Mis on loomaõiguslaste suurim saavutus?

See jutt ilmus esimesena 13. novembril ajalehes Sirp

vt siit

Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

Youtube’is on videod, kus Hollywoodi näitlejad vastavad küsimustele, mida on nende kohta Googleʼis kõige rohkem küsitud. Nt kas see või too on vallaline või mis rahvusest ta on jne. Šoti näitleja David Tennant vastas küsimusele, kas ta on vegan – küsimus, millega paljud kuulsused kokku puutuvad –, et ei ole, aga on iga päevaga järjest rohkem vegetaar. See on siis selline nii-öelda taimetoitlane, kes sööb midagi loomset ikka ka, nt mune vms.

Just see vastus, õigemini küll iga sedalaadi vastus, on loomaõiguslaste kõige suurem saavutus lõppeval, algaval või mis tahes aastal. Tavapärasem oleks muidugi reastada iga aasta lõpul seadusemuudatused, kollektiivsed loobumised või muud riiklikud ja kohalikul tasandil tehtud otsused loomade heaks ja eks seda tehakse niikuinii; igal järjepidevalt tegutseval organisatsioonil on tark reastada saavutused, mis on vähegi ühingu tegevusega seotud ja seda nii liikmete ja vabatahtlike motiveerimiseks, toetajatele ettenäitamiseks kui ka iseendale – midagi muutus ja see on selgelt kirjeldatav ja mõõdetav.

Karusloomafarmide keelustamine

Loomaõiguslik liikumine on globaalne ja sestap ei ole päris õige ja võimalik välja tuua Eesti loomaõiguslikke saavutusi kas või lõppeval aastal, seda enam et organisatsioone, mida võib loomaõiguslikeks pidada, on ainult kaks, Eesti Vegan Selts ja Loomus. Pean silmas neid ühinguid, mille tegutsemise tõukepinnaks on teadmine, et inimestel ei ole õigust loomi üldse mingil viisil ekspluateerida.

Ükski loomade õigusi parandav või kehtestav ühiskondlik otsus ei sünni või ei kinnistu ühes riigis üksikult, vaid sellele eelneb aastatepikkune rohkem või vähem organiseeritud kampaania. Eestis näiteks on lootust, et veel käesoleval aastal keelustatakse karusloomafarmid, sest vastav eelnõu läks riigikogus teisele lugemisele. Suures saalis on teemat arutatud varemgi, aga esimesest lugemisest kaugemale ei ole eelnõu jõudnud. Võib-olla seda siis peakski 2020. aasta suurimaks saavutuseks pidama, ehkki eestikeelsed vastavad loosungid „Karusnahavaba Eesti!“ ja „Surnud loom ei kaunista“ saavad tänavu novembris juba 14 aastat vanaks. Või peaks ütlema: ainult neliteist aastat vanaks, sest Holland üritas seda ettevõtlusala keelustada üle 20 aasta. Eesti ühiskond jõudis loomaõiguslastele järele 14 aastaga.

Ainuke võimalus midagi põhjapanevalt muuta ongi inimeste infoväli teemast nii tiineks muuta, et enam seda ignoreerida ei saa. Ilmselt on igaühel ühele või teisele poole kalduv arvamus selle kohta, kas karusloomi tohib farmides pidada või mitte. Viimane uuring ütleb, et 75% Eesti inimestest on keelustamise poolt.

Rohkesti Euroopa riike on karusloomafarmid juba meist varem keelustanud.* Käesoleva aasta jooksul Iirimaa ja Prantsusmaa. Nemad jõudsid meist ette, aga näiteks metsloomade tsirkuses kasutamise keeld on Eestis juba paar aastat vana, Leedu jõudis selleni alles tänavu. Karusnahateema on muidugi rohkem kõlapinda leidnud, erakordselt palju moeloojaid on kõvahäälselt karusnaha kasutamisest loobunud, Eestis on karusnahavabad (Fur Free Retailer) juba 50 moeloojat. Iisrael läks veel kaugemale ja on keelustamas (küll väikeste eranditega) karusnahkadega kauplemist.

Taimse toidu poole

Päris palju on neid tegevusi, mida on raske saavutuseks nimetada, sest liiga palju infot kogu protsessist ei ole paberil, vaid inimeste mõtetes. Kuidas saakski tõestada, et nt vibujahi lubamist takistasid just loomade eestkostjad. Selle kõrvale võib näiteks tuua liiga suurejoonelised projektid nagu rahvaalgatus „AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks“. Loomapäästegrupi algatusel on muidugi õilis eesmärk, aga muuta soovitakse nii palju (ja loomade seisukohalt muidugi jälle nii vähe) korraga, et sellest ei näri end läbi ükski riigikogu komisjon.

Hoopis teistsuguseid teid pidi kui rahvaalgatused ja seadusloome, on loomaõigused edenemas inimkonna liikumisel taimse toidu suunal. (Kujutan ette, mis nägu läheb Peeter Ernits, kui ta seda lauset lugema peaks – tema nimelt arvab, et ka inimeste toidueelistusi hakkab riigikogu hääletama.) Beyond Meati aktsia teeb võidukäiku, isegi Tere tõi poodi kaerapiima ja inimese tervise peale mõeldes on Tervise Arengu Instituut läbi viinud kampaania „Söö rohkem taimetoitu“. Muidugi ei ole siin niivõrd tegu loomaõigustega kui juba mainitud terviseküsimuse ja ka keskkonnakahjude vähendamisega. Sama keskkonna, kus inimene elab. Kuna kliimamuutuste suurimaid põhjustajaid on loomatööstus, siis puudutab sündiv keskkonnakahju meid kõiki, seega siinkohal on tegu peamiselt enesekaitsega, mitte loomade õiguste tagamisega.

2020. aasta saavutuste hulka võib äraspidisel moel lugeda ju ka selle, et aina rohkem teadvustame pandeemiate ja loomatööstuse seost. Sellega läheb teatud määral vastuollu ja jääb ajale jalgu üleeuroopaline kampaania EndtheCageAge, mis kogus 1,5 miljoni kodaniku allkirja, nõudes puuride kasutamise lõpetamist loomatööstuses, mis võib-olla tundlike elusolendite lühikest ja piinarikast elu mõnevõrra leevendaks.

Jutu alguses toodud Tennanti näitest ei tohi valesti aru saada – loomaõigustega pole sellel ju lähemal vaatlusel midagi pistmist ja sestap ei peaks loomaõigusi kaitstes pehmeks muutuma. See, kellel on loomade kannatuste suhtes silmad lahti, s.t need, kes tõesti teavad, mismoodi loomad kannatavad, ei tohiks oma seisukohti ühiskonnale sobivamaks vormida. See ei aita. Adressaadini jõudes on sõnum mingil määral niikuinii muutunud. Loomade elu teeb paremaks see, kui kriitiline mass inimesi mõtleb loomadele ja muudab vastavalt teadmistele omaenda tarbimist ja valikuid.

* https://www.furfreealliance.com/fur-bans/

 

Kelle eest me seisame?

See nupp ilmus käesoleva aasta Taimetoidumessi ajalehes.

Aasta tagasi, novembri alguses, ilmus uudis*, et kuninganna Elisabeth II on hakanud kasutama loomade seljast võetu asemel kunstkarusnahka ja samas uudises esitati ka ootuspärane küsimus, et kas järgmiseks vahetatakse kunstmaterjali vastu ka Briti kaardiväe karunahast mütsid.
Eesti loomaõiguslased tegelesid selle teemaga 14 aastat tagasi, 2006. aasta oktoobris, siis kui pidi toimuma esimene karusloomakasvanduste vastane meeleavaldus, millele luba ei antudki. Tänu algatajate pressiteatele korjas meedia värske teema õnneks üles ja nii toimuski esimene loomaõiguslik meeleavaldus avalik-õigusliku ringhäälingu otse-eetris. Muidugi ei olnud see kauge probleem kõigile mõistetav; aga just selle koha peale oli globaalne loomaõiguslik liikumine parajasti jõudnud ja eesti aktivistidel tuli ree peale hüpata.
Vaid kuu hiljem marssisid Tallinna vanalinnas sadakond aktivist Eestist ja Soomest, kellest viimaste kerge aktsendiga, aga valjult hüütud “Surnud loom ei kaunista!” jäi osalejatele ilmselt kauaks meelde. Nagu ka kogu sündmus; karusnahaäride lukustatud uksed, rusikatega vehkiv abipolitseinik, korrarikkumise eest saadud trahv ja ikkagi ka lootus, et midagi hakkab muutuma.
Ühiskond muutub aeglaselt inimesegi jaoks, seega ei saa oodata kiireid muutusi ühiskonnast seni välja arvatud teistele liikidele, kelle kannatused on meie omadega sarnased kui mitte suuremad. Sellegipoolest oleks võinud mõni muutus kiiremini toimuda. Praegu 14le aastale tagasi vaadates
tundub, et metsloomade tsirkuste keelustamine, organisatsioonide ja kogu veganmaailmavaate areng, rääkimata karusloomakasvanduste keelustamisest, oleks võinud juhtuda palju varem ja ilma
nii palju kordi peaga vastu seina jooksmata.
Sellegipoolest ei ole peaaegu, et võimalik võrrelda loomaõiguste teadvustamise taset tollal ja nüüd. Kui 14 aastat tagasi alustasid liikumist kolm südametunnistusega inimest, siis julgen arvata, et tänaseks on veganeid ja loomaõiguslasi olemas just parasjagu nii suur kriitiline mass ja alanud on nn imbumis- või infiltreerumisperiood. Igaühel on mõni tuttav loomaõiguslane ja/või vegan, igas koosluses võiks olla keegi, kes tunneb loomi ja teab, mida nende heaks saab ära teha ja igaüks teab,
et loomaõigused on osa sotsiaalsest õiglusest, et loomade eest seistes seisame keskkonna, maailma ja kõikide inimeste eest.

