New Wave is Coming

Today I have spent my morning watching a new documentary “The Animal People”. It started streaming today in AppleTV and is really well made.

I remember this photo (at the bottom of the text, taken in my kitchen this morning) so well because these young people were arrested in spring in the same year Estonian AR movement (2006) was founded. From that time I distinguish between people who are willing to sacrifice – people with degree of selfnessless (Josh Harpers expressions in the documentary) and other people, not to waste my time. Maybe it’s difficult to understand or maybe it’s too black and white but in the world where animals are treated in such barbaric ways, it’s a way to keep going for animal activists. I need heroes.

To put shortly, the documentary is about people who carried on a campaign against Huntigton Life Siences – large company killing 500 animals a day for animal testing. It doesn’t make a big difference for animals but they tested to any company – producing toothpaste or some plastics etc, not only for cancer cure or something like that. There is lot to learn from that campaign, also from it’s mistakes. SHAC movement had such a serious concenquences because in a way it was too strong. Because of that a new legislative act The Animal Enterprice Terrorist Act was accepted what gave a legal possibilty to put activists in prison for many years. That happened to six activists in USA and influenced Animal Rights movement globally. They didn’t kill anyone, didn’t harm anyone, the just used Freedom of Speech and spoke in a really loud voice, aslo following a money of the industry.  So, this decision to imprison these activists was to protect corporative business and also give a warning for the AR movement.

Lauren Gazolla says in the end of the movie that she is not sure of their tactics because they didn’t win. And that’s true, HLS is still in business, mutilating harmless animals every day, but I still think it’s not measurable to know what have they done for the movement, I really want to believe that together with other social justice movements and climate strikes the new wave is coming.

To understand most of the things behind SHAC movement, I also suggest to read the book “Green is the New Red” by Will Potter. Pattrice Jones has reviewd this book in Goodreads like this: “If you care about civil liberties or prisons, you need to read this book. If you care about corporate influence in politics, you need to read this book. If you care about the Constitution, you need to read this book. And, oh yeah, if you’re an environmental or animal liberation activist–or any kind of activist at all–then, for your own protection, you definitely need to read this book.”

To understand most of the things behind SHAC UK (the movement started in UK in 90es) we have to wait until next year because some activists prisoned there are not to allowed to give interviews until then.

Warning: In the movie there are moments extremely difficult to watch and listen. I never got used to animal screams…. But to watch this gives the only explanation why people are animal rights activists – the animal people.

 

78583309_737849493364263_2958345723701100544_n

Ilmumata jäänud soovitused

Hiljuti võttis minuga ühendust Naistelehe ajakirjanik Triin Raestik, et uurida veganluse ja vanuse seoseid. Sain aru, et vastused oli plaanis avaldada ajakirjanumbris eakatele, st 55+ vanustele mõeldud numbris. Mitmetel põhjustel jäi see lugu ajakirjas siiski ilmumata, aga tõstan ta ajakirjaniku loal oma blogisse. Tegelikult on vanus ja vananemine omaette teema, millest peaksin pikemalt kirjutama, aga ma ei tea veel päris täpselt, mida ma öelda tahan.
Miks hakata veganiks? Viis soovitust Kadrilt.
1. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis aidata loomi.
Mõningatel andmetel säästab iga vegan aastas umbes 200 elusolendit.
2. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis olla
keskkonnasõbralik ja hoida planeeti elus, sest loomatööstus on peamine
kasvuhoonegaaside tekitaja.
3. Protsentuaalselt on veganid tervemad, kergemad, enamuste
elustiilihaiguste oht on väiksem.
4. Veganlus koos loomaõiguslusaktivismiga annab elule teistsuguse,
olulisema tähenduse.
5. Veganlus on huvitav, veganite kogukond on huvitav. Kogukonna toetus
on tuntav ja sa ka sööd huvitavalt.

Kas veganlus on kulukas?
Levinud müüdi kohta, et veganlus mõjub rahakotile „valusalt“, ütleb Kadri
Taperson, et see ei vasta tema arvates tõele. Ei pea ju ostma valmistoite, mis on
kallid, ei pea iga päev poes käima jne. Inimeste ühes kuus toidule kuluvad
summad on hästi erinevad ja ei sõltu sellest, kas nad on veganid või ei ole. Mitte
ainuüksi veganlusega vaid ükskõik missuguste söömisharjumistega on nii, et
pigem sõltuvad kulud ikka sellest, kui palju oled otsustanud kulutada, mitte
sellest kas oled vegan või kõigesööja.

Ja põhitekst on siin:

Küsimusele, kas ta on täisvegan või teeb vahel millegi loomse osas ka
mööndusi, vastab Kadri kindlalt, et on siiski täisvegan. „Tegelikult on ju vastik
süüa tundlike olendite laipu ja kehavedelikke. Sellest saab loobuda,“ ütleb
Kadri. Naine nedib, et näiteks külla minnes võib juhtuda, et ta sööb kooki, kus
on midagi loomset sees. Kuid seda tuleb ette väga harva ja see ei puuduta muud
kui vaid Kadri enese südametunnistust.
Veganlusega alustamine, märgib Kadri, ei olnud talle sugugi keeruline. „Natuke
võttis küll aega asjade korraldamine, sest 13 aasta eest ei olnud poes nii palju
valikuid kui praegu. Aga ei midagi üle mõistuse käivat,“ lausub Kadri.
Hiiumaal elav naine toob välja ka huvitava fakti, et näiteks Tallinnas on praegu
rohkem vegantoidukohti kui terves Soomes kokku. Hiiumaal on muidugi natuke
teine lugu – seal on väljaspool turismihooaega üldse vähe kohti, kus söömas
käia. Aga ega peagi ju tingimata aastaringselt kohvikuid ja restorane väisama.
Ning suvel on saarelgi valikuid järjest rohkem.
Miks veganlus?
Kadri meenutab, et veganlus jõudis temani 2006. aastal, kui ta hakkas kaasa
lööma vastloodud loomaõiguslikus liikumises. Koos sellega võttis ta omaks ka
eetilised tõekspidamised ning tõsiasja, et loomade ekspluateerimiseks ei ole
õigustust ja vajadust. Teadmised, et veganlusel on soodne mõju ka keskkonnale
ja et taimne toit on tervisele kasulik, tulid veidi hiljem.
Küsimusele kuidas ta teab, et ta organism saab piisavalt toitained, vitamiine,
mineraalaineid jms, vastab Kadri omakorda küsimusega: „Aga kuidas
kõigesööja seda teab?“ Naine kinnitab, et tema sööb mitmekülgselt. Ning kui

