Kuulitalu aknakohvikust

“Need kohad, kust me toorkord jahu otsisime, muutuvad su jutus küll iga kord imelikumaks”, ütles hea sõber Katharina kui ma järjekordsele huvilisele Kuuli talu aknakohvikust rääkisin. Asi on selles, et vahetevahel tuleb sellest kohvikust rääkida, eriti siis kui keegi pakub, et ma võiksin Hiiumaal vegankohvikut või –söögikohta pidada.

Aknakohvik tegutses pop-up (või aken lahti!) kohvikuna 2007-2019 ja esimestel aastatel oli tegu pigem privaatkohvikuga, mis toitlustas loomaõiguslaste koolitusi ja laagreid. Meie kamp käis ja pakkus süüa ka erinevatel üritustel, sest teisi vegantoidu tegijaid alguses lihtsalt ei olnud ja lõi akna lahti oma õue peal korraldatud heategevusüritustel ja koolitustel.

Katharina kommenteeris mu mälestust festivalist Fantast, mis segastel põhjustel ja eriti emmastepoolsete naabrite meelehärmiks Kuuli talus kunagi toimus. Mõned aastad tegutsenud festivali iseloomustas DIY ja kindel kodukootus. Muusikas mööndusi ei tehtud, aga lava ja kõik muu selline oli valmistatud sellest, mis parajasti kohapeal olemas oli. Esimene festival toimus näiteks Muhu saarel Liival, kus mina oma suure koeraga kolm päeva lõkkel süüa tegin. Kohvivett sai küll keeta, aga rohkemaks elektrit ei jagunud. Vegansööki muidugi. Kuulil toimuvaks Fantastiks oli asi juba arenenud, süüa tehti köögis sellise hooga, et kui varahommikul jahu otsa sai, pöörati terve maja pahupidi, et seda kuskilt leida.

Ma ise nimetasin tollaseid kohvikupidamisi ekstreemtoitlustamiseks, sest terve mõistusega inimene ei tee kolmesajale inimesele lõkke peal läätserooga, aga ega aktivistid ei teegi alati väga alalhoidlikke asju. Eesmärk oli ikka vegantoitu tutvustada ja samal ajal ka tegutsevale varjupaigale raha teenida. Jahuotsijad olid kõik rõõmsad vabatahtlikud, kellest nii mõnigi hiljem kuulsates veganrestoranides töötas.  

Ja ega me siis ainult veganlust ei tutvustanud. Looduslähedast elulaadi ja keskkonnasõbralikkust ikkagi ka. Ühel hetkel selgus näiteks, et meie majapidamises oli 400 taldrikut, mõned neist Uue Maailma Seltsimajast maha kantud, mõned varjupaigale annetusmüügiks kingitud jne. See andis võimaluse pakkuda süüa tavalistest nõudest ja mitte kunagi ühekordseid kasutada.Mäletan, et näiteks Hiiu Folgil oli see omalajal paras hitt ja jäi kõigile silma.

Ärge saage valesti aru, ma pole mingi hea söögitegija, liiga kärsitu loomusega selle jaoks – aga järjekindla loomaõiguslasena teen või tegin kõike, mis tarvis, et loomsevaba toitu propageerida. Praegu oskab igaüks hummust teha, aga siis oli see rohkem meiesuguste pärusmaa. Või näiteks ilma munata kooki, mis tundus tollal täiesti võimatu. Paar aastat tagasi, kohvikutepäeval, pidasime Kuuli talu 120ndat sünnipäeva ja siis oli aknakohvik viimast korda avatud. Osa meeskonnastki sama, mis päris alguses.

Blogipostituse tegin täna sellepärast, et algab Hiiumaa kohvikute nädalavahetus ja rõõmustavalt mitmes neist on ka veganvalikud olemas. See tähendab, et kohvikuid saavad nautida ka need, kellele loomad ja keskkond ja planeedi tulevik korda lähevad. Kõlab dramaatiliselt, aga täpselt nii ju ongi. Ja sellepärast ka, et ajalugu kuskil kirjas oleks.

Aga kust vegan Hiiumaal süüa saab?

See tekst ilmus kõigepealt 29. juuli Hiiu lehes.

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks – ega vegan niisama lihtsalt nälga ei jäägi, sest arvestades, kui keeruline oli veel mõni aasta tagasi vegan olla, peab ta suhteliselt leidlik olema ja ongi. Tänaseks on Eestis vegantoitumine nii mugav, et pingutama ei pea ja saab puhta südame­tunnistusega süüa, mida soovid. Pealegi on Eesti vegankogukond nullindate keskel just Hiiumaal hea hoo sisse saanud, nii et küllap neid kisub siia ka edaspidi.
Kui ma veganina esimest korda Hiiumaale tuleks, siis ilmselt vaataksin rahvus­vahelisest portaalist “Happy Cow”, mida mõttekaaslased soovitavad ja leiaksin sealt ainult “Mamma mia” ja tema ülihead veganpitsad, kuhu küll päris alati veganjuustu peale panna ei ole, aga seda juhtub harva.
Eestikeelselt lehelt Taimsed Valikud on Hiiumaa kohal tühi koht ja seal ei reklaami end ükski vastav söögikoht, järelikult tuleb endal sotsiaalmeedias ringi vaadata ja sõpradelt küsida.
Poodidele pole midagi ette heita, Hiiumaa kaupluste kaubavalik on kaasaegne ja tegelikult leiab otsimise peale kõike, mida vaja, aga näiteks puhkuse ja reisimise ajal tahaks ju muretult väljas ka söömas käia. Seda, kas kohvi peale taimset piima ka saab, tuleb ilmselt igast toidukohast eraldi küsida ja tihtipeale saabki.
Sotsiaalmeedias näljasena toidu­kohtade menüüsid uurides väga lihtne infot leida ei olegi. Et päris kindel olla, tuleks igal pool kohal käia. Nii et kui alljärgnevast infost nüüd midagi päris valesti kirja pandud on, siis andke Suvelehele teada.
Selgub, et Hiiumaal on päris palju selliseid toidukohti, kus menüüs midagi veganitele ei olegi. Näiteks: Rannu pubi, Kõrgessaare sadama kohvik, Ratturi talu kohvik, El Jefe Beach Bar, Meite Möte, Gahwa, Pritsumaja Pubi, Sõnajala söökla, Sõru Kõrts, Kork, Kärdla burks, Kati söögituba, Iiumekk resto ja Õlletare. Muku tare ütleb oma lumisel Facebooki lehel, et proovitakse vastu tulla eri­soovidele, mis paneb mõtlema, et äkki on mõnes kohas veel nii. Juhtumisi teab kirjutaja, et Hõbekala kohvikus, Baabades, Linnumäel ja Pihla Inspiratsioonitalu suvekohvikus teatakse, mida veganitele pakkuda ehkki menüüst sobivat ei leia. Kohvik Kärdlast, Emmaste tee­majast ja Viigrist saab nälja korral tavalisi või bataadifriikaid, aga ega see kedagi palju rõõmsamaks ei tee. Selliseid toidukohti, kus on valikus üks roog veganitele, on meil ka. Üks neist on Magus Mari, mis on võtnud üle veganite lemmikkoha Hõng Kassari Rahvamajas. Vastuolulise nimega toidukoht Lest ja Lammas pakub veganitele eesrindlikult lillkapsasteike, aga ilma kastmeta – veganitele mõeldud valik, aga mitte vegansõbralik, ütleb selle peale kohalik vegankogukond. Külaseltsi Muhv nädalavahetusel avatud mitmepäevakohvik pakub ühte kindlat lihtsat läätserooga, millest saab kõhu täis, aga mis kindlasti ei ole lausa gurmeetoit ja see polegi toidukoha eesmärk. Kiitus sellegi eest. Ambrosia menüüs on spinatiriis ja kuuldavasti on päevapakkumine vegan, aga nende Facebooki leheküljelt seda ei leia. Kiidetud Kpt. Malmis on menüüs suvikõrvitsa vegan pasta ja Ristna Surfikohvikus saab veganburksi. Roograhus saab aegajalt veganjuustuga pitsat. Olerexis on ka veganvalikud, aga seal tasub uurida, kas ikka on, sest nagu hiljuti selgus, nende keskmajas ei teata päris täpselt, mis see vegan tähendab ja vähemalt kastmetes on ikka mingeid loomseid koostis­osi, mida seal ei peaks olema.
Teiste toidukohtade seast esile kerkivaid on ka päris mitu. Soovitada võib kohvik Ruudi tomatist bulguripada taimse lihaga; Rannapaargut, sest seal on menüüs korralikult märgitud, mis on vegan ja mida saab sellisena tellida; Riksi kohvikus on hea vegan tempura; Kalana ÄÄRes on suvine tofuga salat, päikesekuivatatud tomatitega baklažaan ja vegan pitsat saab ka. Selle artikli honorari eest läheksin ilmselt Ungrusse sööma ja maitseksin Papardelle pastat röstitud paprika ja mandli kastme, krõbeda pähkli ja aedharakputkega.
Nii et tegelikult valikut nagu on ja võiks justkui rahule jääda, aga päriselt ikkagi ei jää. Valikus võiks olla ka pannkooke ja võileibu, suppe ja kooke ja selliseid häid koduseid toite nagu kartulipuder kastmega või näiteks kartulisalat – aga ikka ilma loomsete koostisosadeta.
Tundub ka, et need ajad on alles ees, mil toidukohad aru saavad, et Hiiumaal on olemas kõik taimsed puhtalt kasvatatud toiduained, millest maailmatasemel kaasaegset toitu teha. Siinsed metsad ja talud pakuvad selleks kõike; kikerhernestest ja kanepist kuni šampinjonide ja murakateni. Siinses kogukonnas on ka piisavalt teadmisi kriisitoidust, metsatoidust, pärimustoidust, toidu kasvatamisest, kogumisest, säilitamisest ja toidu­sõltumatusest.
Nagu lugeja tõenäoliselt juba aru sai, tegutseb Hiiumaal ka välja­õppinud veganpolitsei, kes järgmine kord luurab ringi arvatavasti kohviku­päevadel.
Ja lõpuks teeme siis veel ühe asja selgeks: veganlus on tulnud, et jääda. Peale Teist maailmasõda taimetoitlaste hulgast välja­kasvanud ülemaailmne liikumine muudkui kasvab. Eelkõige on tegemist muidugi eetilise maailma­vaatega, mis teab, et loomi ei tohiks ekspluateerida. Peale seda, kui kõigile selgeks sai, et lihatootmine on ka kliima­soojenemise üks peamisi põhjustajaid, leiab see elulaad muidugi järjest rohkem toetajaid. Ka Hiiumaal.