https://www.scmp.com/magazines/style/celebrity/article/3036577/queen-elizabeth-has-switched-fake-fur-will-buckingham

Inimkond avastab loomkonda

See väike raamatututvustus ilmus 30. oktoobri Sirbi tagakaanel.

Ingrid Newkirk, Gene Stone, Loomkond. Tõlkinud Elina Adamson, toimetanud Marin Vinkel. Tänapäev, 2020. 344 lk.

Lõppenud suvel ilmus eesti keeles üks esmatähtis raamat – tõlge värskelt, käesoleva aasta alguses välja antud raamatust „Animalkind“ – „Loomkond“, mille on kirjutanud ja kokku pannud PETA* juht Ingrid Newkirk ja veganist kirjanik ning aktivist Gene Stone.

Raamatu alapealkiri „Targad ja lahked loomad ja kuidas nende vastu hea olla“ annab sisust natuke aimu. Tegemist on loomaõiguste aabitsaga, kus kirjeldatakse, millised on loomad, mispoolest nad inimesest erinevad ja kuidas neid ei saa inimesega võrrelda (antopomorfism); kuidas inimene loomi kasutab, kui suuri kannatusi see neile valmistab, kuidas suhtumine on ajas muutunud ja just praegu muutumas, ja tänu kellele on muutumas. Loomset toitu süüakse vähem – suundumus süveneb aeglaselt tõusvas joones –, loomsetele materjalidele otsitakse alternatiive, loobutakse kulukatest ja tihtipeale mõttetutest loomkatsetest, eriti kosmeetikatööstuses, aga ka ravimite tootmises. Suures osas raamatust kirjeldatakse, mida saab ise teha, et loomi vähem ekspluateeritaks. Kes ei ole midagi loomade kannatustest ja loomaõigustest lugenud, siis lugege just seda raamatut, aga ega see kerge lugemine ei ole: kõrvuti kirjeldustega loomade imelistest omadustest ja võimetest on kirjas neile põhjustatud kannatused laborites, põllumajanduses, filmimaailmas, rõivatööstuses jm.

Kritiseerijad on aabitsale ette heitnud vähest faktipõhisust, liigset moraliseerimist ja esituslaadi kuivust. Tõepoolest, mõnes kohas on kirjutajate tülpimus mõttekaaslasele tajutav, kindlasti on nood kaks suuremat osa loetletud faktidest aastakümneid tüdimuseni korranud. Ja moraliseerimist on loomaõiguslastele alati ette heidetud, midagi peab ju ette heitma neile, kes räägivad ja kirjutavad näiteks sellest, miks eluslahkamine pole seda väärt ja miks. Veelgi enam – lugejale võib koita, et temagi peab oma elus ümber hindama suhtumise loomadesse, hoiakud, tarbimisharjumusedki. Mis puudutab faktipõhisust, siis tundub, et linke on raamatus selguse mõttes tõesti vähem kui mõne etoloogi omas, aga faktid sellest ei muutu. PETA-le omaselt on mõni tõik küll kirja panemata jäetud, näiteks loetakse üles kõik moekunsti suurnimed, kes on viimasel paaril aastal karusnahast ametlikult loobunud, aga jäetakse ütlemata, mis organisatsioon selle taga on – Fur Free Alliance (Karusnahavaba Liit) –, aga võib-olla polegi see lugejale kuigi tähtis.

Raamatu tagaküljel seisab, et viimastel aastakümnetel on tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaltid on loomad – inimkonna kõrval ei elutse loomastik, vaid loomkond. Inimene teab ju ammu, et linnud lendavad, nahkhiired navigeerivad, vaalad laulavad ja kalad tunnevad valu, aga hoiakud püsivad visalt.

* PETA – People for Ethical Treatment of Animals, mittetulundusorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest

KADRI TAPERSON

Ärge seda kodus järele tehke

Tänane jutt on kirja pandud sõbra õhutusel ja ei täida vist patroonidele  (https://www.patreon.com/kadritaperson?fan_landing=true) antud lubadust kirjutada blogis loomade õigustest. Aga ajaga kaasas käiv aktivist peaks niikuinii mõtlema ja kirjutama sotsiaalsest õigusest laiemalt, mitte ainult teiste liikide omast, ja aktivist omakorda peab ellu jääma ja vastu pidama. Ja tänu sellele õigustusele ei vea ma ehk kedagi alt.

Poolteist aastat tagasi olin omadega nii läbi, et jäin päriselt koju. Ma ei kirjelda erinevates faasides kulgevat depressiooni, läbipõlemist ja kroonilist haigust, sest see oleks igav ja masendav ja sellistest kirjeldustest võib ka asjatundmatuid järeldusi teha – kõik need kehvad seisundid kulgevad igal inimesel individuaalselt ja erinevat moodi.  Eks need nimetused on muidugi heaoluühiskonnale omased – kes see vanasti ikka vaatas kui läbipõlenud oled, peaasi, et elus.

Umbes samal ajal alustatud blogi esimeses postituses kirjutasin muuhulgas nii:” … Kuidas saabki olla midagi olulisem kui just praegu vaevleb ebaloomulikes oludes nii palju loomi nagu ei kunagi varem inimkonna ajaloo vältel.” Kujutage ette igapäevast eksisteerimist sellise teadmisega. Pealegi – loomakaitse ei allu kuulsale seisukohale, et kui puhkad, siis ei juhtu ju tegelikult midagi halba. Või et – kujuta ette kõige hirmsamat asja, mis juhtub siis kui sa puhkusele lähed. Loomakaitsja teab, et need kõige hirmsamad asjad just juhtuvadki või vähemalt juhtub neid tunduvalt rohkem kui sa ei sekku.

Kui koju jäin, siis mitte sellepärast, et võtta nö vaheaasta ja teha midagi kasulikku. Nii nagu võiksid võtta nt õpetajad, mitmete (eriti abistavate) ametite pidajad, et end siis täiendada ja maailmas ringi vaadata. Või need, kes pikema puhkuse ajal loevad väärtkirjandust, remondivad maja või rajavad aia vms. Enne sellist kasutut puhkust on kasulik vabaneda sellistest uskumustest nagu – viiekümnestele see ei sobi, naised nii ei tee või et see ei ole täiskasvanulik. Kõik kolm on niikuinii suuresti sotsiaalsed konstruktsioonid ja neid ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Ma nimelt ei teinud mitte midagi. Ei kasutanud seda aastat üldse asjalikult. Õnneks olin õppinud silmi kinni pigistama koristamata maja ja võssakasvanud aia suhtes.  Ma lihtsalt vedelesin, sarivaatasin kõike võimalikku kuni Netflix tühjaks sai  ja internet otsa lõppes. Õppisin vara magama minema ja magan siiani vähemalt üheksa tundi, tagasivaadates tundub, et ma olin 18 ja 48 eluaasta vahel peamiselt ärkvel. Kirjutasin liste sellest, mis mulle meeldib ja mida ma sünnipäevaks tahaksin ja mis mind igas päevas rõõmustab. Selliseid positiivseid naiivseid nimekirju. Tõsisemaid muidugi ka, et kuidas võiks päevakava olla, et kõigega hakkama saada ja mida peaks oma tervise heaks tegema. Sõin nii palju kui tahtsin ja millal tahtsin ja õppisin suuremas kaalus olema. Sain aru, et mõned ravimid mõjuvad aastatega, mitte nädalatega. Ja teada, et tasakaalus olemine on ikkagi võimalik. (Mitte et ma neid asju varem üldse teha ei oleks osanud, aga tegin neid hirmsa süümekaga.)

