Tahan rahvusparki

See arvamus ilmus kõigepealt 14. juuni Hiiu lehes.

Käisin laupäeval tuttaval bioloogil külas ja rääkisin muuseas, et mul on
eelmisest aastast veel nii palju seeni üle, et ei tea, mis nendega peale hakata.
Uus seeneaeg on ju juba alanud. Tema vastas ootamatult, et vaat kui hea, tulebki
koguda niikaua kui neid metsi veel on. Minu küsimuse peale, et kuidas ta
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) Hiiumaa rahvuspargi ettepanekusse suhtub,
vastas ta, et loomulikult suhtuvad kõik bioloogid sellesse väga hästi ja et läheks
see kõik ometi nii.
Hiiumaal on vana metsa säilinud rohkem kui mandril, seda pole väga
intensiivselt majandatud (vähemalt osa sellest), vääriselupaikade osakaal on
suur ja paljud haruldased taimed ja loomad on meile tavalised – hiiumaalasena
ei oska vahel arvatagi, et mõnda taime pole mujal maailmas palju nähtud.
Viimati loodi Rahvuspark 2018. aastal Alutagusel ja seal oli vist ka nii, et
olemasolevad kaitsealad liideti ja sellega seoses tekkis terviklik kaitstud ala.
Kui vaadata Keskkonnaministeeriumile ELFi poolt tehtud ettepaneku juurde
kuuluvat kaarti, siis see näeb ka esialgu lapiteki moodi välja, aga kuna pakutud
maaalade vahele jäävad juba kaitse all olevad maatükid, siis peaks Hiiumaa
rahvuspark ka lõpuks terviku moodustama. Olemasolevalt kaardilt ei saa sellest
küll esialgu aru, aga Regio korralik kaart on juba tegemisel.
Mulle tundub, et hiidlaste mõningase vastuseisu juured on ehk 2008. aastas, mil
maismaale plaanitava tuulepargi ettepanek oli nii loodus- ja inimvaenulik kui
üks kasumit taotlev plaan veel olla saab. Võibolla peaks meelde tuletama, mida
hiidlased tollal vastuargumentideks loetlesid? Need olid üsna sarnased praeguse
ELFi ettepaneku põhjendustega: “Hiiumaal on tervikuna geoloogilise tekkeloo,
hõreda ning hilise inimasustuse, eripärase kliima, mitmekesise mullastiku,

saarelisuse ja vähese majandamisintensiivsuse tõttu välja kujunenud unikaalne
elukeskkond.” Vt pikemalt siit.
Aga võibolla on ärevatel aegadel umbusk meile kõigile omane ja sestap on hea,
et ELFi omad tulevad saarele asja arutama ja ilma kohaliketa midagi niikuinii ei
otsustata. Kuulsin, et esimene kord saab oma seisukohti esitada ja küsimusi
küsida juba enne jaanipäeva. Sest kui Rahvuspargi loomiseks on vaja petitsiooni
ja kohalike poolthääli, siis peaks kogu asjast rohkem teadma.
Niikaua kui otsust veel pole tuleks Hiiumaad nagu Rahvusparki kohelda
niikuinii, vähemalt omaenda tegudes.

Pilt on lehelt loodusegakoos.ee

Kas loomaaiad on paremad?

Lapsena mulle loomaaiad meeldisid. Läksin laupäeviti läbi Kadrioru pargi tolleaegsesse Tallinna loomaaeda, sain ilma piletita sisse, sest käisin ahvimajas abiks ja tundsin elukatega suhtlemisest palju rõõmu. Naljakad, sõbralikud, armsad ja mõned olid kurjad ka. Nagu inimesed, aga teistmoodi. Loomade kuulamine, nägemine ja mõistmine tulid palju hiljem koos empaatia ja raamatute lugemisega. Durrell tundus kõige loomasõbralikum inimene, aga täna suhtun loomaõiguslasena sellessegi kriitiliselt.

2015. aastal oli Eestis maailmakuulus fotograaf Jo-Anne McArthur, kes muuhulgas käis ka Tallinna loomaaias pildistamas. Kedagi kaasa ei tahtnud, sõitis trolliga Õismäe poole ja veetis seal terve päeva. Osa neist piltidest on veebist leitavad, osa Jo-Anne raamatus “Captive” (vangistuses), aga Tallinna loomaaia nime sealt ei leia. Palusin mitte kirjutada, kus need pildid tehtud on. Mulle nimelt tundus, et Eesti ühiskond ei ole sugugi valmis selleks, et meie loomaaedu rahvusvaheliselt kritiseeritaks ja pealegi oli seda enne ENDCAPi organisatsiooni poolt ka närviliselt tehtud ja see ei andnud kuigi head tulemust. Teine põhjus oli palju pragmaatilisem ja konkreetsem. Nimelt aitasid mõned eksperdid Tallinna loomaaiast meil karusloomakasvanduste vastast kampaaniat teha, Kaudselt ja ka konkreetsemalt ka kui vaja. Ja see tähendas, et loomaõiguslastel ei olnud üldse õige aeg end loomaaednikele vastandada.

Muidugi ei küsitud mitte ainult üks kord kogu kampaania ajal, et mis need loomaaiad paremad on? Nii karusloomafarmides kui loomaaedades elavad loomad ju vangistuses, sõltuvad täielikult nende eest hoolitsevast inimesest ja lõpuks nad sinna ka surevad. Eks me vastasime nii nagu ongi: loomaaedadel on ka hariduslik ja teaduslik eesmärk, mida kasvandustel kindlasti pole, loomade eest hoolitsetakse paremini, mida üldjuhul tehaksegi, loomaaedades kehtivad tingimustele teised standardid jne.

Loomaaia direktorile, Tiit Maranile, ma Jo-Anne pilte muidugi näitasin. Ühel neist oli oma puuris selili mustvalgena kujutatud armadill, kes niimoodi magas. Tiit arvas, et fotograaf vist ei tunne eriti loomi, sest sellel polnud ju häda midagi, lihtsalt magas. Jo aga oli pildi albumisse pannud hoopis troostitu keskkonna pärast. Betoon ja raudtrellid ei ole kindlasti loomale loomulik keskkond.

Ja eks selles asi ongi. Ma ei vaidle, et on neid loomi, kes end loomaaias üsna hästi tunnevad, aga mitte kõik. Ja muidugi on neid, kes on sinna sattunud sellepärast, et neil oli abi vaja ja loomaaias on inimesed, kes oskavad aidata, aga nemadki on vähemuses. Kontseptsioon, mille järgi on tundlikke olendeid õigus puurides pidada, ei kõlba ju kuskile.

Tänasel päeval ei saa ma mööda mõelda ka Ukraina loomaaedadest, kus talitajad loomi uimastatuna keldrites hoiavad, et need stressi tõttu hulluks ei läheks ja ära ei sureks ja kus osad loomad surevadki lihtsalt nälga. Meil muidugi ei ole nii, sest sõda ei ole, aga tuletan seda koledat näidet meelde sellepärast, et loomadelt on ära võetud võimalus end kaitsta, põgeneda, ellu jääda – viimane peaks olema ju nende kõige esimene instinkt. Nagu meil kõigil.

In 2016, Jo-Anne worked with the Born Free Foundation on the EU Zoo Inquiry, which examined the current state of zoos and aquaria across the European Union. Jo-Anne visited dozens of facilities across nine countries. These images highlight the problems of keeping animals in captivity, and make up the majority of images seen in her book, Captive (Lantern Books, June 2017). Buy the book.

