Kuidas minust ajakirjanik sai. Jälle.

Kriimsilm

Niimoodi nimetas mind Margarita, kelle lasteaias mõned päevad kasvatajat asendamas käisin ja kes ilmselt teab mind pigem loomakaitsjana. Küllap võibki järeldada, et mul on üheksa ametit ja kümnes nälg, mis kohati tõesti paika peab. Olen hästi paljudes kohtades tööl olnud ja veel üsna hiljuti ei peetud seda eriti usaldusväärseks eluviisiks. “Ju seal ikka midagi juhtus, et ära tulid”, küsiti, või kujutlesin küsitavat, ehkki arvatavasti ei huvita see kedagi, kus ma parajasti partisaanin. Nii öeldi üliõpilasmalevate aegadel nende kohta, kes ei olnud ametlikult rühma liikmed ja kelle kohta ei teatud, kui kauaks nad jäävad.

Enne otsinguid

Ega ma ei teagi, mis aastast alates enamus meediakajastusi Google otsinguga näha on, aga ehk siis kuskilt kahetuhandete keskelt. Eelnevat elu nagu polekski olemas. Kuna nii mõnedki kolleegid ja teised aktivistid on tunduvalt nooremad kui mina, siis nende jaoks on see ajaarvestuse algus sobiv – ega enne ei olnudki ju midagi. Aga mina käin tööl juba peaaegu 40 aastat. Päriselt ka.

Tean paljusid, kes on teinud palju selleks, et nende kohta internetiotsinguga suurt midagi välja ei tuleks, aga mul on üsna ükskõik olnud ja kirjutatud on ühe loomakaitsja tegemistest ju ka. Just selle rolli märksõnu leiab võrgust minuga seotuna kõige rohkem; ikka kassid ja karusfarmid ja loomus jne.

Aga ma sündisin ju telemajas

Ja nii oligi. Ema jooksis kadripäevapeolt mind ilmale tooma ja telemaja legendaarses kohvikus läks suuremaks peoks. Üks hall paberileht liikus ka ringi ja nii on mu koduarhiivis täiskirjutatud õnnitlusdokument, kus mitmete tolleaegsete telestaaride nimed peal. Peale väikest arutelu leiti, et nimepanemise peale pole eriti aega vaja raisata, sest päev ütles selle juba ette ära ja pidu võis edasi minna.

Ema oli isegi ajakirjandust, tolleaegse nimega žurnalistikat õppinud ja isa ju kirjutas ka koguaeg midagi ja kui parajasti ei kirjutanud, töötas või proovis töötada siin ja seal toimetustes, nii et kirjutamine ja lugemine oli kodus üsna tavaline tegevus. Ühel eluperioodil sattusin ikkagi telemajja tööle ka, tegelesin avalike suhetega ja mul oli isegi reklaamsaade ja puha. Aga ma tüdinesin sellest tööst hirmsasti ära, sest ega mul neid suhteid eriti korraldada ei lastudki.

Raadios pidasin kauem vastu. Marianne andis oma saate mulle ja nii ma käisin aastaid ja aastaid kord nädalas Vikerraadios erivajadustega inimestest rääkimas. Saadet toetas vahepeal iseäralikel põhjustel Silves Enterprise, mis on omaette koomiline lugu, aga kuna ma olen seda sadu kordi rääkinud, siis kirja ei pane. Hästi tore oli, aga et ma samal ajal töötasin ja lõpuks ka juhtisin vaimupuudega inimeste tugiorganisatsiooni, siis muutus saade lõpuks selliseks, et ise küsisin ja vastasin ka. Monteerija hüüdis oma putkast ikka, et räägi kaksteist minutit veel! Nii ka ei saa. Erivajadustega inimeste elust ja sotsiaalsest õiglusest laiemalt ma ilmselt ühtteist tean, sest sellel ajal sõitsin ka päris palju mööda Euroopat ringi ja õppisin kõike, mida tollal nn teistsugustest inimestest meil ei teatud. Pärast õpetasin teistele ka.

Tänu neile kogemustele kadus mul ka igasugune mikrofoni- ja esinemise- ja otseeetrihirm, mis on muidugi kasulik, aga samas on mõnikord ka nuhtlus, sest ma ei jää õige koha peal vait ja ei valmistu millekski korralikult.

Marianne on süüdi ka selles, et mõneks ajaks sattusin tööle värskesse Prantsuse Suursaatkonda millekski poliitilise nõuniku sarnaseks ja hiljem ka Eesti Ekspressi suuri usutlusi kirjutama ja ühte lehekülge toimetama. Hõbemägi ajas mind sealt küll minema, sest tahtis mind toimetajast ajakirjanikuks alandada, aga see mulle ei meeldinud ja eks ma läksin jälle kuskile mujale.

Neile afääridele eelnes päris mitu aastat sellises organisatsioonis, mille nimi oli Sõltumatu Infokeskus ja mis andis välja erinevaid ajalehti ja ajakirju ja oli selline poolpõrandaalune. Raadio Vaba Euroopa lugusid tegime ka. Esialgu olin ma küll lihtsalt tekstisisestaja, sest meil oli isegi arvuti koos kujundusprogrammiga, aga kui ühel päeval keegi polnud suuteline Münchenisse helistama, siis tegin mina loo ja lugesin selle telefonitorusse, õhtul läks eetrisse ka. See pidi olema aastal 1990? Vist.

Seoses infokeskusega sai minust ka Tallinna Pedagoogikaülikooli ajalehe toimetaja, et mitte öelda peatoimetaja, sest Infokeskus visati kui ohtlik vastupanupunt Ajalooinstituudist välja ja saime ruumid Pedasse kokkuleppega anda kord nädalas ka ajalehte välja. Esimene kord läks see mul millegipärast meelest ära ja ajaleht pandi kiiruga EÜE kokkutulekul tehtud suvalisi fotosid täis, sest muud lihtsalt ei olnud. Ilus tuli, mul on see number siiani alles.

Vanades paberites tuhnides selgub ka, et ma olen kirjutanud päris paljudele väljaannetele, sealhulgas 1995, aastal Hiiu lehele. Ilmselt sellepärast, et ma elasin ühe talve Kärdlas, sest proovisin, kuidas mu lapsele Kuri kool sobib. Järelemõeldes oli see enne teles töötamist, nii et ega ma ikka ei tea, mis järjekorras asjad toimusid.

Mäluga on üldse nii, et ma olen lapsest saati pooled asjad ära unustanud. Sellepärast ei tasu suurt numbrit teha kui ma mõnd inimest üldse ei mäleta või päris pikast perioodist ainult ähmaseid üksikasju tean. Infokeskuse aeg on mul näiteks nii halvasti meeles, et ma olen pidanud, kas Maidule või Toomasele kirjutama ja küsima, et mis ma tegin siis ja siis. Hiljem järele mõeldes olen aru saanud, et nad on pakkunud minu heameeleks ilustatud pidulikke ja isamaalisi variante, mis ilmselt ei vasta tõele. Keegi ei tea ju enam. Praegu ma oskan selgitada, et kui inimene ei maga ja elab ebanormaalselt suure stressikoormaga, siis ei pruugigi ta eriti midagi mäletada. Oskan sellepärast, et ma olen kogu segase ajaloo ajal midagi õppinud ka, näiteks psühholoogiat ja filosoofiat ja aasta või paar ka ajakirjandust. Nii et päris iseõppija ma polegi ehkki võiks olla.

