Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?

See on nüüd natuke teistmoodi postitus, aga kindlasti olulisem kui mõni teine. Keit Paju kirjutas Õhtulehes koroonaviiruse, teiste zoonooside ja loomatööstuse seostest ja küsis selle jaoks ka minu arvamust, millest osa olen siia allapoole kopeerinud. Artiklit saab tervikuna väikese tasu eest Õhtulehele lugeda siit

Artiklis tsiteeritud eesti keelde tõlgitud materjali Elisa Aaltolalt saab lugeda  Loomuse blogist

Loe edasi “Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?”

Kuna me teame loomadest nii palju

 

See lugu ilmus kõigepealt 27. märtsil Sirbis. Vt siit.

Õigemini on siin kaks lugu. Esimene räägib loomkatsetest ja teine pandeemia ja loomaturgude seosest.

 

Mis juhtub katseloomadega pärast katseid? Maailma teaduslaborites hukatakse praegu kiirkorras tuhandeid katseloomi, kuna teadlased on sunnitud koju jääma.

Juba eelmise sajandi viiekümnendatel kirjutasid kaks inglise bioloogi William Russell ja Rex Burch kolmest R-ist, (ReplacementReduction, Refinement) loomkatsete asendamisest, vähendamisest ja täiustamisest, mis jõudis Euroopa seadustesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2010/63/EL 2013. aastal.[1] Need kolm R-i annavad võimaluse loomkatsetest ajapikku loobuda, sest direktiiv ütleb nii: „Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid tuleks meetodite valikul rakendada alternatiivsete meetodite kasutamise nõude range hierarhia kaudu. Juhul kui liidu õigusaktid alternatiivset meetodit ei tunnusta, saab loomade arvu vähendada, kasutades muid meetodeid ja rakendades katsestrateegiaid, nagu in vitro ja muude meetodite kasutamine, mis vähendavad ja täiustavad loomade kasutamist.“ Nii inglise teadlased kui direktiivi loojad rõhutavad, et loomkatsete lõpetamine on oluline, kuna me teame loomadest tänapäeval juba palju. Me teame, et nad kannatavad. Teadupärast on Euroopa Liidus kosmeetikatoodete loomadel katsetamine juba keelustatud, aga sellega ei kaasne teistes riikides toodetud kosmeetikatoodete müügikeeld.

Loe edasi “Kuna me teame loomadest nii palju”

Räägime kassidest…

See tekst ilmus kõigepealt märtsikuu ajakirjas Vegan.

Kassidest on teiste veganitega raske rääkida. Enamikule meist küll kassid meeldivad ja just loomade pärast on ju enamasti veganiks hakatudki, aga sellegipoolest on neid, kelle pereliikmete hulka kassid kindlasti ei kuulu.

Kassid nimelt vajavad täisväärtuslikuks eluks ja terviseks loomseid valke ja ehkki kuuldavasti on mõnd kassi ka taimse toidu peal peetud, leidub teadmisi selle kohta endiselt liiga vähe. Pealegi – kui kass saaks ise valida, siis ilmselt ta valiks ikkagi liha; kassile teatavasti ei lähe üldse korda, kas ta kedagi kahjustab või ei. Kass on kiskja, kes jahib võimalusel armutult teisi, endast väiksemaid ja nõrgemaid loomi.

Loe edasi “Räägime kassidest…”

Mõmmikud põlevad elusalt

See tekst ilmus esmakordselt veebruarikuu ajakirjas Vegan.

 

Liiga kole on mõelda ja tunda, et Austraalia metsapõlengutes on hukkunud juba hoomamatu arv loomi. Nende mõtete kirjapaneku ajal on ajakirjanduses miljardit juba nimetatud ja peale seda numbrit on lugemine justkui katki jäänud. Miljard on nii suur arv, et sealt edasi lugemisel ei olegi enam mõtet. Pealegi, kuidas üldse kannatusi mõõta? Kas miljardi loomakannatused on suuremad kui ühe looma?