Minu akadeemia

Vt Loomuse Akadeemia tabel – see siin on kõige olulisem osa tänasest postitusest. Tõstsin kokku ühendused ja organisatsioonid, kelle konverentse ja seminare üritan jälgida. Pandeemial oli või on vähemalt üks hea tulemus – väga paljud konverentsid ja kokkusaamised kolisid veebi ja hiljem hübriidvormi, mis tähedab, et kvaliteetne info jõuab internettipidi osalejatele koju. Mulle sobib.

Loodan, et blogilugejale sobib, et lingi all peidus olev tabel saab olema pidevas muutumises. Mul on aega jälgida, millised seminarid välja kuulutatakse, kas tulemas on midagi uut ja huvitavat jne. Kui keegi teab veel mõnda sobivat ühendust, siis andke teada, tõstan selle teiste juurde.

Ja aegajalt sobib mulle väga kohtuda päriselt nende inimestega, kellel on sarnane maailmavaade ja empaatiatase. Siin alloleval pildil on see kamp, kes korraldas tänavust Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi koostöös elluviidud konverentsi Animal Futures ja kes – kuulake nüüd! – järgmisel aastal korraldab EACASe (European Association of Critical Animal Studies) konverentsi! Ilmselt igatepidi hübriidvormis, sest see saab samal ajal olema ka Animal Futures nimeline ja nii veebis kui kohapeal. Kus ja millal, seda veel täpselt veel ei tea.

Tabelis ei ole kõik just kriitilisi loomauuringuid kajastavad kokkusaamised. Mõned neist ei ole nii ühiskonnakriitilised ja intersektsionaalsed nagu üks aktivist ootab. Aga mulle tundub, et kahe uurimissuuna vahe (human-animal studies vs critical animal sudies) hakkab justkui õhemaks jääma ja õppida on mõlemalt poolt.

Just õppimise pärast me konverentse korraldame ja tabeleid teeme. Mulle sobib plakatiga tänaval seismine ka ja sellest on aegajalt rohkemgi kasu, aga selleks, et ühiskondlikest muutustest paremini aru saada, tuleks kuulata, vaadata, lugeda ja kirjutada. See ongi minu akadeemia.

Foto: Saara Mildeberg

Millest ma mõtlen?

Mul on üks hea valitud perekond või õigemini: Ma kuulun parimasse valitud perekonda. Ja sellega on mul kohutavalt vedanud. Muidugi pean silmas loomaõiguslaste kogukonda, liikumist, kus mul on palju mõttekaaslasi ja mis on kohati täiesti ebafunktsionaalne nagu parimad perekonnad ikka. Ja kuna moodsasse perekonda kuuluvad ka mitteinimloomad, siis olgu nemadki praegu ära märgitud.

Tänase lühikese blogipostitusega tahtsingi seda perekonda või liikumist tänada. Mõtlen teie peale iga päev. Et mu mõtted eriti selged ja mustvalged pole, selgub allolevast üleskirjutusest, mille tegi Saara meie konverentsi lindistuselt. Nimelt tekkis konverentsil hetk, kus väljakuulutatud ettekandja ei ilmunud õigel hetkel kohale ja Saara improviseeris kiiresti intervjuu minuga, kes ma uniselt konverentsisaali ees seisin. Küsis, et mismoodi loomaõigusliikumine Eestis algas ja mida ma õieti õppinud olen ja muuhulgas sedagi, et miks liikumine maha rahunenud on. Nagu vastusest näha, ma tegelikult ei tea seda. Praegu sellele mõeldes mõtlen, kuidas ma tahaksin olla keset kõvahäälset meeleavaldust, mille põhisõnumiks on see, et sõda loomade vastu kestab ikka veel ja sellel ei ole õigustust.

Konverentsil rääkisin nii:

Igihaljas loomaõiguslane Kadri Taperson võtab alates 19:55 hästi kokku nädalavahetusel Tallinna Botaanikaaias juba 7. korda toimunud rahvusvahelise loomaõiguste konverentsi 7th International Animal Futures Conference 2022 teema – loomaõiguslus keskkonnakriisis – viidates ka sellele, miks on loomaõiguste konverentsi korraldamine üldse oluline.

Ma küsisin, miks loomaõiguslased varasema demonstratiivselt anarhistliku lähenemisega võrreldes maha rahunenud on, miks ei näe me neid tänavatel marssimas ja loomade õigusi taga nõudmas? Kas see on ajutine nähtus või näitab hoopis liikumise küpsusastet?

Kadri: “Ma arvan, et kõige tähtsam on intersektsionaalsus. Me ei vaja hetkel nii vihast ja vahetut tegevust. Me vajame inimesi, kes mõistavad kliimakriisi, keskkonnakriisi, puuetega seotud teemasid. Vaja on inimesi, kes saavad aru, kuidas see kõik üksteisega seotud on. See on kõige tähtsam. […] Muidugi on hetki, kui ma mõtlen, et me peaks rohkem tänavatel olema. Tõesti, me peaksime häirima inimesi, kes südametult jahti peavad; või üldse rohkem tegutsema, end vähem tagasi hoidma, mitte mõtlema, et laupäevad on puhkamiseks, või muud säärast. Me peaksime tõesti jälle aktivistideks hakkama. Ja nii ei mõtle [ainult] mina — loomaõigusliikumises on nii palju inimesi, kes mõtlevad samamoodi. Miks me tänavatel ei ole? Ja kui ma räägin kliimakriisist, kliimakriisist ja keskkonnaliikumisest […], siis ma ei ole kindel — ja mitte ainult mina, vaid nii arvavad paljud aktivistid — kas me peaksime ainult keskkonnale keskenduma ja kas see ei süvenda loomade jaoks probleemi? Sest me selgitame inimestele, et nad peaksid liha [söömise] lõpetama, aga me unustame loomade õigused. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen: see [kõik] ei keerle meie ümber, see ei ole meie ellujäämisvõitlus. See keerleb ka teiste liikide ümber, liikide, kes tõesti-tõesti kannatavad. Me peame nende kannatustele rohkem tähelepanu pöörama. Rõhutatult rohkem, sest see oluline teema jääb tihti puutumata: sügav valu, füüsiline valu, mida nad iga päev kannatavad. Me räägime surevast planeedist, ja nii edasi. See on tõde, et planeet on hävimas, meie hävime, on kliimakriis; aga me ei saa selle üsna abstraktse tõdemuse juures unustada loomi, kes on tõeliselt õnnetud, nad kannatavad ja neil on valus. […] Kuidas seda teadmist inimestele nähtavamaks teha?”

Kadri makes a good summary of animal advocacy in the environmental crisis – the main theme of the 7th International Animal Futures Conference 2022 that was held at the Tallinn Botanic Garden last weekend. Also explains why is it necessary to hold such an event in the first place.

I asked why have animal rights activists in Estonia calmed down in relation to previous demonstratively anarchist approaches; why don’t we see them marching on the streets, demanding for animal rights? Is this a matter of the current state of things, or does it refer to the maturity of the movement?