Lahendus, mis meile ei meeldi

See lugu ilmus kõigepealt juulikuu ajakirjas Vegan.


Loomaõiguslased on täna nagu väike frustreerunud kogukond, kes teab
maailmapäästmise saladust, mida keegi ei taha vastu võtta. Saladust, mida me ei hoia
kiivalt enesele, vaid üritame levitada, aga see pole seni õnnestunud.


Kuna maakera on omadega läbi, siis ei ole enam võimalik ka kogukond kokku korjata ja
ühiskonnast välja – metsa elama minna. Metsa ei ole enam nii palju alleski ja vaevalt, et
empaatilistel inimestel õnnestub kõrvad ja silmad kinni panna selle ees, mis loomadega
ülejäänud ühiskonnas toimuma jääb.
Sestap peaksime oma sõnumit veelgi valjemalt kuulutama, leidma üles need õiged strateegiad
ja taktikad, mis edendaksid vägivallatut maailma ja ühtlasi aeglustaksid kliimasoojenemist.
Tuletagem veelkord meelde: 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja
Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti,
millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes
nii laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel
kohal.
ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki
ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja
bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Seejuures tapetakse aastas umbes 80
miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud
maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Samal ajal on Euroopa Liidu eesmärk saavutada

aastaks kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Need kaks asjaolu räägivad üksteisele justkui vastu? Kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine
suureneb intensiivpõllumajanduse ehk loomatööstuse tõttu, mitte ei vähene.
Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi korraldatud 7. loomaõiguste konverents oli sel aastal samale
teemale pühendatud. Konverents pealkirjaga Loomaõiguslus Keskkonnakriisis otsis vastuseid
küsimusele, kuidas ühendada loomade õigused püsivalt keskkonna jätkusuutlikkuse teemaga?
Loomseid tooteid kutsutakse küll vähem tarbima, aga inimkonna eluspüsimise ja planeedi
päästmise kaalutlustel.
Üks konverentsil esinejatest, aktivist Dan Kidby rääkis taas sellest, kuidas kliimakriisi
peatamisel ja loomade vabastamisel on olemas ühine lahendus. Teine, Richard J. White lisas
sellele tausta, et tegelikult peaks selleks maailmakord muutuma, kirjeldades anarhistlikke
geograafiaid.
Kriitiliste loomauuringutega tegelejad ja aktivistid räägivad võimalikust lahendusest ja
toidurevolutsioonist ju aastaid, vaieldes seejuures küll mõistete ja taktikate üle, aga on
peamises siiski ühel meelel: vaja on toidurevolutsiooni, mida toetab ka ülaltoodud ÜRO
raport. Ei tee vist paha veelkord eetikat meelde tuletada – loomade õiguseid ei tohi sealjuures

unustada. Toon näite: oletagem, et taimsele toidule ülemineku jaoks oleks kellegi arvates vaja
teha nn mõistlikes kogustes loomkaitseid, kas me siis kiidaksime need heaks?
Kriitilise pilguga peavoolumeediat jälgides tundub, et äkki on midagi vaikselt ikkagi
muutumas, üks artikkel soovitab ise rohkem toitu kasvatada, teine varuda, kolmas kokku
hoida. Ekspressi juhtkirjas on kerge irooniline vihje lihasöömise vähendamise vajalikkuse
kohta jne. Aga kui näen meedias avaldatud fotot, millel Ukraina sõdur kaevikus Eestist pärit
lihakonservi sööb, siis tekivad mul muidugi keskmisest erinevad mõtted. Üks neist ei kuulu
mulle endale ja on midagi sellist, et niivõrd suure kriisi ajal ei sobi loomade õigustest rääkida,
ja teine neist vaagib, kuidas me saaksime seda olukorda ära kasutada. Ma ei tea, kas see on
võimalik – sõda halvab edasiviivat mõtlemist, majandust, ühiskonna arengut.
Ja samal ajal on viimane aeg jõuda infolevitamise järgmisesse etappi. Olemasolev lahendus
on praegu takerdunud väikese kogukonna teadvusesse. Enne ei muutu midagi, kui taimsest
toidust teab iga lasteaialaps. Kui suur maailmamuutus on põhikooli õppekavas, osa
õpetajakoolitusest, kajastub selgelt põllumajandustoetustes, teadusgrantides ja toiduliidu
viisaastakuplaanis. Kui sellega tegeleb kogu Maaülikool ja Maaeluministeerium, rääkimata
koalitsioonilepingutest, erakondade programmidest, valitsuse tegevuskavast ja presidendi
aastapäevakõnest. Kus on see nõks, mis selle kõik käima lükkab?!