Loe edasi “Mõmmikud põlevad elusalt”

Kõige kergem ja kõige raskem valik

See lühike tekst ilmus 7. veebruaril Sirbi tagakaanel ja vastas küsimusele: Mis tuleb kliimale kasuks? Vt siit.

 

Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii

Loe edasi “Kõige kergem ja kõige raskem valik”

Kas tunned suutmissurvet?

 

See jutt ilmus esmakordselt 7. veebruari Sirbis. Vaata Siit

 

Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga,1 mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

Loe edasi “Kas tunned suutmissurvet?”

Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal

 

See jutt ilmus esmakordselt  ajakirja Vegan aasta esimeses numbris. Vaata siit

 

Minu käest küsitakse tihtilugu loomaõigusluse ja veganluse algusaegade kohta Eestis. Alati on mul vastates tunne, et olen neist aegadest juba nii palju kirjutanud ja rääkinud, et see pole enam kellelegi huvitav. Tegelikult see on ainult ettekujutus. Pealegi, mina mäletan neid asju ühtmoodi, teistel võivad asjad hoopis teistmoodi meeles olla.

Loe edasi “Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal”

Vabariigi aastapäeva vastuvõtt karusnahavabaks

See jutt ilmus esimesena 6. jaanuari Õhtulehes. Vaata siit.

Peaaegu terve iseseisvusaja Eestis tegutsenud loomakaitseorganisatsioonid on teinud head tööd. Nii loomaõigus- kui ka kaitseteemad on igale kodanikule teada, arvamusi ja hoiakuid neisse on erinevaid ja palju, aga loomakaitsekultuur on kindlasti paremal tasemel kui paarkümmend aastat tagasi. Ilma vabatahtliku tegevuse ja heatahtlike annetajateta seda muidugi juhtunud ei oleks. Isehakanud ja -õppinud (sest muud võimalust ei olegi) loomakaitsjad on kulutanud kümneid tuhandeid tunde, et loomade elu parem oleks, et ühiskond ainult inimese heaolust ei hooliks ning et tänapäevane loomadesse ja kogu keskkonda suhtumine oleks Eestis vähemalt samal heal tasemel kui mujal Euroopas.

Ei saa ju öelda, et Eesti riik seejuures mitte midagi teinud ei oleks. Paljuräägitud näide on seegi, et loomakaitseseadus oli üks esimesi, mis iseseisvas Eestis vastu võeti. Seda on aja jooksul muudetud ja arendatud, kõik Euroopa Liidus kehtivad regulatsioonid kehtivad Eestiski, julgelt kaks kolmandikku omavalitsustest täidab (seda kohustust küll kirudes) hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustust, aga üldjoontes see ongi ju kõik. Eesrindlikuks muudab Eesti ainult metsloomade avaliku näitamise regulatsioon, mille kehtestamisega jõuti tänu tugevale eestkostegrupile ja organisatsioonide omavahelisele koostööle paljudest riikidest ette.

Loomakaitsjad presidendi vastuvõtul

Isegi tagasihoidlike ootuste puhul sellest ei piisa. Suuremate muutuste ootusi kõrvale jättes on siiski palju asju, mida saab ka inimkeskses ühiskonnas väga lihtsate sümboolsete vahenditega teha. Nii võiks näiteks meie president järgmise vabariigi aastapäeva vastuvõtu karusnahavabaks kuulutada. Kuna ta ise karusnahka ei kanna, siis ei oleks selles ettepanekus midagi väga üllatavat, aga rahvusvahelise uudisekünnise ületaks küll, sest tegu oleks presidendi tasemel esmakordse, nüüdisaegse ja keskkonnasõbraliku sõnumiga. Pealegi on tänu Loomusele karusloomafarmide tegevuse keelustamine ilmselt järgmise aasta esimeses pooles riigikogus jälle hääletamisel ja seega annaks presidendi ettepanek suuna ka poliitikutele.