Kadri: “I think the most important thing is intersectionality. We don’t need so angry and so direct animal rights movement at the moment. We need people who understand climate crisis, environmental crisis, social changes, disability things. We need people who understand how this all goes together. That’s the most important thing. […] Of course there are moments when I think that we have to be more on the streets. Really, we should be disturbing people who are hunting without any heart inside themselves; or we really have to do like more actions; or we really have to be more — not so careful, not thinking that we are not working on Saturdays, or something like that. We really should be activists again. And it’s not me — there’s so many people in animal rights movement that think the same. Why aren’t we on the streets? And if I’m talking about the climate crisis — climate crisis and environmental movement […], is that I’m not sure — not only me, but there are many activists who are thinking that — should we emphasise only on environmental, and isn’t it a problem for animals, again? Because we explain to people that you should ditch meat, or, you know, but we are forgetting the rights of animals, if you understand what I mean. That it’s not about us, it’s not about us surviving. It’s also about other species who are really-really suffering. And we have to emphasise on this suffering more, and more, and more, because we don’t talk so much about this crucial deep pain, physical pain that they are in every day. We are talking about the planet dying, and so on. It’s true, it is dying. We are dying, it’s a climate crisis; but we can’t forget, in this quite an abstract talk, these animals who are really unhappy, suffering, and in pain. […] I’m thinking of how should we make this information more visible to the people, and so on.”

Foto ja üleskirjutus: Saara Mildeberg

KLIIMAKRIISI PEATAMISEL JA LOOMADE VABASTAMISEL ON ÜHINE LAHENDUS. INTERVJUU DAN KIDBYGA

See lugu ilmus kõigepealt 16. mail ajalehes Müürileht. Vaata siit.

Mitme loomakaitse liikumisega seotud aktivist soovitab ühiskondliku muutuse saavutamiseks luua koalitsioone, olla dialoogis vastaspoolega ja valida hoolikalt narratiive. Mõistet „vegan” kasutab ta just seetõttu haruharva.

Dan Kidby tegevuse tõukejõuks on filosoofiline ja spirituaalne pühendumine vägivallatusele. Kõlab justkui lillelapselikult aga tegemist on mitme olulise organisatsiooni ühe asutajaga: Animal Rebellion, Animal Think Tank ja ka Radical Think Tank.  Viimane kujundas kampaaniad, millele tuginedes ehitati omakorda Extinction Rebellion ehk Vastuhakk Väljasuremisele – massiline keskkonnaliikumine, millel on ainukesena neist ka eestikeelne nimi olemas. Dan on seega strateeg, kes teeb kõik selleks, et üles ehitada liikumisi kliimakriisi leevendamiseks ja ka loomade vabastamiseks.

Eelmisel nädalavahetusel toimunud 7. loomaõiguste konverentsil rääkis Dan koos aktivisti ja kirjaniku Alex Lockwoodiga sellest, kuidas me viimase kümne aasta jooksul järjest rohkem näeme, et kliima- ja ökoloogiline kriis on seotud intensiivse loomapidamise ja kalandusega. Need seosed vaatavad meile vastu teaduskirjandusest, kust pärit infot on kasutanud nii kampaania Veganuary, film „Cowspiracy” kui ka mitmed uued organisatsioonid.

Kuidas see kõik sinu jaoks algas?

Minu teekord algas 2014. aastal tänu väga võimsale meditatsioonikogemusele, mis põhimõtteliselt tõstis mu empaatiataset. Pärast seda süvenesin sellesse, mis toimub loomadega põllumajanduses ja see lihtsalt murdis mu südame. Vaatasin dokumentaalfilmi „Earthlings” ja olin nähtust tõsiselt vapustatud – kogu see teema tundus üle jõu käivat. Mingil hetkel otsustasin, et midagi peab ette võtma, pole mõtet lihtsalt istuda ja kannatada. Hakkasin korraldama kampaaniaid, näiteks Lihavabad esmaspäevad (Meat Free Mondays). Niimoodi sain tuttavaks teiste aktivistidega, mis viis mind omakorda Austraaliasse, kus tegin koostööd sealsete põlisrahvaste kogukondadega, Sea Shepherdi laevale vaalapüügivastast kampaaniat tegema, lautadesse loomi päästma jne. Nägin palju kannatusi ja umbes aastal 2018 jõudsin selleni, et kui ma midagi saavutada tahan, siis peaksin asja tõsiselt võtma ja alustama ise liikumise ehitamist.

Sa ei kasuta mõistet vegan” kuigi palju. Miks?

Jah, sul on õigus, arvan, et praegu ei peaks seda sõna kasutama, aga kuna see seisukoht on pidevas muutumises, siis võib-olla hakkan uuesti kasutama. On olemas väga palju põhjuseid, miks me peaksime loomatööstusest ja kalandusest eemale liikuma ja minema üle taimsele toidusüsteemile. See on kliimakriisi ja liikide väljasuremise peamine põhjus ning ma arvan, et lähima kümne aasta kõige suuremad poliitikamuutused tulenevad just sellest. Ma olen keskendunud sellele, et kaasata neisse muutustesse ka inimesi, kes ei ole veganlusele kui terviklikule filosoofiale nii pühendunud.

Oled kindlasti kursis, et on neid kriitiliste loomauuringutega tegelejaid, kes leiavad, et see pole loomade õiguste suhtes päris aus – seostada loomse tarbimise lõpetamist just kliimakriisi ja meie endi ellujäämisega?

Ehkki ma arvan, et keskkonnakriisi argument on praegu peamine, räägime loomadest ikkagi kui indiviididest, mitte kui bioloogilisest mitmekesisusest. Kliimamuutus toob kannatusi kaasa nii loomadele kui inimestele. Rääkisime sellest ka oma ettekandes Alexiga, et narratiivid arenevad ajas ja me teame, kuhu tahame nende narratiividega jõuda – inimeste ja loomade võrdsuseni. Aga kuna me tahame, et inimesed jõuaksid arusaamiseni, et peame oma toidusüsteeme muutma, siis on loomade õigustest rohkem rääkida lihtsam olukorras, kus seda arusaama on aktsepteeritud.

Kuidas ikkagi saavutada mastaapseid sotsiaalseid muutusi, mida paljud keskkonnakaitse ja loomade õigustega tegelevad organisatsioonid taotlevad?

Vastaksin sellele nii, et sotsiaalse muutuse saavutamiseks on olemas kaks peamist lähenemist ja need on omavahel sageli vastasseisus. Üks neist on transformatiivne, näeb suurt pilti, usub muutustesse ja lükkab ühiskonda loomse tarbimise lõpetamise poole. Teine lähenemine on astmeline, kus justkui vaadatakse, mis on parajasti status quo. Näiteks, et praegu oleks võimalik saavutada suuremate puuride kasutuselevõtt või oleks võimalik natuke langetada loomsete toodete söömise protsenti jne. Mina isiklikult pooldan transformatiivset lähenemist, sest seda on meil ühiskonnas vaja ja mulle tundub, et Extinction Rebellion ja Animal Rebellion on näidanud, et see on efektiivne mudel. Aga ka näiteks filosoof Gary Francione on juba ammu öelnud, et kui tuled välja kõrgelennulise üleskutsega, siis need astmelised muutused järgnevad loomulikul moel. Näiteks oli meil just kampaania, kus kutsusime 20 kõrgkooli tudengisööklaid üle minema täielikult taimsele toidule. Kõik muidugi ei läinud, aga mõni lisas menüüsse taimse piima, mõni alustas Lihavabade Esmaspäevadega jne.

Kas sulle ei tundu, et oled seotud liiga paljude organisatsioonidega? Pealegi olid ju juba enne sinu aktiivset tegutsemist suured organisatsioonid olemas.

Olidki ja nad teevad head tööd, aga väga raske on oma ideedega sissetöötatud organisatsioonis tegutsema asuda. Siis tuleks muuta nende ülesehitust, strateegiaid, narratiive. Uutel organisatsioonidel on igal oma ülesanded ja ma ei pea enam neis nii palju ise tegema, minu ülesanne on rohkem motiveerimine.