Lihtsalt loomasõber

Hellika Landsmann on justkui alati loomakaitseringkondades olemas olnud ja pole olnud põhjust küsida, millal ja kuidas ta sellesse valdkonda sattus. Hiljuti köitis tähelepanu üks omanäoline reisikirjeldus, mida tavalisest suurem seltskond Facebookis jälgis; “Ju siis seda järjejuttu oli tore lugeda ja pealegi ei pidanud ma igaleühele eraldi kirjutama”; arvas Hellika ise, kes just jõudis tagasi “Helen Woodward Animal Center” korraldatud konverentsilt Californiast, millele järgnenud kolmepäevast õppimismaratoni Hellika oma järjejutus tutvustaski. Ja ega see väga tavaline olegi, et üht loomakaitsjat teisele poole maakera rääkima kutsutaks. Tegelikult on Hellika olnud teadlikult loomakaitses juba 2006st aastast, sest just siis lõpetas ta kooli ja astus Eesti Loomakaitse Seltsi liikmeks. “Lapsena käisin konni päästmas, teadsin, et kodutut kassi tuleb aidata ja loomi ei tohi lüüa, aga see oli nii loomulik, et teadlikuks loomakaitseks seda nimetada ei saa”, rääkis Hellika, kes on töötanud ELSi hädajuhtumite telefonil, olnud samas ka juhatuse liige ja pidanud ka Tallinna loomade varjupaiga juhataja ametit. Praegu on Hellika ringiga jälle tagasi Tallinna linnavalitsuses, täpsemalt Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametis ja tegeleb hulkuvate lemmikloomade probleemidega. Hetkel on tal käsil avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriõpingud ning saadud kutse ka Lennuakadeemiast, mistõttu on ta töötanud ka lennunduses. “Ma olen tõesti katsunud vahepeal teha ka midagi muud kui loomi kaitsta, aga ei saa. Hoiukoduloomade üle arvepidamine läks 50 juures sassi, ilmselt on neid olnud aja jooksul üle saja, aga ikka jõuan sama teema juurde tagasi”. Ja tõepoolest, see on loomakaitsjate puhul vist päris tavaline, et raske teema juurest mingiks perioodiks põgenetakse, et avastada, et teemaga tegeletakse seljuhul oma vabal ajal ja pääsu pole.

Tööalaselt oli õppekäigul oluline teada saada, millised on sealsed loomade karantiinitingimused, kuidas vabatahtike võrgustik on üles ehitatud, mis osa on fundraisingul jne, aga Hellika käis ka loomaparkides nagu Sea World ja Wild Animal Park, mis oma valdkonda tundvale loomakaitsjale just lemmikkohad ei ole. “Ega mul ei ole vaja minna ise sigalasse või tapamajja, et teada saada, kuidas loomad end seal tunnevad,” ütleb Hellika, kes loomaparkides ikkagi kohal käis. Külastustest saab ta hea uudisena kokkuvõtte teha, et loomaparkides toimub palju sellist, mida kodulehelt ei leia. Põhirõhk on seal nimelt metsloomade päästmisel; kord toodi rannast ära hülgepoeg (seda võivad teha ainult asjatundjad!), kelle ema oli hüljanud, siis käidi merilõvi päästmas, kes millegipärast mitmendat korda kiirteele tikkus jne. Sea Worldi päästepoolel on kiirabibrigaad ja hea meditsiinitehnika, päästetakse pelikane, kajakaid, hülgeid, merilõvisid jne. Oluline on, et kõik päästetud loomad proovitakse loodusesse tagasi saata. Loomaparke rajati peamiselt seitsmekümnendatel, enam neid juurde ei tehta ja on näha, et olemasolevate tegutsemispõhimõtteid muudetakse.

Hellika konverentsil esinemise põhiteemaks kujunes hoopiski Ukraina. Eesti ei ole ju Ukrainast kuigi kaugel, eriti ameeriklaste jaoks. Küsiti, kuidas ja kelle kaudu aidata ja selle otsustamine ongi ju vahel keeruline, sest sõjaolukorras ei saa alati korralikku tagasisidet ja kontaktid katkevad. Viimane abistatud organisatsioon on “Happy Paw”, millele osteti auto, sest senini viisid nad pikkade vahemaade taha loomadele toitu jalgrattaga. Hellika selgitas, kuidas on sõjapõgenikest loomade abistamine Eestis korraldatud, mida teevad meie organisatsioonid ja sedagi, et tegemist ei ole kodusõjaga, sest endiselt on neid, kes niimoodi arvavad. “Ma rääkisin, mida on teinud vene sõdurid ja sellest, kuidas üks mu tuttav loomakaitsja tema kümne koeraga omaenda kodus maha lasti jne. Et küüditamine ei toimu meie maailmaosas sugugi esimest korda jne. Kuulajate jaoks oli see kõik ebareaalne”. Enne kojusõitu küsiti Hellikalt, kas ta ikka tahab tagasi minna ja kas ta võiks äkki kõigi oma loomadega hoopis Californias elada. “Mul on tegelikult kõikidele loomadele europassid tehtud ja kuskil sisimas ka valmisolek lahkuda, aga loodetavasti seda siiski ei juhtu”; räägib Hellika, kelle abikaasa töötab Eesti Kaitseväes.

Räägime sellestki, mis võiks olla need kõige olulisemad asjad, mis maailmas peaksid muutuma, et loomade olukord paraneks ja jõuame muidugi inimeseni. Inimene on see, kes peaks aru saama, et looma elu eesmärk ei ole inimesele kasulik olla, et loom on sõber ja perekonnaliige, kellele ei tohiks haiget teha. Inimesed ei tohiks mööda kõndida kui keegi abi vajab või kui naaberkorterist hirmsat haisu tuleb, sest seal kasvatakse hirmsates tingimustes lemmikloomi müügiks. Hellika räägib sellestki, et seoses sõjapõgenikega on tekkinud uus probleem, paljud neist ei taha oma loomi steriliseerida, sest tõukoerakutsikate eest võib saada raha, mida neil väga vaja on. “Peame tegema ennetustööd, harima lapsi, nii palju on teha”, räägib Hellika, kelle suurimaks sooviks on muidugi see, et tema tööd ühel päeval üldse vaja ei oleks.

Tahan rahvusparki

See arvamus ilmus kõigepealt 14. juuni Hiiu lehes.

Käisin laupäeval tuttaval bioloogil külas ja rääkisin muuseas, et mul on
eelmisest aastast veel nii palju seeni üle, et ei tea, mis nendega peale hakata.
Uus seeneaeg on ju juba alanud. Tema vastas ootamatult, et vaat kui hea, tulebki
koguda niikaua kui neid metsi veel on. Minu küsimuse peale, et kuidas ta
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) Hiiumaa rahvuspargi ettepanekusse suhtub,
vastas ta, et loomulikult suhtuvad kõik bioloogid sellesse väga hästi ja et läheks
see kõik ometi nii.
Hiiumaal on vana metsa säilinud rohkem kui mandril, seda pole väga
intensiivselt majandatud (vähemalt osa sellest), vääriselupaikade osakaal on
suur ja paljud haruldased taimed ja loomad on meile tavalised – hiiumaalasena
ei oska vahel arvatagi, et mõnda taime pole mujal maailmas palju nähtud.
Viimati loodi Rahvuspark 2018. aastal Alutagusel ja seal oli vist ka nii, et
olemasolevad kaitsealad liideti ja sellega seoses tekkis terviklik kaitstud ala.
Kui vaadata Keskkonnaministeeriumile ELFi poolt tehtud ettepaneku juurde
kuuluvat kaarti, siis see näeb ka esialgu lapiteki moodi välja, aga kuna pakutud
maaalade vahele jäävad juba kaitse all olevad maatükid, siis peaks Hiiumaa
rahvuspark ka lõpuks terviku moodustama. Olemasolevalt kaardilt ei saa sellest
küll esialgu aru, aga Regio korralik kaart on juba tegemisel.
Mulle tundub, et hiidlaste mõningase vastuseisu juured on ehk 2008. aastas, mil
maismaale plaanitava tuulepargi ettepanek oli nii loodus- ja inimvaenulik kui
üks kasumit taotlev plaan veel olla saab. Võibolla peaks meelde tuletama, mida
hiidlased tollal vastuargumentideks loetlesid? Need olid üsna sarnased praeguse
ELFi ettepaneku põhjendustega: “Hiiumaal on tervikuna geoloogilise tekkeloo,
hõreda ning hilise inimasustuse, eripärase kliima, mitmekesise mullastiku,

saarelisuse ja vähese majandamisintensiivsuse tõttu välja kujunenud unikaalne
elukeskkond.” Vt pikemalt siit.
Aga võibolla on ärevatel aegadel umbusk meile kõigile omane ja sestap on hea,
et ELFi omad tulevad saarele asja arutama ja ilma kohaliketa midagi niikuinii ei
otsustata. Kuulsin, et esimene kord saab oma seisukohti esitada ja küsimusi
küsida juba enne jaanipäeva. Sest kui Rahvuspargi loomiseks on vaja petitsiooni
ja kohalike poolthääli, siis peaks kogu asjast rohkem teadma.
Niikaua kui otsust veel pole tuleks Hiiumaad nagu Rahvusparki kohelda
niikuinii, vähemalt omaenda tegudes.