Selgituseks ehk niipalju, et mitte kuskil maailmas ei ole karusnahkade ega muude loomadest saadud toodete kandmine ära keelatud ja seda ei olegi plaanis teha, küll aga ei ole see ammu enam hea toon, saati siis veel riiklikul sündmusel. Mujalt maailmast näiteid otsides saab teada, et Soome presidendipaaril on juba aastaid kombeks loomakaitsjaid ka vastuvõtule kutsuda, mis annab loomakaitsele sümboolselt teiste valdkondade esindajate hulgas võrdse koha. Üks ajaga kaasas käiv uuendus on Eesti presidendil veebruaris toimuval vastuvõtul kuuldavasti küll kavas. Nimelt on ametlikult umbes üks viiendik serveeritavast toidust taimne, sealhulgas ka vegan.

Veganluse selgitamine ja arendamine on nii loomaõiguste kui ka kliimamuutuste seisukohalt esmavajalik tegevus nii kodanikeühendustele kui ka riigile. Riigil on rohkesti võimalusi nii tarbijate informeerimiseks kui ka vajalike muutuste tegemiseks. Eelkõige võiks veganluse olemus olla lahti kirjutatud riiklikes toitumissoovitustes, nagu see on näiteks osas Põhjamaades. Avalikes ja haridusasutustes peaks kindlasti saadaval olema ka veganitoit; taimekasvatuse maksud võiks olla reguleeritud; põllumajandustoetused taimekasvatusele kõvasti suuremad kui loomakasvatusele jne. Esimesed arglikud sammud sarnaste otsuste ellu viimiseks on ju nii mõneski muus riigis ja omavalitsustes tehtud. Näiteks on Helsingi linnavalitsus võtnud eesmärgiks vähendada 2025. aastaks piima- ja lihatoodete tarbimist poole võrra; Uus-Meremaa tervishoiusektoril soovitatakse edendada taimset toitumist; nii Taani, Rootsi kui ka Saksamaa on asunud kaaluma lisamaksu kehtestamist lihale jne.

Pole loomakaitseametit ega -politseid

Kiiremini peaks edasi liikuma ka ametkondade ja organisatsioonide vaheline koostöö. Mäletan, et loomakaitsjad tegid kunagi veterinaar- ja toiduametile ettepaneku, et Tallinnas võiks sõita tramm, mille külje peale on kirjutatud, et nii maaeluministeerium kui ka loomakaitsjad soovitavad lemmikloomad steriliseerida. Tegu ei oleks seadusloome või poliitikakujundamisega, vaid lihtsalt meeldetuletusega ja inimeste teavitamisega, ja sellega ei peaks tegelema ainult loomakaitsjad.

Mäletatavasti ei olnud parlamendierakondade valimisprogrammides just palju loomade kaitsega seotut; küll aga vastas näiteks Keskerakond loomade eestkostjate küsimusele, mida nad järgneval neljal aastal loomade heaks kavatsevad teha, ajalooliste sõnadega, et nad kavatsevad loomade õiguste eest seista. Võimalik, et tehti lihtsalt suuri sõnu, aga võib-olla nad ei kujutanud ette, kui keeruline on olla sellises koalitsioonis nagu meil praegu võimul on.

Nii või teisiti, poliitikutel on aeg oma isiklikud tarbimisvalikud kiiresti üle vaadata, kliimamuutuse ja veganluse seos selgeks teha ja asuda koos loomakaitseorganisatsioonidega uut normaalsust looma. Koos riiklike institutsioonidega läheb see palju kiiremini kui seni. Ehk on õige aeg soovitada sedagi, et muutuma peaks olukord, kus Eestis ei ole loomakaitseametit, loomakaitse õigusvahemeest, loomakaitsepolitseid ega organisatsioonide ametlikku õigust näiteks olla kohtus loomade eestkostja. Olgu nendega ning kõikide sümboolsete ja vähem sümboolsete liigutustega, kuidas on, kõige kiiremini muutub maailm ikka siis, kui inimene ise oma eluviisid ümber teeb. Miks mitte uusaastalubadusena.

Autor on loomade eestkosteorganisatsiooni MTÜ Loomus liige.

vaiksem

 

Miks sa seda teed?