Pealkirjas sisaldub hoiatus järgneva eest. Nimelt võtsin ma suurematsorti laenu selleks, et saaksin aasta aega vedeleda. Ja seda ma kellelgi järgi teha ei soovitagi. Parem oleks omada seljatagust või sääste või vähemalt mitte kuskile juba eelnevalt võlgu olla. Minul ei jäänud lihtsalt muud üle, sest ma ei funktsioneerinud enam üldse. Üks sõber pahandas tagantjärgi, et kuidas nii ikka saab; kui inimene on omadega läbi, siis peab riik aitama. Ma arvan, et tegelikult ei pea – riik ei ole ju minu eest valikuid teinud. Kes käskis loomakaitsjaks hakata?

Aasta jooksul kasvatasin juured alla. Kõlab võibolla halvasti, aga isegi üleilmne pandeemia tuli sobival ajal. Kassidele mu kodusolemine väga meeldis. Minule hakkasid jälle inimesed meeldima ehkki ma ei näinud neid just väga tihti. Sain aru, et aastaajad vahelduvad, õhk lõhnab ja merevesi ongi päriselt soolane. Lugesin rõõmuga, et perfektsionism, mille all ma küll õnneks kunagi kannatanud ei ole,  on ebakindluse tunnus. Inimelu absurdus hakkas jälle väljakannatatav tunduma ja sisenesin teise elupoolde teatud tasakaaluga. Stressitaluvus muidugi suuremaks ei läinud, aga mu keha õppis suurema stressiga kohe slow motioni peale minema, mis tähendab, et ma vedelen jälle ja ei saa mitte midagi asjalikku teha. Mingil hetkel muutusid kõik plaanid ja listid ebaoluliseks ja hakkasin elama nii nagu mulle meeldib, nt mul pole vaja käia päevas ilmtingimata 10 000 sammu, vaid teen need niikuinii ära kui elan nii nagu tahan.  Ühel hetkel hakkas universum üllatusi saatma ja jaksan need vastu võtta, nii head kui halvad.

Vormistamise küsimus

Kuna homme on jälle kord see tähtis päev, mil Riigikogu arutab karusloomafarmide keelustamise eelnõu ehk täpsemalt Loomakaitseseaduse ja Looduskaitseseaduse muutmist sellel teemal, siis googeldasin omaenda nime ja sõna karusloomafarmid. Vasteid oli palju, aga muidugi ainult väike osa neist, mis tegelikult kirjutatud ja räägitud.

Piinlik on. Ma ei ole tahtnud mõelda kuipalju on kulutatud keelustamisele aega ja raha. Aktivistide, loomakaitsjate, ametnike, ajakirjanike ja riigikogulaste aega on kulunud tuhandeid tunde, sest meeleavaldused karusloomade olukorra teadvustamiseks algasid juba 2006ndal aastal, esimene märgukiri läks Riigikogusse 2014. ja sellest peale on teema ringelnud ministeeriumides, komisjonides, suures saalis; sealt jälle välja hääletatud; natukese aja pärast on keegi uuesti eelnõu esitanud ja asi hakkab otsast peale.

Samal ajal on karusloomakasvandus Eestis praktiliselt välja surnud ja kogu Euroopas lõppemas. Võiks ju rahul olla ja mõelda, et kellel seda homset otsust ikka tarvis on. Aga on. Keelustamisega välistatakse võimalus, et keegi kasvõi jonnist uuesti metsloomi puurides pidama hakkab; ettevõtjatele antakse selge signaal, et tegemist on ebaeetilise tegevusalaga ja vormistatakse ka otsus, mis on tulevikuotsuste jaoks oluline: Eestis ei toeta ajale jalgu jäänud ebaeetilist ettevõtlust, loomade õigustega hakatakse meie ühiskonnas rohkem arvestama.

Hoolimata sellest, et ühiskond on keelustamiseks valmis, võib homne hääletamine jääda tavaliste poliitmängude jalgu – igaüks ju oma südametunnistuse järgi hääletada ei saa. Kui nii juhtub, siis on veelgi piinlikum; Eesti maine on langemas niikuinii, eelnõu saalist väljaviskamisega kinnitatakse sedagi, et kaasaegsest riigist pole mõtet üldse rääkida.

Aga kui keelustamine õnnestub, siis on põhjust rõõmustada, ehkki tegemist on ainult ammu tehtud otsuse vormistamisega. Ma nimelt usun sinisilmselt, et olulised otsused tehakse inimeste südames, mitte parlamendisaalides.

Ja kui keegi ikka veel ei tea, miks kogu teema nii tähtis on, siis teile valik linkidest allpool:

https://epl.delfi.ee/arvamus/kadri-taperson-karusloomafarmid-piinavad-loomi-ja-murgitavad-inimesi-keelake-need-ometi?id=85083251

https://arvamus.postimees.ee/6475794/kadri-taperson-kas-need-polegi-veel-keelustatud-voi

https://arvamus.postimees.ee/4004999/kadri-taperson-poliitiline-eksperiment-ehk-kui-paljud-loomad-veel-surema-peavad

Nuhtlusisend Foxy

On ikka loll tegu…

…ütles pea iga viimase nädala jooksul kohatud hiidlane, pidades muidugi silmas vallaametniku haamrilööki, mis võimendus nii sotsiaal- kui avalikus meedias enneolematu kiirusega mastaapidesse, mida ühe isendi juhtumi puhul pole ammu juhtunud. Haldusjuht tappis noore rebase, kes oli poodi jooksnud, toppis kotti ja mattis maha rikkudes sellega mitut seadust, aga eelkõige kehtivaid moraalinorme.

Avalik lintšimine Kärdla keskväljakul

Arvatavasti ei oleks kuus-seitse aastat tagasi sellest teost veel suuremat välja tehtud; iga päevaleht ei oleks sellest kirjutanud, maainimesed oleks naerdagi saanud ja väike rebane oleks varsti unustatud. Inimühiskond on nimelt sellesse arengufaasi jõudnud, kus selliseid koledaid tegusid enam ei tehta. Eestiski on loomateema jõudsalt ühiskondlikesse aruteludesse jõudnud ja sestap oskab igaüks kaasa rääkida. Alati mitte just õnnestunult. Nimelt on vallaametniku hukkamõistmisel väga ebaselge eetiline taust. Kas on ikka õige hukka mõista ja siis ise koju kotletti sööma minna ja kas tapamajas võib looma tappa, aga spordipoe jalgrattaparandusruumis ei tohi? Seadus ütleb, et avalikus ruumis ei või ja loomale tuleb võimalikult vähe kannatusi põhjustada, pealegi on metslooma tapmiseks vaja Keskkonnaameti luba jne. Loomakaitsekultuur ütleb, et tappa ei tohi kui loom ei piinle. Igal juhul ei ole õige sellepärast üht inimest sõimata viisil, mis avalikku lintšimist meenutab ja sellise hoo sisse saab, et järjest piinlikum on kas või hiiumaalaste kommentaare lugeda.

30 inimest ja üks rebane

Märkimisväärse mainekahju saanud Hiiumaa vald kutsus tänu väikesele rebasele kokku ümarlaua, kuhu kogunes pea 30 asjaosalist – vallast ja osavaldadest, Keskkonnainspektsioonist, Politseist, Veterinaar- ja Toiduametist, Päästeametist, Keskkonnaametist, Jahimeeste Seltsist ja erinevatest loomakaitseorganisatsioonidest. Peamiseks küsimuseks kujunes see, et mida oleks pidanud rebasega tegema ja mida teha järgmisel korral kui rebane või mõni muu loom on vaja linnast minema ajada.

Linnaloom vs metsloom

Eestis teeb seadusandlus vahet metsloomal ja lemmikloomal ja põllumajandusloomal. Linnalooma mõistet seadustes ei kohta. Ometi on just linnaloomadest saamas uus normaalsus. Liivi Plumeri nimi tasub loomakaitsjatel meelde jätta. Tema on KKI peainspektor, kes on muuhulgas linnaloomi ja eriti rebaseid uurinud ja oskab sellest värskelt ja kaasaegselt rääkida. Rebasele sobivat inimese lähedus ja Kärdla rebane oli justnimelt linnaloom, mida näitaks seegi, et ta otsustas oma pojad linnas ilmale tuua. Paljudes Euroopa linnades elavad linnaloomad – rebased, mägrad, siilid, varestest rääkimata.

