company killing 500 animals a day for animal testing. It doesn’t make a big difference for animals but they tested to any company – producing toothpaste or some plastics etc, not only for cancer cure or something like that. There is lot to learn from that campaign, also from it’s mistakes. SHAC movement had such a serious concenquences because in a way it was too strong. Because of that a new legislative act The Animal Enterprice Terrorist Act was accepted what gave a legal possibilty to put activists in prison for many years. That happened to six activists in USA and influenced Animal Rights movement globally. They didn’t kill anyone, didn’t harm anyone, the just used Freedom of Speech and spoke in a really loud voice, aslo following a money of the industry.  So, this decision to imprison these activists was to protect corporative business and also give a warning for the AR movement.

Lauren Gazolla says in the end of the movie that she is not sure of their tactics because they didn’t win. And that’s true, HLS is still in business, mutilating harmless animals every day, but I still think it’s not measurable to know what have they done for the movement, I really want to believe that together with other social justice movements and climate strikes the new wave is coming.

To understand most of the things behind SHAC movement, I also suggest to read the book “Green is the New Red” by Will Potter. Pattrice Jones has reviewd this book in Goodreads like this: “If you care about civil liberties or prisons, you need to read this book. If you care about corporate influence in politics, you need to read this book. If you care about the Constitution, you need to read this book. And, oh yeah, if you’re an environmental or animal liberation activist–or any kind of activist at all–then, for your own protection, you definitely need to read this book.”

To understand most of the things behind SHAC UK (the movement started in UK in 90es) we have to wait until next year because some activists prisoned there are not to allowed to give interviews until then.

Warning: In the movie there are moments extremely difficult to watch and listen. I never got used to animal screams…. But to watch this gives the only explanation why people are animal rights activists – the animal people.

 

78583309_737849493364263_2958345723701100544_n

Ilmumata jäänud soovitused

Hiljuti võttis minuga ühendust Naistelehe ajakirjanik Triin Raestik, et uurida veganluse ja vanuse seoseid. Sain aru, et vastused oli plaanis avaldada ajakirjanumbris eakatele, st 55+ vanustele mõeldud numbris. Mitmetel põhjustel jäi see lugu ajakirjas siiski ilmumata, aga tõstan ta ajakirjaniku loal oma blogisse. Tegelikult on vanus ja vananemine omaette teema, millest peaksin pikemalt kirjutama, aga ma ei tea veel päris täpselt, mida ma öelda tahan.
Miks hakata veganiks? Viis soovitust Kadrilt.
1. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis aidata loomi.
Mõningatel andmetel säästab iga vegan aastas umbes 200 elusolendit.
2. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis olla
keskkonnasõbralik ja hoida planeeti elus, sest loomatööstus on peamine
kasvuhoonegaaside tekitaja.
3. Protsentuaalselt on veganid tervemad, kergemad, enamuste
elustiilihaiguste oht on väiksem.
4. Veganlus koos loomaõiguslusaktivismiga annab elule teistsuguse,
olulisema tähenduse.
5. Veganlus on huvitav, veganite kogukond on huvitav. Kogukonna toetus
on tuntav ja sa ka sööd huvitavalt.

Kas veganlus on kulukas?
Levinud müüdi kohta, et veganlus mõjub rahakotile „valusalt“, ütleb Kadri
Taperson, et see ei vasta tema arvates tõele. Ei pea ju ostma valmistoite, mis on
kallid, ei pea iga päev poes käima jne. Inimeste ühes kuus toidule kuluvad
summad on hästi erinevad ja ei sõltu sellest, kas nad on veganid või ei ole. Mitte
ainuüksi veganlusega vaid ükskõik missuguste söömisharjumistega on nii, et
pigem sõltuvad kulud ikka sellest, kui palju oled otsustanud kulutada, mitte
sellest kas oled vegan või kõigesööja.

