“We can all make a difference every day of our lives.” An interview with Debbie Vincent

I met Debbie couple of times during animal rights gatherings in different countries and remember her so well because she was always busy – selling T-shirts to support SHAC campaign, talking about her experiences as an activist and so on. She is one of these activists I learned a lot from and like others, I was shocked then in 2014 she was sentenced for 6 years for ‘conspiracy to blackmail’ for simply being involved in the campaign, with the trial showing absolutely no connection between her and any criminal acts. It was not possible to get an interview from her before today (and you can read from her answers why), so I wonder is it a first one after she is free (or almost free)?


You have been an animal rights activist for a long time. Why? There are so many other problems in the world. 

I first became aware of animal suffering about 30 years ago and initially went veggie back in the mid/late eighties. Though unfortunately, I didn’t make the full connection straight away and didn’t start campaigning for animal liberation as well as other social issues for a further couple of years. My eyes were opened up to the suffering, injustices and indifference that humankind wrought on the planet and it’s inhabitants. I had to act, to make others aware and help try and stop the suffering I witnessed. I wouldn’t say that I’m just an animal activist, as I’ve been involved and supported many other interconnecting social issues. But I have certainly concentrated my efforts more around animal liberation issues.

Please describe in what kind of campaigns you have been involved. 

I became vegan when I went to study at university in 1991. There I met other like-minded people and initially got involved in hunt sabbing, campaigning against animal experiments at the university and different environmental issues. I then got involved in other social issues across the spectrum and became aware of the intersectionality of all forms of oppression. This at a time when Sea Shepherd, Earth First! and other direct action campaigns where starting to grow in the UK and internationally. As well as campaigns against road building, genetic modification and anti-war.

Between 1993 and 2001, I continued to campaign against many issues, including the badger cull, hunting, live exports, animal circuses as well as doing voluntary animal rescue work and working at sanctuaries in the south-west. During the late 90s, I set up a local AR group and also helped set up a coalition group against the UK government’s continued killing of badgers and other wildlife. I was also involved in a community recycling/reclamation project and going on national protests, marches and other projects.

From 2001, I was travelling around the country helping out at various animal rescues, radical social projects, campaigns such as CAFT, SPEAK and SHAC as well as campaigning against peat extraction and other eco issues.

One of these campaigns was SHAC. Why do you think this campaign grew so fast to strong one and ended so hard for some activists?

In the mid nineties, there was large continuous protests against live exports in the UK and later, in the late nineties, there had been many successes with campaigning against and closing down vivisection breeders and animal suppliers by grass routes activism – Consort Beagles, Hillgrove Farm, Regal Rabbits, Shamrock Primate Farm and other smaller ones in the UK. Carrying on from those successes, a campaign against Huntingdon Life Sciences was restarted after a long campaign by local grassroots activists. The new campaign was called SHAC, for Stop Huntingdon Animal Cruelty. The campaign grew quickly following on from the progress of anti-vivisection campaigns around the UK and also a TV documentary made by Channel 4, called ‘It’s a Dog’s Life’ that was aired in 1997 and showed undercover footage of HLS lab technicians who abused and hit animals inside HLS. What followed was a lot of negative media attention and HLS’ customers and shares dropping too, so that was used to kick-start the new campaign by SHAC against HLS.

Activists continually protested outside the gates of the two HLS’ sites in the UK, over time this came more difficult due to injunctions. This was answered by an expansion into tactically targeting of the supply companies, customers and financial backers of HLS. With hundreds of small and multi-national companies dropping their involvement with HLS over time due to pressure from activists.

Because of the effectiveness of activists, undercover exposes and SHAC, HLS lost their bank account and insurance and the UK government stepped in to provide these, while big pharma companies and lobbyists put pressure on the UK government. While UK activists were being targeted with new laws to protect the vivisection industry, SHAC expanded into other countries and importantly, SHAC USA was born in 2002. But by 2004, repression of activists in the UK and USA was continued to be ramped up and six activists from SHAC USA were raided by armed police under new draconian laws and would later be imprisoned. Then in May 2007, hundreds of UK police were involved in raiding SHAC activists across the UK and some European countries too, this lead to arrests and imprisonments, with large prison sentences being dished out to some.

After the SHAC UK raids in May 2007, of which I was one of the 32 arrested and I was released with no further action. I started doing more SHAC protests around London and nationally. I was involved in helping organise many national marches as well as helping out at a local cat rescue where I was living.

Later, between 2010 and 2013, I was raided three times by the police and since then went to court and faced a sentence of six years for my perceived part I played in the SHAC UK campaign. Other activists were also raided and arrested in 2012 and 2013 as the UK government continued their repression and round up of activists.

Because of that you were in jail. Can you describe how you managed there? 
I’m lucky and privileged compared to so many, I’m not saying that to be stoic, it’s what I believe. All the love, friendship, support and solidarity I received while incarcerated helped carry me through what at times can only to explained as a badly thought out social experiment.

Prison is archaic, barbaric, counter-productive and dehumanising. It isolates people from their loved ones and their communities. Prison also adds to worsening mental health, heartache, fear, stress and the alienation through isolating incarceration. But there is also comradery, friendship and shared experiences to help people through.

Being in prison is a unique experience and differs with our individual circumstances, character, health, gender and which country or prison we are incarcerated in. Although being in prison is a crap situation to be in and I greatly missed all nature, my friends, of course my freedom and all those little things that make our lives fuller. But for me I know things could have been so much worst – I had a roof over my head, regular meals, water and comparative safety (more than countless millions of humans and trillions of animals) – all victims of speciesism, violent conflict, famine, corporate and government policies as well as environmental destruction, oppression and our indifference to all suffering caused in the world.