Ega sellest loomakaitsja nimest lahti ei saa!

Niimoodi või umbes niimoodi ütles mulle eelmisel nädalal Raul kui ma katsusin seletada, et ma olen ikka ajakirjanik ka olnud. Ja ega ta polnud esimene. Ilmselt on neidki sõpru päris palju, kes ei saa üldse aru, kuidas nii väljakannatamatus rollis nii kaua olla saab ja ise veel uhke ka. Ja olengi. Kuulikodu ja Loomade Nimel ja Loomus, mis tänaseks on kõik ühte sulanud ja hästi edasi tegutseb, on mu kõige parem saavutus ka sel juhul kui ma peaks kunagi tulevikus Nobeli preemia saama. See valdkond nõuab nii palju lugemist, õppimist ja ajuderagistamist, et läheb mitme elu ette. Loomaõigusliikumise käimalükkamine koos kamba maailma parimate inimestega on nagu ilusa aia rajamine või hea raamatu kirjutamine või revolutsiooni tegemine – midagi sellist, millel on päriselt mõtet.

Ajakirjandusest selles valdkonnas muidugi mööda ei saanud. Isegi karusloomafarmerid kirjutasid Ekspressis, et näed, kunagi ta oli päris hea ajakirjanik, aga nüüd tegeleb siin meie kiusamisega. Karusfarmerid ajasid selle küll kassidelt saadud toksoplasmoosi kaela, mis mul nende arvates oli ja mis mind vaimuhaigeks tegi. Ilmselt siis kõiki kassikaitsjaid, ma täpselt ei saanudki teada. Ja nemad ei teadnud, et kirjutamine jätkus ka Loomuse ajal, mul oli vahepeal isegi kolumn Soome ajalehes Voima, ehkki ma ei oska selles keeles korralikult kirjutada, aga see pole muidugi mingi takistus.

Kõige ägedam meediatöö käiski just Loomuse ajal, minu jaoks siis 2014-2019, mil mu kõrval oli muidugi ka superkommunikatsioonijuht Annika, kes nüüd töötab superministeeriumis ja Botaanikaaias ka. Või vastupidi. Ja muidugi korraldab Veganmessi, sest kõik pärisaktivistid jätavad endale ikka mõne hea ülesande peale seda kui nad enam 24/7 ennastsalgavad aktivistid ei ole. Annika ja minu tandem ajas meediatöö ja lobitöö lati loomakaitses päris kõrgele. Ausalt. Ja me ei teinud endale üldse hinnaalandust, mis mulle muidugi hiljem korralikult kätte maksis. Praegu nende aastate meediamonitooringuid lugedes tundub, et meie meediameeskonnas oli vähemalt 10 professionaali. Tean, et nii mõnedki rahvusvahelised organisatsioonid seda kahtlustavadki ja mõned üliõpilased kaevavad avaldatud materjalide massiivis, et midagi mõõta, vist seda, et kas nii ikka saab ühiskondlikke muutusi esile kutsuda. Saab küll.

See ei olnud küll esimene kord, aga juba enne Loomusest äratulekut olin põhjalikult haige ja korralikult läbipõlenud. Mitmekümneaastane sõge ralli viis selleni, et ma ei saanud vahepeal ümber majagi kõnnitud. Õnneks olen endiselt elus ja maailma parim loomaõigusliikumine hoiab mul silma peal, kkadriblogil on Patreonis 27 toetajat ja aegajalt saan üllatuspakke, kastide viisi toitu ja raamatuid ja motiveerivaid postkaarte. Puhas aktivism – omasid elus hoida.

Hiiu leht

Hiiu lehes ma küll kunagi töötada pole tahtnud. See tundus kiviaegne ja eriti kammitsais ja vaevatud ja õudselt palju vigu oli seal ka. Kindlasti kirjutati lehte ka häid asju, aga ega ma seda viimasel ajal enam ei teadnudki, sest olin tellimisest loobunud ja lehe aegunäinud veebis kehtisid veidrad maksusüsteemid. Kriitikaga tuleks muidugi ettevaatlikum olla, seda enam, et nüüd ma kirjutan sinna ise ja küllap tuleb see kriitika mulle kuhjaga tagasi. Aga eks tuleks niikuinii.

Mulle kohutavalt meeldib olla uute alguste juures, vahepeal näiteks käisin tööl vastvalminud Kõpu Noortekodus, aga tagasi tööle minekuks oli vist liiga vara ja ma ei jaksanud öösel tööl olla. Seega ma vahepeal üldse ei teadnud, mis saab. Midagi ei jaksa, kirjutada justkui oskan, aga raamatuid näiteks mitte, sest pole annet ja kärsitu olen endiselt.

Kui Hiiu lehes uued tuuled puhuma hakkasid, siis kirjutasin Marisele ja pakkusin ennast suvelehele midagi kirjutama. Augustis peatoimetajaks ei pakkunud, sest ma ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Ma ei tee kunagi enam sellist tööd, mida tehes on tunne, et keegi ei saa mind täiel määral asendada. Aga Hiiu lehe kaastöötajatel seda probleemi küll ei ole, häid kirjutajaid on palju ja alati on keegi, kes tahab midagi head avaldada. Ja ikkagi – kui keegi oleks mulle öelnud, et ma kirjutan kaks korda nädalas Hiiu lehte, ei oleks ma seda kindlasti uskunud. Nagu ma ei oleks paarikümneaastaselt ühtegi oma tulevastest ametitest osanud ette näha. Nii et mõned asjad ikka ei muutu, ole nii vana kui tahes.

Seega on võimalik, et see Hunt Kriimsilmaks nimetamine nii vale ei olnudki (kes ei tea, siis temal oligi üheksa ametit), Katharina ütles ka, et mul olevat selline komme, et kui on vaja midagi teha, siis ma lähen ja teen justkui oleks kuskilt mõne ülesande saanud. Kes teab, miks see ülesanne mind praegu Hiiu lehte kirjutama suunas. Kuni tuul pöörab.

Sõda apaatia vastu ja aktivistide siseheitlused

See lugu ilmus kõigepealt 11. novembri Sirbis.

.

Dokumentaalfilm „Kõigest loomad“ („Eläinoikeusjuttu“, Soome 2022, 82 min), režissöörid-stsenaristid Saila Kivelä ja Vesa Kuosmanen, operaator Heini Mäntylä, produtsendid Elli Toivoniemi ja Venla Hellstedt.

Saila Kivelä on üks tänavu valminud nn aktivistifilmi peategelasi, kelle loomaõiguslastele omaseid siseheitlusi kajastab film „Kõigest loomad“, kusjuures originaalpealkirja saab tõlkida ka kui „Looma­õiguslugu“.

Filmitegijate õnneks olid Sailal ja filmi teisel peategelasel, tema õel Mail alles lapsepõlveaegsed kaadrid maal veedetud ajast ja muidu rõõmsast lapsepõlvest, mis avavad põhjusi, miks Sailast ja veel varem Maist said loomaõigus­aktivistid. Kuulda on olnud ka vihjeid, et tegu võib olla teise põlve aktivistidega. Asjaolu, mis näiteks Eestis on ajaloolistel põhjustel võimatu. Veel.