inimene sööb mitmekülgselt, siis enamasti saab ta kõik vajalikud toitaineid
kätte. Vegani jaoks tähendab mitmekülgselt seda, et ta sööb erinevaid
köögivilju, teravilju, puuvilju, oalisi, sh näiteks tofut jms, et valke saada. „Minul
oli juba enne veganiks hakkamist eripära toitaineid mitte väga lihtsalt omastada.
Näiteks võis mul ka kõigesööjana tekkida päris suur vitamiinide B12 ja D
puudus, nii et neid ma kontrollin vereanalüüsidega kord paari aasta jooksul,“
toob naine välja. Ta nendib, et Eesti inimestel, ka lihasööjatel, on sageli D-
vitamiini vajaka. Ja ka B12-st on puudus. Ning et toidust saab B12-st ka
lihasööja üsna kehvasti kätte. „Mina võtan teatud regulaarsusega toidulisandeid
ning soovitan seda kõigil teha,“ märgib Kadri.
Kas veganlus sobib igas eas?
Kadri usub, et veganlus sobib igas eas inimestele. „Ma ei ole toitumisspetsialist,
sestap minu arvamus ilmselt väga ei loe, aga on lugematu arv erinevate riikide
toitumissoovitusi ja terviseorganisatsioone, kes väidavad, et vegantoiduvalik
sobib inimesele sünnist surmani.“
Küsimuse peale, kas vanuse lisandudes on ka Kadri menüü muutnud, kuna
erinevas vanuses inimesed vajavad erinevaid toitaineid, vitamiine jms, vajub
naine pisut mõttesse. Ja kinnitab siis, et ei ole viimastel aastatel toitumist
muutnud. Ning lisab, et toitainete saamine on loomulikult oluline, aga inimese
funktsioneerimiseks on tähtsad ka liikumine, keskkond, mõtteviis jne. Aga
üle viiekümneselt peaks tervise mõttes tähele panema veel kahte asja. „Esiteks –
menopausist teatakse liiga vähe ja olemasolev infogi on pealiskaudne. Teiseks –
me usume liiga palju meie kultuuris levinud hoiakut, et üle viiekümneste
naistega pole enam suurt midagi peale hakata. Isegi mõtlemisvõime oleks neil
justkui kadunud. Kui selle hoiakuga kaasa minna, siis võibki mõtlemisvõime
kaduda ja tervis kehvaks minna.“

Foto: Tiit Blaat

 

CZ5I5689

20 aastat kommentaare

Mul ei ole ammu enam kombeks kommentaare lugeda, sest need on tavaliselt mõttelagedad ja vastikud. 20 aastat tagasi kui Delfi alustas, oli küll huvitav, sest sellist avalikku sõna ei olnud ju enne kuuldud. Ka Loomuses töötamise ajal pidi neid aegajalt lugema, et näiteks inimeste reaktsiooni mõnele kampaaniale näha, aga ega seal midagi analüüsida ei olnud. Me ju kõik teame, et kommentaare kirjutavad ja ka loevad vähesed inimesed ja pealegi on need igavad ja ootuspärased.

Kunagi ehk oli huvitav vaadata, et kas on võimalik mõne artikli puhul ette ennustada, millest kommentaarides juttu tuleb ja alati oli. Poliitikute puhul oli teada, milliseid pahategusid nende puhul meelde tuletatakse; kui vähegi võimalik, siis esitati natuke vähem tuntud tegelase puhul küsimus, et kes see niisugune üldse on, kellest kirjutatakse ja miks; naiste puhul mõnitati välimust ja vanust jne.

Loomakaitsjate ja veganitegi puhul olid kommentaarid ootuspärased; alati leidus neid, kes soovitasid kaitsjad ja aktivistid kuskile kinni panna, neile omistati mõtteid ja tegusi, mis olid tõest väga kaugel; kogu temaatika oli kommenteerijate meelest oma maailmavaate pealesurumine jne. Pole ime, et loomakaitsjaid misantroopia ähvardab – lugupidamine inimeste vastu on kerge kaduma.

Reedel ilmuvas Laupäevalehes avaldati minuga intervjuu, millele oli juba varahommikuks sadakond kommentaari kogunenud. Õnneks sain kohe aru, miks nii palju. Ajakirjaniku valitud pealkiri “Ketikoerad on Eesti häbiplekk” on juba iseenesest nii järsk, et kommenteerimishimuline ei pea enam edasist teksti lugemagi. Selleski ei ole midagi ebatavalist, sest tavaliselt nad seda ei teegi. Pealkiri, mis on ärritav ja sisaldab umbisikulist kriitikat, on hea kütus igasugustele arvamustele, mida hiljem kommentaariumist lugeda saab.

Tahtsin teada, kas ketikoerte teemal on kommenteerijate väikeses kogukonnas arvamusnihe toimunud, aga pidin pettuma, sest vist ikka ei ole toimunud. Õnneks on neidki, kes kommentaariumis rahulikult koerte olemust seletavad ja  oma kogemusi jagavad. Ja tõepoolest – arvan samamoodi, et koeri ei tohi ketis hoida, hoolimata sellest, et seadus seda teatud tingimustel lubab; et mõneruutmeetrine aedik ei ole parem kui kett kaela ümber; ei ole olemas ainult kahte võimalust – ketis ja raevukalt mööda tänavaid joostes ja inimesi rünnates -vaid koer on pereliige, kellesse tuleks suhtuda nagu lapsesse (sest see on kõige lihtsam seletus ilma üksikasjadesse laskumata) ainult selle vahega, et koer ei saa nö täiskasvanuks vaid vastustus kestab tema elu lõpuni.

Natuke on kommentaarium siiski muutunud. Ilmselt tänu sellele, et nii mõnedki kommentaarid on otsapidi politseisse ja kohtussegi jõudnud, ollakse kurja sõnaga ettevaatlikum ja otseseid ähvardusi ja kauaks meelde jäävaid solvanguid nagu polegi.

Ja ikkagi mõtlen juba mitmendat korda, mis selle väikese hulga inimestega lahti on? Kui õnnetu, segaduses ja kade peab inimene olema kui ta istub arvuti taha ja kirjutab nö anonüümse kommenaari lootuses, et keegi seda loeb ja tema arvamust tõsiselt võtab? Kas anonüümne kommenteerimine on juba mõne depressioonivormi sümptomaatikas arvestatav ja kirja pandud? Või ikkagi ongi tegemist palju suurema hulga inimeste sügavama olemusega, mida lihtsalt kuskil mujal näidata ei saa?

Intervjuud saab lugeda siit.

 

Foto: Tiit Blaat

CZ5I5663

Inimõigused on loomaõigused

Intervjuu ilmus kõigepealt ajalehes Sirp, 15. novembril 2019. Vt siit.

Eesti Vegan Seltsi kutsel käis hiljuti Eestis dr Jeanette Rowley, kes pidas loenguid loomade ja veganite õigustest. Dr Rowley sõnumi kohaselt aitab inimõiguste järgimine ja kõikide võrdne kohtlemine levitada ka veganite sõnumit ning loomade vabastamiseks on tarvis seista just veganite õiguste eest. Dr Jeanette Rowley töötab Suurbritannia The Vegan Society juriidilise nõustajana ja juhib rahvusvahelist õiguste võrgustikku, mille töös osaleb ka Eesti Vegan Selts.