Though my body may have been incarcerated, I always had ultimate control over my heart, mind and soul. Sometimes, when we cannot control our circumstances, the only thing we do control is our reaction to those circumstances. This was a lot harder for many to cope with who had substance abuse and mental health issues. The time I was in prison I noticed an increase in the amount of warehousing of those with mental health issues, another example of the lack of financial support for social care services in this capitalist world.

I remember you wrote that you were studying gardening there. How was it? And can you use this knowledge these days?

Yes, I kept myself occupied with different activities when I could – gardening, gym, some yoga, reading and writing and later courses, including horticulture, fitness, animal care and art.

I’ve never been someone who enjoys formal education and academia, I didn’t do well at school and it was only later that I did some higher education, but I’m not a natural and have generally always preferred hands on, physical work to education.

Having said that, I realised it was important to keep my mind busy and enrolled in a few courses while incarcerated. When I was first in prison I did some gardening, a health and fitness course relating to being a gym instructor and also underwent training with The Samaritans, to become a prison listener, a voluntary role to give a compassionate ear to those less fortunate at times of need within the prison. At my second prison, Holloway, I was locked up 22+ hours a day with no access to education or activities for nearly five months. Then later when I moved to my last prison (and longest part of my sentence), I did a horticulture course and after that a correspondence diploma course in animal care (as I had always just picked up skills at rescues/sanctuaries over the years and didn’t have any formal qualifications) and also some basic art classes. So all in all, I tried to keep my mind busy which helped with the madness of prison life.

When I got released to a probation hostel in Reading, as well as my license conditions, I also had rules that I had to follow at the hostel, otherwise I could have been sent back to prison. I was allowed to volunteer for a homeless charity that used horticulture to support those with issues and try to connect them with nature and food production.

Once I left the hostel after eight months and found a place to live, I was allowed to get involved with two community not-for-profit eco/social projects. I helped repair donated bikes which were then given out to disadvantaged people – refugees, unemployed and those that couldn’t afford high public transport costs. And also helped collect ‘waste’ timber from building sites and individuals that was processed to be reused as reclaimed timber in the timber yard, or used to make reclaimed furniture or recycled into wood pulp, taking hundreds of tonnes of discarded wood which would have ended up on landfill sites.

Any work I undertook had to be prior approved and there were many types of work I could not be involved with because of my license conditions, including any campaigning or animal work.

It is very difficult to understand why you were not allowed to do so many things after you got out. I remember you were not allowed to use internet, not to be in social media, not to travel, not to communicate with other activists. How did you survive that? To be vegan is almost mainstream thing these days, it’s quite impossible not to communicate with them. 

Although my physical incarceration came to an end in April 2017, the punitive controls over part of my life continued until April 2020. In the UK, you do at least half your sentence in prison and the rest in the community with license conditions, under the supervision of probation and as was the case with me, the police too. These conditions leave you in limbo between being in prison and being ‘free’ – are generally unique to you – some of which are fairly standard, while others are tailored specifically as a means of control relating to your alleged crime.

For me that meant: I was transported from the prison by plain clothes police to the probation hostel (as apparently I wasn’t trusted to make the journey like the vast majority of people being released); while under supervision I had to be of good behaviour and not commit any offence; report to my supervisor (and while I was at the hostel sign in many times a day); not reside anywhere or stay over anywhere without prior approval; not to undertake any type of work without prior permission; not to travel outside the UK; only own and use one phone device (of which I have to give all the details of the phone); not to engage in any discussion or act to promote activism; not to contact any other SHAC defendants; not to associate with any person working for big pharma; provide all the details of any bank accounts; not to contact any prisoner or anyone on remand; not to contact any activist who may have a conviction (this was later to include anyone the police deemed to be unsuitable according to ‘police intelligence’); comply fully with my supervisor; not to access any computer without prior approval (and give all the details of any device used – which can, and was – inspected by the police at times; not to delete the internet history of any computer used and give all details prior to any journey for approval to travel in any vehicle (though I could use public transport).

And of course, probation and the police could amend any of these conditions at their whim (and did!) without any written amendments or transparency, or reason!

The UK penal system is supposedly a balance between societies’ need for ‘justice’ to be done, in some form of punishment, and the societies’ liberal compassion to give you a chance to try rebuilding your life. But there is no real support for political prisoners or many that are incarcerated, it’s just a process the state deem you do through, they have no understanding of the deeper issues or your personal circumstances and most prisoners are just splat back out into the community (sometimes just given a tent if they’re homeless!). Of course, as a political prisoner with me maintaining my innocence throughout the trial and prison sentence, it was just another excuse used against me by the authorities to control me further.[i]

But despite all this, I made the best of my circumstances.

Is this over now? Are you allowed to do all things, other citizens can? 🙂 And how to you feel about the fact that couple of weeks before you got free, your country went to lock down because of the virus?

I still have an ASBO (a behaviour order) for the next two years stopping me from having contact or campaigning against many companies involved in vivisection, including the rebranded HLS now Envigo and all their customers.