Ja põhitekst on siin:

Küsimusele, kas ta on täisvegan või teeb vahel millegi loomse osas ka
mööndusi, vastab Kadri kindlalt, et on siiski täisvegan. „Tegelikult on ju vastik
süüa tundlike olendite laipu ja kehavedelikke. Sellest saab loobuda,“ ütleb
Kadri. Naine nedib, et näiteks külla minnes võib juhtuda, et ta sööb kooki, kus
on midagi loomset sees. Kuid seda tuleb ette väga harva ja see ei puuduta muud
kui vaid Kadri enese südametunnistust.
Veganlusega alustamine, märgib Kadri, ei olnud talle sugugi keeruline. „Natuke
võttis küll aega asjade korraldamine, sest 13 aasta eest ei olnud poes nii palju
valikuid kui praegu. Aga ei midagi üle mõistuse käivat,“ lausub Kadri.
Hiiumaal elav naine toob välja ka huvitava fakti, et näiteks Tallinnas on praegu
rohkem vegantoidukohti kui terves Soomes kokku. Hiiumaal on muidugi natuke
teine lugu – seal on väljaspool turismihooaega üldse vähe kohti, kus söömas
käia. Aga ega peagi ju tingimata aastaringselt kohvikuid ja restorane väisama.
Ning suvel on saarelgi valikuid järjest rohkem.
Miks veganlus?
Kadri meenutab, et veganlus jõudis temani 2006. aastal, kui ta hakkas kaasa
lööma vastloodud loomaõiguslikus liikumises. Koos sellega võttis ta omaks ka
eetilised tõekspidamised ning tõsiasja, et loomade ekspluateerimiseks ei ole
õigustust ja vajadust. Teadmised, et veganlusel on soodne mõju ka keskkonnale
ja et taimne toit on tervisele kasulik, tulid veidi hiljem.
Küsimusele kuidas ta teab, et ta organism saab piisavalt toitained, vitamiine,
mineraalaineid jms, vastab Kadri omakorda küsimusega: „Aga kuidas
kõigesööja seda teab?“ Naine kinnitab, et tema sööb mitmekülgselt. Ning kui

inimene sööb mitmekülgselt, siis enamasti saab ta kõik vajalikud toitaineid
kätte. Vegani jaoks tähendab mitmekülgselt seda, et ta sööb erinevaid
köögivilju, teravilju, puuvilju, oalisi, sh näiteks tofut jms, et valke saada. „Minul
oli juba enne veganiks hakkamist eripära toitaineid mitte väga lihtsalt omastada.
Näiteks võis mul ka kõigesööjana tekkida päris suur vitamiinide B12 ja D
puudus, nii et neid ma kontrollin vereanalüüsidega kord paari aasta jooksul,“
toob naine välja. Ta nendib, et Eesti inimestel, ka lihasööjatel, on sageli D-
vitamiini vajaka. Ja ka B12-st on puudus. Ning et toidust saab B12-st ka
lihasööja üsna kehvasti kätte. „Mina võtan teatud regulaarsusega toidulisandeid
ning soovitan seda kõigil teha,“ märgib Kadri.
Kas veganlus sobib igas eas?
Kadri usub, et veganlus sobib igas eas inimestele. „Ma ei ole toitumisspetsialist,
sestap minu arvamus ilmselt väga ei loe, aga on lugematu arv erinevate riikide
toitumissoovitusi ja terviseorganisatsioone, kes väidavad, et vegantoiduvalik
sobib inimesele sünnist surmani.“
Küsimuse peale, kas vanuse lisandudes on ka Kadri menüü muutnud, kuna
erinevas vanuses inimesed vajavad erinevaid toitaineid, vitamiine jms, vajub
naine pisut mõttesse. Ja kinnitab siis, et ei ole viimastel aastatel toitumist
muutnud. Ning lisab, et toitainete saamine on loomulikult oluline, aga inimese
funktsioneerimiseks on tähtsad ka liikumine, keskkond, mõtteviis jne. Aga
üle viiekümneselt peaks tervise mõttes tähele panema veel kahte asja. „Esiteks –
menopausist teatakse liiga vähe ja olemasolev infogi on pealiskaudne. Teiseks –
me usume liiga palju meie kultuuris levinud hoiakut, et üle viiekümneste
naistega pole enam suurt midagi peale hakata. Isegi mõtlemisvõime oleks neil
justkui kadunud. Kui selle hoiakuga kaasa minna, siis võibki mõtlemisvõime
kaduda ja tervis kehvaks minna.“

Foto: Tiit Blaat

 

CZ5I5689