Räägime kassidest…

See tekst ilmus kõigepealt märtsikuu ajakirjas Vegan.

Kassidest on teiste veganitega raske rääkida. Enamikule meist küll kassid meeldivad ja just loomade pärast on ju enamasti veganiks hakatudki, aga sellegipoolest on neid, kelle pereliikmete hulka kassid kindlasti ei kuulu.

Kassid nimelt vajavad täisväärtuslikuks eluks ja terviseks loomseid valke ja ehkki kuuldavasti on mõnd kassi ka taimse toidu peal peetud, leidub teadmisi selle kohta endiselt liiga vähe. Pealegi – kui kass saaks ise valida, siis ilmselt ta valiks ikkagi liha; kassile teatavasti ei lähe üldse korda, kas ta kedagi kahjustab või ei. Kass on kiskja, kes jahib võimalusel armutult teisi, endast väiksemaid ja nõrgemaid loomi.

Loe edasi “Räägime kassidest…”

Mõmmikud põlevad elusalt

See tekst ilmus esmakordselt veebruarikuu ajakirjas Vegan.

 

Liiga kole on mõelda ja tunda, et Austraalia metsapõlengutes on hukkunud juba hoomamatu arv loomi. Nende mõtete kirjapaneku ajal on ajakirjanduses miljardit juba nimetatud ja peale seda numbrit on lugemine justkui katki jäänud. Miljard on nii suur arv, et sealt edasi lugemisel ei olegi enam mõtet. Pealegi, kuidas üldse kannatusi mõõta? Kas miljardi loomakannatused on suuremad kui ühe looma?

Loe edasi “Mõmmikud põlevad elusalt”

Kõige kergem ja kõige raskem valik

See lühike tekst ilmus 7. veebruaril Sirbi tagakaanel ja vastas küsimusele: Mis tuleb kliimale kasuks? Vt siit.

 

Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii

Loe edasi “Kõige kergem ja kõige raskem valik”

Kas tunned suutmissurvet?

 

See jutt ilmus esmakordselt 7. veebruari Sirbis. Vaata Siit

 

Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga,1 mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

Loe edasi “Kas tunned suutmissurvet?”

Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal

 

See jutt ilmus esmakordselt  ajakirja Vegan aasta esimeses numbris. Vaata siit

 

Minu käest küsitakse tihtilugu loomaõigusluse ja veganluse algusaegade kohta Eestis. Alati on mul vastates tunne, et olen neist aegadest juba nii palju kirjutanud ja rääkinud, et see pole enam kellelegi huvitav. Tegelikult see on ainult ettekujutus. Pealegi, mina mäletan neid asju ühtmoodi, teistel võivad asjad hoopis teistmoodi meeles olla.

Loe edasi “Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal”

Vabariigi aastapäeva vastuvõtt karusnahavabaks

See jutt ilmus esimesena 6. jaanuari Õhtulehes. Vaata siit.

Peaaegu terve iseseisvusaja Eestis tegutsenud loomakaitseorganisatsioonid on teinud head tööd. Nii loomaõigus- kui ka kaitseteemad on igale kodanikule teada, arvamusi ja hoiakuid neisse on erinevaid ja palju, aga loomakaitsekultuur on kindlasti paremal tasemel kui paarkümmend aastat tagasi. Ilma vabatahtliku tegevuse ja heatahtlike annetajateta seda muidugi juhtunud ei oleks. Isehakanud ja -õppinud (sest muud võimalust ei olegi) loomakaitsjad on kulutanud kümneid tuhandeid tunde, et loomade elu parem oleks, et ühiskond ainult inimese heaolust ei hooliks ning et tänapäevane loomadesse ja kogu keskkonda suhtumine oleks Eestis vähemalt samal heal tasemel kui mujal Euroopas.