„Loomad olid meie jaoks elu, aga ma ei teadnud, et me neid sööme,“ räägib Saila, kes käib salaja loomatööstust filmimas. Seda aktivismivormi on 2000ndatel kasutanud intensiivselt kõigi põhjamaade loomakaitseliikumised, Eesti nende hulgas. Saila puhul teeb tegevuse veel kraad kangemaks asjaolu, et ta on üks neist, kes on oma osaluse poolillegaalses tegevuses avalikustanud ja tal on seetõttu kaelas kohtuasi, mis võtab aastaid. Tähelepanuväärne on see, et kohtus ei leia heakskiitu seapidajate nõue, et nende au haavamine tuleks kinni maksta. Kriitika nende tegevusele on küll terav, aga mõneti põhjendatud, leiab kohus.

Kas mina olen loomapiinaja? Saila selgitab, et tema tahab sellist ühiskonda, kus saab teravate teemade üle arutleda ja ausalt välja näidata, mis toimub. Ilmselt ei ole selle vastu ka loomapidajad, kellest ühega kohtumine pärast kohtuotsust on üks filmi sõlmpunkte. Kaks inimest räägivad viisakalt ühest ja samast asjast, kuid täiesti erinevast maailmavaatest lähtuvalt. Talunik on salafilmijate külaskäigu järel paigaldanud valvesüsteemid, mis leidsid küll kasutust üsna lühikest aega, sest paar aastat pärast avalikustamist lõpetas ta talupidamise. „Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, aga ma kartsin, et te tulete kindlasti tagasi,“ ütleb sümpaatne talumees ja avaldab kahtlust, et kõik inimesed küll lihast loobuda ei suuda.

Saila räägib ka sellest, et loomapidamise filmimise korral jäävad fookusesse talupidajad, kes teevad heauskselt, mida õigeks peavad, aga mitte poliitikud ja ametnikud, kellel on rohkem võimalust midagi muuta.

Aktivistist poliitikuks. Mai on Saila vanem õde ja iidol. Oli nooremana aktivist, võttis osa Greenpeace’i aktsioonidest, hiljem töötas sama organisatsiooni kontoris ja on justkui näidis aktivismi eri vormidest ja rollidest, lõhkudes aktivisti stereotüüpi: inimene võib olla vabatahtlik, osaleda otseses tegevuses (direct action), juhtida projekti, korjata annetusi või korraldada kampaaniat. Mai otsustas vasakpoolsete ridades ka parlamenti kandideerida, mis õnnestuski, ning seal olles võttis ta oma ülesandeks suruda läbi organisatsioonide poolt aastaid ette valmistatud loomakaitseseadus.

Saila esitab küsimuse, kas Mai on selle süsteemi osa, mille vastu võideldakse, või on loomaõigusliikumine laienenud igale poole, sealhulgas parlamenti. Mai arvab, et „on kaks võimalust: kas teha mitte midagi või teha nii palju kui võimalik, et need, kes tulevad pärast meid, saaksid võimalikult hästi jätkata“. Ideaalidele on võimalik truuks jääda ka teistes ühiskondlikes rollides, see ei ole ilmtingimata samm tagasi. See arvamus seab ka aktivismile realistlikuma ajajoone, pikaajalised loomaõiguslased on aru saanud, et ühest põlvkonnast kindlasti ei piisa.

Õdede tegutsemist ja maailmavaadet mõjutab ka kaadrist väljas olev kolmas õde Tuuli, kellel on vaimupuue ja kellele ei ole võõras koolikiusamine.

Silmade hägustamise nipp. Selleks et vaataja aru saaks, mis loomaõigusaktiviste tegutsema paneb, on filmitegijad sisse toonud mitmesuguseid võtteid. Küll kujutatakse ekraanil Saila päevikusissekandeid, küll lavastatakse pidu, mis peaks aktivisti mõtted mujale viima, aga see lavastus ei ole kuigi õnnestunud.

Kõige karmimad kohad on muidugi tapamajades (ühes oli organisatsioonil Oikeutta Eläimille, kus kõik tegelased osalevad, salakaamera aasta aega üleval) filmitud materjalidest kokku keevitatud õudused ja muud lihatööstuse jubedused. Siin ei aita ka vaatajate hulgas olevate pikaaegsete aktivistide pilgu hägustamise nipp ja heli maha keeramine – parem on filmi natuke edasi kerida.

„Sa oled valmis tegema ükskõik mida, et need jubedused lõpeks. Kui oled endale selgeks teinud, kui kohutav on looma elu enne seda, kui inimene ta ära sööb, kaob kogu eelnev maailmapilt. Mul on tunne, et ma ei saa mingist asjast aru, mis kõigile teistele selge on; on nagu minu reaalsus ja siis see reaalsus, mis on inimestel, kes teesklevad, et kõik on korras. Ma tahaks, et need reaalsused kuidagi kokku saaks,“ räägib Saila.

Kaamera pöördub. Filmitegemise ajaks on aktivistid käinud mitmesajas farmis. Meediat, mis alguses teemat elavalt kajastas, see enam eriti ei huvita ja kõik on koledate piltidega justkui ära harjunud. „Kas me oleme riik, kus hoitakse kõigi aegade lõpuni loomi puurides?“ küsib Saila ja taustaks näidatakse Soome karusloomakasvandusi. Muidugi tuleb sel hetkel meelde, et Eestis keelustati karusloomakasvandused umbes samal ajal (2021), mis tagantjärele mõeldes Soome aktivistidele üldse hästi ei mõjunud, aga meie liikumist siiani püsti hoiab. Loomulikult rõõmustasid soomlased koos kogu maailma loomaõigusliikumisega meie saavutuse üle, aga arvestades soomlaste jõupingutusi oleksid nad pidanud selle tulemuseni jõudma kaugelt enne Eestit.

Saila ei taha enam filmimas käia ja tunda suuri süümepiinu loomade ees, kes temast maha jäävad ja keda ta kuidagi aidata ei saa. „Ma tahaks ka nii tunda, siis oleks selge, et ma ei ole päris tuimaks muutunud,“ räägib kaamera ees Kristo, filmi kolmas peategelane, aktivistide võtmeisik. Kui Saila küsib, kas ta on elus millestki loobunud, kuna on aktivist, vastab Kristo eitavalt ja lisab: „Pealegi ei ole mul vaja osa inimeste kombel juurelda, kas mu elul on mõtet.“

Ilmselt sobib selle filmi vaatamine hästi nüüdsesse aega, kus igal kirjaoskajal on arvamus ja tavaliselt on see eriti halvustav nende aktivistide vastu, kes kaitstud kunstiteostele suppi loobivad. Nende ajendiks on just seesama frustratsioon. „Ma teen ükskõik mida, et midagi muutuks.“ Ja olgem ausad: tähele­panu saab selline hoogtegevus rohkem kui tõsimeelsed arutelud ja tuhanded teadus­artiklid.