Oma raamatus „Inimõigused on loomaõigused: Eetilise veganluse implikatsioonid inimõigustele“1 kirjutab Jeanette nii: „Veganluse populaarsus on plahvatuslikult kasvanud tänu kaastundele mitteinimloomade vastu, sealhulgas kasvab sotsiaalne huvi nii keskkondlike kui humanitaarsete teemade kui ka taimetoidu tervistava mõju vastu. Veganluse populaarsus on loonud palju positiivset meediakajastust asendades endist negatiivsust ja toonud juurde palju vegantooteid, kuna nende järgi on suur nõudlus. Veganluse algne kontseptsioon – veganlus kui elustiil, mis on omaks võetud selleks, et väljendada eetilist seisukohta mitteinimloomade kannatuste suhtes, on viimasel ajal kujunenud strateegiliseks vahendiks võitluses laiemate rõhumisstruktuuride vastu, mille tulemuseks on mitteinimeste kannatused. Sellepärast on vegaluse valinud ka mõned feministid, antikapitalistid, humanitaartöötajad ja rohelised, kes on seisukohal, et kõik rõhumisvormid on omavahel seotud. Sellegipoolest jääb veganelulaadi normaliseerimiseks olulisele kohale just algne põhimõte, mis tõstab esile moraalse seisukohavõtu mitteinimeste õigustest. Seda konkreetset veganluse tähendust, mida tavaliselt nimetatakse eetiliseks veganluseks, peetakse Euroopas ja Suurbritannias kohaseks kaitsta inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikus.“

Jeanette, kas just sellepärast on oluline end veganina identifitseerida, mitte lihtsalt vähem loomset tarbida?

Jah, sest seadus näeb veganlust kui moraalset tõekspidamist. Veganlus kui põhimõte mõjutab inimese elu väga laialdaselt. Ka Euroopa inimõiguskohus on juba 1993. aastal öelnud, et veganluse praktiseerimisse ei tohi sekkuda, kui just ei ole mingisugust seaduslikku alust, mis on sellele väga heaks põhjuseks.

Milliseid muudatusi või reforme veganid ootavad?

Eks eelkõige õiglust ja austust kõikide tundlike olendite vastu, loomadega seotud väärarusaamade lõppemist, aga ka vegantoitlustamist avalikes kohtades, koolides, haiglates, hooldusasutustes; tarbijaõigusi, alternatiive loomkatsetele ja ausat haridust; koolides peaks õpetama, kuidas loomi tegelikult ekspluateeritakse.

Kasutame nende muudatuste saavutamiseks mitmesuguseid strateegiaid, on olemas loomaõiguslaste organisatsioonid, koostöö meediaga ja erinevate materjalide kirjutamine, veganite ühingud ja ka keskkonnaorganisatsioonid. Ka lähenemised on erinevad – korraldatakse loomakaitsekampaaniaid, mille eesmärgiks on kasvatada loomade heaolu, aga ka abolitsionistlikke, loomaõiguslikke kampaaniad – mille tulemusena kasvavad keelud loomade kasutamisel.

On veel kolmas võimalus: edendada seadusandluses veganite õigusi, kasutada neid põhimõtteid, mis juba on seadustes olemas, et viia ellu neid muudatusi, mida veganid tahavad ja läbi selle saavutada loomade õigusi. Pidasin juba 2012. aastal esimese loengu sellest, kuidas veganite õiguste kaitse aitab loomaõigusi edendada. Elame inimkeskses ühiskonnas, veganlus tuleb normaliseerida ja see aitab ka loomi.

Jeanette Rowley mitteinimeste õigustest: „Seda konkreetset veganluse tähendust, mida nimetatakse eetiliseks veganluseks, peetakse kohaseks kaitsta inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikus.“

Erakogu

Sa oled kirjutanud, et sotsiaalseid muutusi on võimalik saavutada kahtepidi: alt üles, nii et survegrupp teavitab ja nõuab, see toob kaasa ühiskondlike vaadete muutumise ja see omakorda kujundab poliitikat ja seadusloomet. Aga on võimalik ka vastupidi: et seadus dikteerib moraalse hoiaku ja see mõjutab sotsiaalset suhtumist ja saab moraalinormiks?

Minu arvates ei ole seda teist võimalust piisavalt kasutatud ja olen võtnud oma ülesandeks seda lähenemist arendada, et need kaks võimalust keskel kokku saaksid.

Kuidas seda protsessi alustada?

Tuleb üles leida need seadusesätted, millega saab tegeleda ja neid veganite toetamiseks kasutada. Ja alustada reforme seal, kus neid vaja on; hariduses, tervishoiu- ja hooldusasutustes, tarbijate õigustes, tööhõives. Inimõiguste deklaratsioonis kirjas olev südametunnistusevabadus annab meile õiguse elada vastavalt sellele, mis on meie sügavad veendumused seoses loomadega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist leiame samuti südametunnistuse ja mõttevabaduse. Ühendkuningriigis kehtivad muidugi ka mitmed diskrimineerimisvastased seadused.

Too palun näiteid, kuidas veganite õigusi rikutakse.

Esineb psühholoogilist survet oma veendumustest loobuda – nt veganlaps lasteaias, või koolis, kus tal soovitatakse veganlusest klassis mitte rääkida, või näiteks soovitatakse veganitel, kellel on muuhulgas söömishäire oma moraalsetest veendumustest loobuda. Samasugused lood võivad juhtuda vanadekodudes või vanglates. Veganeid võidakse seostada ka ekstremistide või radikaalidega, veganeid kiusatakse ka sõnalise vägivallaga, solvavate kommentaaridega, tehakse kohatuid ründavaid nalju jne.

Esineb ka otsest diskrimineerimist, nt kirjutatakse töökuulutuses, et veganeid ametikohale ei taheta või keeldub reisifirma veganit reisile kaasa võtmast. Ühel konkreetsel juhtumil ei antud inimesele laenu, sest ta tahtis selle abil minna just vegankoolitusele. Ta sai hiljem pangalt selle eest kompensatsiooni ja oluline on, et selles pangas on kokku 35 000 töötajat, kelleni see info kindlasti jõudis.

Vahel võib diskrimineerimine tulla ka pealtnäha neutraalsest olukorrast, sest ei ole seadusest tulenevaid kohustusi, nt tuletõrjuja läheb tööle, aga tema tööriietuses ei ole veganvariante. Ja esineb kaudsemat; näiteks pakutakse koolis eritoitu kõikidele lastele lähtudes nende usulistest veendumustest, aga mitte veganitele.

Olid nooremana, 80-90ndatel loomaõiguste aktivist, sind on tol ajal arreteeritud, tegutsesid ka jahtide saboteerijate hulgas. Kas enam mitte?

Olin osaline sellises organisatsioonis nagu Animal Aid,2 käisin Londonis meele­avaldustel, kohtumistel, aga enam mitte. Ma arvan, et see ei oleks praegu minu aja hea kasutamine. Olen ennast täiesti pühendanud veganmaailmale üleminekule.

Millist lähenemist sa pooldad, kas abolitsionistlikku või reforme?

Kui me räägime reducetarian-liikumisest,3 siis nende lähenemist ma eriti eetiliseks ei pea. Ma ei usu sellesse, aga ma saan aru, et loosungiga „Eat less Meat on lihtsam inimesi kaasata ja sellega on pealtnäha lihtsam midagi saavutada. Aga eesmärk peaks ikka veganlus olema, me ei saa ju nende vahesaavutuste üle rõõmustada, kui loomade ekspluateerimine endiselt jätkub, see ei ole loogiline. Ei ole ju eetiline seada näiteks kurjategijatele eesmärkideks, et tehke 50% vähem kurja vms.

Sinu loengu eilsed kuulajad olid suures vaimustuses asjaolust, et nii sina ise kui su lapsed ja lapselapsed on veganid. Lausa kolm põlvkonda.