Ei saa ju öelda, et Eesti riik seejuures mitte midagi teinud ei oleks. Paljuräägitud näide on seegi, et loomakaitseseadus oli üks esimesi, mis iseseisvas Eestis vastu võeti. Seda on aja jooksul muudetud ja arendatud, kõik Euroopa Liidus kehtivad regulatsioonid kehtivad Eestiski, julgelt kaks kolmandikku omavalitsustest täidab (seda kohustust küll kirudes) hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustust, aga üldjoontes see ongi ju kõik. Eesrindlikuks muudab Eesti ainult metsloomade avaliku näitamise regulatsioon, mille kehtestamisega jõuti tänu tugevale eestkostegrupile ja organisatsioonide omavahelisele koostööle paljudest riikidest ette.

Loomakaitsjad presidendi vastuvõtul

Isegi tagasihoidlike ootuste puhul sellest ei piisa. Suuremate muutuste ootusi kõrvale jättes on siiski palju asju, mida saab ka inimkeskses ühiskonnas väga lihtsate sümboolsete vahenditega teha. Nii võiks näiteks meie president järgmise vabariigi aastapäeva vastuvõtu karusnahavabaks kuulutada. Kuna ta ise karusnahka ei kanna, siis ei oleks selles ettepanekus midagi väga üllatavat, aga rahvusvahelise uudisekünnise ületaks küll, sest tegu oleks presidendi tasemel esmakordse, nüüdisaegse ja keskkonnasõbraliku sõnumiga. Pealegi on tänu Loomusele karusloomafarmide tegevuse keelustamine ilmselt järgmise aasta esimeses pooles riigikogus jälle hääletamisel ja seega annaks presidendi ettepanek suuna ka poliitikutele.

Selgituseks ehk niipalju, et mitte kuskil maailmas ei ole karusnahkade ega muude loomadest saadud toodete kandmine ära keelatud ja seda ei olegi plaanis teha, küll aga ei ole see ammu enam hea toon, saati siis veel riiklikul sündmusel. Mujalt maailmast näiteid otsides saab teada, et Soome presidendipaaril on juba aastaid kombeks loomakaitsjaid ka vastuvõtule kutsuda, mis annab loomakaitsele sümboolselt teiste valdkondade esindajate hulgas võrdse koha. Üks ajaga kaasas käiv uuendus on Eesti presidendil veebruaris toimuval vastuvõtul kuuldavasti küll kavas. Nimelt on ametlikult umbes üks viiendik serveeritavast toidust taimne, sealhulgas ka vegan.

Veganluse selgitamine ja arendamine on nii loomaõiguste kui ka kliimamuutuste seisukohalt esmavajalik tegevus nii kodanikeühendustele kui ka riigile. Riigil on rohkesti võimalusi nii tarbijate informeerimiseks kui ka vajalike muutuste tegemiseks. Eelkõige võiks veganluse olemus olla lahti kirjutatud riiklikes toitumissoovitustes, nagu see on näiteks osas Põhjamaades. Avalikes ja haridusasutustes peaks kindlasti saadaval olema ka veganitoit; taimekasvatuse maksud võiks olla reguleeritud; põllumajandustoetused taimekasvatusele kõvasti suuremad kui loomakasvatusele jne. Esimesed arglikud sammud sarnaste otsuste ellu viimiseks on ju nii mõneski muus riigis ja omavalitsustes tehtud. Näiteks on Helsingi linnavalitsus võtnud eesmärgiks vähendada 2025. aastaks piima- ja lihatoodete tarbimist poole võrra; Uus-Meremaa tervishoiusektoril soovitatakse edendada taimset toitumist; nii Taani, Rootsi kui ka Saksamaa on asunud kaaluma lisamaksu kehtestamist lihale jne.

Pole loomakaitseametit ega -politseid

Kiiremini peaks edasi liikuma ka ametkondade ja organisatsioonide vaheline koostöö. Mäletan, et loomakaitsjad tegid kunagi veterinaar- ja toiduametile ettepaneku, et Tallinnas võiks sõita tramm, mille külje peale on kirjutatud, et nii maaeluministeerium kui ka loomakaitsjad soovitavad lemmikloomad steriliseerida. Tegu ei oleks seadusloome või poliitikakujundamisega, vaid lihtsalt meeldetuletusega ja inimeste teavitamisega, ja sellega ei peaks tegelema ainult loomakaitsjad.