Filmi lõppu on toodud lootusrikkamaid toone. Õdede vahel tuleb jutuks üleeuroopaline kampaania „Puuriajastu lõpp“ („End of the Cage Age“), mis on kogunud Euroopa Liidus üle miljoni allkirja ja sestap on sisu institutsioonides arutlusel. On küll vähe lootust, et kõik puurid niipea kaotatakse, aga vähemalt kirjeldatakse kampaanias hoopis teistsugust loomapidamist kui praegu. Mitte küll loomade õigustest, küll aega heaolust lähtuvalt. Ka näidatakse kaadrit sellest, kuidas hiljuti meie seast lahkunud kuninganna Elizabeth II loobub lõpuks karusnaha kandmisest pärast seda, kui oli näinud just neid Soomes filmitud loomi.

„Ilmselgelt oleme seda sõda võitmas,“ ütleb Kristo, kes on ka lõpuks filmimast tabatud ja kohtusse kaevatud, kui avastab, et kohtumaja kõrval müüakse liikuvast putkast pehmet veganjäätist. See annab lootust.

Maarjale ja meile kõigile

Pean endale meelde tuletama, et hingaksin kümme korda sisse ja välja enne kui kirjutama hakkan. Asi selles, et ehkki ma olen loomakaitsega tegelenud varsti juba vist 30 aastat ja sellest kümmekond aastat kohalikku varjupaika pidanud, on endiselt asju, mida on väga raske taluda. NB! Hoolimata sellest, et varjupaika pole juba alates aastast 2016, pakuti viimati kassi eelmisel nädalal.

Õigem oleks vist öelda, et on asju, mida on raske mõista. Ja üks neist on see, et inimesed ei tea vist endiselt loomadest ega ka loomakaitsest suurt midagi. Loomade heaolu, saati siis õigused, ei ole prioriteet ja loomakaitsja roll ühiskonnas huvitab endiselt väheseid.

Peale väikest pausi, mil varjupaika saarel ei olnduki, avas Hiiumaa loomakliinik Kärdlas oma loomade Turvakodu, mille tegevus on intensiivne, aga kindlasti mitte nii laialivalguv nagu omal ajal Kuulikodu pidamine; piirid seab see, et Kärdla varjupaik on valla käepikendus, lepinguga on võetud enda kanda kohaliku omavalitsuse kohustused seoses hulkuvate loomadega.

Tean, et tegelikult teevad nad seal rohkem, aga ei kuuluta seda kõva häälega. Ja see on mõistlik, sest kogenud loomakaitsja teab – kui teed loomade heaks natuke, tekib õigustamata ootus, et teeksid kõike ja vastavalt sellele, mida igaüks eralid õigeks peab.

Ja seega – Augusti lugu oli ebameeldiv lugeda. Lugu selline: Märtna kass August käib Kassari rannas jalutamas. Aegajalt kohtub temaga mõni inimene, kes annab hulkuvast loomast sotsiaalmeedias teada või nagu hiljuti juhtus – viib lausa varjupaika. Augustile meeldib inimesega koos olla, üksi olla talle ei meeldi ja julgen väita, et ta kipub inimese lähedusse siis kui peremeest kodus ei ole. Selgituseks, ma ei tunne Augustit, kes on kass, Märtnat, kes on peremees, natuke küll. Talle see viimine ei meeldinud, käskis kassi tagasi viia. Ja minuteada oli tagasiviiaks meie Põllumajandus- ja Toiduameti töötaja, mis on ju juba päris imelik. Loomakaitsjate ja PTA eesmärk võiks ju muuhulgas olla rahva harimine?

Minu ja paljude loomakaitsjate seisukoht on, et kasse peaks olema kümneid kordi vähem ja sestap võiks nende steriliseerimine olla kohustuslik. Kassidel ei ole liiga hea elada ainult toas, õues võivad nad linde kimbutada ja kindlasti ei püsi nad vabatahtlikult omaniku territooriumil ehkki just nii on seadusega öeldud. Kui omaniku rannas kaasas pole, muutub kass seaduse silmis automaateselt hulkuvaks, eriti kui tal pole silti kaelas või kiipi. Kõike seda kontrolli all hoida pole lihtne.

Jagan Maarja (Hiiumaa loomade Turvakodu eestvedaja) mõtteid seoses kassidega, tema enda sõnu võib lugeda nii Turvakodu kui Hiiumaa valla sotsiaalmeediast. Kordan neid mõtteid veelkord, sest vaadake tänase loo algusesse – küll küllale liiga ei tee.

Avalikus kohas ilma omanikuta inimesega kontakti ostiv kass tulebki varjupaika kiipi kontollima viia.

Keegi ei tunne kõiki Hiiumaa staarkasse, võibolla peaks, aga no ei tunne. Ma tean Kalamaja Augustit, Kassari oma ei teadnud.

Kass peab süüa saama, teda peab ravima kui midagi viga on, talle tuleks teha kohustulikud vaktsiinid, parasiiditõrje ja soovituslik steriliseerimine ja kui ta käib õues, siis tuleb tal silm peal hoida, seda eriti neis kohtades, kus sõidab autosid. Ja ükski kass ei taha olla päris üksi, hoolimata müütidest on oma inimene või inimesed talle olulised ja kui ta peab palju ilma inimeste olema, siis võiks perre kuuluda kaks kassi, kes omavahel hästi läbi saavad. Sest kassil peab olema huvitav. Ja tal peaks olema kiip.

Ma kirjutan seda sellepärast, et äkki mõni lugeja näeb suuremat pilti kui see, mis parajasti endale mugav, arusaadav või õigem tundub.

Ja siis on olemas veel eeskirjad. Hiiumaal ka. Vaata siit.

Kellele me pärimuse pärandame?

Mäletan, kuidas me Anniinaga siinsamas Kuuli talu õuel vaidlesime, et kumb oli enne: veganlus või loomaõiguslus? Küllap üsna ühel ajal, vähemalt Eestis küll. Ja ega siin midagi vaielda olegi, jääksimegi arutlema asja üle, mis pole üldse tähtis. Aga see, mismoodi me elame ja milliseid traditsioone edasi viime, on ju tähtis küll. Või kehvas keeles; milliseid praktikaid me endas kanname?

Anniina Ljokkoi ja Liisa Kaski (imeilusad fotod tegi Tuuli Mathiesen) raamat “Taimsed pärimustoidud” ilmus hiljuti Varrakus eestikeelsena, aga soomekeelne originaalteos “Perinnevegeä” sai juba Soomes Kultuuri- ja Teadusministeeriumi riigipreemia. Kiidusõnu kuuleb mujaltki – Kirjanike getos üles kasvanud (no et mis tema siis pärimustoidust võiks teada) Karl-Martin kiidab oma ERRis ilmunud artiklis raamatut muuhulgas nii: “Pärimuse ja pikema ilmavaate kontekstis on taimsepõhise toidu raamatumahuline ette võtmine ütlemata hea mõte. Mis siis, et taimejura näeb potis ja pildis üheksal juhul kümnest küllaltki kole välja. Mis siis, et enamikku noist roogadest me sagedamini kui üliharva toidulauale lähemal kui raamaturiiulis ei kohtaks. Ajalugu ja hõimurahvaste tavad on pagana põnevalt kirja pandud ning oh mis palju tahab ikkagi äraproovimist ning selgesti ka ärasöömist. Väga inspireeriv teos.”