Ise ma selle peale eriti ei mõtle. Tegelikult on üks mu lapselastest neljanda põlve vegan, sest tema teist liini pidi vanavanaisa oli ka vegan. Lapsed sünnivadki veganiteks, see on normaalne.

1 Jeanette Rowley, Human Rights are Animal Rights: The Implications of Ethical Veganism for Human Rights. Palgrave, 2016.

2 https://www.animalaid.org.uk

3 Reducetarian – sõnast reduce, vähendama – liikumine hõlmab kõiki inimesi, kes soovivad vähendada loomsete toodete tarbimist.

Activists should go to politics – interview with Kim Stallwood

Kim Stallwood is an animal rights advocate, author, independent scholar, and consultant. He is co-founder of the Animals and Society Institute. He has been an editor of different magazines of animal rights, including The Animals’ Agenda, is a former executive director of People for the Ethical Treatment of Animals, campaigns officer for the British Union for the Abolition of Vivisection, and national organizer for Compassion in World Farming. He serves on the board of directors of the Culture and Animals Foundation, which was established by the philosopher, Tom Regan, and his wife, Nancy, in 1985.

I met Kim Stallwood couple of years ago during animal rights conference in Sweden. And I saw wisdom – I really think that he knows what he is talking about, been in a movement for so long time.

To know more about him and AR history – I strongly recommend to read his book – “Growl: Life Lessons, Hard Truths, and Bold Strategies from an Animal Advocate.”

So, how it was to be a vegan in 70ties?

I get this question so often lately, so I have to think what to answer… Maybe it is to do with the fact that veganism is coming so mainstream. But it was difficult, even to be vegetarian was difficult – but not impossible. Biggest difference was that there was no internet and access to the information was limited. In Vegan Society was basic information available if you asked them to send the information and they also sent magazine four times a year, some leaflets and maybe there was a local group. There was a vegan festival and some animal rights events. In 1970-80 I helped to found Coordinating Animal Welfare, we made bulletin every two months – simple publications, printed by hand. We held meetings in London for networking, talking about menus, places to eat. And we relied upon these meetings, mailings, drinking in the pub after demos. We just didn’t have internet which has made so big difference now. Given that – there should be so much more vegans than there are. There are so many products in supermarkets, meals made ready etc. But in 70ies there was Holland & Barrett, a chain of health food and the only place to get plant milk was Plamil. You had to open the tin, fill the tin with water and then stir. And it didn’t taste like milk at all…. In restaurant all you could it was green salad and baked potato or French fries.

And did it later got better because of these people who wanted more health food?

No, because of growing animal rights movement and vegans.

At the moment you are an independent scholar. What does that mean and what are your interests?

Well, I can’t call myself academic. I moved back to live in England in 2007, I didn’t want to be a director anymore or do projects, so I called myself an author but I want to build bridges between animal studies and animal advocacy. Maybe, if I would have known all this what I know now, I would have been political theorist or maybe lawyer. And I have an advice for younger activists – pro animal organizations are not very healthy places to work – for several reasons. Many organizations are founded by motivated people but they are not effectively built. So, go to university, be a lawyer, a philosopher, a veterinarian and be an AR activist then – professionally.

Is it a same kind of suggestion you gave in London Vegan Fair this year; animal rights should go to the politics?

Main point I made there was need of animal rights to understand mainstream political issues – we do a lot of work on encouraging individuals to make lifestyle choices, we persuade transformation moment to other people and it’s very important but my point was to get animal rights people to get elected to became MPs and political counsellors, to be educated and committed in politics.

You said that pro-animal organizations maybe sometimes be unhealthy places to work. Don’t you think sometimes they are also kind of merciless?

Yes, sometimes people use animal rights issues to behave unprofessionally, even to abuse others. Some activists can’t be over misanthropy. This field is so different of other social justice campaigners – we are talking about interactions between different species.

You are talking about Misanthropic Bunker in your book, let me quote you: “If only every pro-animal group exclusively promoted veganism, we’d achieve animal liberation much sooner. We must abolish the property status of animals before anything else. We should set free all the cats and dogs imprisoned in animal shelters if their only future is a cage or death by euthanasia. Democracy has failed and illegal direct action is the only course to take.” Do you believe it yourself?

No. What I wanted to say is that some animal advocates have created this kind of ideology but I don’t agree with these. We shouldn’t narrow down our goals.

So, we can’t be dogmatic?

Yes and no. Dogma doesn’t mean to be a negative thing. We can live ourselves like the world already is like we want it to be. And we have to work in the context of society, see for what changes is the society ready.

Do you know that I have quoted you about effective altruism in my blog, I don’t remember from where I found it but do you think still think so? “Effective altruism is a neoliberal response to social justice. It transforms social justice into a tool of capitalism. Effective altruism makes social change money. This is not a system change. It’s about making the bad a little less bad and therefore ineffective.”

I had forgotten saying this and was even quite impressed with it! More seriously, it’s clearly an idea that needs further development. The linking of effective altruism with capitalism and market forces is a very interesting one—specially with its relationship to social justice advocacy. But I can understand an argument in effective altruism but I find it problematic because I don’t see myself as utilitarian advocate. I see myself as a combination of rights based advocate and ecofeminist. I find in troubling then people argue that we shouldn’t worry about all animals. It excludes individuals who need help, some animal organisations who are unworthy of support. I think it is discriminative.

Do you think it is a phase or what, should we worry about this effectiveness?

I don’t think it is a phase, it should be criticised and challenged and effective altruists should be campaigning for insects because there are so many of them.

You have written one good book, will there be another?

Maybe Growl gets a follow up one day – hopefully. I am a consultant, this gives me income and possibility to write. I am writing a book about Topsy, the elephant, telling her life story within a larger picture; what would happen to her if she has lived today. Are their life better then they were hundred years ago.

I know that you read a lot. Can you give some recommendations?

Zoopolis by Kymlicka and Donaldson is very interesting. For two reasons. First two chapters about animal rights are very good. And it makes a political argument for animals in interesting way – animals as citizens.

I can also recommend a novel: The Tiger of Malgudi by R K Narayan. It is a lovely story about a tiger who is caught and goes in zoo and circus and a spiritual leader rescues him. I think this novel is enlightening in ethics.

And one more, by Olga Tokarczuk who recently got Nobel Prize. It’s called “Drive Your Plow Over the Bones of the Dead” and is very well written – through elderly women who lives in woods, couple of her dogs disappear and she blames her neighbours who are later found dead. It’s an interesting book within this narrative our relationship with animals.

Is the world different in 20 years?

I would like to believe in 20 years of time, intensive animal agriculture has collapsed. It’s not sustainable. I think that there will be animal related sickness amongst population, so they eat less meat or “better quality meat”. And we may see in animal testing the development of non-animal technology is actually more effective and cleaner and cheap.

unnamed

Kui ma läheksin Taimetoidumessile

Minuga juhtub vahel nii, et ma ei saa minna sinna, kuhu väga tahan. Nii juhtus ka alanud nädalavahetusel. Ometi on laupäeval ja pühapäeval suur pidu ehk järjekordne Taimetoidumess. Täiesti ebaaus, sest vist esimest korda oleksin saanud osa võtta ilma ühegi ülesandeta, täiesti tavalise külastajana, kes naudib nädalavahetust, mida ilmaasjata veganite jõuluks ei nimetata.