Mäletatavasti ei olnud parlamendierakondade valimisprogrammides just palju loomade kaitsega seotut; küll aga vastas näiteks Keskerakond loomade eestkostjate küsimusele, mida nad järgneval neljal aastal loomade heaks kavatsevad teha, ajalooliste sõnadega, et nad kavatsevad loomade õiguste eest seista. Võimalik, et tehti lihtsalt suuri sõnu, aga võib-olla nad ei kujutanud ette, kui keeruline on olla sellises koalitsioonis nagu meil praegu võimul on.

Nii või teisiti, poliitikutel on aeg oma isiklikud tarbimisvalikud kiiresti üle vaadata, kliimamuutuse ja veganluse seos selgeks teha ja asuda koos loomakaitseorganisatsioonidega uut normaalsust looma. Koos riiklike institutsioonidega läheb see palju kiiremini kui seni. Ehk on õige aeg soovitada sedagi, et muutuma peaks olukord, kus Eestis ei ole loomakaitseametit, loomakaitse õigusvahemeest, loomakaitsepolitseid ega organisatsioonide ametlikku õigust näiteks olla kohtus loomade eestkostja. Olgu nendega ning kõikide sümboolsete ja vähem sümboolsete liigutustega, kuidas on, kõige kiiremini muutub maailm ikka siis, kui inimene ise oma eluviisid ümber teeb. Miks mitte uusaastalubadusena.

Autor on loomade eestkosteorganisatsiooni MTÜ Loomus liige.

vaiksem

 

Miks sa seda teed?

Karin Bachmann on maastikuarhitekt (OÜ Kino), Aparaaditehase loomenõukogu liige, EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant, Loomuse liige. Ta tuleb paariks päevaks Hiiumaale nii tööasjus kui ka doktoritöö pärast, istub reede hilisõhtul Kuuli talus diivanile ja hakkab karusnahatööstuse allakäigust artiklit kirjutama.

Miks Sa seda teed?

Vastan sajandat korda nii nagu Jan Gehl, Taani arhitekt, kes rääkis 50 aastat inimmõõtmelisest linnaruumist, ühesuguste sõnadega, enne kui teda kuulda võeti. Mina räägin alati loomadest, nii erialaliselt kui hobi korras ehkki hobi peaks ju nagu rõõmu valmistama, aga minul vaigistab ängi.

Kas see äng seoses loomadega, sellega kuidas neid koheldakse, on Sinuga alati kaasas?

Jah, aga ma püüan mitte kogu aeg nende kannatuste peale mõelda ja ma ei vaata näiteks kõiki uusi filmitud materjale loomade kohta, teen seda ainult siis kui on millegi kohta konkreetset infot vaja.  Tuleb joon tõmmata selle vahele, mida saad teha ja mida ei saa. Räägitakse küll, et üksikisik ei saa midagi teha, aga tegelikult sõltub kõik just ühest inimesest, kõik suuremad muutused maailmas on toimunud sellepärast, et keegi alustab neid muutusi. Ennast tuleb muuta.

Mida Sa selleks teed?

Püüan olla vegan, aga valin lahinguid, ei sõdi näiteks 92. aastase vanaemaga kui ta mulle pannkooke teeb. Sordin prügi, kasutan vähem plastikut, ostan keskkonnasõbralikku moodi, mitte lühimoodi, tarbin vähem jne.

Veganeid ja loomaõiguslasi ju süüdistatakse aegajalt selles, et nad ei ole keskkonnakaitsjad ja miks nad lapsi ei kaitse jne, aga ma arvan, et süvenemiseks peab valdkonna valima, ma ei saa tegeleda kõikide asjadega. Mina oskan natuke kirjutada ja seda ma ka teen, aga olen olnud ka loomade varjupaigaga seotud, nii et kokkupuude reaalse eluga on ka olemas.

Kuidas selle moega tegelikult on? Karusloomakasvanduste vastastele heidetakse ette, et nad tahavad naftast riideid jne, ehkki tegelikult on kiirmood ju hulga keskkonnavaenulikum, miljoneid tonne valmisriideid põletatakse ja maetakse igal aastal, sest neid ei saa järgmisel hooajal enam müüa.