Mis soovitusi sa meie kliimaliikumisele annaksid? Meie Fridays for Future Eesti streigib endiselt igal reedel, aga see teema võiks kuidagi kiiremini edasi liikuda.

Nii huvitav, et sa just seda küsid, sest ma koolitan hetkel Ühendkuningriigis sellist organisatsiooni nagu Youth Climate Swarm. Olen kindel, et muutusi toovad kaasa kõikehõlmavad erinevaid taktikaid kasutavad kampaaniad, mitte üksikud tegevused. Peame koalitsioone looma, olema dialoogis inimestega, kes meiega ei nõustu. Õppida tuleb organisatsioonide juhtimist, kuidas oma energiat suunata just sellisel moel, et sellega kaasneksid tulemused. Organisatsioon peaks teadma, kuidas kujundada kampaaniat näiteks järgmise kuue kuu jooksul, millise konkreetse tulemuse ta tahab saavutada. Eks selleks on vaja kogemust, et kuidas niisugust protsessi juhtida, aga inspiratsiooni leiab ju mitmelt poolt.

Mulle meeldib rääkida Nashville’i tudengiliikumise lugu, mis on osa kodanikuõiguste liikumisest 60ndatel. 20 tudengit tegid istumisstreiki nahavärvil põhineva segregatsiooni vastu tudengite söögikohas. Neid treenis põhjalikult James Lawson, kes oli tuttav Gandhi vägivallatu vastupanuga. Tulemus saavutati mitme kuu pärast ja eks need streikijad said korduvalt peksa, nad visati välja, aga nad tulid jälle tagasi istuma kohta, kus neil ei lubatud olla. Ajapikku liitusid nendega sajad ja tuhanded inimesed, tänu millele terves Nashville’is enam sellist segregatsiooni ei olnud. Ka meil on oluline saada inimesed asjast huvituma ja neid kaasata.

Inimesed saavad juba aru, et loomapidamine ja kalastamine annavad klliimakriisile ja ökosüsteemide kokkuvarisemisele oma panuse, nad on ka järjest rohkem teadlikud terendavast kliimakatastroofist. Nüüd on aeg lõpetada nende probleemide väljatoomine ja keskenduda lahendustele ja visoonile paremast homsest. Sellest lähtuvalt peaksime oma narratiivi muutma. 

Jõulisemalt tuleks rääkida sellest, et nii kliimakriisile kui loomade õiguste küsimusele leidub ühine lahendus – taimsel toidutootmisel seisev ühiskond ja taasmetsistamine (rewilding). Selle lahenduse abil on võimalik vabastada 76% maismaast, mida kasutakse loomade pidamiseks ja lõpetada 2,7 triljoni kala tapmine igal aastal. Saame nii taastada metsade ja ookeani ökosüsteemid, vähendada süsihappegaasi atmosfääris ja vabastada loomad kohutavatest kannatustest.

Kui me seda teeme, siis on nii meil kui teistel loomadel võimalus ellu jääda ja me ostame endale aega, et teha teisi fundamentaalseid muutusi nagu taastuvale energiale üleminek jne.

Loomus ja Eesti Vegan Selts korraldasid rahvusvahelist loomaõiguste konverentsi seitsmendat korda. Kõiki tänavusi ettekandeid saab varsti Loomuse YouTube’i kanalilt ka järele vaadata. 

Anarhistlik vegangeograafia

See artikkel ilmus kõigepealt 6. mail 2022 ajalehes Sirp ja on kirjutatud koos Saara Mildebergiga.

Richard J. White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“

6. – 7. mail Tallinna botaanikaaias seitsmendat korda toimuva loomaõiguste konverentsi teemaks on loomaõiguslus keskkonnakriisi kontekstis. Konverentsi üheks peaesinejaks on inimgeograaf Richard J. White, kes nimetab end ise anarhistlikuks geograafiks. White on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi intersektsionaalsusele ehk kokkupuutepunktide teadvustamisele. Teadlase-aktivistina nii teoorias kui praktikas, et kriitilised loomauuringud ei jääks pelgalt teadlaste elevandiluust tornide ja konverentsisaalide seinte vahele.

2022. aasta alguses ilmus White’i ning veel viie toimetaja käe alt mahukas kogumik „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ („Vegan Geographies: Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism“)1, milles veganluse kui eetilise liikumise ruumiliste ja ajaliste aspektide üle arutleb hulk teadlasi ja aktiviste. Neljateist peatüki raames vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis, mis üritab seda kõigest väest kaubastada ja turule paisata. Geograafia on distsipliin, millel on võime kaasa rääkida ühiskondlikel teemadel ja tegeleda erinevate valupunktidega, sest, nagu tõdeb White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“ Vegangeograafia käsitleb seega loomade olukorda maailmas, tehes seda kriitilisest vaatepunktist. Ruum ei paku lihtsalt tausta, kus asjad juhtuvad, vaid võimaldab ja võimestab või piirab ja ahistab selles tegutsejaid.

Vegangeograafide vägivallatud alad

Richard J. White otsib oma artiklis „Üleskutse vegananarhistlikele geograafidele“ lihtsaid ja teostatavaid meetodeid, mis viiksid tagasi veganluse juurte juurde ja kinni(s)taksid neid. Ta pakub välja viis mõtet. Tuleb naasta veganluse algse eesmärgi ja määratluse juurde. Praegu võimutsev taimetoidu tarbimine, mida mõnikord kuulutatakse lausa revolutsiooniks, ei saa kunagi olema veganlus – selle eesmärgid on hägustunud või lausa lahtunud. Vahe algse ja praegu levinud arusaama vahel peaks olema selge. Seejärel rõhutab White vegananarhistliku praktilise geograafia rakendamise vajadust. (Vegananarhistliku geograafia ideest tuleb juttu edaspidi.) Kolmas ettepanek keskendub veganite kuvandile ja sellele kui tähtis on halvustavatele stereotüüpidele vastu hakata: kes õieti on vegan, mida ta sööb ja kas see tõesti on keeruline. Järgneb kohustus teavitada avalikkust loomatööstuse koledast poolest ja vastandada see eetilisele geograafiale. Viimane rõhutab, et veganluse aluseks on täieliku vabastamise poliitika, see tähendab nii loomade, ökosüsteemide kui ka inimeste endi vabastamist inimese ülemvõimust. See ongi veganluse ja anarhismi kokkupuutepunkt – mõlema eesmärgiks on valitseva süsteemi ümberehitamine.

Aktivist ja meediauurija Alex Lockwood, kes loomaõiguste konverentsil räägib sellest, kuidas kliimasoojenemise ja loomakasvatuse ühise narratiivi kaudu muutusi esile kutsuda, keskendub artiklis „Kasulik kasutus“ tapamajadele ja liikumisele Animal Save, mille liikmete üheks tegevuseks teiste aktivismi vormide kõrval on mitteinimloomade saatmine, kui neid tapamajja viiakse, proovides viimset rännakut võimalusel natuke kergendada, näiteks janustele transporditavatele vett juua andes. Animal Save on olnud ja on aktiivne mitmetes riikides, aga neile on osaks saanud palju kriitikat väite tõttu, et tapale minevatel loomadel ei olnud neist aktsioonidest mingit kasu. Lockwood selgitab kasulikku kasutust ja kirjeldab, kuidas tänu Animal Save’ile avanesid vaatajate silmadele seni suletud paigad ja tundmatu geograafia.