Ja ongi inspireeriv, see sõna iseloomustab ilusat raamatut minugi arvates kõige paremini. Iga lause on läbiarutatud ja -kaalutud, iga retsept läbi proovitud ja mõõdetud. Tundub, et nii mõnegi toidu koostisosa pandi kõigepealt kasvama ja tehti toiduks alles siis kui taim küpseks sai. Selline slow-living käsiraamat. Tahaks ise osata niimoodi elada ja eks ma ju natuke juba elangi. Taimse pärimustoidu kirjeldused tekitavad turvatunde, et kuidagi on rahutus maailmas ikkagi võimalik hakkama saada, et koriluse ja ise toidu kasvatamisega jääb ellu, et metsas elamine on privileeg ja nii on alati olnud. Ja et off-grid elu pole üldse võimatu. Ehkki raamatusse on kirja pandud, et kõiki koostisosi on poest saada, siis tegelikult on neid ka metsast ja aiast saada ja niimoodi saab päris odavalt toidu lauale ja sahvrisse varuks.

Raamatu peatükid jagunevad selle järgi, kust toitu saab; kas soost, rannalt või metsast. Või sõõrumaalt (jah, justnimelt) ja muinaspõllult; aiast ja peenramaalt või hoopis mere tagant. Oh, see raamat sobib Hiiumaale nii hästi! Seenesilgud saan siitsamast metsast, hapukurgid oma aiamaalt, proovitud on ka mulgi puder ja soolaoad ja nõgesega pasta, aga kanepijuustu, kaalikaleiba ja mämmi ei ole ma kunagi teinud ega vist maitsnudki. Mämm näeb muidugi ka päris jube välja (vt ülalt Karl-Martin Sinijärve arvamus) ja tegelikult kunagi ma seda ikkagi sõin ka, Tamperes karusloomafarmide vastasel meeleavaldusel või õigemini pärast seda.

Autorid rõhutavad sissejuhatuses, et raamatu retseptide taustal on lugematu hulk põlvkondi. Jätkuks meie põlvkonnal ainult tarkust mõista, et loomse toidu tööstuslik tootmine tapab planeeti ja veel on ainult natuke aega selleks, et kindlustada ka järgmiste põlvkondade kogemused.

Seisan laval ja räägin tühjale saalile

See luuletus on metsas kirjutatud. Kohe peale seda eksisin korraks ära, aga mitte sellepärast, et mets oleks suur ja paks vaid, et ma unustasin hetkeks ära, kuspool tee on. Luuletusi ma tavaliselt ei kirjuta, aga viimasel ajal elan nii, et mul on aega. Ja kui on aega, siis juhtub igasuguseid asju.

Fridays for Future Eesti korraldas eile, 27. augustil, Tartus ürituse: “Climate Live 2022 – tuleviku nimel”. Kontserdile kutsuti kokku muusikud ja kirjutajad, et seekord niimoodi otsida lahendusi paremaks tulevikuks. “Milline oleks tulevik kui hakkaksime kohe paremaid otsuseid tegema?”.

Aga minu luuletus seal metsas tuli hoopis selline lootusetu. Tulevik on seal teistmoodi. Ja üles riputasin sellepärast, et see endal meelest ei läheks. Ja Farištamole erakordselt hea esituse eest veelkord aitäh.

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

olen unustanud oma nime

et Hiiumaal mäkra ei elanudki

ja kui ma rattaga lompides sõitsin

tol korral kui metsa eksisin

siis küsis see suurte silmadega vasikas

ega ma ei tea, kus ta ema võiks olla

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

et must lagi on meie toal

et ma võtaks lillesideme,

et me läksime rukist lõikama

ja taevas olid roosad õhtupilved

Seisan laval

 ja räägin tühjale saalile

Et yesterday all my trouble seemed so trouble

aga ega nad ei usuks niikuinii

sest ma olen andmekandja

ja räägin lindilt juba sajandeid

Seisan laval

ja räägin tühjale saalile

Juba sajandeid

Ja mulle tuleb meelde

et täiesti väikese tähega

mu nimi on inimene

Foto: Kaia Konsap

Kirjuta alla!

Tänane lühike tekst sisaldab ettepanekut kirjutada alla kolmele olulisele petitsioonile. Kui te seda teha ei kavatse, siis ärge parem edasi lugege. Või siiski? Tegelikult tahtsin selgitada, miks ma ise polnud kuni tänase hommikuni alla kirjutanud. Mulle nimelt ei meeldi. Ei meeldi avada veel üht uut lehekülge, vaadata, mismoodi see allakirjutamine seekord käib, veenduda, et tegemist on ikka vajaliku algatusega jne. Mis sellest, et ma tean, et allkirjade kogumisel on alati päris mitu eesmärki. Esimene on tavaliselt see, et vajaliku hulga allkirjade kokkusaamisel käivitub protsess – Kui näiteks 1 miljon Euroopa Liidu kodanikku millegi muutmiseks oma allkirja annab, siis on võimalik EL institutsioonidel lihtsamini midagi teha. See on demokraatlik töövahend ja Eestile ei anna see väga keerulist ülesannet, sest meid on vähe ja sestap on ka allkirju vähem vaja. Teine eesmärk on inimesi teavitada ja otsustajatele märku anda, et probleem on olemas. Ja muidugi on oluline allkirjade kogujat usaldada, eriti sel juhul kui ei ole aega kõikidesse detailidesse süveneda. Või ei jaksa, sest ei taha emotsioone, mis süvenemisega kaasnevad. Loomakaitse puhul on tihtipeale nii.

Mu vastumeelsus allakirjutamisele algas ilmselt tänu mitmekordsele läbipõlemisele. Loomaõigusaktivisti arenguloos on palju frustreerivaid asjaolusid, aga üks on kindlasti see, et sinult hakatakse ootama liiga palju. Kuna enamust inimestest niikuinii teema liiga palju ei huvita või nad hoiavad sellest kui raskest ja ebameeldivast eemale, siis langev aktivistidele jube koormus. Kui juba oled loomakaitsja, siis tee kõike – korja viimane kui kass üles, algata, kirjuta, esine, sõida, seleta, räägi, helista, kogu, vaidle, mine – ja kirjuta alla. Kuhjuva stressi vastu kaitseks võib tekkida üsna rumal protest, millel pole mõistusega suurt pistmist. On tõrge ja kõik. Ja kui siis keegi veel küsib, et miks siis sinu allkirja ei ole, muutub tõrge suuremaks ja endast hakkab päris hale. Kas siis ülejäänud miljoni käest ka küsitakse, miks just mina jne.

Võin kinnitada, et omaaegne läbipõlemine tõi veel imelikumaid tagajärgi kaasa. Aga vähemalt sellest ühest blokist on lõpuks võimalik üle saada. Tegin algust ja kirjutasin täna hommikul alla kolmele olulisele petitsioonile ja palun teil sedasama teha.

Esimesega neist on kõige kiirem, sest tähtaeg on augusti lõpus. See on üle-euroopaline kampaania, millega reguleeritakse jälle loomkatseid. Ei tasu end eksitada sellega, et vähemalt kosmeetikatööstuses on need ju keelatud? Päriselt ikkagi ei ole, teised seadusandlikud aktid võimaldavad katseid endiselt. Kirjuta alla: https://endanimaltesting.eu/en

Teise petitsiooni eesmärk on keelustada kogu Euroopas karusloomafarmid. Ja jälle – ei tasu end eksitada sellest, et need on ju Eestis keelatud. On, sest aktiivsus ja õige ajastamine võimaldas seda teha, aga igal pool nii ei ole ja tuge on vaja: Kirjuta alla: https://www.eurogroupforanimals.org/fur-free-europe.