Mäletan, et veganlus kinnistus ainuvõimaliku elulaadina minu jaoks vist 2007ndal aastal kui alustasin osavõtmist suurtest rahvusvahelistest loomaõiguslaste kogunemistest, kus pika nädalavahetuse jooksul sai 4-500 loomaõiguslasega, kes mõistagi olid veganid, koos õppida, suhelda, kogemusi vahetada ja plaane teha. Lühikeseks hetkeks tekkis alternatiivne miniühiskond, kus inimesed mõtlesid väga olulises osas ühtemoodi. Taimetoidumessil võib see emotsioon peaaegu sama tugevalt tekkida. Kogunemistel oli küll nii, et kui Sa ikka näed endast vanemaidki, terveid, elujõulisi, rõõmsaid veganeid, siis ei ole kahtlustki, et oled ise ka õige valiku teinud. Mäletatavasti ei olnud tol ajal veganlusest meie ühiskonnas niipalju infot kui praegu on. Rääkimata valikutest.

Praegu on valikuid kohati rohkemgi kui tarvis. Tean, et messile pääseb neist ainult parem osa. See tähendab, et alati on neid, kes soovivad taimseid asju müüma tulla, tunduvalt rohkem kui üritus mahutab. Eelistatakse ikka neid kaubapakkujaid, kes ainult veganasju teevad või siis neid, kelle tooted on eriti kvaliteetsed ja vajalikud.

Pealegi pole see sugugi ainult ostupüha vaid umbes samaväärselt ka infoüritus. Seekord kuulaks ja vaataks ma küll vist kõiki esinejaid. Ma kuulaks Triinu Uprust, kes on äge aktivist Inglismaal ja teeb asju, mida ma ka teeks kui oleksin noorem ja elaks teistmoodi. Siis kuulaks Kristin Siili, kellega ma polegi kunagi rääkinud sellest, kui keeruline võib olla Greta Thunbergi jälgedes käija Eestis. Kadri Aaviku ettekannet meestest ja veganlusest olen ma Loomaõiguste konverentsil küll kuulnud, aga kuulaks veelkord. Loodan, et Tiiu Lausmaa räägib sellest, kuidas sellest, et ise veganelulaadi järgida, kuidagi ei piisa. Üks mu kangelastest Jake Conroy on ka kohal, mäletan, et eelmine kord Eestis käies jättis talle Hiiumaa vahet lendav lennuk sügava mulje: loodan teda uuesti näha varsti valmivas filmis The Animal People. Linda-Mari ja Eesti Metsa Abiks asju kuulaks muidugi ka ja Eesti Vegan Seltsi. Õhtupoolikult läheks ja vaataks filmi Running for Good. Selle filmi kangelane jookseb sellepärast maratone, et saaks ülal pidada loomade varjupaika. Minust kolm aastat noorem, kuuendast eluaastast peale vegan…

Võibolla järgmisel päeval enam igale poole ei jaksakski minna, aga Bon Soya töötuppa ju ometi läheks. See, et Bon Soya on üks messi toetajatest, on tõesti rõõmustav, sest nende tooted on Eesti veganeid varsti juba 15 aastat elus ja tervena hoidnud ja nende suuremahulisem osavõtt veganüritustest oli ainult aja küsimus. Pealegi osalesin ma megaloosis, kus loositi välja tuhat pakki (või oli see 4000 pakki?) taimseid viinereid ja neid tahaks ju kätte saada. Marko Lepiku töötuppa läheks pühapäeval ka, mis siis, et olen Loomuse ajal saanud kogu tema kahepäevase koolituse, sest just loomaõiguslaste peal ta oma kätt harjutas. Ja PJd tahaks kuulata, sest ma tegelikult ei tea, mida kõike ta selleks teinud on, et kõik maailma suured moegigandid on karusnahavabaks hakanud. Ilma PJ Smithita poleks seda niipea juhtunud. Praegu märkasin, et tegelikult ei saagi kõiki kuulata, sest on asju, mis toimuvad ühel ajal, nii et tehke kindlasti oma valik juba ette ära. Messile jõudes hakkab pea rõõmust ringi käima ja siis võib algusajad maha magada. Kindlasti ma ei magaks maha oma lemmikbändi (päriselt ka) Rhythms of Resistance’i töötuba, mis sellest, et see vist jookseb ajaliselt sisse ühele olulisemale ettekannetest, Loomuse tsirkusekeelustamise loost. Aga seda lugu ma ju tean ise ka.

Ja siis ma ostaks burgerit ja jäätist, sest on ju pidu. Ja kaasa ostaks Rohelise Villa tehtud pipramoosi ja HappyV suitsuvorsti ja Bedda juustu ja midagi magusat võibolla sellelt uuelt vegankohvikult Kringel, mis detsembris Uues Maailmas avatakse. Midagi kindlasti veel, ma ei teagi kõiki neid tegijaid, kes oma laudadega kohal on.

Ja tegelikult on nii, et kuna mul on maailma parimad sõbrad, siis mõned asjad saan ma sealt messilt ikkagi postipakiga järgmisel nädalal kätte, näiteks messiajakirja.  Pean veel mõtlema, äkki ma tahan ikkagi Veshist ka midagi. Näiteks seda türkiissinist kotti.

Ja täiesti võimalik oleks, et kui ma Hiiumaale tagasi sõidan ja bussis noori inimesi näen, kes arutavad, millist liha grillipeole osta, mõtleksin esiotsa, et nad teevad nalja, sest selliseid inimesi ju ometi ei ole enam olemas…

74620888_2337434716505236_5842265062936412160_n

Soome veganvarjupaigas elab 70 päästetud farmilooma

 

See intervjuu ilmus kõigepealt 5. novembril ajalehes Postimees.

(Vt lingi tagant koos Annika Lepa fotodega).

NB! Mina ei kasuta nö keelekorretset vormi veganivarjupaik v veganitort vms. Arvan, et osa keelest kujuneb ise või see kujundatakse selle grupi poolt, kes seda kõige rohkem kasutab. Sestap on eesti keeles õige öelda ikkagi veganvarjupaik, veganblogi, veganelu.

Soome veganivarjupaigas elab 70 päästetud farmilooma

Intervjuu varjupaiga juhiga!

Sa näed ja ei mürista

Kas poleks tore kui kirik mõtleks nagu loomaõiguslased? (Ja kas 31. oktoober ei ole mitte hea päev selle küsimuse küsimiseks?). Riskides naiivitari staatust veel kaua hoida (aga naiivsus päästab maailma) ütlen rõhutatult, et ma kindlasti ei ole kristlane ja ei saagi selleks kunagi ja kristlastega loomaõiguslusest rääkimine on tavaliselt ummiktee ja ega ma seda eriti ju ei teegi.

Aga – peaaegu kümme aastat tagasi lugesin Sirbist tänaseks lahkunud sõbra, vaimulik Urmas Petti kirjutist sellest, kuidas ta oli üht Fanny de Sieversi raamatut lugenud. Nimelt ilmus 2010. aastal Tartu Ülikooli kirjastuse poolt vihikuke “Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”.