Karin Bachmann on maastikuarhitekt (OÜ Kino), Aparaaditehase loomenõukogu liige, EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant, Loomuse liige. Ta tuleb paariks päevaks Hiiumaale nii tööasjus kui ka doktoritöö pärast, istub reede hilisõhtul Kuuli talus diivanile ja hakkab karusnahatööstuse allakäigust artiklit kirjutama.

Miks Sa seda teed?

Vastan sajandat korda nii nagu Jan Gehl, Taani arhitekt, kes rääkis 50 aastat inimmõõtmelisest linnaruumist, ühesuguste sõnadega, enne kui teda kuulda võeti. Mina räägin alati loomadest, nii erialaliselt kui hobi korras ehkki hobi peaks ju nagu rõõmu valmistama, aga minul vaigistab ängi.

Kas see äng seoses loomadega, sellega kuidas neid koheldakse, on Sinuga alati kaasas?

Jah, aga ma püüan mitte kogu aeg nende kannatuste peale mõelda ja ma ei vaata näiteks kõiki uusi filmitud materjale loomade kohta, teen seda ainult siis kui on millegi kohta konkreetset infot vaja.  Tuleb joon tõmmata selle vahele, mida saad teha ja mida ei saa. Räägitakse küll, et üksikisik ei saa midagi teha, aga tegelikult sõltub kõik just ühest inimesest, kõik suuremad muutused maailmas on toimunud sellepärast, et keegi alustab neid muutusi. Ennast tuleb muuta.

Mida Sa selleks teed?

Püüan olla vegan, aga valin lahinguid, ei sõdi näiteks 92. aastase vanaemaga kui ta mulle pannkooke teeb. Sordin prügi, kasutan vähem plastikut, ostan keskkonnasõbralikku moodi, mitte lühimoodi, tarbin vähem jne.

Veganeid ja loomaõiguslasi ju süüdistatakse aegajalt selles, et nad ei ole keskkonnakaitsjad ja miks nad lapsi ei kaitse jne, aga ma arvan, et süvenemiseks peab valdkonna valima, ma ei saa tegeleda kõikide asjadega. Mina oskan natuke kirjutada ja seda ma ka teen, aga olen olnud ka loomade varjupaigaga seotud, nii et kokkupuude reaalse eluga on ka olemas.

Kuidas selle moega tegelikult on? Karusloomakasvanduste vastastele heidetakse ette, et nad tahavad naftast riideid jne, ehkki tegelikult on kiirmood ju hulga keskkonnavaenulikum, miljoneid tonne valmisriideid põletatakse ja maetakse igal aastal, sest neid ei saa järgmisel hooajal enam müüa.

Mina püüan kasutada võimalikult kvaliteetseid asju. Jalanõud võiksid kesta vähemalt 10 aastat ja sellisel juhul ei saa nad naftast olla. Mulle meeldivad ilusad riideid, püüan osta Eesti moeloojate tooteid, aga pean ka rahaga arvestama. Igal juhul mõtlen keskkonna peale ja püüan teha parima valiku. Kunstmaterjal ei ole ilmtingimata keskkonnavaenulik. Tarbijatest sõltub palju, ega ka vegansöögid ei ilmunud kauplustesse sellepärast, et kõik müüjad otsustasid ühtäkki neid müüma hakata, vaid veganid ise on selle muutuse taga.

Millisena näed olukorda kümne aasta pärast?

Arvan, et karusloomakasvandusi siis enam ei ole ja loomi ei kasutata tsirkustes. Loomade põllumajanduslik suurtootmine ilmselt väheneb, võib-olla koheldakse ka tööstusloomi paremini, praegu suhtutakse neisse ainult kui tootmisüksustesse. Liha süüakse juba tervislikel põhjustel vähem. Toiduraiskamine väheneb, praegu ju visatakse 1/3 toodetud toidust lihtsalt ära. Loodan, et ka rutiinsed ja mõttetud loomkatsed on selleks ajaks lõppenud ja ühel hetkel võtab tehnoloogia kõik loomkatsed üle.