Kui inimene uue normaalsusega ei lepi, ei jää tal muud üle kui üritada loomi eemale peletada. Õunad võiks puu alt ära korjata, kassikausse mitte õue jätta ja üritada rebaseid eemale hirmutada Julgen arvata, et seda nõu palju kuulda ei võeta. Inimesele on tegelikult aitamine loomuomane ja see ümarlauas kuuldud soovitus tuletas meelde omalajal korduvalt kuuldud keeldu nt kolooniakasse mitte sööta? Kuidas siis nii, jätame loomad nälga ja see ongi lahendus?

Mida oleks pidanud tegema?

Noore rebase linnast minematoimetamine ei ole niisama lihtne. Lihtsustatult öelduna peavad vallaametnikud tegema seda, mida rahvas tahab. Kui kodanike kurtmine liiga valjuks läheb, tuleb midagi ette võtta. Ja kuna neid inimesi jätkub, kes rebaseid ja muid loomi kardavad, hakkasid vallaametnikud otsima vastust küsimusele, kuidas loomast võimalikult seaduslikult ja puhta südametunnistusega lahti saada. Sündmuste kirjeldust kuulates jääb mulje, et kuskil tehti viga või mitu juba enne haamrilööki. Ükski ametkond ei olevat vastanud selgelt küsimusele, mida teha. Kes tõestab, et linnaloom saab metsas hakkama? Kes oskab öelda, kas loom on haige või ei ole? Juhul kui tegemist oleks näiteks rängalt vigastatud liiklusõnnetusse sattunud loomaga, siis oleks lahendus olnud kahetsusväärselt lihtsam. Ehkki metslooma hukkamiseks on vaja Keskkonnaameti luba, on ilma loata halastustapmist teinud nii jahimehed, loomakaitsjad kui ka politseinikud.

Organisatsioonid

Eestis on koos kassiabiühingutega mituteist loomakaitseorganisatsiooni. Ühelgi neist ei ole piisavalt jõudu ega ka kohustust juhtumitesse sekkuda. Nõu küsida võib kindlasti ja sama kindlasti võib saada ka erinevat nõu, sest organisatsioonide maailmavaated ja eesmärgid päriselt ei kattu. Ümarlaual viibinud organisatsioonidest ütles Metsloomaühing, et neil ei ole piisavalt ressurssi alati metsloomi aidata, Loomade Päästegrupil pole Hiiumaal vabatahtlikke, Eesti Loomakaitse Selts ei jõua kõikide nende infotelefonile saabuvate juhtumitega tegeleda ja Loomus tegeleb lobitööga, poliitikakujundamise, teavituskampaaniate ja muu sellisega. Ühtset riigi poolt rahastatud loomakaitse infotelefoni Eestis ei ole ehkki selle vajadusest on palju räägitud. Volikogu esimees oleks võinud sellegipoolest iroonilise nalja tegemata jätta kui selgus, et konkreetset looma minematoimetamise abi saaks õigete lubade olemasolul pakkuda ainult Jahimeeste Selts ja sedagi hea hinna eest.

Medi

Foxy (võibolla oli tal hoopis teine nimi) lugu tuletab meelde inimese lohakuse tõttu Narva jõkke uppunud elevanti Medi, kellest sai kiiresti märter ja tänu kellele loomakaitsjad aastaid hiljem metsloomade tsirkuses kasutamise keelu saavutasid. Jääb üle ainult loota, et Foxy juhtum toob ka mõne suurema muutuse kaasa, aga kindlasti väga aeglaselt. Veel ei ole selge, mis see võiks olla peale Hiiumaa valla uue koostatava regulatsiooni, et kuidas metsloomi linnaruumis kohelda. Võibolla on see paranev koostöö ametkondade vahel, võibolla mõni uus määrus või vähemalt koolitus, ühiskondlik arutelu on elavnenud. Nagu märtrid ennegi, ei valinud Foxy oma saatust ise, tema oleks edasi eldada tahtnud ja kartis seal spordipoe nurgas kindlasti kohutavalt.

Nuhtlusisend…

…on jahinduses ja keskkonnapoliitikas kasutatav termin loomaliigi esindaja kohta, kes käitub teistest liigikaaslastest erinevalt ja kahjustab inimest ja tema vara märkimisväärselt rohkem kui teised tema liigist. Nuhtlusisendi puhul ei olegi kunagi head lahendust. Metsloomade varjupaiku meil ju sisuliselt ei olegi ehkki kuuldavasti teeb Keskkonnaamet Imeloomade Seltsiga koostööd, aga sellest kindlasti ei piisa. Linna jätta ei saa, sest inimesed nurisevad; metsa viia ei saa, sest tuleb koju (linna) tagasi või hukkub. Foxyt peeti nuhtlusisendiks sellepärast, et ta elas Kärdla keskväljakul ja talle meeldis poest ilma rahata maasikaid ja torti võtta.

Foto: Heimar Kuuskler

Linke samal teemal artiklitele:

https://ekspress.delfi.ee/persoon/rebasekutsika-tapnud-vallatootaja-raagib-sudamelt-ara-see-oli-puhas-enesekaitse?id=90910473

https://lemmikloom.delfi.ee/loomad/fotod-hiidlased-leinavad-haamrilookidega-tapetud-rebasekutsikat?id=90854929

https://www.postimees.ee/7048990/keskkonnaminister-kokk-rebasepoja-hukkamine-on-lubamatu

https://leht.postimees.ee/7048845/rebasetapja-suhtes-alustati-menetlust

https://www.ohtuleht.ee/1010311/hiiumaa-vallaametnik-tappis-haamriga-vaikese-rebasekutsika

Vana

Foto on tehtud hetk pärast seda kui Vana autosse istus. Tark vana koer sai aru, et midagi on muutumas, kuskile hakatakse minema ja meie oleme inimesed, kellele ta korda läheb.

See pilt on  2004st või 2005st aastast, enne seda kui minust maailmavaatelt ja igapäevase tegevuse järgi loomakaitsja sai. Meil Kuuli talus elas enne kümme aastat kestnud varjupaigaaega, kümmekond last või õigemini noort ja polegi väga oluline, miks just. Üks põhjus oli  see, et üks lastest teistega suhtlema õpiks; teine see, et talus elavate abivajavate loomade eest oleks rohkem hoolitsejaid jne. “Kui keegi küsib, siis ütle, et me lihtsalt tulime”, soovitas üks poiss ja tegelikult see umbes nii oligi.

Ühel päeval sõitsime presentkatusega autoga, kuhu mahtus kindlasti rohkem inimesi kui tohtis, Tallinnasse. Pildilt näeb, et justkui mina oleks roolis olnud, aga see ei saa kuidagi võimalik olla. Või mine tea. Igatahes läksime varjupaika, mis tegutses Laagris ja mida enam õnneks ei ole. Õnneks sellepärast, et varjupaik oli päris kehvas seisus, Varjupaikade MTÜ oli veel loomata ja loomakaitse Eestis alles alustas, kui mitte arvestada 90ndatel tegutsenud organisatsiooni, mis tervikuna läbi põles. Laagris aitasid loomi mõned Soome loomakaitsjad, kes nüüdseks on oma tegevuse suunanud nt Rumeeniasse ja muudesse sellistesse riikidesse, kus tänavakoerad ja varjupaikades teadlik surnuksnäljutamine on tänagi reaalsus.

Üks nöörijupiga räämas kuudi külge seotud koer tundus eriti apaatne. Vana, väsinud ja kindlasti haige, pilk silmades kustunud. Ta ei reageerinud ühelegi hääletoonile, keeldus igasugusest kontaktist. Katariina (Pelastetaan koirat), kes varjupaigas vabatahtlikuna tegutses, ütles, et see koer on seal kõige kauem olnud, ilmselt ka kõige vanem ja üks nendest, kes on täiesti lootuse kaotanud – temast enam asja ei saa. “Tema võtame!”, ütles üks meie tüdrukutest ja nii tegimegi.

Foto on tehtud hetk pärast seda kui Vana autosse istus. Tark vana koer sai aru, et midagi on muutumas, kuskile hakatakse minema ja meie oleme inimesed, kellele ta korda läheb. Kõlab võltsilt, aga nägime oma silmaga, kuidas elu temasse sekunditega tagasi voolas.