Yes, I didn’t really expect that I’d be swapping my license conditions for corona lock down ones..! And at this time that makes travelling, volunteering and campaigning almost impossible. And I’ll have to wait and see what happens as the corona restrictions are slowly lifted… Increasing prevalence of pandemics like corona virus should be a stark reminder that our assault on the natural world has consequences…

The UK Tory government has desecrated the health and social care services in this country the past decade or so and their whole initial approach of herd immunity was purely based on economics. They think that the old and poor are dispensable, as they don’t put much into the government coffers… So I’m not surprised that the UK has had many deaths, like many imperial countries and their arrogant capitalist thinking, they act too slowly while thinking about how things affect the economy rather than its citizens! The only silver lining is that we don’t have Trump in charge (sorry USA)!

I worry for the many with lack of healthcare and sanitation across the world during this present human-made crisis. How can there be such an imbalance and lack of respect to all things living. What future does our planet have when we treat so many of our own species so badly, what hope for animals, nature, the environment? And when will we finally learn that we can’t keep taking and abusing this planet without nature and inhabitants being affected by the pressures put on it?

During all your activist life, do you see that things have changed for the animals? If yes, what have changed?

There certainly is more public awareness of issues, with TV and internet, etc. Of course, things have changed, but certainly no way the speed or amount we wish for or when looking at the global course of things where animal abuse is growing. Capitalism is global and our struggle has to be global too, while not forgetting and pressing for each countries’ moral improvements over time. We have to put differences aside and do the absolute very best for those we seek to support and speak out for. There have been many changes to our own societies we try to influence over the decades and animal liberation is still a movement in its infancy.

In the UK, we have a ban on hunting and fur farming, on bear-baiting and cock fighting and everyone in the UK is supposedly an ‘animal lover’. But most ‘animal lovers’ continue to be complicit in the slaughter and consumption of those animals they profess to ‘love’. Individuals use ‘welfare’ and ‘conservation’ as language to complicity, to hide away from their oppression and carnism of other species. Apologists and welfarists do the animal kingdom a huge disservice, and do little to progress or change the status quo.

How to you see animal rights movement these days? I think it has changed a lot. And why there are not so many changes we hoped for? What went wrong?

Unfortunately, having been isolated from the movement for many years, it’s hard to gauge how things have changed more recently. Yes, there is more awareness of issues with the internet, etc. But there seems to be a growing disempowerment of individual humans because of the huge gulf between rich and poor and are we only focussing on the middle class privileged who have access to the internet and the financial flexibility to change? We need to get a majority of the human population from all cultures and backgrounds engaged in all the important pressing issues of the time and how they’re inter-connected. As the way we live and our actions affects others.

Trying to predict the future of the animal rights movement involves seeing what changes have occurred in overall public opinion or their actions regarding the moral status of animals in the world overall. This of course, is very different in developing countries compared to ours. There have been a lot of small changes in certain parts of the world, but we mustn’t forget the holistic global picture and be able to adapt our message for the best outcome.

Three huge realities confront the animal rights movement: (i) The expanding global human population and the continued rise of capitalism; (ii) The huge and expanding number of animals being used for humans on this planet; and (iii) The fact that the actual animal victims have no part in the liberation movement formed on their behalf and we can only guess what their needs are?

After all, we cannot confer rights onto other species. All living species over time (even humans) have been murdered, abused and oppressed (their ‘rights’ taken away by the oppressor). We need to change not only the hearts and minds of others to see the harm they cause, but we also need to change the language of oppression that belittles life into a mere commodity or an enemy, because of their differences to human beings. I certainly don’t have the answers and don’t want to point fingers or blame, we need to come together, with no egos or vested interests and find a collective way forward.

Do you have a vision for the future? Should we continue demanding animal liberation or is it impossible dream?

I’m proud to know wonderful people around the world who continue to try and make a difference and I’m inspired by their courage, compassion, tenacity and hope to challenge human-made violence, cruelty and oppression in an indifferent capitalist world that causes huge suffering to animals, humans and our planet alike. All forms of oppression are inter-connected, and although different, we need to change and continue to challenge the moral environment so that all victims are heard and not ignored, including those without a human voice. If we stopped and truly listened, witnessed, paused for thought and understood the plight of others, of all species and nations. To have empathy, compassion and love, this world would be a better place for all.

Being in prison hasn’t damped my resolve to continue challenging and trying to change these injustices, wrong-doings, violence and cruelty, as well as all forms of oppression. I’ll try to continue to live my life in a way that respects and enhances the freedom of all others. I know I live a privileged life and I will try and use that privilege to help those less fortunate than me across all species, genders, race, etc as they’re all part of life and life should always be more important than short term gain.

Animal liberation isn’t an impossible dream as its key to all social struggles. Our self preservation as a species depends on changing our unsustainable ways. Animal liberation is at the forefront of all social justice and environmental issues. We only exist with nature and if we destroy nature then we will no longer exist either and the last of our days will be lonely and devoid of meaning. When we “stand up for animals”, we increase the amount of moral courage and compassionate understanding in the world. The status of animals as property and not as unique living individuals needs to be continually challenged, until the language and liberation of all beings is taken into account as well as the environment we all share.

In Assata Shakir’s autobiography (who’s an ex-Black Panther and has suffered at the hands of the system). She talks about her story of racism, oppression and police brutality, where she recounts her experiences that led her to embrace a life of activism. One of the things she talks about, is her reluctance to take up the struggle in the first place, as like her, we all wish to have been born into a world where struggle and activism was unnecessary…

But we can all make a difference every day of our lives, no matter how small. Every good deed is like a ripple on water and between us, that ripple can grow into a wave of change. Respect all life, cherish the moments, follow your heart and embrace your fears – keep on, keeping on!