Keskkonnauuringute professori Mona Seymouri „Kujutledes veganpõllumajandust“ tutvustab veganpõllumajandust ning toidutootmise ja veganluse seoseid toetudes vegantalunike kogemustele. Inimgeograafia professor Simon Springer räägib artiklis „Kontrolli oma antropoprivileege!“ sellest, kuidas me inimestena arugi ei saa, millised privileegid meil on – näiteks ei peeta meid automaatselt toiduks ja on tõenäoline, et kui me kuskile kodu rajame, siis ei taha mõni teine liik meid ja meie lapsi tõrjumiseks mürgitada; meie käitumist ei peeta automaatselt tervele liigile iseloomulikuks käitumiseks; meie liigikaaslasi ei sunnita loomaaias end näitama; tõenäoliselt ei testita meid sunniviisiliselt ja piinarikkalt teistele liikidele ravimite tootmiseks jne.

Geograaf Hannah G. Gunderman kirjeldab artiklis „Antropoprivileeg ja peekonivaht“ ebaeetilisi toidumaastikke ja toidusõpru (foodies), kes tarbivad toiduks peamiselt loomseid koostisosi, mis on eluks mittevajalik nauding (siit ka pealkirjas mainitud peekonivaht) ja kutsub veganeid reageerima. Gunderman soovitab pakkuda võimalikult palju kohalikust materjalist, soodsa hinnaga maitsvat toitu ja samas jagada võimalikult palju infot selle kohta, mis toiduainetööstuses tegelikult toimub. Omamoodi jätkab seda teemat loomaõiguste konverentsil kirjanik ja tõlkija Anniina Ljokkoi, kes on koos Soome folkloristi Liisa Kaskiga kirjutanud raamatu „Perinnevege“ (SKS Kirjat 2021), mille tõlkimine eesti keelde on praegu käsil Varraku kirjastusel tööpealkirjaga „Taimsed pärimustoidud“. Ljokkoi hinnangul ei jäta kohalik läänemeresoome toidukultuur veganeid sugugi nälga, vaid pakub vegantalunikele siin- ja sealpool Läänemerd erinevaid võimalusi aiast ja metsast toit kätte saada.

Kogumikus on sisukaid teemasid veel, aga aeg-ajalt eesmärki kaotavale loomaõiguste aktivistile pakub muidugi kõige rohkem huvi järelsõnaks nimetatud tulevikunägemus, mille on kirjutanud Sheffieldi ülikooli inimgeograaf Ophélie Véron. Selle pealkiri on „Spetsiesismijärgne maailm“. Véron kujutab aastat 2071, mil november on jälle külm nagu novembrile kohane ja vahepeal kestnud lõputu suvi on taandunud. Euroopas on võimatu leida restorani, milles ei pakutaks ainult taimetoitu. Véroni lapselastel on raske uskuda, et tema vanaema nooruses ootas homaar poeriiulil, et keeva veega tapetud saada. Tähistuse „vegan“ järele ei ole enam vajadust. Rangete reeglite tõttu suletakse veel viimaseid karnistlikke toidukohti. Kui 2020. aastal tapeti 70 miljardit maismaalooma aastas ja aastaks 2052 tõusis see arv 143 miljardile, siis vähem kui kahekümne aastaga kukkus 5 miljardile aastas. Kui taoline trend jätkub, siis lõpetatakse loomade söömine 2079. aastal täielikult. Aastaks 2071 on avalik arvamus kõvasti muutunud ja kuigi USAs on võimul konservatiivne valitsus, kelle loal võib poodides näha veel mitteinimloomadest tehtud mahetooteid, on selge, et tänu ülekaalukale survele kaovad needki varsti. Erinevalt USAst, kus loomade tapmine on veel lubatud, on see enamikus Aafrika riikides kriminaalkuritegu. Need muutused ei toimunud muidugi üleöö, vaid võtsid aega rohkem kui viiskümmend aastat. Véroni utoopilises jutustuses vastab tõele see osa, milles ta kirjeldab, kuidas juba 2000. aastate keskel hoiatasid teadlased inimkonda loomatööstuse kliimamõju eest, pandeemiate seostest zoonoosidega ja kirjeldasid ees ootavat toiduainete ja vee nappust. Probleemide ulatuse ja kaugeleulatuvate mõjude tõttu ei päästa ei nullkulu, lihavaba esmaspäev ega bambusest hambaharjad. Inimkonna saanuks päästa ainult kõikehõlmav poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne muutus.

Veganlus ja anarhism

Veganluse on lääne ühiskonnas tõusuteel. Selmet tarbimisrevolutsiooni üle juubeldada, kutsub White nähtusele kriitiliselt lähenema. Taimsel toitumisel võib olla erinevaid põhjendusi alates individuaalsest tervisest kuni teadusepõhise keskkonnahoiuni, eetika vaatenurgast kuulub taimne toitumine veganluse alustalade hulka, kuid ei ole ainus, millel see püsib. Muu hulgas pöörab White tähelepanu, et vegantoit ei tähenda ilmtingimata julmusevaba toitu, tuues näiteks ookeanitaguse palmiõlitööstuse, aga ka Euroopa põllumajanduse ekspluateeriva loomuse. Veganlus tarbimiskultuurina on abinõu, millel ei ole eesmärki, mis seda pühitseks.

Selge, et White’i jaoks ei ole veganlus toidueelistus või tarbimiskultuur, aga mis on sellel pistmist anarhismiga? Anarhia tähendab White’i jaoks eelkõige domineerivatest ja ärakasutavatest tsentraalsetest struktuuridest vabanemist, et praktiseerida teistsugust, horisontaalset ja vabatahtlikkusel põhinevat ühiskonna organiseerimise viisi, kus otsuseid tehakse üksteisega arvestades ja konsensuse alusel.2 Võrdsus kehtib ka probleemide käsitlemise puhul, erinevalt näiteks marksistlikust antikapitalismist ei ole anarhistlikus maailmavaates üht suurt deemonit või lõpubossi, kelleni jõudmiseks peab enne hävitama palju väikeseid. Seega on anarhismil ja feminismil lihtne ühist keelt leida – ja seda meeste ülemvõimu küsimuses. Muidugi tuleb tähele panna, et nii on see nüüd, XXI sajandil, ja ühtlasi saab selgeks anarhia ja veganluse kombineerimise problemaatilisus. Anarhistide seas ei ole nimelt ühest arusaama, kas inimene kuulub looduse hulka või seisab sellest eraldi. Rangelt inimkeskses ühiskonnakäsitluses saab „inimese eripära“ rõhutamisest üks mitteinimloomade ekspluateerimise õigustamise viise.

Kuigi iga anarhist loomade vabastamisesse ei usu, leidub igas loomaõiguslases kübeke anarhistlikku mässumeelsust. Üldiselt nõustuvad loomaõiguslased, et ei piisa samm-sammult karmistuvatest piirangutest loomatööstuses ja rangest kontrollist iga tundliku olendi heaolu ja elutingimuste üle – isegi kui riik laseb muutustel seadushaaval sündida, siis inimeste ja mitteinimloomade vahelisi põhilisi võimusuhteid see ei kõiguta. Lisaks ühisele süsteemi ümberlükkamise püüdele rõhutab White veganluse ja anarhismi ühisosana mõlema igapäevast vajadust ja lõputa missiooni: kui ekspluateeriv valitsemine rõhub igast küljest, peavad ka vastusammud olema pidevad ja sihikindlad (samas, lk 77). Ei ole mõtet jääda ootama, kuni valitsus muudatusi korraldab, aga ka individuaalsed tibusammud, millele järgneb loorberitele puhkama jäämine, ei ole muud kui vastutuse lükkamine teiste – olgu oma kaasaegsete või järgmiste põlvkondade – õlule.