Vana võttis Hiiumaal elades kõigest viimast, sõi palju, näris välisukse ja palju muid asju katki, uudishimutses kõikide tegevuste juures, üritas teiste loomade sõpradeks saada ja sai ka, ajas kassid pööningule, kaevas peenraid, jooksis hobustega võidu ja sai kogemamata kabjahoobi, käis karjääris ujumas ja tegi kõik teised märjaks, sest ta ei osanud korralikult vette hüpata jne jne. Selgus, et ta oli väga rõõmus, sõbralik, uudishimulik ja naljakas vana koer.

Kõik see kestis kaks nädalat, sest peale seda Vana suri. Õnneks ei vaevelnud vana koer kaua; tean seda sellepärast, et ta oli tollel ööl minu voodi ees ruudulise teki peal ja katsusin talle võimalikult palju toeks olla. Ilmselt oli tal peale kõikvõimalike ravimata põletike ja liigeseprobleemide tõenäoliselt mingisugune sisemine kasvaja, aga ega me seda enam peale surma kindlaks tegema ei hakanud. Ta on maetud siia lähedale metsa alla, märgistamata hauda ja selle koha peal õitsevad just praegu karikakrad.

Vana õpetas mulle muuhulgas ja teiste hulgas, et iga loom vajab võimalust ja ka kõige õnnetumas olukorras elukad võivad heasse keskkonda sattudes väga paljudest asjadest rõõmu tunda, isegi kui nende aeg on lõppemas. Sellepärast ei meeldi mulle ja ka teistele loomakaitsjatele eriti koerte paaritamine, tõugude aretamine, streiliseerimata kassid jne. Niikaua kui on olemas abivajavaid loomi, ketispeetavaid koeri, ravimata kasside kolooniaid, korteris passivaid üksikuid lemmikuid (nn põllumajandusloomadest ei hakka ma praegu üldse rääkima) jne; ei tohiks neid juurde tekkida lasta. Inimene vastutab.

Kadri (2)

Kaastundeväsimusest ja olematust haigusest

Vahepeal on hea vait olla ja lihtsalt mõelda, mis edasi saab, mitte justnagu kohustuslikus korras kirjutada. Olen blogi 12le toetajale lubanud kirjutada ühest ja teisest ja loomaõiguslikku teemat siinsamas üleval hoida, aga vahepeal on hea vait olla.

Selle vahepealse aja jooksul läksin üle hulga aja tööle. 13 aastat loomakaitseorganisatsioonides ise endale palka leida ei olnud lihtne ja tahtsin lihtsamat elu. Sestap töötan nüüd uues loodavas kinnises lasteasutuses, mis ei ole tegelikult kinnine, sotsiaalpedagoogi ja kasvatajana. Sellel tööl on loomakaitsevaldkonnaga palju ühist ja teen sellest ilmselt tulevikus rohkem juttu.

Abistava elukutse valdkondades tegutsejatel on tarvis ühesuguseid isiksuseomadusi, mida ei ole raske ära arvata. Kuna loomakaitse on ajalooliselt suhteliselt uus valdkond, siis seda tavaliselt abistavate elukutsete alla ei liigitata. Ja mitte ainult sellepärast. Kuidas ikka panna samale pulgale need, kes kaitsevad lapsi ja neid, kes kaitsevad loomi? Või aitavad, ravivad, päästavad, valvavad, kaitsevad õigusi?

Peale ühiste vajalike isiksuseomaduste on ühine muidugi seegi, et abivajavate isikute elumuster on sarnane. Baasvajadustest ilmajäämine, väärkohtlemine, mõistmatus, psüühikahäired ja haigused jne. Sarnane on ka see, et nii looma- kui inimesekaitsjad võivad kannatada sekundaarse posttraumaatilise stressihäire all. Seesama PTSD või PTSH, mis on sõjaskäinutel, suure trauma üle elanud inimestel jne. Sekundaarse trauma tunnused on üldjoontes tuttavad ilmselt kõigile abistava valdkonna inimestele – Aja- ja energiapuudus iseenda jaoks (aga teistele veel jagub); suhete rikkumine lähedastega; sotsiaalne isolatsioon või selle võimalusel eelistamine; suurenenud tundlikkus julmuse suhtes; küünilisus; lootusetus; unehäired. Sekundaarset posttraumaatilist stressi võib kirjeldada ka sõnaga – kaastundeväsimus. Tean, et paljud loomakaitsjad ei suuda enam ammu avada ühtegi loomi puudutavat videot või vaadata pilti, tihtipeale ka rõõmsaid mitte, sest see tuletab meelde neid tuhandeid, keda mitte kunagi aidata ei saa. Ja mitte lihtsalt ei tuleta meelde vaid käivitab kehas stressihormooni – mina näiteks hakkan kiiremini hingama isegi siis kui sotsiaalmeedia infovoos mõni väärkohtlemispilt või -pealkiri ainult mööda libiseb.

Kui inimesega seotud abistavate elukutsete valdkonnas on juba natuke paremini (kaugeltki mitte piisavalt) korraldatud supervisioon ja kõik muud toetavad tegevused võrreldes näiteks 90ndatega, siis loomakaitses see muidugi nii veel ei ole ja läbipõlemist, väsimust ja haigeksjäämist juhtub liiga tihti. Sekundaarse traumaga tuleb tegelikult sihipäraselt tööd teha ja kui professionaalset abi iseendale napib, peaks vähemalt kolleegidega häid suhteid hoidma, üksteist kuulama ja toetama.

Lasteasutuses keeruliste lugudega noortega töötades ootab ees veel üks loomakaitsega ja üldse looduskaitse- ja kliimasoojenemisega seotud teema. Järjest rohkem tuleb ette, et ärevus, depressioon, enesevigastamised ja ka suitsiidimõtted on seotud selle valuga, mis noorel inimesel seoses maailmas toimuvaga on. See valu on tuttav ka läbipõlenud loomaõiguslastele ja eetilistele veganitele, vanusest hoolimata.

Ehedast maailmavalust mööda vaadata ei saa, see on päriselt olemas ja segab elamist. Kriitiliste loomauuringutega tegelev teadur Merceri ülikoolist – Vasile Stanescu ütleb, et kõik aktivistid tegelevad sellega, et mitte iga minut leinata ja et selles seisundis inimesi ei saa tegelikult ravida – tuleb ravida probleemi. Maailmavalus inimene vajab muutust, suurt muutust või vähemalt lootust, et sellega, kuidas koheldakse tundlikke olendeid, toimub muutus kiiremini kui praegu. Stanescu tsiteerib Nobeli laureaati J-M Coetzeed, kes näeb vaeva, et inimestega normaalseid suhteid hoida. “Nad ju osalevad igapäevases kuritöös! Või olen mina hull? Ometigi esitavad needsamad inimesed iga päev tõendeid sellestsamast kuritööst – laipu /—/.”

Stanescu artiklis on tegelikult peamiselt juttu ortoreksia nervosast – haigusest, mille all kannatajad üritavad justkui liiga tervislikud olla, mida ei ole olemas ja mille mõtles välja üks inimene, kes veganlusest pigem oma mugavuse tõttu loobus ja oma otsusele ka põhjuse välja mõtles. Ehkki ortoreksiat ei ole mainitud üheski haiguste klassifikaatoris, on seda sellest hoolimata ka teaduskirjanduses tsiteeritud ja peab tunnistama, et ka mina ei teadnud, et tegu on väljamõeldisega, mitte teaduspõhise infoga. Ortoreksia väljamõtleja tahtis tegelikult veganlust justkui patologiseerida ja ega ta ei olnud esimene ega ka viimane mitte. Veganlus on maailmavaade ja liikumine, mis koos teiste rõhumisvastaste liikumistega taotleb vägivallatut maailma ja on mõistetav ja ka ainuvõimalik järjest rohkematele inimestele, sealhulgas ka väga noortele.

“The Personal Is Political: Orthorexia Nervosa, the Pathogenization of Veganism, and Grief as a Political Act” by Vasile Stanescu 2018, Animaladies (Bloomsbury) – artiklikogumik

 

VGKids Sticker Template
630,846,2,3

 

 

 

“We can all make a difference every day of our lives.” An interview with Debbie Vincent

I met Debbie couple of times during animal rights gatherings in different countries and remember her so well because she was always busy – selling T-shirts to support SHAC campaign, talking about her experiences as an activist and so on. She is one of these activists I learned a lot from and like others, I was shocked then in 2014 she was sentenced for 6 years for ‘conspiracy to blackmail’ for simply being involved in the campaign, with the trial showing absolutely no connection between her and any criminal acts. It was not possible to get an interview from her before today (and you can read from her answers why), so I wonder is it a first one after she is free (or almost free)?

debbiev1

You have been an animal rights activist for a long time. Why? There are so many other problems in the world. 