[i]  For further understanding and information on what being on license means, of which I wholly agree. I would highly recommend you reading an excellent article by a good friend, comrade and former political prisoner, Lewis Pogson. He is very articulate and to the point about how license conditions impact freedoms. You can find his article here, published by Bristol Anarchist Black Cross’ in ’On The Out’ Zine: https://bristolabc.files.wordpress.com/2012/04/on-the-out-zine.pdf


Read more: https://corporatewatch.org/if-you-dont-fight-youve-already-lost/


If you want to know more about SHAC USA, watch the movie- The Animal People 2019. Some countries have it in Netflix.







Sekkuma peab kohe

Peale eluperioodi, mil kümmekond aastat oma kodus loomade varjupaika pidasin, ma enam loomakaitsejuhtumitesse ei sekku. Ma ei jaksa. Varjupaiga ajal hoidsin elus ka kohalikku loomakaitsenumbrit, mis oli esimestel aastatel 24 tundi päevas avatud ja ehkki hiljem ainult tööpäeva raames, võttis sellegi käigushoidmine palju aega.  Tegin veel viis aastat koos teiste loomaõiguslastega organisatsiooni ja nüüd on minust saanud kirjutav loomaõigusaktivist. Sest, nagu öeldud, muud ma ei jaksa.

Loomakaitset ei ole

Eestis teostab riiklikku loomakaitset Veterinaar- ja Toiduamet. See tähendab, et seal töötab kokku 15 inimest, kelle töökohustuste hulka kuulub loomade heaolu kontrollimine vastavalt EV Loomakaitseseadusele ja sellest tulenevatele määrustele. Kogu ülejäänud loomakaitsesüsteem tugineb vabatahtlikkusel. See ei tähenda, et üheski mittetulundusühingus ei saaks keegi palka, mõnes mõni isegi saab, aga organisatsioonide eluspüsimine sõltub vabast tahtest ja entusiasmist. Kuna meie loomapidamise- ja loomadesse suhtumise kultuur ei ole kuigi kõrgel tasemel, siis sellest muidugi ei piisa ja loomade kehva olukorda peaks märkama iga inimene. Nagu ka laste, looduse, teiste inimeste kehva olukorda. Mitte kunagi ei piisa ainult seadusest ja riigi sekkumisest.

Mis külarahvas arvab

Oma varjupaiga ja loomakaitsesüsteemi sulgemise järgselt läks aastaid aega enne kui inimesed aru said, et võimalust loomateemadega kuskile pöörduda enam ei olegi. Muidugi on olemas meie tublid veterinaarid ja nüüdseks Kärdlas ka varjupaigateenust pakutakse, aga sellega läks aega. Ja enesekaitseks ma enam ei sekkugi, rääkimata pikkade lugude kuulamisest või lugemisest seoses õnnetute loomadega. Ma nimelt arvan, et sekkumise hetkest alates võtab sekkuja vastutuse. Kui Sul on küsimusi või etteheiteid, pead olema valmis ka vastuseid ära kuulama, abi pakkuma, tegema endast kõik oleneva teadmata ajaperioodi jooksul. Kas siis ei ole nii?

Hiiumaal on palju ketikoeri (See on hästi vale väljend. Loe – ketis olevaid koeri). Ja selliseid, kes elavad aedikutes, aga nendega eriti ei tegeleta. Võibolla kunagi alguses oli nende jaoks aega, aga enam ei ole. Kahe niisuguse koera olukord jõudis minuni juba mitu aastat tagasi külarahva kaudu, sest millest muust minuga ikka rääkida kui koertest ja kassidest? Viimastest küll alati rohkem. Igatahes arvab külarahvas, et koerad ei tohiks niimoodi elada. Pealegi on nad Alaska malamuudid ja tahavad palju liikuda.

Sotsiaalmeedia meetod

Ja nii ma küsisin omaenda Facebookis loomakaitsjatelt ja aktivistidelt kui hästi nad tunnevad Alaska malamuuti. “Nad on hästi sotsiaalsed? Ja neil on vaja palju füüsilist aktiivsust? Kui palju? Ja kas on võimalik, et neil on tõule omaseid haigusi, mille puhul peaks liikumist piirama? Et nad ei tohi tervise pärast pikki jalutuskäike teha?” Juba selles küsimustejadas endas on  probleemid. Esiteks – miks ometi on vaja loomi aretada ja siis tegeleda tekkivate haigustega (ja see on omaette pikk teema) ja miks ma ometi selliseid asju küsin, võiks ju ise ka teada?

Selle lihtsa taktika taga on tõsiasi, et ma olen omaniku (järjekordne vale sõna, aga juriidiliselt õige) käest juba mitu korda koerte kohta uurinud ja saanud muuhulgas teada, et nendega ei saagi jalutada. Õieti küll, et ma võiksin teada, mis temperatuuridel nendega jalutada võib. Ja et millalgi viiakse nad Hiiumaalt ära. Tegin ka järelduse, et omanik tõenäoliselt loeb seda arutelu ja nii  juhtuski. Sekkus ka.