Sa oled üks Loomuse asutajatest. Miks oli vaja see organisatsioon pea kuus aastat tagasi luua?

Tollal olid olemas Eesti Loomakaitse Selts ja Loomade Nimel ja teised ka, aga minu arvates oli vaja ühingut, millel ei oleks küljes nö lemmiklooma maitset ja ka noore pöörase aktivisti nägu. Sotsiaalne tellimus oli täiesti olemas, loomade eestkostes oli vaja uut brändi ja ka puhast lehte. Minu meelest on hea kui liikumisel on omad nišid ja värvingud, mis siis, et mõneti inimesed neis kattuvad. Loomade eestkostja Loomuse võtmes peab olema küps inimene, tal peab olema pikaajalisi kogemusi inimeste ja loomadega töötamisel, diplomaatiline, hästi kindlalt oma rida ajav. Ta peab oskama kõikide osapooltega rääkida, ka karusloomakasvatajatega, loomatöösturitega, nende lähtepunkt on ju täiesti teine. Peab nägema suurt pilti ja olema strateegiline. Sõda võidetakse lahingu haaval. Kõik võtab aega, mina saan muutuste reaalsest toimumisest siis aru kui mulle hakatakse neist asjadest minu oma sõnadega rääkima.

Karin ja Suslik. Foto: Kerly Ilves, stuudio http://www.triinufoto.com.

80344052_2539462992996894_5523973566434902016_o

 

Do we have five years?

Couple of weeks ago I found an old newspaper between books. It was special edition of Finnish monthly green-leftish publication Voima. After reading some unreal headlines I had to look the year of publishing and it was 2025… It was a fake newspaper called Future of Rural Areas (Maanseudun Tulvaisuus) and was actually published in 2009. Ten years ago.

This fake newspaper was done by Animalia (Finnish animal rights organization) in cooperation with film festival Lens Politica. From webpage of Voima, I found out that during this time fake publishing was a popular thing to do. Here are some examples and as you see, many of them are related to environmental crisis.

 

Articles from the future were mostly positive. Although the average temperature in Finland was already risen 3 degrees, the country is almost carbon neutral, state gives promises to plant huge areas of forests and take in lots of refugees because the situation in the world is not good at all. For example, in 2024. fires in Amazon have almost destroyed the forest and emitted 50 billion tons of carbon dioxide to atmosphere.

Because of changes in public attitudes, support politics and tax changes, use of the animal products have turned to decline form 2015. in Finland. But rural areas are still alive thanks to state support. Lot of fake meat has been produced and real meat is really expensive. Of course some people does not like this, so there is an article written by ex-farmer who does not understand why consumers have to pay for real expenses of the meat because farmers don’t get any support for animal farming. But shops prefer Fair Trade products, most of the plants are grown ecologically etc.

In front page we can read that fox farming is going to be banned by law in Finland because European Union has banned fur farming in 2020 within eight years of transition period. Fur farming region in Pohjanmaa is already starting to recover from environmental damages made by farms. In fashion shows both fur and leather are not used at all and most of the clothes are made of recycled materials. More than 90% of ex fur-farmers have found new jobs thanks do good employment policies.

In this future-vision also other animal rights topics are developing in positive way. Dolphins from Tampere amusement-park have sent to marine sanctuary (in real life they were sold to amusement-park in Greece in 2011); animal testing for tobacco industry is forbidden in EU; it is proven that more accurate outcomes are coming from human cells testing and computer technologies etc etc.

As year 2020 started today, we have five years to reach this situation. And I am saying “we” because all these topics are global. Finnish meat consumption turned to decline in 2019 not earlier as it was in this future newspaper, Amazon is in fire already, we didn’t have to wait to 2014 and Australia is not even mentioned, who could have known 10 years ago… I am afraid we don’t have five years to save the planet if we don’t change our lifestyle today – personally, nationally, globally.

82075939_1007482806298771_2979382610955862016_n