Pilt on lehelt loodusegakoos.ee

Kas loomaaiad on paremad?

Lapsena mulle loomaaiad meeldisid. Läksin laupäeviti läbi Kadrioru pargi tolleaegsesse Tallinna loomaaeda, sain ilma piletita sisse, sest käisin ahvimajas abiks ja tundsin elukatega suhtlemisest palju rõõmu. Naljakad, sõbralikud, armsad ja mõned olid kurjad ka. Nagu inimesed, aga teistmoodi. Loomade kuulamine, nägemine ja mõistmine tulid palju hiljem koos empaatia ja raamatute lugemisega. Durrell tundus kõige loomasõbralikum inimene, aga täna suhtun loomaõiguslasena sellessegi kriitiliselt.

2015. aastal oli Eestis maailmakuulus fotograaf Jo-Anne McArthur, kes muuhulgas käis ka Tallinna loomaaias pildistamas. Kedagi kaasa ei tahtnud, sõitis trolliga Õismäe poole ja veetis seal terve päeva. Osa neist piltidest on veebist leitavad, osa Jo-Anne raamatus “Captive” (vangistuses), aga Tallinna loomaaia nime sealt ei leia. Palusin mitte kirjutada, kus need pildid tehtud on. Mulle nimelt tundus, et Eesti ühiskond ei ole sugugi valmis selleks, et meie loomaaedu rahvusvaheliselt kritiseeritaks ja pealegi oli seda enne ENDCAPi organisatsiooni poolt ka närviliselt tehtud ja see ei andnud kuigi head tulemust. Teine põhjus oli palju pragmaatilisem ja konkreetsem. Nimelt aitasid mõned eksperdid Tallinna loomaaiast meil karusloomakasvanduste vastast kampaaniat teha, Kaudselt ja ka konkreetsemalt ka kui vaja. Ja see tähendas, et loomaõiguslastel ei olnud üldse õige aeg end loomaaednikele vastandada.

Muidugi ei küsitud mitte ainult üks kord kogu kampaania ajal, et mis need loomaaiad paremad on? Nii karusloomafarmides kui loomaaedades elavad loomad ju vangistuses, sõltuvad täielikult nende eest hoolitsevast inimesest ja lõpuks nad sinna ka surevad. Eks me vastasime nii nagu ongi: loomaaedadel on ka hariduslik ja teaduslik eesmärk, mida kasvandustel kindlasti pole, loomade eest hoolitsetakse paremini, mida üldjuhul tehaksegi, loomaaedades kehtivad tingimustele teised standardid jne.

Loomaaia direktorile, Tiit Maranile, ma Jo-Anne pilte muidugi näitasin. Ühel neist oli oma puuris selili mustvalgena kujutatud armadill, kes niimoodi magas. Tiit arvas, et fotograaf vist ei tunne eriti loomi, sest sellel polnud ju häda midagi, lihtsalt magas. Jo aga oli pildi albumisse pannud hoopis troostitu keskkonna pärast. Betoon ja raudtrellid ei ole kindlasti loomale loomulik keskkond.

Ja eks selles asi ongi. Ma ei vaidle, et on neid loomi, kes end loomaaias üsna hästi tunnevad, aga mitte kõik. Ja muidugi on neid, kes on sinna sattunud sellepärast, et neil oli abi vaja ja loomaaias on inimesed, kes oskavad aidata, aga nemadki on vähemuses. Kontseptsioon, mille järgi on tundlikke olendeid õigus puurides pidada, ei kõlba ju kuskile.

Tänasel päeval ei saa ma mööda mõelda ka Ukraina loomaaedadest, kus talitajad loomi uimastatuna keldrites hoiavad, et need stressi tõttu hulluks ei läheks ja ära ei sureks ja kus osad loomad surevadki lihtsalt nälga. Meil muidugi ei ole nii, sest sõda ei ole, aga tuletan seda koledat näidet meelde sellepärast, et loomadelt on ära võetud võimalus end kaitsta, põgeneda, ellu jääda – viimane peaks olema ju nende kõige esimene instinkt. Nagu meil kõigil.

In 2016, Jo-Anne worked with the Born Free Foundation on the EU Zoo Inquiry, which examined the current state of zoos and aquaria across the European Union. Jo-Anne visited dozens of facilities across nine countries. These images highlight the problems of keeping animals in captivity, and make up the majority of images seen in her book, Captive (Lantern Books, June 2017). Buy the book.

Minu akadeemia

Vt Loomuse Akadeemia tabel – see siin on kõige olulisem osa tänasest postitusest. Tõstsin kokku ühendused ja organisatsioonid, kelle konverentse ja seminare üritan jälgida. Pandeemial oli või on vähemalt üks hea tulemus – väga paljud konverentsid ja kokkusaamised kolisid veebi ja hiljem hübriidvormi, mis tähedab, et kvaliteetne info jõuab internettipidi osalejatele koju. Mulle sobib.

Loodan, et blogilugejale sobib, et lingi all peidus olev tabel saab olema pidevas muutumises. Mul on aega jälgida, millised seminarid välja kuulutatakse, kas tulemas on midagi uut ja huvitavat jne. Kui keegi teab veel mõnda sobivat ühendust, siis andke teada, tõstan selle teiste juurde.

Ja aegajalt sobib mulle väga kohtuda päriselt nende inimestega, kellel on sarnane maailmavaade ja empaatiatase. Siin alloleval pildil on see kamp, kes korraldas tänavust Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi koostöös elluviidud konverentsi Animal Futures ja kes – kuulake nüüd! – järgmisel aastal korraldab EACASe (European Association of Critical Animal Studies) konverentsi! Ilmselt igatepidi hübriidvormis, sest see saab samal ajal olema ka Animal Futures nimeline ja nii veebis kui kohapeal. Kus ja millal, seda veel täpselt veel ei tea.

Tabelis ei ole kõik just kriitilisi loomauuringuid kajastavad kokkusaamised. Mõned neist ei ole nii ühiskonnakriitilised ja intersektsionaalsed nagu üks aktivist ootab. Aga mulle tundub, et kahe uurimissuuna vahe (human-animal studies vs critical animal sudies) hakkab justkui õhemaks jääma ja õppida on mõlemalt poolt.

Just õppimise pärast me konverentse korraldame ja tabeleid teeme. Mulle sobib plakatiga tänaval seismine ka ja sellest on aegajalt rohkemgi kasu, aga selleks, et ühiskondlikest muutustest paremini aru saada, tuleks kuulata, vaadata, lugeda ja kirjutada. See ongi minu akadeemia.

Foto: Saara Mildeberg

Millest ma mõtlen?

Mul on üks hea valitud perekond või õigemini: Ma kuulun parimasse valitud perekonda. Ja sellega on mul kohutavalt vedanud. Muidugi pean silmas loomaõiguslaste kogukonda, liikumist, kus mul on palju mõttekaaslasi ja mis on kohati täiesti ebafunktsionaalne nagu parimad perekonnad ikka. Ja kuna moodsasse perekonda kuuluvad ka mitteinimloomad, siis olgu nemadki praegu ära märgitud.