I first became aware of animal suffering about 30 years ago and initially went veggie back in the mid/late eighties. Though unfortunately, I didn’t make the full connection straight away and didn’t start campaigning for animal liberation as well as other social issues for a further couple of years. My eyes were opened up to the suffering, injustices and indifference that humankind wrought on the planet and it’s inhabitants. I had to act, to make others aware and help try and stop the suffering I witnessed. I wouldn’t say that I’m just an animal activist, as I’ve been involved and supported many other interconnecting social issues. But I have certainly concentrated my efforts more around animal liberation issues.

Please describe in what kind of campaigns you have been involved. 

I became vegan when I went to study at university in 1991. There I met other like-minded people and initially got involved in hunt sabbing, campaigning against animal experiments at the university and different environmental issues. I then got involved in other social issues across the spectrum and became aware of the intersectionality of all forms of oppression. This at a time when Sea Shepherd, Earth First! and other direct action campaigns where starting to grow in the UK and internationally. As well as campaigns against road building, genetic modification and anti-war.

Between 1993 and 2001, I continued to campaign against many issues, including the badger cull, hunting, live exports, animal circuses as well as doing voluntary animal rescue work and working at sanctuaries in the south-west. During the late 90s, I set up a local AR group and also helped set up a coalition group against the UK government’s continued killing of badgers and other wildlife. I was also involved in a community recycling/reclamation project and going on national protests, marches and other projects.

From 2001, I was travelling around the country helping out at various animal rescues, radical social projects, campaigns such as CAFT, SPEAK and SHAC as well as campaigning against peat extraction and other eco issues.

One of these campaigns was SHAC. Why do you think this campaign grew so fast to strong one and ended so hard for some activists?

In the mid nineties, there was large continuous protests against live exports in the UK and later, in the late nineties, there had been many successes with campaigning against and closing down vivisection breeders and animal suppliers by grass routes activism – Consort Beagles, Hillgrove Farm, Regal Rabbits, Shamrock Primate Farm and other smaller ones in the UK. Carrying on from those successes, a campaign against Huntingdon Life Sciences was restarted after a long campaign by local grassroots activists. The new campaign was called SHAC, for Stop Huntingdon Animal Cruelty. The campaign grew quickly following on from the progress of anti-vivisection campaigns around the UK and also a TV documentary made by Channel 4, called ‘It’s a Dog’s Life’ that was aired in 1997 and showed undercover footage of HLS lab technicians who abused and hit animals inside HLS. What followed was a lot of negative media attention and HLS’ customers and shares dropping too, so that was used to kick-start the new campaign by SHAC against HLS.

Activists continually protested outside the gates of the two HLS’ sites in the UK, over time this came more difficult due to injunctions. This was answered by an expansion into tactically targeting of the supply companies, customers and financial backers of HLS. With hundreds of small and multi-national companies dropping their involvement with HLS over time due to pressure from activists.

Because of the effectiveness of activists, undercover exposes and SHAC, HLS lost their bank account and insurance and the UK government stepped in to provide these, while big pharma companies and lobbyists put pressure on the UK government. While UK activists were being targeted with new laws to protect the vivisection industry, SHAC expanded into other countries and importantly, SHAC USA was born in 2002. But by 2004, repression of activists in the UK and USA was continued to be ramped up and six activists from SHAC USA were raided by armed police under new draconian laws and would later be imprisoned. Then in May 2007, hundreds of UK police were involved in raiding SHAC activists across the UK and some European countries too, this lead to arrests and imprisonments, with large prison sentences being dished out to some.

After the SHAC UK raids in May 2007, of which I was one of the 32 arrested and I was released with no further action. I started doing more SHAC protests around London and nationally. I was involved in helping organise many national marches as well as helping out at a local cat rescue where I was living.

Later, between 2010 and 2013, I was raided three times by the police and since then went to court and faced a sentence of six years for my perceived part I played in the SHAC UK campaign. Other activists were also raided and arrested in 2012 and 2013 as the UK government continued their repression and round up of activists.

Because of that you were in jail. Can you describe how you managed there? 
I’m lucky and privileged compared to so many, I’m not saying that to be stoic, it’s what I believe. All the love, friendship, support and solidarity I received while incarcerated helped carry me through what at times can only to explained as a badly thought out social experiment.

Prison is archaic, barbaric, counter-productive and dehumanising. It isolates people from their loved ones and their communities. Prison also adds to worsening mental health, heartache, fear, stress and the alienation through isolating incarceration. But there is also comradery, friendship and shared experiences to help people through.

Being in prison is a unique experience and differs with our individual circumstances, character, health, gender and which country or prison we are incarcerated in. Although being in prison is a crap situation to be in and I greatly missed all nature, my friends, of course my freedom and all those little things that make our lives fuller. But for me I know things could have been so much worst – I had a roof over my head, regular meals, water and comparative safety (more than countless millions of humans and trillions of animals) – all victims of speciesism, violent conflict, famine, corporate and government policies as well as environmental destruction, oppression and our indifference to all suffering caused in the world.

Though my body may have been incarcerated, I always had ultimate control over my heart, mind and soul. Sometimes, when we cannot control our circumstances, the only thing we do control is our reaction to those circumstances. This was a lot harder for many to cope with who had substance abuse and mental health issues. The time I was in prison I noticed an increase in the amount of warehousing of those with mental health issues, another example of the lack of financial support for social care services in this capitalist world.

I remember you wrote that you were studying gardening there. How was it? And can you use this knowledge these days?

Yes, I kept myself occupied with different activities when I could – gardening, gym, some yoga, reading and writing and later courses, including horticulture, fitness, animal care and art.

I’ve never been someone who enjoys formal education and academia, I didn’t do well at school and it was only later that I did some higher education, but I’m not a natural and have generally always preferred hands on, physical work to education.

Having said that, I realised it was important to keep my mind busy and enrolled in a few courses while incarcerated. When I was first in prison I did some gardening, a health and fitness course relating to being a gym instructor and also underwent training with The Samaritans, to become a prison listener, a voluntary role to give a compassionate ear to those less fortunate at times of need within the prison. At my second prison, Holloway, I was locked up 22+ hours a day with no access to education or activities for nearly five months. Then later when I moved to my last prison (and longest part of my sentence), I did a horticulture course and after that a correspondence diploma course in animal care (as I had always just picked up skills at rescues/sanctuaries over the years and didn’t have any formal qualifications) and also some basic art classes. So all in all, I tried to keep my mind busy which helped with the madness of prison life.

When I got released to a probation hostel in Reading, as well as my license conditions, I also had rules that I had to follow at the hostel, otherwise I could have been sent back to prison. I was allowed to volunteer for a homeless charity that used horticulture to support those with issues and try to connect them with nature and food production.

Once I left the hostel after eight months and found a place to live, I was allowed to get involved with two community not-for-profit eco/social projects. I helped repair donated bikes which were then given out to disadvantaged people – refugees, unemployed and those that couldn’t afford high public transport costs. And also helped collect ‘waste’ timber from building sites and individuals that was processed to be reused as reclaimed timber in the timber yard, or used to make reclaimed furniture or recycled into wood pulp, taking hundreds of tonnes of discarded wood which would have ended up on landfill sites.

Any work I undertook had to be prior approved and there were many types of work I could not be involved with because of my license conditions, including any campaigning or animal work.

It is very difficult to understand why you were not allowed to do so many things after you got out. I remember you were not allowed to use internet, not to be in social media, not to travel, not to communicate with other activists. How did you survive that? To be vegan is almost mainstream thing these days, it’s quite impossible not to communicate with them. 

Although my physical incarceration came to an end in April 2017, the punitive controls over part of my life continued until April 2020. In the UK, you do at least half your sentence in prison and the rest in the community with license conditions, under the supervision of probation and as was the case with me, the police too. These conditions leave you in limbo between being in prison and being ‘free’ – are generally unique to you – some of which are fairly standard, while others are tailored specifically as a means of control relating to your alleged crime.