Urmas kirjutas sellest raamatust nii: Laiemalt on kõigis viieteistkümnes vaimurikkas  kirjutises kõneks diskrimineerimise vorm, mida briti psühholoogi Richard D. Ryderi ettepanekul nimetatakse „spetsiesismiks”. Selle rassismi või seksismiga võrreldava nähtuse sisuks on inimese kui bioloogilise liigi kõrgemaletõstmine kogu muust elusloodusest. Ent loomulikult on rõhumine universaalne käitumismuster, mis hõlpsalt kuju vahetab: „Kui naist ei saa pidada täiesti inimeseks, siis pole ka imestada, et loom muutub ebahuvitavaks  asjaks!” (lk 58).     https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vajatakse-animaalset-teoloogiat/

Ja ühes neist Sieversi tekstidest on minu lemmikkoht: /—/Koduteel kõndides mässas mu hing. “Issand, sa tead, neil ei ole pattu. Kuidas sa void seda lubada? Ütle, et see kannatus ei ole täiesti absurdne, hävitav, väljaspool sinu halastuse piire! Ütle, et sa ei jäta kedagi üksi selle maailma valude mädasoos! Ütle midagi. Anna mulle üks märk!”

Ja siis see märk saabus.

Kui ma jõudsin tänavale, mis viib teelahkmele, kust algab minu kodukoha piirkond, nägin ma oma üllatuseks koera ja kassi istumas keset sõiduteed. Need loomad kuulusid ühele naabrile, kelle majast ma peaaegu iga päev mööda kõndisin. Kass ei näidanud end tavaliselt üldse, ja koer istus või lebas ukse ees. Igatahes minust ta ei teinud välja. Ma ei huvitanud teda üldse.

Ja nüüd istusid nad mõlemad keset tänavat ja oli näha, et nad ootasid….. /—/

Edasi peate ise raamatust lugema, sest peaaegu samasugune ime nagu kirjutaja seda koges, juhtus minuga siis kui sain aru, et seesama lõik on ainuke, mis mind aitab. Peamine, mis mind aitab. Loomaõiguslane nimelt otsib koguaeg alateadlikult abi, kasvatab paksu nahka, et loomade kannatusi kirjeldav info teda ennast ei tapaks või hulluks ei ajaks, läbi ei põletaks, skisofreenilises maailmas elamine vähegi talutav oleks. Alati ei aita mõttekaaslaste tugi, kogemusnõustamine ja iseenda eest hoolt kandmine, sest loomaõigusliikumine on tegelikult üsna armutu kamp, aga see on pikem jutt. Aitab ainult ebaratsionaalne lootus, et kuskil on midagi veel, mida me ei tea, sest maailm ei saa ju selline olla nagu ta on.

73261871_2600688866658818_306760840751611904_n

Siin- ja sealpool klaasi

Tänaseks leidsin ühe loo kassidest, mille kirjutasin 2-3 aastat tagasi ühe ajakirja palvel, mis ilmumist ei alustanudki.

Linn on. On. Ja  ei olegi mõtet arutada, kas see, et inimesed elavad linnades on hea või halb ja kas maal on parem või mitte. Ma olen maal, ma tean vastust; mäletan üheksakorruselise Lasnamäe betoonmaja raskust pea kohal kui elasin teisel korrusel ja seitse ülemist korda rõhusid.  See oli minu reaalsus, mis on igalühel erinev. Nii loomal kui inimesel. On neid inimesi, kellele linn meeldib ja, neid, kes seda endale valetavad. Ja on neid loomi, kes on linnas harjunud olema.

Kassidel ja ehk ka koertel ja teistel nn inimkaaslejatel on kehvasti läinud. Kui mõnel Pääsküla rabast linna sattunud rebasel ehk ongi võimalus oma loomulikku keskkonda tagasi minna, siis kassil seda ei ole. Tal ei olegi loomulikku keskkonda. Ta elab, kas siin või sealpool klaasi. Klaasist seespool elavad kassid vaatavad aknast, kuidas elu mööda läheb ja on heal juhul rahul sellega, mis neil on; inimene, hea söök, soe tuba ja veel paremal juhul on tal liigikaaslasest sõber ja teda viiakse vahel maale. Kui on ja kui viiakse.  Ma tunnen kasse, kes oskavad traksidega jalutada, aga selle õppimine ei läinud neil väga kergesti ja neid ei ole palju ehkki mul on väga palju kassidest tuttavaid. Paljud kassid elavad teisel pool klaasi, see tähendab, et neil ei ole tuba, igapäevast sööki ja oma inimest. Suur osa selliseid kasse elab kassikolooniates. Tallinnas ei ole praegu enam palju kassikolooniaid, aga oli. See ei tähenda, et just Tallinnas elaksid eriti head inimesed, kes on väga tahtnud kasse aidata vaid pigem seda, et kasse oli nii palju, et nad on hakkasid inimesi häirima. Kannatusi ei ole kerge näha. Kolooniaid on selliseid, kust loomakaitsjad on vahele seganud ja kassid on steriliseeritud, aga Eestis on küllalt veel neid, kuhu sekkuda ei ole saanud. Ma ei saa öelda, et seal elavad kassid loomulikku elu, aga võibolla mõnes elavad ka. Kui kass ei ole inimesega esimestel elunädalatel kokku puutunud, siis ta õpib kergesti ka metslasena elama, aga see ei ole kerge elu. Üldse mitte.  Võibolla neil siis ikka on kergem, kes kümme tundi klaasi taga oma inimest ootavad. Võibolla on.

Kui tahta kassi tundma õppida, tuleks talle otsa vaadata nii nagu inimeselegi. Inimeste tundmaõppimiseks me elame nende keskel ja kasutame empaatiat. Empaatia tähendab enamasti seda, et sa tunned sama, mis see, kes midagi kogeb, ilma ise seda kogemata. Ja see kogeja ei pea olema samast liigist. Samamoodi on kassidega. Kodutul kassil on kodutu kassi pilk. Inimestel on kombeks teistest liikidest endaga sarnaseid jooni otsida, et neid väärtuslikeks pidada. Kass on ju inimene sarnane küll, aga erinev ka nagu teisedki loomad. Ta ei mõtle ajalooliselt, tal ei ole sellist mälu. Ta ei tea, milliste meetoditega veel paarkümmend aastat tagasi kasse püüte, hukati, või steriliseeriti; ta ei tea, mida tehti kassidega lastekampade poolt Lasnamäe majade vahel. Ta ei tea, et veel kuus aastat tagasi hukati (loe tapeti) Tallinna toonases varjupaigas pea 90 % kassidest, kes sinna toodi; ta ei tea, et veel praegugi  uputatakse maal igas kolmandas või neljandas talus paar korda aastas kassipoegi veeämbrisse. Inimkaaslejatega nii tehaksegi ja ei tehta enam siis kui uued põlvkonnad inimesi peale kasvab.  Kass ei tea oma sünnipäeva ega sedagi, kas maailm on hukule määratud või mitte. Aga võibolla tunnetab paremini kui meie; tal on selleks aega.