Vastanuid ei olnud palju, ehk sellepärast, et esimestes vastustes oli kogu info olemas ja neid kiiremaid võib asjatundjateks pidada; looduskaitse peaspets, juristist loomakaitsja, koeratundja ja Soome organisatsiooni loomakaitse spetsialist. Sain teada, et Alaska malamuudid on tiheda karva pärast kuumale tundlikud, nii et võibolla kahel väga kuumal suvepäeval, mis meil suve jooksul on, ei tasu pikki jalutuskäike teha. Et koeratreener Cesar Millani (ja mitte ainult) teada võivad malamuudid, huskeyd ja nende segud iga päev maratoni joosta kui nende inimesed ainult laseks. 10 km päevas on tavaline. See meeldib neile ja on tervisele, ka vaimsele tervisele kasulik ja  käitumis- ja söömisprobleemid tekivad neil pigem aktiivsuse vähesuse tõttu mitte vastupidi. Hotspotid tekivad ka kergemini kui koer on sunnitud palju istuma, lamama või viibima piiratud alal. Malamuudid on keerulised, inimeste suhtes sõbralikud, teiste loomade suhtes ei pruugi alati olla, uluvad ja ajavad palju karva. Nad on aretatud kelgukoerteks, omanik peab olema valmis nendega jooksma või laskma vedada kelku või neljarattalist käru mitu korda nädalas, muidu muutuvad nad frustreerituks. Tavaliselt on nad inimestega väga sotsiaalsed, neil on inimese seltsi vaja. Vastajad pakuvad erinevaid lahendusi, kuidas kahe koeraga iga ilmaga liikuda nii, et nad oleksid õnnelikud.


Ma tean nii nagu iga teine inimene, et elus tuleb ette igasuguseid asju ja kõik (et mitte öelda enamus) neist ei ole meeldivad ja lihtsad. Ja siin tulebki mängu meie kehv loomadesse suhtumise kultuur – kui on keerulised ajad, siis jäävad loomad tahaplaanile – süüa nad ju saavad, muuga peab ootama. Ja see suhtumine ei ole õige, eetiline, õigustatud, loomasõbralik, põhjendatud ega ka seadusega kooskõlas. Pole mingit põhjust, miks me võiksime loomi halvemini kohelda kui inimesi.

Kui kogu probleemi alguses oli õnnetu ainult loom (või loomad), siis sekkumise hetkel satuvad kehva olukorda kolm osapoolt; loomad niikuinii; omanik sellepärast, et teda süüdistatakse milleski, mida ta ise endale tunnistada ei taha ja loomakaitsja või lihtsalt sekkuja sellepärast, et ta satub kindlasti mingisugusel tasemel rünnaku alla. Ma ei pea silmas jõuetuid sajatusi ja ähvardusi tulla ja tuli räästasse panna (mis on väga tuttavad), aga lihtsat teadmist, et niikuinii saab omanik vihaseks ja võimalik, et sekkumine oli kasutu ja loomi ei saagi aidata.

Pahaste omanike vastustes on alati tuttavaid mustreid ja vasturünnakud on klassikaks muutunud. Nii saan ka seekord teada, et hüppasin varahommikul peale (aga tean, et sekkuda ei tohi ka hilja õhtul, tööajal ega puhkepäeval), tajun sarkasmi rõõmustamises, et mul endal on elus kõik hästi läinud ja hea tahtmise korral loen välja ka märkuse oma lapse aadressil, aga võibolla siiski mitte. See polegi tähtis. Ka pakutud abi (et äkki on vaja aidata koertele uut kodu otsida või jalutajat leida) ei võeta vastu. Omanik arvab, et nende koertega ei ole võimalik liikuda ei +12 ega -12 kraadiga ja pealegi viib ta nad eriolukorra lõppedes Hiiumaalt ära. Enne ei saavat midagi teha.

Mis ma õppisin

Mind häirib kogu see lugu tavapärasest rohkem ja tavalisest rohkem tunnen end ka süüdi olevat. Oma kõhutunnet peab ikka uskuma ja selle järgi tean, et need koerad on tõesti sügavalt õnnetud. Eelkõige selleks, et nemad ja ka mina ise end paremini tunneksime, oleksin pidanud palju varem sekkuma. Kohale minema, helistama, kirjutama, uurima, tegelema. Praegu on nii, et kaks koera on hädas ja ma ei saa neid kuidagi aidata. Pean välja mõtlema, kuidas seda siiski teha.

Foto: Annika Lepp.




Kes oskab loomade keelt?

See tekst ilmus esmalt 24. aprillil ajalehes Sirp.

Eri liikide ühiskondade keerulised struktuurid on meile ju teada või vähemalt kirjeldustena kättesaadavad, aga inimese tehislik ülemvõimutunnetus segab meid seda infot vastu võtmast.

Eva Meijer on Hollandi filosoof ja kirjanik, aga ka laulja-laulukirjutaja, keda võib pidada kriitiliste loomauuringute esindajaks.1 Oma viimases raamatus „Kui loomad räägivad. Liikidevahelise demokraatia poole“ arendab Meijer teooriat, et loomad räägivad, ja vähe sellest, ka käituvad poliitiliselt.

Meijer võtab appi kõik, keda võimalik: etoloogid Konrad Lorenzist Colin Allenini, filosoofid Porphyriosest Elisa Aaltolani, et raputada sissejuurdunud ettekujutust loomadest.