For me that meant: I was transported from the prison by plain clothes police to the probation hostel (as apparently I wasn’t trusted to make the journey like the vast majority of people being released); while under supervision I had to be of good behaviour and not commit any offence; report to my supervisor (and while I was at the hostel sign in many times a day); not reside anywhere or stay over anywhere without prior approval; not to undertake any type of work without prior permission; not to travel outside the UK; only own and use one phone device (of which I have to give all the details of the phone); not to engage in any discussion or act to promote activism; not to contact any other SHAC defendants; not to associate with any person working for big pharma; provide all the details of any bank accounts; not to contact any prisoner or anyone on remand; not to contact any activist who may have a conviction (this was later to include anyone the police deemed to be unsuitable according to ‘police intelligence’); comply fully with my supervisor; not to access any computer without prior approval (and give all the details of any device used – which can, and was – inspected by the police at times; not to delete the internet history of any computer used and give all details prior to any journey for approval to travel in any vehicle (though I could use public transport).

And of course, probation and the police could amend any of these conditions at their whim (and did!) without any written amendments or transparency, or reason!

The UK penal system is supposedly a balance between societies’ need for ‘justice’ to be done, in some form of punishment, and the societies’ liberal compassion to give you a chance to try rebuilding your life. But there is no real support for political prisoners or many that are incarcerated, it’s just a process the state deem you do through, they have no understanding of the deeper issues or your personal circumstances and most prisoners are just splat back out into the community (sometimes just given a tent if they’re homeless!). Of course, as a political prisoner with me maintaining my innocence throughout the trial and prison sentence, it was just another excuse used against me by the authorities to control me further.[i]

But despite all this, I made the best of my circumstances.

Is this over now? Are you allowed to do all things, other citizens can? 🙂 And how to you feel about the fact that couple of weeks before you got free, your country went to lock down because of the virus?

I still have an ASBO (a behaviour order) for the next two years stopping me from having contact or campaigning against many companies involved in vivisection, including the rebranded HLS now Envigo and all their customers.

Yes, I didn’t really expect that I’d be swapping my license conditions for corona lock down ones..! And at this time that makes travelling, volunteering and campaigning almost impossible. And I’ll have to wait and see what happens as the corona restrictions are slowly lifted… Increasing prevalence of pandemics like corona virus should be a stark reminder that our assault on the natural world has consequences…

The UK Tory government has desecrated the health and social care services in this country the past decade or so and their whole initial approach of herd immunity was purely based on economics. They think that the old and poor are dispensable, as they don’t put much into the government coffers… So I’m not surprised that the UK has had many deaths, like many imperial countries and their arrogant capitalist thinking, they act too slowly while thinking about how things affect the economy rather than its citizens! The only silver lining is that we don’t have Trump in charge (sorry USA)!

I worry for the many with lack of healthcare and sanitation across the world during this present human-made crisis. How can there be such an imbalance and lack of respect to all things living. What future does our planet have when we treat so many of our own species so badly, what hope for animals, nature, the environment? And when will we finally learn that we can’t keep taking and abusing this planet without nature and inhabitants being affected by the pressures put on it?

During all your activist life, do you see that things have changed for the animals? If yes, what have changed?

There certainly is more public awareness of issues, with TV and internet, etc. Of course, things have changed, but certainly no way the speed or amount we wish for or when looking at the global course of things where animal abuse is growing. Capitalism is global and our struggle has to be global too, while not forgetting and pressing for each countries’ moral improvements over time. We have to put differences aside and do the absolute very best for those we seek to support and speak out for. There have been many changes to our own societies we try to influence over the decades and animal liberation is still a movement in its infancy.

In the UK, we have a ban on hunting and fur farming, on bear-baiting and cock fighting and everyone in the UK is supposedly an ‘animal lover’. But most ‘animal lovers’ continue to be complicit in the slaughter and consumption of those animals they profess to ‘love’. Individuals use ‘welfare’ and ‘conservation’ as language to complicity, to hide away from their oppression and carnism of other species. Apologists and welfarists do the animal kingdom a huge disservice, and do little to progress or change the status quo.

How to you see animal rights movement these days? I think it has changed a lot. And why there are not so many changes we hoped for? What went wrong?

Unfortunately, having been isolated from the movement for many years, it’s hard to gauge how things have changed more recently. Yes, there is more awareness of issues with the internet, etc. But there seems to be a growing disempowerment of individual humans because of the huge gulf between rich and poor and are we only focussing on the middle class privileged who have access to the internet and the financial flexibility to change? We need to get a majority of the human population from all cultures and backgrounds engaged in all the important pressing issues of the time and how they’re inter-connected. As the way we live and our actions affects others.

Trying to predict the future of the animal rights movement involves seeing what changes have occurred in overall public opinion or their actions regarding the moral status of animals in the world overall. This of course, is very different in developing countries compared to ours. There have been a lot of small changes in certain parts of the world, but we mustn’t forget the holistic global picture and be able to adapt our message for the best outcome.

Three huge realities confront the animal rights movement: (i) The expanding global human population and the continued rise of capitalism; (ii) The huge and expanding number of animals being used for humans on this planet; and (iii) The fact that the actual animal victims have no part in the liberation movement formed on their behalf and we can only guess what their needs are?

After all, we cannot confer rights onto other species. All living species over time (even humans) have been murdered, abused and oppressed (their ‘rights’ taken away by the oppressor). We need to change not only the hearts and minds of others to see the harm they cause, but we also need to change the language of oppression that belittles life into a mere commodity or an enemy, because of their differences to human beings. I certainly don’t have the answers and don’t want to point fingers or blame, we need to come together, with no egos or vested interests and find a collective way forward.

Do you have a vision for the future? Should we continue demanding animal liberation or is it impossible dream?

I’m proud to know wonderful people around the world who continue to try and make a difference and I’m inspired by their courage, compassion, tenacity and hope to challenge human-made violence, cruelty and oppression in an indifferent capitalist world that causes huge suffering to animals, humans and our planet alike. All forms of oppression are inter-connected, and although different, we need to change and continue to challenge the moral environment so that all victims are heard and not ignored, including those without a human voice. If we stopped and truly listened, witnessed, paused for thought and understood the plight of others, of all species and nations. To have empathy, compassion and love, this world would be a better place for all.

Being in prison hasn’t damped my resolve to continue challenging and trying to change these injustices, wrong-doings, violence and cruelty, as well as all forms of oppression. I’ll try to continue to live my life in a way that respects and enhances the freedom of all others. I know I live a privileged life and I will try and use that privilege to help those less fortunate than me across all species, genders, race, etc as they’re all part of life and life should always be more important than short term gain.

Animal liberation isn’t an impossible dream as its key to all social struggles. Our self preservation as a species depends on changing our unsustainable ways. Animal liberation is at the forefront of all social justice and environmental issues. We only exist with nature and if we destroy nature then we will no longer exist either and the last of our days will be lonely and devoid of meaning. When we “stand up for animals”, we increase the amount of moral courage and compassionate understanding in the world. The status of animals as property and not as unique living individuals needs to be continually challenged, until the language and liberation of all beings is taken into account as well as the environment we all share.

In Assata Shakir’s autobiography (who’s an ex-Black Panther and has suffered at the hands of the system). She talks about her story of racism, oppression and police brutality, where she recounts her experiences that led her to embrace a life of activism. One of the things she talks about, is her reluctance to take up the struggle in the first place, as like her, we all wish to have been born into a world where struggle and activism was unnecessary…

But we can all make a difference every day of our lives, no matter how small. Every good deed is like a ripple on water and between us, that ripple can grow into a wave of change. Respect all life, cherish the moments, follow your heart and embrace your fears – keep on, keeping on!

debbiev

 

 

 

[i]  For further understanding and information on what being on license means, of which I wholly agree. I would highly recommend you reading an excellent article by a good friend, comrade and former political prisoner, Lewis Pogson. He is very articulate and to the point about how license conditions impact freedoms. You can find his article here, published by Bristol Anarchist Black Cross’ in ’On The Out’ Zine: https://bristolabc.files.wordpress.com/2012/04/on-the-out-zine.pdf

 

Read more: https://corporatewatch.org/if-you-dont-fight-youve-already-lost/

 

If you want to know more about SHAC USA, watch the movie- The Animal People 2019. Some countries have it in Netflix.

 

 

 

 

 

 

Sekkuma peab kohe

Peale eluperioodi, mil kümmekond aastat oma kodus loomade varjupaika pidasin, ma enam loomakaitsejuhtumitesse ei sekku. Ma ei jaksa. Varjupaiga ajal hoidsin elus ka kohalikku loomakaitsenumbrit, mis oli esimestel aastatel 24 tundi päevas avatud ja ehkki hiljem ainult tööpäeva raames, võttis sellegi käigushoidmine palju aega.  Tegin veel viis aastat koos teiste loomaõiguslastega organisatsiooni ja nüüd on minust saanud kirjutav loomaõigusaktivist. Sest, nagu öeldud, muud ma ei jaksa.