Mina püüan kasutada võimalikult kvaliteetseid asju. Jalanõud võiksid kesta vähemalt 10 aastat ja sellisel juhul ei saa nad naftast olla. Mulle meeldivad ilusad riideid, püüan osta Eesti moeloojate tooteid, aga pean ka rahaga arvestama. Igal juhul mõtlen keskkonna peale ja püüan teha parima valiku. Kunstmaterjal ei ole ilmtingimata keskkonnavaenulik. Tarbijatest sõltub palju, ega ka vegansöögid ei ilmunud kauplustesse sellepärast, et kõik müüjad otsustasid ühtäkki neid müüma hakata, vaid veganid ise on selle muutuse taga.

Millisena näed olukorda kümne aasta pärast?

Arvan, et karusloomakasvandusi siis enam ei ole ja loomi ei kasutata tsirkustes. Loomade põllumajanduslik suurtootmine ilmselt väheneb, võib-olla koheldakse ka tööstusloomi paremini, praegu suhtutakse neisse ainult kui tootmisüksustesse. Liha süüakse juba tervislikel põhjustel vähem. Toiduraiskamine väheneb, praegu ju visatakse 1/3 toodetud toidust lihtsalt ära. Loodan, et ka rutiinsed ja mõttetud loomkatsed on selleks ajaks lõppenud ja ühel hetkel võtab tehnoloogia kõik loomkatsed üle.

Sa oled üks Loomuse asutajatest. Miks oli vaja see organisatsioon pea kuus aastat tagasi luua?

Tollal olid olemas Eesti Loomakaitse Selts ja Loomade Nimel ja teised ka, aga minu arvates oli vaja ühingut, millel ei oleks küljes nö lemmiklooma maitset ja ka noore pöörase aktivisti nägu. Sotsiaalne tellimus oli täiesti olemas, loomade eestkostes oli vaja uut brändi ja ka puhast lehte. Minu meelest on hea kui liikumisel on omad nišid ja värvingud, mis siis, et mõneti inimesed neis kattuvad. Loomade eestkostja Loomuse võtmes peab olema küps inimene, tal peab olema pikaajalisi kogemusi inimeste ja loomadega töötamisel, diplomaatiline, hästi kindlalt oma rida ajav. Ta peab oskama kõikide osapooltega rääkida, ka karusloomakasvatajatega, loomatöösturitega, nende lähtepunkt on ju täiesti teine. Peab nägema suurt pilti ja olema strateegiline. Sõda võidetakse lahingu haaval. Kõik võtab aega, mina saan muutuste reaalsest toimumisest siis aru kui mulle hakatakse neist asjadest minu oma sõnadega rääkima.

Karin ja Suslik. Foto: Kerly Ilves, stuudio http://www.triinufoto.com.

80344052_2539462992996894_5523973566434902016_o

 

23 lihtsat soovitust koos lisandustega

Otsisin täna, jõulude esimesel pühal, üles ühe üsna vana teksti, sest mulle tundus, et seda peab uuendama. Aga vist ei peagi. Seda tohivad endiselt lugeda ainult loomaõigusaktivistid ja neilegi võib see naiivsevõitu tunduda, aga mis sellest. Naiivsus päästab maailma.

Loe edasi “23 lihtsat soovitust koos lisandustega”

Greta naeratus. Uue aja kliimaaktivistid reedestest streikidest tõekuubikuteni.

 

See artikkel ilmus esmalt reedeses (13.12.19) Sirbis: Vt siit

 

Kui kliimakriisi tõsiselt võtta, siis peaksid mõjukate inimeste hulka kuuluma loomaõiguslased, veganid, kliimaaktivistid ja inimõiguslased.

Nii nagu mujalgi, teevad Eestis viimasel ajal kõige kõvemat häält kliimaaktivistid, sealjuures on vanadele teada-tuntud organisatsioonidele lisandunud mitmeid uue aja kliimaaktivistide rühmitusi. Uue aja all pean silmas aega pärast 2010. aastat ja rühmituste all nii mittetulundusühingutena registreeritud ühendusi kui vabaühendusi, mis tegutsevad ilma juriidilise vormita. Mõlemat sorti rühmitused moodustavadki kliimaliikumise.