Muuta tuleb süsteemi, mitte pelgalt ostukäitumist. Kuidas veganlus välja nägema peaks? Kuidas muuta süsteemi ilma tarbimata? Või pigem: kui tarbimis­ühiskonna status quo on ekspluateerimine, siis kuidas näidata meelsust terve süsteemi vastu, ilma et jääks muljet passiivsusest? Rahakotiga hääletamise asemel saab aktuaalseks taas jalgadega hääletamine – kuid vastupidi lahkumisele hoopis ruumi hõivamine, häirivate kohtade häirimine (disturbing disturbing places). On küll umbmäärane ettekujutus, milline on ühiskonna silme alt ära peidetud farmiloomade õnnetu saatus ja elu lõpp, aga White’i teene on analüüs nende kehaosade paiknemisest linnalises ruumis, kus teatakse laipade olemasolu kohta nii hästi, et ei peeta seda probleemiks – see on normaalne.3 Sealjuures on ühiskondlik norm ka spetsiesism, ühtede liikide eelistamine teistele, nii et ei teki küsimustki, kuidas saavad samal tänaval pea kõrvuti eksisteerida loomakliinik, lemmikloomapood ja lihakarn.

Geograafi ja humanitaarteadlasena usub White, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. Isegi kui möödujad letile ei ligine ja lendlehte ei haara, on nad sunnitud aktivistide kohalolu tunnistama. Sunnitud oma tavalist rada muutma, letist füüsiliselt eemalduma, teemast vaimselt hoiduma, kuid mingil kognitiivsel tasandil siiski tajuma, et tegemist on loomaõiguslastega, ning mida kord on nähtud, seda ei saa enam kustutada. White märgib, et on irooniline, et selline aktivism, mille keskmes on armastus, hoolivus, kaastunne ja soov harida, võib reaktsioonina sünnitada hoopis uut vägivalda. Samal ajal on aktivistide ründamine kõnekaks märgiks ohutunde kohta, mida ruumi häirimine spetsiesistlikku status quo’d pooldavates inimestes süvendab ja viitab ka sellele, kui kaugele ollakse võimeline minema, et tuntud ja turvalist olukorda säilitada.

Vägivallale vägivallaga vastates muututakse ise oma vastase sarnaseks. Kuigi anarhistlikul vegangeograafial on palju erinevaid tõlgendusi, mis teevad selle eelarvamustele, valedele ja propagandale mõneti haavatavaks, on mõtte- ja tegutsemisviisi tuumaks radikaalne intersektsionaalsus, vastuseis vägivallale ja vabaduse võtmisele ning kindel otsus keelduda äraootavast poliitikast.

Pildiallkirjad: 1. Richard J. White usub, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. 2. 2022. aasta alguses ilmunud kogumikus „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis.

1 Paul Hodge, Andrew McGregor, Simon Springer, Ophélie Véron, Richard J White (toim), Vegan Geographies. Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism. Lantern Publishing & Media 2022.

2 Ophélie Véron, Richard J. White, Anarchism, Feminism, and Veganism: A Convergence of Struggles. Kogumikus: Simon Springer, Jennifer Mateer, Martin Locret-Collet, Maleea Acker (toim), Undoing Human Supremacy. Anarchist Political Ecology in the Face of Anthroparchy. Rowman & Littlefield 2021, lk 71.

3 Richard J. White, Following in the footsteps of Élisée Reclus: Disturbing places of inter-species violence that are hidden in plain sight. Kogumikus: Anthony J. Nocella II, Richard J. White, Erika Cudworth (toim),Anarchism and animal liberation: essays on complementary elements of total liberation. McFarland 2015, lk 212–229.

 

What’s Next for PJ

He looks like a businessman or model with the friendly face of the guy from next door. Sometimes it’s difficult to believe that he is behind of many important decisions fashion industry has made – to go fur free.

He was raised in rural Ohio, between the cornfields and as his mother realized how animals are abused in a food industry, he and his sisters were raised as vegetarians. After studying writing and journalism he understood that he’s passion is somewhere else and as he says – was lucky enough to get a job in Humane Society to do corporate outreach in fur industry. “At that moment there was not an open dialogue between animal activists and industry. Nobody was not talking about animal welfare in fashion circles”, he says and we discuss a little about agressive campaigns and activists taking over runways – these actions were at place to give a signal that something is wrong in the industry. But in a way, those ones who started an outreach had to re-invent a wheel, to work out strategies how to educate fashion industry about the animals.

There was a loophole in a law and this gave PJ the opportunity to revolutionize a way the fashion industry views animals.  In 2010, during Obama administration, PJ helped pass the federal Truth in Fur Labeling Act, which ensures clear and proper labeling for all fur products, and in 2019, he was instrumental in the passage of Assembly Bill 44 making California the first state in the country to ban fur sales. PJ has worked with dozens of top fashion companies—including Gucci, Prada, Chanel etc. What’s next?

“First, we have not done yet with fur. Some companies are not free to decide. For example – Guzzi had an autonomy from his parent company but companies in LVMH corporation do not have it.” He describes how Elle magazine had to decide including all it’s 45 local magazines and they all went fur free. “They all know that their readers or clients of fashion companies care about animals,” says fashion policy director of Humane Society and continues with future plans – cashmiere, snake-skin, angora; they are considered to be humane materials but they are not, so it’s time to get rid of them in fashion industry. And we really don’t need hadbags made from exotic lizard skin or a karakul from fetal sheep.”

PJ himself likes to wear suits to look professional. “I’d like to have more vegan suits. There are so many different innovative materials out there; bamboo textile, leather from apples and mushrooms, so interesting. I didn’t feel good holding a sign in demos, I feel my passion in corporate settings. And in every company there is always at least one serious animal lover, and with their help inside it’s possible to turn the company fur free.”

We continue our short talk about events in Estonia and how fast some changes have taken place here in animal rights scene. “Whatever you do in Estonia, keep doing it!”, sends PJ good wishes to our movement.

PJ makes a presentation on May, 6. 13.30 during the Animal Rights Conference:

“From the provocative anti-fur campaigns of the 1980s and ‘90s to today’s focus on corporate and public policy, the fur-free movement has been undermining the fur industry for decades. In response to the growing consumer demand for sustainable and ethical products, the fashion world has seemingly gone fur-free. As well, luxury has been redefined to include products that are innovative, sustainable and ethical. This has led to competition among brands to reach ethically and environmentally minded consumers and a new era of ESG (Environmental, Social, and Corporate Governance) investing, which rewards companies for being more responsible and sustainable. Finally, legislators have taken notice introducing bans on fur production and/or sales inspiring a new generation of innovative materials.

Why are we seeing these changes taking place now? Will brands and retailers stop at fur or is this just the beginning of fashion’s move away from animal products towards more innovative alternatives? What will be banned next, and why? PJ Smith offers his insights on the fur-free movement, the future of animals used for fashion and what we can do to inspire change now.”

More about PJ Smith.

Photo: Tallinn Vegan Fair 2019.

They should see this.

The reason I am writing this is to share information and not only by sharing in social media but to write about it, to think about it and to talk about it.