Ja kolmas on Eesti petitsioon – Loomuse oma. Olen ka seda meelt, et pole vaja veel üht tapmismeetodit legaliseerida ja sestap kirjuta alla:

Kuulitalu aknakohvikust

“Need kohad, kust me toorkord jahu otsisime, muutuvad su jutus küll iga kord imelikumaks”, ütles hea sõber Katharina kui ma järjekordsele huvilisele Kuuli talu aknakohvikust rääkisin. Asi on selles, et vahetevahel tuleb sellest kohvikust rääkida, eriti siis kui keegi pakub, et ma võiksin Hiiumaal vegankohvikut või –söögikohta pidada.

Aknakohvik tegutses pop-up (või aken lahti!) kohvikuna 2007-2019 ja esimestel aastatel oli tegu pigem privaatkohvikuga, mis toitlustas loomaõiguslaste koolitusi ja laagreid. Meie kamp käis ja pakkus süüa ka erinevatel üritustel, sest teisi vegantoidu tegijaid alguses lihtsalt ei olnud ja lõi akna lahti oma õue peal korraldatud heategevusüritustel ja koolitustel.

Katharina kommenteeris mu mälestust festivalist Fantast, mis segastel põhjustel ja eriti emmastepoolsete naabrite meelehärmiks Kuuli talus kunagi toimus. Mõned aastad tegutsenud festivali iseloomustas DIY ja kindel kodukootus. Muusikas mööndusi ei tehtud, aga lava ja kõik muu selline oli valmistatud sellest, mis parajasti kohapeal olemas oli. Esimene festival toimus näiteks Muhu saarel Liival, kus mina oma suure koeraga kolm päeva lõkkel süüa tegin. Kohvivett sai küll keeta, aga rohkemaks elektrit ei jagunud. Vegansööki muidugi. Kuulil toimuvaks Fantastiks oli asi juba arenenud, süüa tehti köögis sellise hooga, et kui varahommikul jahu otsa sai, pöörati terve maja pahupidi, et seda kuskilt leida.

Ma ise nimetasin tollaseid kohvikupidamisi ekstreemtoitlustamiseks, sest terve mõistusega inimene ei tee kolmesajale inimesele lõkke peal läätserooga, aga ega aktivistid ei teegi alati väga alalhoidlikke asju. Eesmärk oli ikka vegantoitu tutvustada ja samal ajal ka tegutsevale varjupaigale raha teenida. Jahuotsijad olid kõik rõõmsad vabatahtlikud, kellest nii mõnigi hiljem kuulsates veganrestoranides töötas.  

Ja ega me siis ainult veganlust ei tutvustanud. Looduslähedast elulaadi ja keskkonnasõbralikkust ikkagi ka. Ühel hetkel selgus näiteks, et meie majapidamises oli 400 taldrikut, mõned neist Uue Maailma Seltsimajast maha kantud, mõned varjupaigale annetusmüügiks kingitud jne. See andis võimaluse pakkuda süüa tavalistest nõudest ja mitte kunagi ühekordseid kasutada.Mäletan, et näiteks Hiiu Folgil oli see omalajal paras hitt ja jäi kõigile silma.

Ärge saage valesti aru, ma pole mingi hea söögitegija, liiga kärsitu loomusega selle jaoks – aga järjekindla loomaõiguslasena teen või tegin kõike, mis tarvis, et loomsevaba toitu propageerida. Praegu oskab igaüks hummust teha, aga siis oli see rohkem meiesuguste pärusmaa. Või näiteks ilma munata kooki, mis tundus tollal täiesti võimatu. Paar aastat tagasi, kohvikutepäeval, pidasime Kuuli talu 120ndat sünnipäeva ja siis oli aknakohvik viimast korda avatud. Osa meeskonnastki sama, mis päris alguses.

Blogipostituse tegin täna sellepärast, et algab Hiiumaa kohvikute nädalavahetus ja rõõmustavalt mitmes neist on ka veganvalikud olemas. See tähendab, et kohvikuid saavad nautida ka need, kellele loomad ja keskkond ja planeedi tulevik korda lähevad. Kõlab dramaatiliselt, aga täpselt nii ju ongi. Ja sellepärast ka, et ajalugu kuskil kirjas oleks.

Aga kust vegan Hiiumaal süüa saab?

See tekst ilmus kõigepealt 29. juuli Hiiu lehes.