Organisatsioonide vahel aitab orienteeruda Tiiu Lausmaa, kes on aktivist nagu ma isegi ja kes on kaasa aidanud pea kõikide rühmituste Eestisse tulekule. Temaga kahepeale saame ülevaate tegevusest, mille taga Eestis on käputäis inimesi, täpseid arve ei ole kuskilt võtta.

Kliimapäästjad

Üks neist on Climate Save (CS), mille asutas Anita Krajnc 2011. aastal Kanadas ja selle kohalik haru Climate Save Estonia (CSE). CS kandis alguses nime Animal Save (ka The Save Movement), kuid jaotas oma tegevuse hiljem kahe nimetuse alla, CS ja Health Save. Eestikeelset nime organisatsioonil ei olegi. Tegemist on rohujuure tasandil tegutseva rühmitusega, kes peab oma eesmärgiks kliimakriisi lahendamist intensiivse loomakasvatuse lõpetamise abil; Maa metsastamise ja fossiilsete kütuste käibelt kaotamist. See organisatsioon on käima lükanud vigilʼid, mida eesti keelde võiks tõlkida näiteks öiste valvustena, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi neist niimoodi nimetaks. Aktivismiga on ju see lugu, et tegevus areneb nii kiiresti, et keel ei jõua järele, vähemalt eesti keel mitte. Eestis on tehtud kuus vigilʼit, eelkõige tapamajade ees loomadega hüvasti jättes ja seda ikka selleks, et loomade barbaarsele kohtlemisele ja nende õigustele tähelepanu tõmmata. Eesti haru on osalenud ka globaalsel kliimaprotestil Brasiilia saatkondade ees Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro Amazonase vihmametsi hävitava poliitika vastu. CSE edasiarendamist ei ole praegu plaanis, sest kõikide ülemaailmsete organisatsioonide rakukesi ei peagi edasi arendama, tuleb eksperimenteerida ja leida see, mis Eestisse kõige paremini sobib ja mille arendamiseks jagub ka inimesi. Näiteks veganrestoranid, mida praegu Eestisse järjest juurde tekib, aga ellu jäävad need, millel on õnnestunud kontseptsioon.

Vastuhakk väljasuremisele

Extinction Rebellioni (XR) asutas Inglismaal 2018. aastal Roger Hallam ja sellel üleilmselt tegutseval rühmitusel on ka eestikeelne nimi – Vastuhakk Väljasuremisele. XR leiab, et planeet on kriisis, tegemist on enneolematu globaalse hädaolukorraga, toimub massiline liikide väljasuremine ja seda kliima soojenemise tõttu rohkem kui 1% võrreldes tööstusajastueelse ajaga. XR ei hoia olukorra kirjeldamisel teravaid sõnu kokku ja tegutseb sama otsustavalt, kasutades meeleavaldusi, tänavablokaade, näljastreike ja muud sellist. Vastuhakk Väljasuremisele on Eestis natuke välja surnud, Eestist on käidud osalemas küll nt Berliini tänavablokaadidel.

XR asutaja Roger Hallamit, kes muuhulgas sotsiaalsetest muutustest doktoritööd kirjutab, on tegevuse algusest peale kritiseeritud. XR olevat privilegeeritud, kõrgklassi rühmitus, mis koosneb inimestest, kellel on palju aega ja kes ei pea tööl käima (see on küll väga tavaline kahtlustus kõikide aktivistide puhul) ja pealegi ei levitata vegansõnumit piisavalt. Nii on eraldunud terved grupid aktiviste, nt Heathrow grupp, mis samanimelisel lennuväljal lennukite õhkutõusmise ja maandumise häirimiseks droone lennutas või vegangrupp, mille nimi on Animal Rebellion.