Tänase lühikese blogipostitusega tahtsingi seda perekonda või liikumist tänada. Mõtlen teie peale iga päev. Et mu mõtted eriti selged ja mustvalged pole, selgub allolevast üleskirjutusest, mille tegi Saara meie konverentsi lindistuselt. Nimelt tekkis konverentsil hetk, kus väljakuulutatud ettekandja ei ilmunud õigel hetkel kohale ja Saara improviseeris kiiresti intervjuu minuga, kes ma uniselt konverentsisaali ees seisin. Küsis, et mismoodi loomaõigusliikumine Eestis algas ja mida ma õieti õppinud olen ja muuhulgas sedagi, et miks liikumine maha rahunenud on. Nagu vastusest näha, ma tegelikult ei tea seda. Praegu sellele mõeldes mõtlen, kuidas ma tahaksin olla keset kõvahäälset meeleavaldust, mille põhisõnumiks on see, et sõda loomade vastu kestab ikka veel ja sellel ei ole õigustust.

Konverentsil rääkisin nii:

Igihaljas loomaõiguslane Kadri Taperson võtab alates 19:55 hästi kokku nädalavahetusel Tallinna Botaanikaaias juba 7. korda toimunud rahvusvahelise loomaõiguste konverentsi 7th International Animal Futures Conference 2022 teema – loomaõiguslus keskkonnakriisis – viidates ka sellele, miks on loomaõiguste konverentsi korraldamine üldse oluline.

Ma küsisin, miks loomaõiguslased varasema demonstratiivselt anarhistliku lähenemisega võrreldes maha rahunenud on, miks ei näe me neid tänavatel marssimas ja loomade õigusi taga nõudmas? Kas see on ajutine nähtus või näitab hoopis liikumise küpsusastet?

Kadri: “Ma arvan, et kõige tähtsam on intersektsionaalsus. Me ei vaja hetkel nii vihast ja vahetut tegevust. Me vajame inimesi, kes mõistavad kliimakriisi, keskkonnakriisi, puuetega seotud teemasid. Vaja on inimesi, kes saavad aru, kuidas see kõik üksteisega seotud on. See on kõige tähtsam. […] Muidugi on hetki, kui ma mõtlen, et me peaks rohkem tänavatel olema. Tõesti, me peaksime häirima inimesi, kes südametult jahti peavad; või üldse rohkem tegutsema, end vähem tagasi hoidma, mitte mõtlema, et laupäevad on puhkamiseks, või muud säärast. Me peaksime tõesti jälle aktivistideks hakkama. Ja nii ei mõtle [ainult] mina — loomaõigusliikumises on nii palju inimesi, kes mõtlevad samamoodi. Miks me tänavatel ei ole? Ja kui ma räägin kliimakriisist, kliimakriisist ja keskkonnaliikumisest […], siis ma ei ole kindel — ja mitte ainult mina, vaid nii arvavad paljud aktivistid — kas me peaksime ainult keskkonnale keskenduma ja kas see ei süvenda loomade jaoks probleemi? Sest me selgitame inimestele, et nad peaksid liha [söömise] lõpetama, aga me unustame loomade õigused. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen: see [kõik] ei keerle meie ümber, see ei ole meie ellujäämisvõitlus. See keerleb ka teiste liikide ümber, liikide, kes tõesti-tõesti kannatavad. Me peame nende kannatustele rohkem tähelepanu pöörama. Rõhutatult rohkem, sest see oluline teema jääb tihti puutumata: sügav valu, füüsiline valu, mida nad iga päev kannatavad. Me räägime surevast planeedist, ja nii edasi. See on tõde, et planeet on hävimas, meie hävime, on kliimakriis; aga me ei saa selle üsna abstraktse tõdemuse juures unustada loomi, kes on tõeliselt õnnetud, nad kannatavad ja neil on valus. […] Kuidas seda teadmist inimestele nähtavamaks teha?”

Kadri makes a good summary of animal advocacy in the environmental crisis – the main theme of the 7th International Animal Futures Conference 2022 that was held at the Tallinn Botanic Garden last weekend. Also explains why is it necessary to hold such an event in the first place.

I asked why have animal rights activists in Estonia calmed down in relation to previous demonstratively anarchist approaches; why don’t we see them marching on the streets, demanding for animal rights? Is this a matter of the current state of things, or does it refer to the maturity of the movement?

Kadri: “I think the most important thing is intersectionality. We don’t need so angry and so direct animal rights movement at the moment. We need people who understand climate crisis, environmental crisis, social changes, disability things. We need people who understand how this all goes together. That’s the most important thing. […] Of course there are moments when I think that we have to be more on the streets. Really, we should be disturbing people who are hunting without any heart inside themselves; or we really have to do like more actions; or we really have to be more — not so careful, not thinking that we are not working on Saturdays, or something like that. We really should be activists again. And it’s not me — there’s so many people in animal rights movement that think the same. Why aren’t we on the streets? And if I’m talking about the climate crisis — climate crisis and environmental movement […], is that I’m not sure — not only me, but there are many activists who are thinking that — should we emphasise only on environmental, and isn’t it a problem for animals, again? Because we explain to people that you should ditch meat, or, you know, but we are forgetting the rights of animals, if you understand what I mean. That it’s not about us, it’s not about us surviving. It’s also about other species who are really-really suffering. And we have to emphasise on this suffering more, and more, and more, because we don’t talk so much about this crucial deep pain, physical pain that they are in every day. We are talking about the planet dying, and so on. It’s true, it is dying. We are dying, it’s a climate crisis; but we can’t forget, in this quite an abstract talk, these animals who are really unhappy, suffering, and in pain. […] I’m thinking of how should we make this information more visible to the people, and so on.”

Foto ja üleskirjutus: Saara Mildeberg

KLIIMAKRIISI PEATAMISEL JA LOOMADE VABASTAMISEL ON ÜHINE LAHENDUS. INTERVJUU DAN KIDBYGA

See lugu ilmus kõigepealt 16. mail ajalehes Müürileht. Vaata siit.

Mitme loomakaitse liikumisega seotud aktivist soovitab ühiskondliku muutuse saavutamiseks luua koalitsioone, olla dialoogis vastaspoolega ja valida hoolikalt narratiive. Mõistet „vegan” kasutab ta just seetõttu haruharva.

Dan Kidby tegevuse tõukejõuks on filosoofiline ja spirituaalne pühendumine vägivallatusele. Kõlab justkui lillelapselikult aga tegemist on mitme olulise organisatsiooni ühe asutajaga: Animal Rebellion, Animal Think Tank ja ka Radical Think Tank.  Viimane kujundas kampaaniad, millele tuginedes ehitati omakorda Extinction Rebellion ehk Vastuhakk Väljasuremisele – massiline keskkonnaliikumine, millel on ainukesena neist ka eestikeelne nimi olemas. Dan on seega strateeg, kes teeb kõik selleks, et üles ehitada liikumisi kliimakriisi leevendamiseks ja ka loomade vabastamiseks.

Eelmisel nädalavahetusel toimunud 7. loomaõiguste konverentsil rääkis Dan koos aktivisti ja kirjaniku Alex Lockwoodiga sellest, kuidas me viimase kümne aasta jooksul järjest rohkem näeme, et kliima- ja ökoloogiline kriis on seotud intensiivse loomapidamise ja kalandusega. Need seosed vaatavad meile vastu teaduskirjandusest, kust pärit infot on kasutanud nii kampaania Veganuary, film „Cowspiracy” kui ka mitmed uued organisatsioonid.

Kuidas see kõik sinu jaoks algas?