Loomade keel

Selleks et loomadest aru saada, peaksime oskama nende keelt, mitte vastupidi. Ludwig Wittgensteini keelemängudele toetudes ütleb Meijer, et keel on palju rohkemat kui sõnad ja grammatika ja keelel on kogukondlik tähendus. Maurice Merleu-Ponty järgi ei ole inimene mõtlev, vaid on rääkiv subjekt. Teistega rääkides loome sõnade tähenduse sealsamas. Loomade keelel ei ole inimestele omast grammatikat, aga see ei tähenda, et tegemist ei oleks keelega. Inimestelgi on olemas näiteks vilekeel, trummikeel jne. Loomade keele ja kommunikatsiooni uurimise peab ümber mõtestama, sest siiani on seda tehtud antropotsentristikust vaatenurgast, s.t et loomade keelt on uuritud sarnaselt inimese keelega ja keele mõistega, mis annab skeptikutele võimaluse iga leiu antropomorfistlikuks kuulutada. Viimane tähendab inimeste omaduste omistamist loomadele ja selle tõttu tekib surnud ring, millest välja saab ainult loomade keele uurimisega loomade vaatenurgast, mida on väga vähe tehtud. Peame loobuma seisukohast, et mõistuse ekvivalendiks on inimmõistus, mille vastandiks on emotsioon. Me ei pea otsima sarnasust inimestega, vaid teistest loomadest aru saama. Meijer tõestab arvukate näidetega nii enda tööst kui teistelt autoritelt, et loomadel on keel ja struktureeritud kommunikatsioon, aga parafraseerides Hollandi primatoloogi Franz de Waali2 ei ole me piisavalt targad, et sellest aru saada.

Meijer raamatus on hulgaliselt lugusid koertest, kes oskavad nalja teha, papagoidest, kes kasutavad sõnu nagu tööriistu, hobustest, kes tunnevad ära inimesed, keda nad on seni ainult piltidelt näinud jne. Muidugi mahub sinna kõrvale ka arvukalt näiteid, mis ei ole nii lõbusad lugeda.

Inimene koos loomadega

Siiani on loomaõiguslikes teooriates rõhutatud peamiselt nn negatiivseid õigusi, millestki vabanemist – rõhumisest, ekspluateerimisest, inimeste sekkumisest üleüldiselt. On selge, et inimene on planeedi nii üle rahvastanud ja tunginud pea kõikide liikide elupaikadesse, nii et loomade jäämine kusagile inimühiskonnast väljapoole muutub järjest abstraktsemaks ettekujutuseks. Kodustatud loomad on inimesega niikuinii seotud, nende elu inimesest sõltuv, kui mõelda koerte ja hobuste ja vähem kasside peale. Ometi ei saa loomade keelest aru neid kodustades, vaid pigem usaldust luues. Üheks usalduse loomise näiteks toob Meijer inglise muusiku ja looduseuurija Len Howardi, kes õppis linde tundma nii, et lubas neil oma majja lennata ja seal vabalt olla.

Senised kodustatud loomade vabastamise teooriad näevad pigem (mitte liiga konkreetselt) ette nende liikide hääbumist, sest neid enam ei paljundata ja ka ei lubata paljuneda, kuna neil ei ole inimese sekkumisest vabastatud loomade hulgas enam kohta.

Kõige lihtsamad näiteid inimeste ja loomade koostoimimise kohta saab kindlasti tuua seoses koertega. Loomapääste organisatsioonide arvates oleks koertel parem tervena ja steriliseerituna jääda elama tänavale kui surra üleasustatud varjupaikades. See näide Eestit küll enam ei puuduta. Meie varjupaikades on vähe koeri, mis on hea tulemus, aga tekitab petliku kujutelma, et koerad elavad õnnelikult oma kodus. Kuid koerte liigi- ja isikuomase elu korraldamine on pikk ja keeruline protsess, ilmselt keerulisem kui lapse kasvatamine, kuna me ei oska korralikult koerte keelt. Peaksime neilt küsima, mida nad tunnevad toas oodates, ketis või aedikus istudes, kas või pimedat juhtides, mis on ju ometi austusväärne amet. Koerad ei ole ise neid valikuid teinud.

Poliitiline tegutsemine

Meijer toob raamatus näiteid selle kohta, kuidas ka vihmaussid poliitiliselt tegutsevad. Eri liikide ühiskondade keerulised struktuurid on meile ju teada või vähemalt kirjeldustena kättesaadavad, aga inimese tehislik ülemvõimutunnetus segab meid seda infot vastu võtmast. Meijer nimetab protsessi, mis kindlasti kohe algama peaks liikidevaheliseks aruteluks (interspecies deliberation) ja näitab, kuidas see arutelu juba olemasolevatesse demokraatlikesse struktuuridesse sisse tuua. Muidugi mainib ta näitena Hollandi loomaõiguslaste erakonda (Partij voor de Dieren), aga ka organisatsioone, varjupaiku, aktiviste jne. Tänu loomaõiguslikule liikumisele teiste liikide vabastamise arutelu juba toimib, eri taktikad – sekkumine, päästmine, paljastamine, aga ka lobitöö – on loomateemad ühiskondlikesse aruteludesse toonud. Aina rohkem autoreid ja aktiviste leiab tänu neile aruteludele seoseid loomade, naiste, puuetega inimeste ja teise nahavärviga inimeste rõhumise vahel. Vägivalla allikas ja käitumismustrid on sarnased.