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks – ega vegan niisama lihtsalt nälga ei jäägi, sest arvestades, kui keeruline oli veel mõni aasta tagasi vegan olla, peab ta suhteliselt leidlik olema ja ongi. Tänaseks on Eestis vegantoitumine nii mugav, et pingutama ei pea ja saab puhta südame­tunnistusega süüa, mida soovid. Pealegi on Eesti vegankogukond nullindate keskel just Hiiumaal hea hoo sisse saanud, nii et küllap neid kisub siia ka edaspidi.
Kui ma veganina esimest korda Hiiumaale tuleks, siis ilmselt vaataksin rahvus­vahelisest portaalist “Happy Cow”, mida mõttekaaslased soovitavad ja leiaksin sealt ainult “Mamma mia” ja tema ülihead veganpitsad, kuhu küll päris alati veganjuustu peale panna ei ole, aga seda juhtub harva.
Eestikeelselt lehelt Taimsed Valikud on Hiiumaa kohal tühi koht ja seal ei reklaami end ükski vastav söögikoht, järelikult tuleb endal sotsiaalmeedias ringi vaadata ja sõpradelt küsida.
Poodidele pole midagi ette heita, Hiiumaa kaupluste kaubavalik on kaasaegne ja tegelikult leiab otsimise peale kõike, mida vaja, aga näiteks puhkuse ja reisimise ajal tahaks ju muretult väljas ka söömas käia. Seda, kas kohvi peale taimset piima ka saab, tuleb ilmselt igast toidukohast eraldi küsida ja tihtipeale saabki.
Sotsiaalmeedias näljasena toidu­kohtade menüüsid uurides väga lihtne infot leida ei olegi. Et päris kindel olla, tuleks igal pool kohal käia. Nii et kui alljärgnevast infost nüüd midagi päris valesti kirja pandud on, siis andke Suvelehele teada.
Selgub, et Hiiumaal on päris palju selliseid toidukohti, kus menüüs midagi veganitele ei olegi. Näiteks: Rannu pubi, Kõrgessaare sadama kohvik, Ratturi talu kohvik, El Jefe Beach Bar, Meite Möte, Gahwa, Pritsumaja Pubi, Sõnajala söökla, Sõru Kõrts, Kork, Kärdla burks, Kati söögituba, Iiumekk resto ja Õlletare. Muku tare ütleb oma lumisel Facebooki lehel, et proovitakse vastu tulla eri­soovidele, mis paneb mõtlema, et äkki on mõnes kohas veel nii. Juhtumisi teab kirjutaja, et Hõbekala kohvikus, Baabades, Linnumäel ja Pihla Inspiratsioonitalu suvekohvikus teatakse, mida veganitele pakkuda ehkki menüüst sobivat ei leia. Kohvik Kärdlast, Emmaste tee­majast ja Viigrist saab nälja korral tavalisi või bataadifriikaid, aga ega see kedagi palju rõõmsamaks ei tee. Selliseid toidukohti, kus on valikus üks roog veganitele, on meil ka. Üks neist on Magus Mari, mis on võtnud üle veganite lemmikkoha Hõng Kassari Rahvamajas. Vastuolulise nimega toidukoht Lest ja Lammas pakub veganitele eesrindlikult lillkapsasteike, aga ilma kastmeta – veganitele mõeldud valik, aga mitte vegansõbralik, ütleb selle peale kohalik vegankogukond. Külaseltsi Muhv nädalavahetusel avatud mitmepäevakohvik pakub ühte kindlat lihtsat läätserooga, millest saab kõhu täis, aga mis kindlasti ei ole lausa gurmeetoit ja see polegi toidukoha eesmärk. Kiitus sellegi eest. Ambrosia menüüs on spinatiriis ja kuuldavasti on päevapakkumine vegan, aga nende Facebooki leheküljelt seda ei leia. Kiidetud Kpt. Malmis on menüüs suvikõrvitsa vegan pasta ja Ristna Surfikohvikus saab veganburksi. Roograhus saab aegajalt veganjuustuga pitsat. Olerexis on ka veganvalikud, aga seal tasub uurida, kas ikka on, sest nagu hiljuti selgus, nende keskmajas ei teata päris täpselt, mis see vegan tähendab ja vähemalt kastmetes on ikka mingeid loomseid koostis­osi, mida seal ei peaks olema.
Teiste toidukohtade seast esile kerkivaid on ka päris mitu. Soovitada võib kohvik Ruudi tomatist bulguripada taimse lihaga; Rannapaargut, sest seal on menüüs korralikult märgitud, mis on vegan ja mida saab sellisena tellida; Riksi kohvikus on hea vegan tempura; Kalana ÄÄRes on suvine tofuga salat, päikesekuivatatud tomatitega baklažaan ja vegan pitsat saab ka. Selle artikli honorari eest läheksin ilmselt Ungrusse sööma ja maitseksin Papardelle pastat röstitud paprika ja mandli kastme, krõbeda pähkli ja aedharakputkega.
Nii et tegelikult valikut nagu on ja võiks justkui rahule jääda, aga päriselt ikkagi ei jää. Valikus võiks olla ka pannkooke ja võileibu, suppe ja kooke ja selliseid häid koduseid toite nagu kartulipuder kastmega või näiteks kartulisalat – aga ikka ilma loomsete koostisosadeta.
Tundub ka, et need ajad on alles ees, mil toidukohad aru saavad, et Hiiumaal on olemas kõik taimsed puhtalt kasvatatud toiduained, millest maailmatasemel kaasaegset toitu teha. Siinsed metsad ja talud pakuvad selleks kõike; kikerhernestest ja kanepist kuni šampinjonide ja murakateni. Siinses kogukonnas on ka piisavalt teadmisi kriisitoidust, metsatoidust, pärimustoidust, toidu kasvatamisest, kogumisest, säilitamisest ja toidu­sõltumatusest.
Nagu lugeja tõenäoliselt juba aru sai, tegutseb Hiiumaal ka välja­õppinud veganpolitsei, kes järgmine kord luurab ringi arvatavasti kohviku­päevadel.
Ja lõpuks teeme siis veel ühe asja selgeks: veganlus on tulnud, et jääda. Peale Teist maailmasõda taimetoitlaste hulgast välja­kasvanud ülemaailmne liikumine muudkui kasvab. Eelkõige on tegemist muidugi eetilise maailma­vaatega, mis teab, et loomi ei tohiks ekspluateerida. Peale seda, kui kõigile selgeks sai, et lihatootmine on ka kliima­soojenemise üks peamisi põhjustajaid, leiab see elulaad muidugi järjest rohkem toetajaid. Ka Hiiumaal.

Lahendus, mis meile ei meeldi

See lugu ilmus kõigepealt juulikuu ajakirjas Vegan.


Loomaõiguslased on täna nagu väike frustreerunud kogukond, kes teab
maailmapäästmise saladust, mida keegi ei taha vastu võtta. Saladust, mida me ei hoia
kiivalt enesele, vaid üritame levitada, aga see pole seni õnnestunud.


Kuna maakera on omadega läbi, siis ei ole enam võimalik ka kogukond kokku korjata ja
ühiskonnast välja – metsa elama minna. Metsa ei ole enam nii palju alleski ja vaevalt, et
empaatilistel inimestel õnnestub kõrvad ja silmad kinni panna selle ees, mis loomadega
ülejäänud ühiskonnas toimuma jääb.
Sestap peaksime oma sõnumit veelgi valjemalt kuulutama, leidma üles need õiged strateegiad
ja taktikad, mis edendaksid vägivallatut maailma ja ühtlasi aeglustaksid kliimasoojenemist.
Tuletagem veelkord meelde: 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja
Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti,
millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes
nii laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel
kohal.
ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki
ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja
bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Seejuures tapetakse aastas umbes 80
miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud
maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Samal ajal on Euroopa Liidu eesmärk saavutada

aastaks kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Need kaks asjaolu räägivad üksteisele justkui vastu? Kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine
suureneb intensiivpõllumajanduse ehk loomatööstuse tõttu, mitte ei vähene.
Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud 7. loomaõiguste konverents oli sel aastal samale
teemale pühendatud. Konverents pealkirjaga Loomaõiguslus Keskkonnakriisis otsis vastuseid
küsimusele, kuidas ühendada loomade õigused püsivalt keskkonna jätkusuutlikkuse teemaga?
Loomseid tooteid kutsutakse küll vähem tarbima, aga inimkonna eluspüsimise ja planeedi
päästmise kaalutlustel.
Üks konverentsil esinejatest, aktivist Dan Kidby rääkis taas sellest, kuidas kliimakriisi
peatamisel ja loomade vabastamisel on olemas ühine lahendus. Teine, Richard J. White lisas
sellele tausta, et tegelikult peaks selleks maailmakord muutuma, kirjeldades anarhistlikke
geograafiaid.
Kriitiliste loomauuringutega tegelejad ja aktivistid räägivad võimalikust lahendusest ja
toidurevolutsioonist ju aastaid, vaieldes seejuures küll mõistete ja taktikate üle, aga on
peamises siiski ühel meelel: vaja on toidurevolutsiooni, mida toetab ka ülaltoodud ÜRO
raport. Ei tee vist paha veelkord eetikat meelde tuletada – loomade õiguseid ei tohi sealjuures

unustada. Toon näite: oletagem, et taimsele toidule ülemineku jaoks oleks kellegi arvates vaja
teha nn mõistlikes kogustes loomkaitseid, kas me siis kiidaksime need heaks?
Kriitilise pilguga peavoolumeediat jälgides tundub, et äkki on midagi vaikselt ikkagi
muutumas, üks artikkel soovitab ise rohkem toitu kasvatada, teine varuda, kolmas kokku
hoida. Ekspressi juhtkirjas on kerge irooniline vihje lihasöömise vähendamise vajalikkuse
kohta jne. Aga kui näen meedias avaldatud fotot, millel Ukraina sõdur kaevikus Eestist pärit
lihakonservi sööb, siis tekivad mul muidugi keskmisest erinevad mõtted. Üks neist ei kuulu
mulle endale ja on midagi sellist, et niivõrd suure kriisi ajal ei sobi loomade õigustest rääkida,
ja teine neist vaagib, kuidas me saaksime seda olukorda ära kasutada. Ma ei tea, kas see on
võimalik – sõda halvab edasiviivat mõtlemist, majandust, ühiskonna arengut.
Ja samal ajal on viimane aeg jõuda infolevitamise järgmisesse etappi. Olemasolev lahendus
on praegu takerdunud väikese kogukonna teadvusesse. Enne ei muutu midagi, kui taimsest
toidust teab iga lasteaialaps. Kui suur maailmamuutus on põhikooli õppekavas, osa
õpetajakoolitusest, kajastub selgelt põllumajandustoetustes, teadusgrantides ja toiduliidu
viisaastakuplaanis. Kui sellega tegeleb kogu Maaülikool ja Maaeluministeerium, rääkimata
koalitsioonilepingutest, erakondade programmidest, valitsuse tegevuskavast ja presidendi
aastapäevakõnest. Kus on see nõks, mis selle kõik käima lükkab?!