Minu teekord algas 2014. aastal tänu väga võimsale meditatsioonikogemusele, mis põhimõtteliselt tõstis mu empaatiataset. Pärast seda süvenesin sellesse, mis toimub loomadega põllumajanduses ja see lihtsalt murdis mu südame. Vaatasin dokumentaalfilmi „Earthlings” ja olin nähtust tõsiselt vapustatud – kogu see teema tundus üle jõu käivat. Mingil hetkel otsustasin, et midagi peab ette võtma, pole mõtet lihtsalt istuda ja kannatada. Hakkasin korraldama kampaaniaid, näiteks Lihavabad esmaspäevad (Meat Free Mondays). Niimoodi sain tuttavaks teiste aktivistidega, mis viis mind omakorda Austraaliasse, kus tegin koostööd sealsete põlisrahvaste kogukondadega, Sea Shepherdi laevale vaalapüügivastast kampaaniat tegema, lautadesse loomi päästma jne. Nägin palju kannatusi ja umbes aastal 2018 jõudsin selleni, et kui ma midagi saavutada tahan, siis peaksin asja tõsiselt võtma ja alustama ise liikumise ehitamist.

Sa ei kasuta mõistet vegan” kuigi palju. Miks?

Jah, sul on õigus, arvan, et praegu ei peaks seda sõna kasutama, aga kuna see seisukoht on pidevas muutumises, siis võib-olla hakkan uuesti kasutama. On olemas väga palju põhjuseid, miks me peaksime loomatööstusest ja kalandusest eemale liikuma ja minema üle taimsele toidusüsteemile. See on kliimakriisi ja liikide väljasuremise peamine põhjus ning ma arvan, et lähima kümne aasta kõige suuremad poliitikamuutused tulenevad just sellest. Ma olen keskendunud sellele, et kaasata neisse muutustesse ka inimesi, kes ei ole veganlusele kui terviklikule filosoofiale nii pühendunud.

Oled kindlasti kursis, et on neid kriitiliste loomauuringutega tegelejaid, kes leiavad, et see pole loomade õiguste suhtes päris aus – seostada loomse tarbimise lõpetamist just kliimakriisi ja meie endi ellujäämisega?

Ehkki ma arvan, et keskkonnakriisi argument on praegu peamine, räägime loomadest ikkagi kui indiviididest, mitte kui bioloogilisest mitmekesisusest. Kliimamuutus toob kannatusi kaasa nii loomadele kui inimestele. Rääkisime sellest ka oma ettekandes Alexiga, et narratiivid arenevad ajas ja me teame, kuhu tahame nende narratiividega jõuda – inimeste ja loomade võrdsuseni. Aga kuna me tahame, et inimesed jõuaksid arusaamiseni, et peame oma toidusüsteeme muutma, siis on loomade õigustest rohkem rääkida lihtsam olukorras, kus seda arusaama on aktsepteeritud.

Kuidas ikkagi saavutada mastaapseid sotsiaalseid muutusi, mida paljud keskkonnakaitse ja loomade õigustega tegelevad organisatsioonid taotlevad?

Vastaksin sellele nii, et sotsiaalse muutuse saavutamiseks on olemas kaks peamist lähenemist ja need on omavahel sageli vastasseisus. Üks neist on transformatiivne, näeb suurt pilti, usub muutustesse ja lükkab ühiskonda loomse tarbimise lõpetamise poole. Teine lähenemine on astmeline, kus justkui vaadatakse, mis on parajasti status quo. Näiteks, et praegu oleks võimalik saavutada suuremate puuride kasutuselevõtt või oleks võimalik natuke langetada loomsete toodete söömise protsenti jne. Mina isiklikult pooldan transformatiivset lähenemist, sest seda on meil ühiskonnas vaja ja mulle tundub, et Extinction Rebellion ja Animal Rebellion on näidanud, et see on efektiivne mudel. Aga ka näiteks filosoof Gary Francione on juba ammu öelnud, et kui tuled välja kõrgelennulise üleskutsega, siis need astmelised muutused järgnevad loomulikul moel. Näiteks oli meil just kampaania, kus kutsusime 20 kõrgkooli tudengisööklaid üle minema täielikult taimsele toidule. Kõik muidugi ei läinud, aga mõni lisas menüüsse taimse piima, mõni alustas Lihavabade Esmaspäevadega jne.

Kas sulle ei tundu, et oled seotud liiga paljude organisatsioonidega? Pealegi olid ju juba enne sinu aktiivset tegutsemist suured organisatsioonid olemas.

Olidki ja nad teevad head tööd, aga väga raske on oma ideedega sissetöötatud organisatsioonis tegutsema asuda. Siis tuleks muuta nende ülesehitust, strateegiaid, narratiive. Uutel organisatsioonidel on igal oma ülesanded ja ma ei pea enam neis nii palju ise tegema, minu ülesanne on rohkem motiveerimine.

Mis soovitusi sa meie kliimaliikumisele annaksid? Meie Fridays for Future Eesti streigib endiselt igal reedel, aga see teema võiks kuidagi kiiremini edasi liikuda.

Nii huvitav, et sa just seda küsid, sest ma koolitan hetkel Ühendkuningriigis sellist organisatsiooni nagu Youth Climate Swarm. Olen kindel, et muutusi toovad kaasa kõikehõlmavad erinevaid taktikaid kasutavad kampaaniad, mitte üksikud tegevused. Peame koalitsioone looma, olema dialoogis inimestega, kes meiega ei nõustu. Õppida tuleb organisatsioonide juhtimist, kuidas oma energiat suunata just sellisel moel, et sellega kaasneksid tulemused. Organisatsioon peaks teadma, kuidas kujundada kampaaniat näiteks järgmise kuue kuu jooksul, millise konkreetse tulemuse ta tahab saavutada. Eks selleks on vaja kogemust, et kuidas niisugust protsessi juhtida, aga inspiratsiooni leiab ju mitmelt poolt.

Mulle meeldib rääkida Nashville’i tudengiliikumise lugu, mis on osa kodanikuõiguste liikumisest 60ndatel. 20 tudengit tegid istumisstreiki nahavärvil põhineva segregatsiooni vastu tudengite söögikohas. Neid treenis põhjalikult James Lawson, kes oli tuttav Gandhi vägivallatu vastupanuga. Tulemus saavutati mitme kuu pärast ja eks need streikijad said korduvalt peksa, nad visati välja, aga nad tulid jälle tagasi istuma kohta, kus neil ei lubatud olla. Ajapikku liitusid nendega sajad ja tuhanded inimesed, tänu millele terves Nashville’is enam sellist segregatsiooni ei olnud. Ka meil on oluline saada inimesed asjast huvituma ja neid kaasata.

Inimesed saavad juba aru, et loomapidamine ja kalastamine annavad klliimakriisile ja ökosüsteemide kokkuvarisemisele oma panuse, nad on ka järjest rohkem teadlikud terendavast kliimakatastroofist. Nüüd on aeg lõpetada nende probleemide väljatoomine ja keskenduda lahendustele ja visoonile paremast homsest. Sellest lähtuvalt peaksime oma narratiivi muutma. 

Jõulisemalt tuleks rääkida sellest, et nii kliimakriisile kui loomade õiguste küsimusele leidub ühine lahendus – taimsel toidutootmisel seisev ühiskond ja taasmetsistamine (rewilding). Selle lahenduse abil on võimalik vabastada 76% maismaast, mida kasutakse loomade pidamiseks ja lõpetada 2,7 triljoni kala tapmine igal aastal. Saame nii taastada metsade ja ookeani ökosüsteemid, vähendada süsihappegaasi atmosfääris ja vabastada loomad kohutavatest kannatustest.

Kui me seda teeme, siis on nii meil kui teistel loomadel võimalus ellu jääda ja me ostame endale aega, et teha teisi fundamentaalseid muutusi nagu taastuvale energiale üleminek jne.

Loomus ja Eesti Vegan Selts korraldasid rahvusvahelist loomaõiguste konverentsi seitsmendat korda. Kõiki tänavusi ettekandeid saab varsti Loomuse YouTube’i kanalilt ka järele vaadata. 

Anarhistlik vegangeograafia

See artikkel ilmus kõigepealt 6. mail 2022 ajalehes Sirp ja on kirjutatud koos Saara Mildebergiga.