Meijer ei väida mõistagi kordagi, et loomade keele edasine õppimine ja liikidevaheline demokraatia areneb kiiresti ja lihtsalt. Tema soovitusi lihtsustatult Eestisse tuues võiks küsida, kuidas muuta sedalaadi arutelu siin tõhusamaks. Millised on toimivad loomaõiguslikud taktikad (ja ma ei pea siin silmas neid, millele on sõna efektiivne, põhjendamatult ette liidetud)? Kus on Eesti kriitilisi loomauuringuid teostavate teadlaste ja kirjutajate võrgustik? Millal ajakohastatakse loomade õiguste alased riiklikud õppekavad lasteaiast alates? Kuidas toetatakse Eestis tegutsevaid loomade eestkosteorganisatsioone, mis aeg-ajalt väsinult letargiasse vajuvad? Kus on eestikeelsed loomaõiguslikud materjalid? Ja millal luuakse korralik farmiloomade varjupaik, millel oleks peale üksikisikute vabastamise ka teine ja laiem funktsioon – teiste liikidega arutelu alustamine.

1 Kadri Aavik, Kriitilised loomauuringud. – Sirp 12. XII 2014.

2 Frans de Waal, Are We Smart Enough to Know How Smart Animals Are? W. W. Norton & Company, 2017.

Foto: Annika Lepp (Tuulispääl)


Viirus maapealsest põrgust

See tekst ilmus aprillikuu ajakirjas Vegan. Vaata ajakirja kodulehekülge: https://ajakirivegan.ee/
Küllap me kõik teame, et veganeid on igasuguseid. Inimesed on erinevad ja nende
veganelulaadile pühendumine samuti. Põhjused jagunevad enamasti kolmeks: ollakse
veganid loomade pärast ehk eetilistel põhjustel; teiseks keskkonna pärast, mis puudutab ka nende endi tulevikku; ja kolmandaks tervise tõttu, mis tundub olevat kõige isekam põhjus, aga mitte isekam kui inimese elu üleüldse.
Viimasel ajal on meedia ja ka inimeste omavahelised jutud hirmu ja hoiatusi täis. Majandus vangub, reisida ei soovitata, inimesed on ärevil ja ostavad varusid kokku. Kardetud viirus kasvab ja ehkki on lootust, et suvel viirus taandub, siis ilmselt ainult mõneks ajaks, kuni tuleb  uuesti või tuleb uus ja hullem. Katk on inimkonda ikka laastanud ja oleks rumal arvata, et seda enam kunagi ei juhtu.
Aga elu pole enam endine. Kliimamuutus on loodusliku tasakaalu lõplikult paigast löönud ja kardetud viiruse põhjus on samamoodi inimese mõttelaadi ja hoolimatuse tulemus – viirus on teatavasti väga suure tõenäosusega sündinud Hiinas elusloomade laatadel, mida ilmaasjata maapealseks põrguks ei nimetata. Aina rohkem saab inimestele selgeks, et veganid on aastakümneid õiget juttu rääkinud, sest loomad tõepoolest kannatavad, loomatööstus reostab keskkonda ja loomse söömine ei ole tervislik. Ilma viiruseta ei oleks sellise ebamugava info levik olnud aeglasem.
Tundub, et ma jõuan oma jutuga jälle kohustuste ja vastutuse juurde. Eelmises numbris
kirjutasin, kuidas veganid võiksid rohkem kasside eest hoolitseda, sest nad oskavad seda
hästi, hoolimata sellest, et kassielu nende eetiliste tõekspidamistega mõneti vastuollu läheb. Nüüd jõuan selleni, et veganid peaksid äreva olukorra pärast oma mugavustsoonist välja tulema, sest neil on selleks võimalus. Nad nimelt teavad, mis aitab – see on iga inimese tarbimisvalikute muutumine. Ja ma ei pea silmas, et veganid peaksid oma veganlust veel veganlikumaks süvendama, ostma kriisiks kokku võimalikult palju hästisäilivat vegantoitu ja vahetama võimalikult palju tervislikke veganretsepte. Mõistlik inimene paneb porgandi ja põldoa maha ja kasvatab kapsaid ka, aga ma räägin praegu tegelikult info levitamisest ja aktivismist. Ükskõik, kui ebamugav see ei oleks ja kui valusalt end vastu seina ära ei lööks, tuleks aktivistiks hakata – kirjutada, seletada, õpetada, meelt avaldada, kommenteerida, kampaaniaid korraldada, organisatsioone toetada jne. Sest võib-olla praegu kuulatakse rohkem.
Peeter Singer: on aeg keelata turud, kus sünnivad uued viirused (Eesti Päevaleht)

VGKids Sticker Template

Kas loomaõigusliikumine vajab revolutsiooni?