The most important part of this short text is here. It is a video of animal abuse or in other words – everyday life of milloins of sentient beings. Today this farm is closed and we don’t know exactly but I’d like to believe that thanks to this video.

I am not sure when the first undercover investigation of animal industry took place but probably in the seventies. It means that there are hundreds of pictures and videos out there, taken by activists who took a personal risk. The idea of taking new pictures is still the same – activists want people to see what is going on in animal industries with pigs, cows, hens, rabbits, etc etc. “They should see it, we wanted to show to people”, were first words told in the meeting hold by Animal Justice Academy – “Members of Porgreg12 on the Trial Verdict”.

These members are 11 animal rights activists who filmed the inside of a pig farm in Quebec. For most of them it was the first attempt of civil disobidience. They refused to leave, occupying the building in hopes their demands will be met. Instead the police arrested them. And they were found guilty of break and enter and guilty of obstruction.

There are hundreds of reasons why people haven’t seen these investigations or better to say; why they haven’t looked. No matter what, violence can’t be justified, so – to punish people who show us one very violent side of humanity, is totally wrong.

Read more from their Facebook page.

Jälle see NL

Sissejuhatus

See siin on nüüd selline tekst, mille oleksin pidanud ammu kirja panema. Või siis mitte. Ajalugu ju kirjutatakse ja iga kirjutaja teeb seda omamoodi. Kui keegi peaks lugema hakkama, siis on mul enne kaks märkust. 1. Linki võib levitada, aga teksti kuskile kopeerida ei tohi, autoriõigused, you know. Ja 2. Seda võivad lugeda ainult loomaõigusaktivistid, teised ei saa niikuinii aru.

Ma ei saa isegi vahel aru. Nimelt on mul märksõnadena üles kirjutatud suur osa loomaõiguste arengust Eestis. Alustasin varjupaiga pidamise ajal ja pea kõikide aastate iga päeva kohta on midagi kirjas. Kümnete lehekülgede kohta tabeleid igapäevasest tööst. Mõni aasta on päris algusest puudu ka, aga seda saab meediaülevaadete järgi taastada. Nii et tõendusmaterjali justkui oleks.

Just tõendamiseks olen paar viimast päeva neid tabeleid lugenud ja sellest üsna kurnatud. Mõne päeva kohta on mitu lehekülge märksõnu, sest lausete moodustamiseks polnud aega ja ma ei saa mitte midagi aru. Kes olid need inimesed, kellega me kohtusime, miks me otsustasime keskööl koosolekut pidada, mida tähendab peenmehaanika jne. Ja igasuguseid lugusid tuleb meelde.

Mõned lood on sellised, mis on ammu oma tähenduse kaotanud. Mõnede puhul tunnen, et need on toimunud ainult minu peas, see pole ju võimalik, et ühe päeva jooksul toimus nii palju. Nii selle reaalsusega ju on. Ja mõned lood on sellised, mis võibolla mõjutaksid praegu tegutsevaid organisatsioone liiga palju. Ja mõne loo kuulamiseks peavad inimesed jõudma vähemalt teise elupoolde, et mitte iseend liiga tõsiselt võtta.

Millest ma ometi heietan?

Kindlasti võttis end tõsiselt üks vaevu teismeikka jõudnud tüdruk, kes ilmus loomaõigusliikumisse 2007. aasta mais. Mäletan väga hästi, kuidas ta seisis Mustamäe noortekeskuse (või mis maja see oligi) uksel, et osaleda rahvusvahelises töötoas ja vastas minu tavapärasele kassikarvade kirumisele ainuõigel viisil: “Loomakarvad on ju kõige ilusam aksessuaar!” Nii on.

Olen hiljem küsinud, kas ikka oli nii? Et ega teda ju enne ei olnud? Ja ilmselt ikkagi mitte, sest keegi ei mäleta. See naeruväärne küsimus poleks vähimatki oluline kui loomaõiguslased viimastel aastatel aegajalt ei kuuleks, loeks, näeks, et just see tüdruk olevat olnud Loomade Nimel ja Loomuse asutajate hulgas ja karusloomafarmid on tegelikult tema keelustatud. Või vähemalt tema organisatsioon.

Ka nende ridade kirjapanemine on üsna naeruväärne. Ma olen 24 aastat vanem, võiks ju väärikaks jääda ja vanadest asjadest mitte jahvatada. Saagem üle. Aga ma ei saa lahti tundest, et kuskil võiks see ikkagi kirjas olla ja mis oleks õigem koht kui seesama blogi siin. Kuna karusloomakasvanduste keelustamine on Eesti loomaõiguste lipulaev, esikampaania ja selle üle on põhjust uhkust tunda, siis peaks mustvalgelt kirja panema, et NL ja KM ei keelustanud karusloomafarme.

Neissamastes tööpäevade kirjapanekutes on iga natukese aja tagant (aga ka mitte liiga tihti) kirjas täheühend NL. Variantideks on: M helistas – NL jamab; jälle see NL! Lühend märgib 2017. aastal asutatud loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad.

Mulle tundub, et NL on tegevuse algusest peale ära kasutanud tõsiasja, et meedia on pealiskaudne ja eks seda on ju tegelikult pea iga infotarbija. Loomaõigused ei ole nii suurt rahvahulka huvitav teema, et keegi üldse vaevuks uurima, kas väide millegi tegemisest on õige või vale. Nii on näiteks NLi kodulehel kirjas, et nad on rahvusvaheliselt tunnustatud. Ma ei tea, mida see võiks tähendada. Ja ma ei tea ka ühtegi Eesti loomakaitseorganisatsiooni, kes ei saaks seda oma kodulehele kirja panna. Toon näite sellepärast, et mulle tundub, et nende tegevused on suures osas õhku täis.

Mulle ja paljudele teistele aktivistidele jääb eelmise aasta juuni algus, mil karusloomafarmid lõpuks ikkagi ära keelustati, olulise momendina meelde. Seisime paari aktivistiga Toompeal, et võimalikult kiiresti otsusest teada saada ja see rahvusvahelisele kogukonnale edasi anda. Oli ju sellele keelule, mille tähtsus on kaugelt suurem kui ühe ettevõtlusala keelamine, eelnenud viisteist aastat meeleavaldusi, kampaaniaid, organisatsioonide ühisavaldusi, meediatööd, rahvusvahelist koostööd, petitsioone, riigikogu liikmetele erinevate eelnõude ja selle seletuskirjade kirjutamisi jne. Jah, meie jurist ju kirjutas esialgsed versioonid ja jah, me tegelesime aastaid konkreetse poliitikakujundamisega – lobitööga. Rõõmustasime Kuberneri aias, sest lossiesisel seisis korralikult ülesrivistatuna NL, mille kuberner käsutas; “Hüpake veelkord, teeme veel ühe pildi!”. Hüppajatega vestles ajakirjanik, kes meie poole vaatas ja küsis:”Kes need siis on, kas ka keelustajad?”. Nojah.

Arvan, et NL on arvestanud ka kirjutamata reegliga, et üldjuhul loomakaitsjad avalikult ei kakle. Ja ei kaklegi, isegi praegu neid ridu kirja pannes pigem mitte. Niisama siin mõtisklen ja tegelikult jääb ju enamus detaile mu enda teada. Või siis nende, kes 15 aastat ilma hüppamata tööd tegid.

Ajalugu ei tohi enda kasuks muuta, aga mitte seda ei tahtnud ma rõhutada. Pealegi on see väga tühine näpuviibutus, arvestades, mis maailmas toimub. Tõejärgusest on saanud lausvaletav maailm. Vähemalt on selline tunne viimastel nädalatel liigagi tihti.