Richard J. White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“

6. – 7. mail Tallinna botaanikaaias seitsmendat korda toimuva loomaõiguste konverentsi teemaks on loomaõiguslus keskkonnakriisi kontekstis. Konverentsi üheks peaesinejaks on inimgeograaf Richard J. White, kes nimetab end ise anarhistlikuks geograafiks. White on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi intersektsionaalsusele ehk kokkupuutepunktide teadvustamisele. Teadlase-aktivistina nii teoorias kui praktikas, et kriitilised loomauuringud ei jääks pelgalt teadlaste elevandiluust tornide ja konverentsisaalide seinte vahele.

2022. aasta alguses ilmus White’i ning veel viie toimetaja käe alt mahukas kogumik „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ („Vegan Geographies: Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism“)1, milles veganluse kui eetilise liikumise ruumiliste ja ajaliste aspektide üle arutleb hulk teadlasi ja aktiviste. Neljateist peatüki raames vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis, mis üritab seda kõigest väest kaubastada ja turule paisata. Geograafia on distsipliin, millel on võime kaasa rääkida ühiskondlikel teemadel ja tegeleda erinevate valupunktidega, sest, nagu tõdeb White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“ Vegangeograafia käsitleb seega loomade olukorda maailmas, tehes seda kriitilisest vaatepunktist. Ruum ei paku lihtsalt tausta, kus asjad juhtuvad, vaid võimaldab ja võimestab või piirab ja ahistab selles tegutsejaid.

Vegangeograafide vägivallatud alad

Richard J. White otsib oma artiklis „Üleskutse vegananarhistlikele geograafidele“ lihtsaid ja teostatavaid meetodeid, mis viiksid tagasi veganluse juurte juurde ja kinni(s)taksid neid. Ta pakub välja viis mõtet. Tuleb naasta veganluse algse eesmärgi ja määratluse juurde. Praegu võimutsev taimetoidu tarbimine, mida mõnikord kuulutatakse lausa revolutsiooniks, ei saa kunagi olema veganlus – selle eesmärgid on hägustunud või lausa lahtunud. Vahe algse ja praegu levinud arusaama vahel peaks olema selge. Seejärel rõhutab White vegananarhistliku praktilise geograafia rakendamise vajadust. (Vegananarhistliku geograafia ideest tuleb juttu edaspidi.) Kolmas ettepanek keskendub veganite kuvandile ja sellele kui tähtis on halvustavatele stereotüüpidele vastu hakata: kes õieti on vegan, mida ta sööb ja kas see tõesti on keeruline. Järgneb kohustus teavitada avalikkust loomatööstuse koledast poolest ja vastandada see eetilisele geograafiale. Viimane rõhutab, et veganluse aluseks on täieliku vabastamise poliitika, see tähendab nii loomade, ökosüsteemide kui ka inimeste endi vabastamist inimese ülemvõimust. See ongi veganluse ja anarhismi kokkupuutepunkt – mõlema eesmärgiks on valitseva süsteemi ümberehitamine.

Aktivist ja meediauurija Alex Lockwood, kes loomaõiguste konverentsil räägib sellest, kuidas kliimasoojenemise ja loomakasvatuse ühise narratiivi kaudu muutusi esile kutsuda, keskendub artiklis „Kasulik kasutus“ tapamajadele ja liikumisele Animal Save, mille liikmete üheks tegevuseks teiste aktivismi vormide kõrval on mitteinimloomade saatmine, kui neid tapamajja viiakse, proovides viimset rännakut võimalusel natuke kergendada, näiteks janustele transporditavatele vett juua andes. Animal Save on olnud ja on aktiivne mitmetes riikides, aga neile on osaks saanud palju kriitikat väite tõttu, et tapale minevatel loomadel ei olnud neist aktsioonidest mingit kasu. Lockwood selgitab kasulikku kasutust ja kirjeldab, kuidas tänu Animal Save’ile avanesid vaatajate silmadele seni suletud paigad ja tundmatu geograafia.

Keskkonnauuringute professori Mona Seymouri „Kujutledes veganpõllumajandust“ tutvustab veganpõllumajandust ning toidutootmise ja veganluse seoseid toetudes vegantalunike kogemustele. Inimgeograafia professor Simon Springer räägib artiklis „Kontrolli oma antropoprivileege!“ sellest, kuidas me inimestena arugi ei saa, millised privileegid meil on – näiteks ei peeta meid automaatselt toiduks ja on tõenäoline, et kui me kuskile kodu rajame, siis ei taha mõni teine liik meid ja meie lapsi tõrjumiseks mürgitada; meie käitumist ei peeta automaatselt tervele liigile iseloomulikuks käitumiseks; meie liigikaaslasi ei sunnita loomaaias end näitama; tõenäoliselt ei testita meid sunniviisiliselt ja piinarikkalt teistele liikidele ravimite tootmiseks jne.

Geograaf Hannah G. Gunderman kirjeldab artiklis „Antropoprivileeg ja peekonivaht“ ebaeetilisi toidumaastikke ja toidusõpru (foodies), kes tarbivad toiduks peamiselt loomseid koostisosi, mis on eluks mittevajalik nauding (siit ka pealkirjas mainitud peekonivaht) ja kutsub veganeid reageerima. Gunderman soovitab pakkuda võimalikult palju kohalikust materjalist, soodsa hinnaga maitsvat toitu ja samas jagada võimalikult palju infot selle kohta, mis toiduainetööstuses tegelikult toimub. Omamoodi jätkab seda teemat loomaõiguste konverentsil kirjanik ja tõlkija Anniina Ljokkoi, kes on koos Soome folkloristi Liisa Kaskiga kirjutanud raamatu „Perinnevege“ (SKS Kirjat 2021), mille tõlkimine eesti keelde on praegu käsil Varraku kirjastusel tööpealkirjaga „Taimsed pärimustoidud“. Ljokkoi hinnangul ei jäta kohalik läänemeresoome toidukultuur veganeid sugugi nälga, vaid pakub vegantalunikele siin- ja sealpool Läänemerd erinevaid võimalusi aiast ja metsast toit kätte saada.

Kogumikus on sisukaid teemasid veel, aga aeg-ajalt eesmärki kaotavale loomaõiguste aktivistile pakub muidugi kõige rohkem huvi järelsõnaks nimetatud tulevikunägemus, mille on kirjutanud Sheffieldi ülikooli inimgeograaf Ophélie Véron. Selle pealkiri on „Spetsiesismijärgne maailm“. Véron kujutab aastat 2071, mil november on jälle külm nagu novembrile kohane ja vahepeal kestnud lõputu suvi on taandunud. Euroopas on võimatu leida restorani, milles ei pakutaks ainult taimetoitu. Véroni lapselastel on raske uskuda, et tema vanaema nooruses ootas homaar poeriiulil, et keeva veega tapetud saada. Tähistuse „vegan“ järele ei ole enam vajadust. Rangete reeglite tõttu suletakse veel viimaseid karnistlikke toidukohti. Kui 2020. aastal tapeti 70 miljardit maismaalooma aastas ja aastaks 2052 tõusis see arv 143 miljardile, siis vähem kui kahekümne aastaga kukkus 5 miljardile aastas. Kui taoline trend jätkub, siis lõpetatakse loomade söömine 2079. aastal täielikult. Aastaks 2071 on avalik arvamus kõvasti muutunud ja kuigi USAs on võimul konservatiivne valitsus, kelle loal võib poodides näha veel mitteinimloomadest tehtud mahetooteid, on selge, et tänu ülekaalukale survele kaovad needki varsti. Erinevalt USAst, kus loomade tapmine on veel lubatud, on see enamikus Aafrika riikides kriminaalkuritegu. Need muutused ei toimunud muidugi üleöö, vaid võtsid aega rohkem kui viiskümmend aastat. Véroni utoopilises jutustuses vastab tõele see osa, milles ta kirjeldab, kuidas juba 2000. aastate keskel hoiatasid teadlased inimkonda loomatööstuse kliimamõju eest, pandeemiate seostest zoonoosidega ja kirjeldasid ees ootavat toiduainete ja vee nappust. Probleemide ulatuse ja kaugeleulatuvate mõjude tõttu ei päästa ei nullkulu, lihavaba esmaspäev ega bambusest hambaharjad. Inimkonna saanuks päästa ainult kõikehõlmav poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne muutus.