Kujutage ette linna nimega Utoopia, mis on kujunenud inimeste käe all, kellele teised liigid on sama olulised kui ta ise. Selles linnas saaksid autojuhid trahvi kui kassi alla ajaksid, aga seda juhtuks väga väga harva, majade vahel on koridorid, et kassid ei peaks tänavat ületama; suurtes parkides võivad vabalt ringi liikuda nii kassid kui koerad; majadel oleksid kassiuksed ja kassid võiksid käia kohvikutes ja raamatukogudes ja kontorites ja haiglates oma inimestel külas. Muinasjutt? Jah…

Foto: Kretel Kuusk

DSC03509

Eetika paradigma peab muutuma

Täna jagan üht paar aastat vana pikka teksti, mis ilmus lühendatud kujul

Müürilehes ja tervikuna Loomuse kodulehel. 

Vihmase päeva lugemissoovitusena lisan veel parima eestikeelse veganblogi lingi, sest seal on aegumatuid nõuandeid ja põhjalikke seletusi kõigile, kel selle teema kohta küsimusi Vegani päevaraamat

 

Lugu ise on siin:

Loomade keele mõistjate elus on üsna tavaline aegajalt vapustuste osaliseks saada, olgu selle põhjuseks siis korduvad koledused, mida inimesed loomadega teevad ja mille suhtes immuunseks muutumine kõigil ei õnnestu või argiignorantsus, mida võib kogeda nii pealiskaudseid netikommentaare lugedes kui ka näiteks karusloomakasvatajaid kuulates. Ega viimastel suurt teadmistevahet olegi.

Karusloomakasvatajad väidavad, et kuna loomade keelt keegi ei oska, siis ei ole ka võimalik väita, et nood end puurides halvasti tunnevad. Ja pealegi – inimene on ju looduse kroon. Täpsuse huvides panen kirja, et kuulsin kaht viimast „fakti” õpilasliidrite kogunemisel riigikogus, kus loomade eestkostjad ja farmerid olid kokku kutsutud, et noortele näidata kui keeruline on poliitikutel otsuseid langetada. Ilmselt on just siin õige koht meelde tuletada populaarset nähtust nagu seda on tõepõhjata ühiskond.

Karusloomakasvatajatel on arvatavasti võimatu midagi muud väita senikaua kui nad veel oma sissetulekuallikaga tegelevad, sest kuidas muidu oleks võimalik üldse iseendaga läbi saada. Pealegi on inimese ülimuslikkusse ja loomade mittetundmisse kerge uskuda, sest seda toetab üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus. Moraalialased väited on tavaliselt normatiivsed; ühiskonnas kasutuselolev eetiline norm räägib heal juhul loomade heaolust, tihtipeale täpsustamata, mida selle all mõeldakse.

Minu ja mu mõttekaaslaste eetiline norm toetub mitmest asjaolust koosnevale aluspõhjale. Aegade algusest peale on filosoofid loomade ühiskondliku staatuse asjus inimeste südametunnistusele koputanud ja korralik loomaõiguslane teab neist tsitaate peast, aga ükski neist ei saa tänasel päeval olla piisavaks argumendiks omaette; oma mõtete toetuseks küll. Kõige mastaapsem asjaolu on ilmselt keskkonnakaitseline aspekt tänu millele löövad loomakaitsjatega järjest enam kampa rohelised, looduskaitsjad ja loodusteadlased, sest kas või ühtainumast fakti, et tänasel päeval kasutatakse loomade pidamiseks või neile sööda varumiseks ühte kolmandikku jäävabast maismaast, on raske ümber lükata.

Teadmine, et loomatööstuses mitteosalemine või vähe osalemine – pean silmas veganlust või loomsete toiduainete vähendamist – on pigem tervislik otsus kui ohtlik valik jõuab ka meie inimeste teadvusesse hoolimata vanema põlvkonna toitumisteadlaste kramplikust vastuseisust. Ja ka neid tuleb mõista; meie kultuuriruumis ei ole juba ajaloolistel põhjustel söömist ja eetikat osatud seostada. Minagi mäletan neid päevi, mil süüa ei olnudki ja eetikast rääkimine tundub seda meenutades kohatu edevusena.

Kõige olulisema osa veendumuse aluspõhjast moodustab kindlasti see, mida loomadest tänaseks päevaks teatakse. See, mida etoloogid on teada saanud ja kirja pannud toetab tõsiselt maailma vanimat uurimismeetodit – vaatlust. Loomade olemuse tajumine, teadmine nende vajadustest on enamus loomade eestkostjatele sama selge kui see, et maakera on ümmargune. Meediatarbijad on viimasel ajal korduvalt kuulnud, et kõik seda ei usu; maakera olevat lapik ja tõestatagu, et see nii ei ole. Teoreetiliselt on nii, et kui ma hakkan koduõuelt astuma, siis jõuan mõne aja pärast tänu sellele, et elan ümmargusel planeedil samasse kohta tagasi. Loomade rikast siseelu on raskem tõestada. Kõike on raske tõestada kui tahetakse näha ja uskuda midagi muud.

Me kõik teame peamisi koledusi, mis loomadega loomatööstuses tehakse. Oleme vähemalt kuulnud ja püüdnud unustada seda, et kuketibud visatakse elusalt purustisse, sest neid ei ole inimesel tarvis; et sigadel ja teistel loomadel tehakse mitmeid protseduure (sabade lõikamine, kastreerimine) ilma narkoosita; et vasikad võetakse emade juurest varakult ära, mis põhjustab tugevat kurbust ja distressi mõlemas pooles; et loom võib enne nülgimist elus olla kui teda ei ole korralikult tapetud; et broilerid kasvatatakse tehislikult nii suureks, et nende jalad võivad murduda; et veiseid ja sigu veetakse ööpäevade kaupa teistesse maadesse tapmiseks ja tee peal hoolitsetakse nende heaolu üle väga vähe kui üldse.

Igale terve mõistusega inimesele peaks vastu hakkama, et tundlikke olendeid niiviisi koheldakse ja sestap räägitaksegi järjest rohkem loomade heaolust, mis on kindlasti tervitatav, aga millest on lihtsam rääkida kui reaalsuses korraldada. Kui loomade elus kõiki heaoluaspekte arvestada, jääb loomapidaja kasum saamata. Sellest hoolimata mängivad loomade eestkostjad justkui kahte mängu; soovitavad nii mõnedki loomapidamisviisid lõpetada, aga seni kui see võimalik ei ole; tõsta heaolu nii kõrgele kui vähegi saab.

Eestkostjaid ajendab seda tegema peale faktiliste teadmiste veel tugev sisemine vajadus. Soome filosoof Elisa Aaltola rääkis hiljutisel Helsingis toimunud loomauuringute päevadel, et oletus sellest, et moraal põhineb ratsionaalsel kaalutlusel on domineerinud nii läänemaade filosoofias tervikuna kui ka loomaeetikas. Praegu on hakatud uskuma, et nii moraalsed väärtused kui põhimõtted tuginevad tihtipeale ka mitteratsionaalsetele põhjustele nagu tunded.

Tunnete olulisusest räägib ka teine akadeemik; Andreas Weber: “Juba sajandeid püüab teadus meile selgeks teha, et meie rõõm teistest elusolenditest on sentimentaalne illusioon. /…./ Ebaõiglaselt nagu selgub. Sest teadlased avastavad tänapäeval, et just nimelt meie tunded juhivad meid kaasaegsete loodusteaduste põhiküsimuste juurde”.