Kuulasin podcasti, kus sellistele küsimustele otsisid vastuseid loomaõigusliikumise legendaarsed aktivistid Ronnie Lee, Roger Yates ja Jake Conroy. Kui te millegipärast ei tea, kes nad on, siis soovitan nii nagu Roger Yates podcasti tutvustuses – googeldage ja saate kohe teada. Podcasti sisu pole mõtet ümber jutustama hakata, aga kolm aktivisti otsivad vastuseid küsimustele, mida kogu liikumises praegu tegema peaks. Ja mitte ainult praegu. Millised on parimad strateegiad? Kas olulisem liikumisse kaasata veganeid või aktiviste, kes veel ei ole veganid ja võibolla ei hakkkagi olema. Kas tõhusam on korporatsioonide survestamine või vegankampaaniad? Kas need saavad koos eksisteerida? Kas süüdistada saab inimesi või süsteemi? Kas vegankampaaniaid saab teha ilma teiste tegevusteta – üritused, meeleavaldused, petitsioonid, kodanikuallumatus, otsene tegevus? Kas loomade vabastamine on võimalik kapitalismi tingimustes või on meil vaja uut süsteemi? Kas revolutsioon on võimalik? Miks kasvab veganite arv, aga mitte aktivistide arv? Miks seisab 5000 inimest veganburgeri järjekorras, aga karusnahakaupluse ees on ainult 5? Kui suur protsent veganeid on seda tegelikult ka – filosoofilises mõttes ja kui suur protsent on lihtsalt taimselt toituvad inimesed? Kuidas saaks arendada aktivismi ka maal ja väiksemates linnades, mitte ainult pealinnas? Kas saab teha kampaaniat loomatööstuse vastu kui oled ise selle tarbija? Kas on mõtet teha liiga tugevaid kampaaniaid kuivõrd on oht, et need surutakse maha kuna muutuvad süsteemile ohtlikuks? Kas kampaaniad peaksid seisnema selles, et nõutakse suuremaid puure või puuride kaotamist või pigem on tõhusad kampaaniad vahepealse eesmärgiga? Kas loomaõigusliikumises on raha õiglaselt jaotunud? Kas teie teate vastuseid?

Kuula :siit


Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?

See on nüüd natuke teistmoodi postitus, aga kindlasti olulisem kui mõni teine. Keit Paju kirjutas Õhtulehes koroonaviiruse, teiste zoonooside ja loomatööstuse seostest ja küsis selle jaoks ka minu arvamust, millest osa olen siia allapoole kopeerinud. Artiklit saab tervikuna väikese tasu eest Õhtulehele lugeda siit

Artiklis tsiteeritud eesti keelde tõlgitud materjali Elisa Aaltolalt saab lugeda  Loomuse blogist

Loe edasi “Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?”

Kuna me teame loomadest nii palju


See lugu ilmus kõigepealt 27. märtsil Sirbis. Vt siit.

Õigemini on siin kaks lugu. Esimene räägib loomkatsetest ja teine pandeemia ja loomaturgude seosest.


Mis juhtub katseloomadega pärast katseid? Maailma teaduslaborites hukatakse praegu kiirkorras tuhandeid katseloomi, kuna teadlased on sunnitud koju jääma.

Juba eelmise sajandi viiekümnendatel kirjutasid kaks inglise bioloogi William Russell ja Rex Burch kolmest R-ist, (ReplacementReduction, Refinement) loomkatsete asendamisest, vähendamisest ja täiustamisest, mis jõudis Euroopa seadustesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2010/63/EL 2013. aastal.[1] Need kolm R-i annavad võimaluse loomkatsetest ajapikku loobuda, sest direktiiv ütleb nii: „Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid tuleks meetodite valikul rakendada alternatiivsete meetodite kasutamise nõude range hierarhia kaudu. Juhul kui liidu õigusaktid alternatiivset meetodit ei tunnusta, saab loomade arvu vähendada, kasutades muid meetodeid ja rakendades katsestrateegiaid, nagu in vitro ja muude meetodite kasutamine, mis vähendavad ja täiustavad loomade kasutamist.“ Nii inglise teadlased kui direktiivi loojad rõhutavad, et loomkatsete lõpetamine on oluline, kuna me teame loomadest tänapäeval juba palju. Me teame, et nad kannatavad. Teadupärast on Euroopa Liidus kosmeetikatoodete loomadel katsetamine juba keelustatud, aga sellega ei kaasne teistes riikides toodetud kosmeetikatoodete müügikeeld.

Loe edasi “Kuna me teame loomadest nii palju”

Räägime kassidest…

See tekst ilmus kõigepealt märtsikuu ajakirjas Vegan.

Kassidest on teiste veganitega raske rääkida. Enamikule meist küll kassid meeldivad ja just loomade pärast on ju enamasti veganiks hakatudki, aga sellegipoolest on neid, kelle pereliikmete hulka kassid kindlasti ei kuulu.

Kassid nimelt vajavad täisväärtuslikuks eluks ja terviseks loomseid valke ja ehkki kuuldavasti on mõnd kassi ka taimse toidu peal peetud, leidub teadmisi selle kohta endiselt liiga vähe. Pealegi – kui kass saaks ise valida, siis ilmselt ta valiks ikkagi liha; kassile teatavasti ei lähe üldse korda, kas ta kedagi kahjustab või ei. Kass on kiskja, kes jahib võimalusel armutult teisi, endast väiksemaid ja nõrgemaid loomi.

Loe edasi “Räägime kassidest…”

Mõmmikud põlevad elusalt

See tekst ilmus esmakordselt veebruarikuu ajakirjas Vegan.


Liiga kole on mõelda ja tunda, et Austraalia metsapõlengutes on hukkunud juba hoomamatu arv loomi. Nende mõtete kirjapaneku ajal on ajakirjanduses miljardit juba nimetatud ja peale seda numbrit on lugemine justkui katki jäänud. Miljard on nii suur arv, et sealt edasi lugemisel ei olegi enam mõtet. Pealegi, kuidas üldse kannatusi mõõta? Kas miljardi loomakannatused on suuremad kui ühe looma?

Loe edasi “Mõmmikud põlevad elusalt”

Kõige kergem ja kõige raskem valik

See lühike tekst ilmus 7. veebruaril Sirbi tagakaanel ja vastas küsimusele: Mis tuleb kliimale kasuks? Vt siit.


Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii

Loe edasi “Kõige kergem ja kõige raskem valik”