Veganlus ja anarhism

Veganluse on lääne ühiskonnas tõusuteel. Selmet tarbimisrevolutsiooni üle juubeldada, kutsub White nähtusele kriitiliselt lähenema. Taimsel toitumisel võib olla erinevaid põhjendusi alates individuaalsest tervisest kuni teadusepõhise keskkonnahoiuni, eetika vaatenurgast kuulub taimne toitumine veganluse alustalade hulka, kuid ei ole ainus, millel see püsib. Muu hulgas pöörab White tähelepanu, et vegantoit ei tähenda ilmtingimata julmusevaba toitu, tuues näiteks ookeanitaguse palmiõlitööstuse, aga ka Euroopa põllumajanduse ekspluateeriva loomuse. Veganlus tarbimiskultuurina on abinõu, millel ei ole eesmärki, mis seda pühitseks.

Selge, et White’i jaoks ei ole veganlus toidueelistus või tarbimiskultuur, aga mis on sellel pistmist anarhismiga? Anarhia tähendab White’i jaoks eelkõige domineerivatest ja ärakasutavatest tsentraalsetest struktuuridest vabanemist, et praktiseerida teistsugust, horisontaalset ja vabatahtlikkusel põhinevat ühiskonna organiseerimise viisi, kus otsuseid tehakse üksteisega arvestades ja konsensuse alusel.2 Võrdsus kehtib ka probleemide käsitlemise puhul, erinevalt näiteks marksistlikust antikapitalismist ei ole anarhistlikus maailmavaates üht suurt deemonit või lõpubossi, kelleni jõudmiseks peab enne hävitama palju väikeseid. Seega on anarhismil ja feminismil lihtne ühist keelt leida – ja seda meeste ülemvõimu küsimuses. Muidugi tuleb tähele panna, et nii on see nüüd, XXI sajandil, ja ühtlasi saab selgeks anarhia ja veganluse kombineerimise problemaatilisus. Anarhistide seas ei ole nimelt ühest arusaama, kas inimene kuulub looduse hulka või seisab sellest eraldi. Rangelt inimkeskses ühiskonnakäsitluses saab „inimese eripära“ rõhutamisest üks mitteinimloomade ekspluateerimise õigustamise viise.

Kuigi iga anarhist loomade vabastamisesse ei usu, leidub igas loomaõiguslases kübeke anarhistlikku mässumeelsust. Üldiselt nõustuvad loomaõiguslased, et ei piisa samm-sammult karmistuvatest piirangutest loomatööstuses ja rangest kontrollist iga tundliku olendi heaolu ja elutingimuste üle – isegi kui riik laseb muutustel seadushaaval sündida, siis inimeste ja mitteinimloomade vahelisi põhilisi võimusuhteid see ei kõiguta. Lisaks ühisele süsteemi ümberlükkamise püüdele rõhutab White veganluse ja anarhismi ühisosana mõlema igapäevast vajadust ja lõputa missiooni: kui ekspluateeriv valitsemine rõhub igast küljest, peavad ka vastusammud olema pidevad ja sihikindlad (samas, lk 77). Ei ole mõtet jääda ootama, kuni valitsus muudatusi korraldab, aga ka individuaalsed tibusammud, millele järgneb loorberitele puhkama jäämine, ei ole muud kui vastutuse lükkamine teiste – olgu oma kaasaegsete või järgmiste põlvkondade – õlule.

Muuta tuleb süsteemi, mitte pelgalt ostukäitumist. Kuidas veganlus välja nägema peaks? Kuidas muuta süsteemi ilma tarbimata? Või pigem: kui tarbimis­ühiskonna status quo on ekspluateerimine, siis kuidas näidata meelsust terve süsteemi vastu, ilma et jääks muljet passiivsusest? Rahakotiga hääletamise asemel saab aktuaalseks taas jalgadega hääletamine – kuid vastupidi lahkumisele hoopis ruumi hõivamine, häirivate kohtade häirimine (disturbing disturbing places). On küll umbmäärane ettekujutus, milline on ühiskonna silme alt ära peidetud farmiloomade õnnetu saatus ja elu lõpp, aga White’i teene on analüüs nende kehaosade paiknemisest linnalises ruumis, kus teatakse laipade olemasolu kohta nii hästi, et ei peeta seda probleemiks – see on normaalne.3 Sealjuures on ühiskondlik norm ka spetsiesism, ühtede liikide eelistamine teistele, nii et ei teki küsimustki, kuidas saavad samal tänaval pea kõrvuti eksisteerida loomakliinik, lemmikloomapood ja lihakarn.

Geograafi ja humanitaarteadlasena usub White, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. Isegi kui möödujad letile ei ligine ja lendlehte ei haara, on nad sunnitud aktivistide kohalolu tunnistama. Sunnitud oma tavalist rada muutma, letist füüsiliselt eemalduma, teemast vaimselt hoiduma, kuid mingil kognitiivsel tasandil siiski tajuma, et tegemist on loomaõiguslastega, ning mida kord on nähtud, seda ei saa enam kustutada. White märgib, et on irooniline, et selline aktivism, mille keskmes on armastus, hoolivus, kaastunne ja soov harida, võib reaktsioonina sünnitada hoopis uut vägivalda. Samal ajal on aktivistide ründamine kõnekaks märgiks ohutunde kohta, mida ruumi häirimine spetsiesistlikku status quo’d pooldavates inimestes süvendab ja viitab ka sellele, kui kaugele ollakse võimeline minema, et tuntud ja turvalist olukorda säilitada.

Vägivallale vägivallaga vastates muututakse ise oma vastase sarnaseks. Kuigi anarhistlikul vegangeograafial on palju erinevaid tõlgendusi, mis teevad selle eelarvamustele, valedele ja propagandale mõneti haavatavaks, on mõtte- ja tegutsemisviisi tuumaks radikaalne intersektsionaalsus, vastuseis vägivallale ja vabaduse võtmisele ning kindel otsus keelduda äraootavast poliitikast.

Pildiallkirjad: 1. Richard J. White usub, et vägivaldse omakohtu asemel on lahenduseks avalik ruum infolettide, demonstratsioonide, marsside ja lendlehtedega hõivata ning möödujaid, ka kõige tuimemaid neist, harida. 2. 2022. aasta alguses ilmunud kogumikus „Vegangeograafiad. Vägivallatud alad, spetsiesismivaba eetika“ vaadeldakse erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste rühmade kohanemist veganeetikaga ning veganluse kohta neoliberaalses majandussüsteemis.

1 Paul Hodge, Andrew McGregor, Simon Springer, Ophélie Véron, Richard J White (toim), Vegan Geographies. Spaces Beyond Violence, Ethics Beyond Speciesism. Lantern Publishing & Media 2022.

2 Ophélie Véron, Richard J. White, Anarchism, Feminism, and Veganism: A Convergence of Struggles. Kogumikus: Simon Springer, Jennifer Mateer, Martin Locret-Collet, Maleea Acker (toim), Undoing Human Supremacy. Anarchist Political Ecology in the Face of Anthroparchy. Rowman & Littlefield 2021, lk 71.

3 Richard J. White, Following in the footsteps of Élisée Reclus: Disturbing places of inter-species violence that are hidden in plain sight. Kogumikus: Anthony J. Nocella II, Richard J. White, Erika Cudworth (toim),Anarchism and animal liberation: essays on complementary elements of total liberation. McFarland 2015, lk 212–229.