Loomade “keele õppimisse”, neist rohkem teada saamisesse, võib suhtuda kahte moodi. On paljugi sellist, mis on vähemalt teistele imetajatele sama omane kui inimesele ja millest näiteid tuues võib kergesti antropotsentristidelt antropomorfismisüüdistuse saada, aga on palju ka seda, mida me veel ei tea ja ilmselt ei saagi teada.

Baltisaksa soost teadlane Jakob von Uexküll võttis kasutusele mõiste omailm (umwelt), mis on organismi omakeskne maailm lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Erinevat liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad liigiomased omailmad. Iga eluvorm kogeb oma elu positsioonilt, mida ei saa teisele vormile üle kanda. See tähendab, et me ei saa kunagi päris täpselt teada, kuidas on olla ämblik või kuidas tunneb ennast hai. Ja see teadmatus võiks meid ju teisi liike koheldes ettevaatlikuks teha; tegelikkuses on aga hoopis vastupidi.

Tegelikult oli palju sellest, mida tänapäevased etoloogid alates 30ndatest teavad ja arendavad teada juba Charles Darwinile. Teadusfilosoof Thomas Kuhn tsiteerib teda oma raamatus nii: “Sügava arusaamisega kirjutab Darwin oma Liikide tekkimise lõpus: “Kuigi ma olen täiesti veendunud selles raamatus esitatud vaadete õigustes…, ei looda ma mingil juhul veenda kogenud loodusteadlasi, kelle vaim on varustatud arvukate faktidega…. Aga ma vaatan usaldusega tulevikku, noorte pealekasvavate loodusteadlaste poole, kes on võimelised erapooletult uurima küsimust mõlemast küljest””. Kuhn kirjutab sealsamas ka teadlaste kaitseks: “Kanda oma lojaalsus ühe paradigma suhtes üle teisele paradigmale tähendab elada läbi konversioon, mida ei saa peale sundida.”

Arvan, et seda konversiooni oleks tänapäeval tarvis tervel ühiskonnal ja asi ei ole enam ammu selles, mida me loomadest teame, vaid selles, mida me neist teadmistest tahame kasutusele võtta ja mida mitte. 

2007. aastal ajakirja “Times” poolt üheks mõjuvõimsamaks inimeseks nimetatud USA-Hollandi etoloog Frans de Waal kirjutab oma tähendusrikka pealkirjaga raamatus “Kas me oleme piisavalt targad selleks, et aru saada kui targad on loomad” järgmist: “Kui me katsume aru saada, millisel vaimsel tasandil tegutsevad teised liigid, siis tegelik väljakutse ei tulene niipalju loomadest vaid hoopis meist endist. Inimese suhtumised, loovus ja kujututlusvõime on siin määrava tähtsusega.” Waal kirjeldab loomade tajusid, teadmisi, oskusi, tundeid: “Kuuleme uutest uurimustest, et rotid võivad oma otsuseid kahetseda, varesed kasutavad tööriistu, kaheksajalad tunnevad inimesi nägupidi, spetsiaalne närvirakk võimaldab ahvidel õppida üksteise vigadest. Räägime vabalt loomade kultuurist ja empaatiast ja sõprussuhetest. Midagi ei ole enam võimatu, ka mitte ratsionaalsus, mida kunagi peeti ainult inimloomusele omaseks. “ Waali raamat ilmus eelmisel aastal. Tänavu aprillis ilmus USA loomauurijate Marc Bekoffi ja Jessica Pierce’ raamat “Loomade agenda”, mille autorid ütlevad, et teadus ja see, kuidas inimesed loomi kohtlevad, on sünkroonist väljas. 60ndatest alates on teaduslikud arusaamad sellest, kuidas loomad mõtlevad, teavad ja tunnevad mõõtmatult kasvanud ja tegelikult võiks oodata loomadesse suhtumises suurt muutust.

Ohtralt teaduslikke uurimusi on jõudnud tulemusteni, mis näitavad, et loomad vajavad tunnet, et nad ise kontrollivad oma valikuid ja elu; et nad kannatavad kui kaotavad enesemääratluse võimaluse. Uurimused õpitud abitusest näitavad, et loomad, kes pannakse korduvate ja vältimatute stressorite meelevalda (nagu elektrišokid ja siledate külgedega veeanumas edasi-tagasi ujumine) kannatavad psühholoogiliselt ja püüded nende vastumeelsete stiimulite eest põgeneda tekitavad sügava meeleheite. Vangistus, sotsiaalne isolatsioon, krooniline stress, mis on miljonite loomade saatuseks, viivad mõõdetavate muutusteni ajus, sh neuraalse plastilisuse kaotuseni. Vabadusekaotuse mõju on näha ka vaadeldavas käitumises.

Vangistatud loomadel on tihti ebanormaalseid stereotüüpseid käitumismustreid nagu siis kui jääkarud kõnnivad oma territoorimumil loomaaias lõputult edasi tagasi, rotid, kes nagu peitliga oma hambaid lõhuvad obsessiivselt laboripuuride varbu närides ja lemmikloomadest papagoid, kes omaenda sulgi välja kisuvad. Eelmisel aastal kirjutas Soome bioloog Helena Telkäänranta oma raamatus muuhulgas loomade nendest tajudest, mida meil ei ole; ultraviolettnägemisest magnetite tajumiseni. Telkäänranta teatab, et hiirte ja rottide hoiatus- ja valuhüüetest on suurem osa ultrahelitasandil, mida inimkõrv ei kuule. Sellepärast avavad laborikatsete ajal loomad ainult suu, mis loomkatsete tegijale just väga dramaatilisena ei paista. Pean ütlema, et see on mulle uudis ja näriliste ultrahelitasandil häälitsemine on esimesel mõistmisel midagi sellist, mida ma ei olekski väga tahtnud teada.

Oluline on see, et kogu see vanem ja uuem info loomade olemusest jõuaks otsustajateni, valikute tegijateni. Me ei vaja teadusrevolutsiooni, vaid seda, et info oleks argiteadvuse osa ja tänu sellele eetiline süsteem muutuks; loomade ekspluateerimine ei oleks enam norm ja iseenesestmõistetavus. See, et nooremate põlvkondade hulgas on kasvavalt palju eetilisi tarbijaid; et meedia loomadest kas või pealiskaudselt lakkamatult kirjutab; näitab, et eetiline paradigma on muutumas. Kuni selleni kui ühiskond võtab vastutuse ka teiste liikide eest.

Viited:
http://www.worldwatch.org/node/549
https://elaintutkimus.files.wordpress.com/2017/04/elc3a4intutkimuspc3a4ivc3a4t17_abstraktit2.pdf
http://nymag.com/scienceofus/2017/04/our-behavior-toward-animals-hasnt-caught-up-to-the-science.html
Frans de Waal. “Are we smart enough to know how smart animals are”.2016. W. W. Norton & Company, Inc.
Andreas Weber “Kõik me tunneme”, Varrak 2011
Thomas S. Kuhn. “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Ilmamaa 2003
Helena Telkänranta. “Millaista on olla eläin?”, SKS 2015

75521715_738283133355938_24706850909847552_n

Kim Stallwood

The Grumpy Vegan!

Striving with Systems

radical vegan perspectives on total liberation

Striking at the Roots

Animal activism around the world

D the Vegan Feminist

every act of kindness matters

MÜÜRILEHT

Just another WordPress.com weblog

Metsik Aed

Taime - ja loomasõbralik aiandus.