Loomad kannatavad.

Arvan, et loomaõigusliikumine on seda tõhusam, mida sõltumatum ta on. Ehkki suur osa liikumisest on võtnud registreeritud ühingute vormi, siis organisatsioonide sees seda sõltumatust siiski rõhutatakse. Ma saan aru, et süsteemi sees tegutsedes on sõltumatus näiline, aga ehk ikkagi tõstab eetilist piiri. Loomade kasuks. Näiteks ei küsita tegevustoetust riigieelavest, katuseraha vastu ei võeta jne. Loomaõigusluse baasiks on filosoofia, et loomade ekspluateerimiseks ei ole õigustust. Tõsisem jama kui mistahes protsessi tulemuste iseendale omistamine, on sellest veendumusest loobumine. Ja just seda on NL ja 14 aastat tagasi Mustamäe noortemaja (või mis hoone see oligi) uksel kohatud tüdruk teinud. Selge, et efektiivse aktivismi jaoks saab rohkem raha, sest on vastavad fondid, aga efektiivne selline aktivism küll ei ole. Mulle tundub, et on absurdimaiguline lugeda kokku tulevikus ellu jäävaid või siis kannatustesse sündimata jäävad elusolendeid ja pidada tõenduspõhiseks aktivismiks selliseid kampaaniaid, kus see number on suurem. (Sry, aga ma ju ütlesin alguses, et ainult loomaõiguslased võivad seda teksti lugeda ja teised ei saa aru).

Loomaõigusliikumine on üks sotsiaalse õiguse liikumise osa, kõik need osad on tugevas seoses. Mulle tundub, et need, kes on tegelikult julgenud loomade üüratutele kannatustele otsa vaadata, on võtnud endale ülesande. Ja see ülesanne on uue normaalsuse loomine. Ainult nemad saavad toita uut eetilist paradigmat, mille ühes otsas on loomade väärkohtlemine ja teises otsas veendumus, et inimesel ei ole õigus loomi kasutada ja nad on väärtus iseeneses. Üritada loomaõiguste arengut takistada vastavalt sellele, kuidas endal parajasti mugav on, pole ju eetiline, onju? No et teismelisena olen radikaalne ja siis annan selle endale andeks ja katan tätoveeringud kinni ja soovitan krampliku naeratusega inimestel vähem liha süüa ja sõna “vegan” suhu ei võta? Ajal, mil pea igal supermarketil on veganlett, ei saa see ju kuigi tõhus strateegia olla?

Täna on ju nii, et vähem loomi süüa soovitab pea iga mõistlik institutsioon ja viimane oluline neist oli äkki ÜRO? Poolikute sõnumite levitamine tekitab segadust ja on loomadele ohtlik. Kui me näiteks räägime sellest, et loomade söömine on suurim kliimasoojenemise element ja jätame sealjuures ütlemata, et kannatuste vältimine on olulisem, siis toidame sellega pigem spetsietsismi ja loomade olukord ei muutu. Kui me räägime sabade mittelõikamisest, aga ei rõhuta seejuures, et siga on tark loom ja tahab elada, siis on tegemist libahumaansusega, mis pigem annab inimestele võimaluse mõelda, et nad on loomade heaks midagi ära teinud, ehkki tegelikult ei ole. Mu prael on saba või mismoodi see mõttekäik oligi? Eile nägin Peter Singeri Twitteris väljakannatamatut videot sellest, kuidas USA broileritootjad katsetasid linnugripi hirmus 2016. aastal uut tapmissüsteemi – mis saab siis kui kanatööstuses ventilatsioon välja lülitada. Mismoodi see kana siis sureb? Tõenäoliselt odavamalt, eksju? Link on siin, aga vaadata ma küll ei soovita. Praegu toimuvad maailmas koledad asjad, kirjutas Singer (ei tsiteeri), aga kõige koledamad asjad toimuvad ikkagi loomadega. Ma ei kujuta ette, kuidas saab selles veendununa iseendale otsa vaadata ja rääkida midagi muud. Miks?

We are animals

Her name is Olga Chevganjuk and she is one of the leaders of UAnimals. I know her because this animal rights organization is also a member of FFA (Fur Free Alliance) like Loomus is. In these days Olga is staying in Bali. She went on vacation with her child and then war started.

In the beginning of our conversation I suddenly mix up the meaning of the name of the group and ask if UAnimals means – united animals. No idea why, because I have known so well that it means Ukrainian Animals. Olga laughs and says it is an interesting mix up indeed because she has thought so many times that the name means also United, because we are united with other species – we all are animals.

I am quite happy that we start with this note because most of the things during these days are almost impossible to think or talk about. Painful.

She is from Odessa and her parents are still living there, even going to work, so it is easier there than in Kiev where Olga ordinarily lives. “Closer to the politicians and decision makers as I am an activist and have to do lobby there.” The other leader, founder of UAnimals, Alexander, went to the army.      

If possible, Olga sleeps from 5 am to 10 am and sits in front of computer with phone in her hand the rest of the time. She coordinates activists and all the donors and together they do everything to help animals in Ukraine.

Looking to the screen she counts that in these days UAnimals has 12 activists working every day, 25 volunteers working 5-12 hours a day and about 30 people who do smaller tasks every day. UAnimals has a network in 30 cities because they used to organize animal rights march in these cities. In Kiev, 6000 people took part of this march. “People need to help, they can’t only go on with their normal activities, they need to save lives as we do. And we have lot of new people involved, in a way we save them too,”, says Olga.

So they have a call centre from which they answer all kinds of questions all day. Something new comes up every minute. They buy food, cages for evacuation of animal refugees, medications etc. They help all kind of animals, horses, also wild animals because many private zoos need help with evacuation. “Couple of months ago we tried to find a place somewhere abroad for one tiger and we even didn’t get answer. In these days everybody helps, we get the best support and information.” I ask about one example – Borodjanka Shelter, in which the dogs were without water and food for one month. 222 of them died, not over 300 as was first announced. There is no difference, these deaths were horrible in any case, one by one. Olga tells that they work a lot with other animal organizations and they help these activists who went in the shelter to rescue dogs after Russian army withdraw. “These dogs need a special food now. Most of them are in veterinary clinics. We actually tried to pay a lot to someone who could go and open the doors and gates of this shelter to let the starving dogs out. But we didn’t find anyone.”

UAnimals also made a storage and temporary shelter to Lviv, to take care of some animals for some time before they could evacuate. Olga says that they have received so much support but there is more and more to do. Many big projects are also starting, like sterilisation project. With mentioning this, she reminds me Ukrainian librarians who in the beginning of the war sent out letters to postpone their conference telling participants that they first have to take care of one other problem. But – as we know sterilisation is also life saving, especially now.

There is one more thing we talk about with Olga. And I think that this is something only long time AR activists understand. We hope that maybe now, looking at these extremely horrible pictures of dead children and mutilated bodies, other people will understand what we feel if we look the same kind of pictures of animals. Maybe they now can make the connection? But it is too soon to talk about it more widely. And too painful. “People are in so much pain. We can’t make their pain bigger”.

“I had no clue that war is going to happen. A genocide. Nobody predicted this. There are people who say that this is going to end in May. I don’t have this feeling. But I have to believe to something to stay sane, I hope to go home soon and absolutely everybody of us believes in victory.”

Please share UAnimals activities in social media and support them if possible here