Loomakaitset ei ole

Eestis teostab riiklikku loomakaitset Veterinaar- ja Toiduamet. See tähendab, et seal töötab kokku 15 inimest, kelle töökohustuste hulka kuulub loomade heaolu kontrollimine vastavalt EV Loomakaitseseadusele ja sellest tulenevatele määrustele. Kogu ülejäänud loomakaitsesüsteem tugineb vabatahtlikkusel. See ei tähenda, et üheski mittetulundusühingus ei saaks keegi palka, mõnes mõni isegi saab, aga organisatsioonide eluspüsimine sõltub vabast tahtest ja entusiasmist. Kuna meie loomapidamise- ja loomadesse suhtumise kultuur ei ole kuigi kõrgel tasemel, siis sellest muidugi ei piisa ja loomade kehva olukorda peaks märkama iga inimene. Nagu ka laste, looduse, teiste inimeste kehva olukorda. Mitte kunagi ei piisa ainult seadusest ja riigi sekkumisest.

Mis külarahvas arvab

Oma varjupaiga ja loomakaitsesüsteemi sulgemise järgselt läks aastaid aega enne kui inimesed aru said, et võimalust loomateemadega kuskile pöörduda enam ei olegi. Muidugi on olemas meie tublid veterinaarid ja nüüdseks Kärdlas ka varjupaigateenust pakutakse, aga sellega läks aega. Ja enesekaitseks ma enam ei sekkugi, rääkimata pikkade lugude kuulamisest või lugemisest seoses õnnetute loomadega. Ma nimelt arvan, et sekkumise hetkest alates võtab sekkuja vastutuse. Kui Sul on küsimusi või etteheiteid, pead olema valmis ka vastuseid ära kuulama, abi pakkuma, tegema endast kõik oleneva teadmata ajaperioodi jooksul. Kas siis ei ole nii?

Hiiumaal on palju ketikoeri (See on hästi vale väljend. Loe – ketis olevaid koeri). Ja selliseid, kes elavad aedikutes, aga nendega eriti ei tegeleta. Võibolla kunagi alguses oli nende jaoks aega, aga enam ei ole. Kahe niisuguse koera olukord jõudis minuni juba mitu aastat tagasi külarahva kaudu, sest millest muust minuga ikka rääkida kui koertest ja kassidest? Viimastest küll alati rohkem. Igatahes arvab külarahvas, et koerad ei tohiks niimoodi elada. Pealegi on nad Alaska malamuudid ja tahavad palju liikuda.

Sotsiaalmeedia meetod

Ja nii ma küsisin omaenda Facebookis loomakaitsjatelt ja aktivistidelt kui hästi nad tunnevad Alaska malamuuti. “Nad on hästi sotsiaalsed? Ja neil on vaja palju füüsilist aktiivsust? Kui palju? Ja kas on võimalik, et neil on tõule omaseid haigusi, mille puhul peaks liikumist piirama? Et nad ei tohi tervise pärast pikki jalutuskäike teha?” Juba selles küsimustejadas endas on  probleemid. Esiteks – miks ometi on vaja loomi aretada ja siis tegeleda tekkivate haigustega (ja see on omaette pikk teema) ja miks ma ometi selliseid asju küsin, võiks ju ise ka teada?

Selle lihtsa taktika taga on tõsiasi, et ma olen omaniku (järjekordne vale sõna, aga juriidiliselt õige) käest juba mitu korda koerte kohta uurinud ja saanud muuhulgas teada, et nendega ei saagi jalutada. Õieti küll, et ma võiksin teada, mis temperatuuridel nendega jalutada võib. Ja et millalgi viiakse nad Hiiumaalt ära. Tegin ka järelduse, et omanik tõenäoliselt loeb seda arutelu ja nii  juhtuski. Sekkus ka.

Vastanuid ei olnud palju, ehk sellepärast, et esimestes vastustes oli kogu info olemas ja neid kiiremaid võib asjatundjateks pidada; looduskaitse peaspets, juristist loomakaitsja, koeratundja ja Soome organisatsiooni loomakaitse spetsialist. Sain teada, et Alaska malamuudid on tiheda karva pärast kuumale tundlikud, nii et võibolla kahel väga kuumal suvepäeval, mis meil suve jooksul on, ei tasu pikki jalutuskäike teha. Et koeratreener Cesar Millani (ja mitte ainult) teada võivad malamuudid, huskeyd ja nende segud iga päev maratoni joosta kui nende inimesed ainult laseks. 10 km päevas on tavaline. See meeldib neile ja on tervisele, ka vaimsele tervisele kasulik ja  käitumis- ja söömisprobleemid tekivad neil pigem aktiivsuse vähesuse tõttu mitte vastupidi. Hotspotid tekivad ka kergemini kui koer on sunnitud palju istuma, lamama või viibima piiratud alal. Malamuudid on keerulised, inimeste suhtes sõbralikud, teiste loomade suhtes ei pruugi alati olla, uluvad ja ajavad palju karva. Nad on aretatud kelgukoerteks, omanik peab olema valmis nendega jooksma või laskma vedada kelku või neljarattalist käru mitu korda nädalas, muidu muutuvad nad frustreerituks. Tavaliselt on nad inimestega väga sotsiaalsed, neil on inimese seltsi vaja. Vastajad pakuvad erinevaid lahendusi, kuidas kahe koeraga iga ilmaga liikuda nii, et nad oleksid õnnelikud.

Omanikule

Ma tean nii nagu iga teine inimene, et elus tuleb ette igasuguseid asju ja kõik (et mitte öelda enamus) neist ei ole meeldivad ja lihtsad. Ja siin tulebki mängu meie kehv loomadesse suhtumise kultuur – kui on keerulised ajad, siis jäävad loomad tahaplaanile – süüa nad ju saavad, muuga peab ootama. Ja see suhtumine ei ole õige, eetiline, õigustatud, loomasõbralik, põhjendatud ega ka seadusega kooskõlas. Pole mingit põhjust, miks me võiksime loomi halvemini kohelda kui inimesi.

Kui kogu probleemi alguses oli õnnetu ainult loom (või loomad), siis sekkumise hetkel satuvad kehva olukorda kolm osapoolt; loomad niikuinii; omanik sellepärast, et teda süüdistatakse milleski, mida ta ise endale tunnistada ei taha ja loomakaitsja või lihtsalt sekkuja sellepärast, et ta satub kindlasti mingisugusel tasemel rünnaku alla. Ma ei pea silmas jõuetuid sajatusi ja ähvardusi tulla ja tuli räästasse panna (mis on väga tuttavad), aga lihtsat teadmist, et niikuinii saab omanik vihaseks ja võimalik, et sekkumine oli kasutu ja loomi ei saagi aidata.

Pahaste omanike vastustes on alati tuttavaid mustreid ja vasturünnakud on klassikaks muutunud. Nii saan ka seekord teada, et hüppasin varahommikul peale (aga tean, et sekkuda ei tohi ka hilja õhtul, tööajal ega puhkepäeval), tajun sarkasmi rõõmustamises, et mul endal on elus kõik hästi läinud ja hea tahtmise korral loen välja ka märkuse oma lapse aadressil, aga võibolla siiski mitte. See polegi tähtis. Ka pakutud abi (et äkki on vaja aidata koertele uut kodu otsida või jalutajat leida) ei võeta vastu. Omanik arvab, et nende koertega ei ole võimalik liikuda ei +12 ega -12 kraadiga ja pealegi viib ta nad eriolukorra lõppedes Hiiumaalt ära. Enne ei saavat midagi teha.

Mis ma õppisin

Mind häirib kogu see lugu tavapärasest rohkem ja tavalisest rohkem tunnen end ka süüdi olevat. Oma kõhutunnet peab ikka uskuma ja selle järgi tean, et need koerad on tõesti sügavalt õnnetud. Eelkõige selleks, et nemad ja ka mina ise end paremini tunneksime, oleksin pidanud palju varem sekkuma. Kohale minema, helistama, kirjutama, uurima, tegelema. Praegu on nii, et kaks koera on hädas ja ma ei saa neid kuidagi aidata. Pean välja mõtlema, kuidas seda siiski teha.

Foto: Annika Lepp.

 

51861164_10215977001871825_3535862075886665728_o