Lihtsalt loomasõber

Hellika Landsmann on justkui alati loomakaitseringkondades olemas olnud ja pole olnud põhjust küsida, millal ja kuidas ta sellesse valdkonda sattus. Hiljuti köitis tähelepanu üks omanäoline reisikirjeldus, mida tavalisest suurem seltskond Facebookis jälgis; “Ju siis seda järjejuttu oli tore lugeda ja pealegi ei pidanud ma igaleühele eraldi kirjutama”; arvas Hellika ise, kes just jõudis tagasi “Helen Woodward Animal Center” korraldatud konverentsilt Californiast, millele järgnenud kolmepäevast õppimismaratoni Hellika oma järjejutus tutvustaski. Ja ega see väga tavaline olegi, et üht loomakaitsjat teisele poole maakera rääkima kutsutaks. Tegelikult on Hellika olnud teadlikult loomakaitses juba 2006st aastast, sest just siis lõpetas ta kooli ja astus Eesti Loomakaitse Seltsi liikmeks. “Lapsena käisin konni päästmas, teadsin, et kodutut kassi tuleb aidata ja loomi ei tohi lüüa, aga see oli nii loomulik, et teadlikuks loomakaitseks seda nimetada ei saa”, rääkis Hellika, kes on töötanud ELSi hädajuhtumite telefonil, olnud samas ka juhatuse liige ja pidanud ka Tallinna loomade varjupaiga juhataja ametit. Praegu on Hellika ringiga jälle tagasi Tallinna linnavalitsuses, täpsemalt Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametis ja tegeleb hulkuvate lemmikloomade probleemidega. Hetkel on tal käsil avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriõpingud ning saadud kutse ka Lennuakadeemiast, mistõttu on ta töötanud ka lennunduses. “Ma olen tõesti katsunud vahepeal teha ka midagi muud kui loomi kaitsta, aga ei saa. Hoiukoduloomade üle arvepidamine läks 50 juures sassi, ilmselt on neid olnud aja jooksul üle saja, aga ikka jõuan sama teema juurde tagasi”. Ja tõepoolest, see on loomakaitsjate puhul vist päris tavaline, et raske teema juurest mingiks perioodiks põgenetakse, et avastada, et teemaga tegeletakse seljuhul oma vabal ajal ja pääsu pole.

Tööalaselt oli õppekäigul oluline teada saada, millised on sealsed loomade karantiinitingimused, kuidas vabatahtike võrgustik on üles ehitatud, mis osa on fundraisingul jne, aga Hellika käis ka loomaparkides nagu Sea World ja Wild Animal Park, mis oma valdkonda tundvale loomakaitsjale just lemmikkohad ei ole. “Ega mul ei ole vaja minna ise sigalasse või tapamajja, et teada saada, kuidas loomad end seal tunnevad,” ütleb Hellika, kes loomaparkides ikkagi kohal käis. Külastustest saab ta hea uudisena kokkuvõtte teha, et loomaparkides toimub palju sellist, mida kodulehelt ei leia. Põhirõhk on seal nimelt metsloomade päästmisel; kord toodi rannast ära hülgepoeg (seda võivad teha ainult asjatundjad!), kelle ema oli hüljanud, siis käidi merilõvi päästmas, kes millegipärast mitmendat korda kiirteele tikkus jne. Sea Worldi päästepoolel on kiirabibrigaad ja hea meditsiinitehnika, päästetakse pelikane, kajakaid, hülgeid, merilõvisid jne. Oluline on, et kõik päästetud loomad proovitakse loodusesse tagasi saata. Loomaparke rajati peamiselt seitsmekümnendatel, enam neid juurde ei tehta ja on näha, et olemasolevate tegutsemispõhimõtteid muudetakse.

Hellika konverentsil esinemise põhiteemaks kujunes hoopiski Ukraina. Eesti ei ole ju Ukrainast kuigi kaugel, eriti ameeriklaste jaoks. Küsiti, kuidas ja kelle kaudu aidata ja selle otsustamine ongi ju vahel keeruline, sest sõjaolukorras ei saa alati korralikku tagasisidet ja kontaktid katkevad. Viimane abistatud organisatsioon on “Happy Paw”, millele osteti auto, sest senini viisid nad pikkade vahemaade taha loomadele toitu jalgrattaga. Hellika selgitas, kuidas on sõjapõgenikest loomade abistamine Eestis korraldatud, mida teevad meie organisatsioonid ja sedagi, et tegemist ei ole kodusõjaga, sest endiselt on neid, kes niimoodi arvavad. “Ma rääkisin, mida on teinud vene sõdurid ja sellest, kuidas üks mu tuttav loomakaitsja tema kümne koeraga omaenda kodus maha lasti jne. Et küüditamine ei toimu meie maailmaosas sugugi esimest korda jne. Kuulajate jaoks oli see kõik ebareaalne”. Enne kojusõitu küsiti Hellikalt, kas ta ikka tahab tagasi minna ja kas ta võiks äkki kõigi oma loomadega hoopis Californias elada. “Mul on tegelikult kõikidele loomadele europassid tehtud ja kuskil sisimas ka valmisolek lahkuda, aga loodetavasti seda siiski ei juhtu”; räägib Hellika, kelle abikaasa töötab Eesti Kaitseväes.

Räägime sellestki, mis võiks olla need kõige olulisemad asjad, mis maailmas peaksid muutuma, et loomade olukord paraneks ja jõuame muidugi inimeseni. Inimene on see, kes peaks aru saama, et looma elu eesmärk ei ole inimesele kasulik olla, et loom on sõber ja perekonnaliige, kellele ei tohiks haiget teha. Inimesed ei tohiks mööda kõndida kui keegi abi vajab või kui naaberkorterist hirmsat haisu tuleb, sest seal kasvatakse hirmsates tingimustes lemmikloomi müügiks. Hellika räägib sellestki, et seoses sõjapõgenikega on tekkinud uus probleem, paljud neist ei taha oma loomi steriliseerida, sest tõukoerakutsikate eest võib saada raha, mida neil väga vaja on. “Peame tegema ennetustööd, harima lapsi, nii palju on teha”, räägib Hellika, kelle suurimaks sooviks on muidugi see, et tema tööd ühel päeval üldse vaja ei oleks.