Miks ennastsalgavad aktivistid on valmis näiteks tänavablokaadide ajal vahistatud saama, aga oma steigist loobuda ei suuda – kuigi eesmärgiks on eetiliste paradigmade muutmine? Milleks üldse inimkonda päästa, kui me ei ole head? (Seda siis vastuseks Priit Pulleritsu järjekordsele pahameelehoole seoses taimetoidule üleminekuga, kus ta soovitab „arvestada inimelu hindamatust“).1

Kuna 2016. aasta andmetel põhjustab loomakasvatus vähemalt 18% kasvuhoonegaasidest, siis tekib alatasa küsimus, miks kõik kliimaaktivistid veganlust oluliseks ei pea. Põhjalikult on seda küsimust lahatud näiteks filmis „Cowspiracy“ (USA, 2014), aga seal keskenduti n-ö vanadele looduskaitseorganisatsioonidele nagu Greenpeace jt.

Kliimamuutusest ja keskkonnakahjustustest on muidugi algusest alates, s.t juba mituteist aastat, rääkinud ka Eesti loomaõiguslus- ja veganliikumine, aga nende põhisõnum on olnud looma kui indiviidi õigused, mitte niivõrd keskkond, kus inimenegi elab. Eks uusi kliimarühmitusi on sellepärast ka tarvis olnud, et vanades etableerunud organisatsioonides midagi uut alustada on keeruline. Kui organisatsiooni paar liidrit ütlevad, et seda me ei tee, siis uute asjadega kaasa ei mindagi.

Tõekuubikud

Anonymous of the Voiceless (AOV), Anonüümselt Hääletute Eest, mille ümber on Eestis kogunenud kümmekond aktivisti, leiab, et kõige olulisem on ikkagi inimestele seletada, et meil ei olegi loomset tarbida vaja. AOV on 2016. aastal asutatud loomaõiguslik rühmitus, mis ei tegele otseselt kliimaaktivismiga ja millel on üsna värske formaat. Peamiseks tegevuseks on nimelt tõekuubikutega aktivism (Cube of Truth), kus väike rühm maskides aktiviste tänaval möödujatele arvutiekraanidel loomatööstuse olemust näitab ja küsimustele vastab. Tallinnaski toimus muide novembri lõpul tõekuubik. Ka AOV algatajate hulgas on probleeme, veganite puristlikkust peetakse liiga oluliseks, on süüdistusi toetuste kasutamise kohta, nii et ilmselt AOV Eesti rakuke tulevikus iseseisvub, et mitte rahvusvahelisest sõltuda.

Eestisse oleks vaja rohkem otsest tegevust (direct action, DA), mõistagi mitte vägivalda. Ainuke meeldejääv DA on viimastel aastatel olnud Haabersti emapaju kaitsmine, mille korraldajaks oli Eesti Metsa Abiks (EMA), mida ei tohiks uute kliimaorganisatsioonide kirjeldusest välja jätta. Tegemist on tõelise rahvaliikumisega, mille Facebooki gruppi kuulub pea 8000 liiget, kus igaüks saab sõna võtta ja peabki saama, sest mets läheb nii paljudele inimestele korda.

Reedesed kliimastreigid

Kõige uuem ja tuntum kliimaaktivismi vorm on Fridays for Future, Greta Thunbergi ellukutsutud tegevus, millega on kaasa läinud ka Eesti kooliõpilased. Kliimaaktivist Kristin Siil vastab intervjuus Müürilehele, et ta ootab põhimõttelisi muutusi. „Tuleb väljuda süsinikupõhisest majandusest, panustada uute tehnoloogiate arendamisse ja teaduslikesse uurimustöödesse, soosida tarbija keskkonnasäästlikke valikuid ja tõsta inimeste teadlikkust olukorra kriitilisusest. Iga arengukava keskne teema peab olema kliima ja keskkond, see tähendab, et ükskõik, mis valdkonnas plaane tehes küsitakse kõigepealt: kuidas mõjutab see emissioonide taset ja meid ümbritsevat loodust?“2

Eestis võib suureks meeleavalduseks nimetada sellist, kus osaleb 1000 inimest, Soomes sellist, kus osaleb 6000 jne. Osalejate arv sõltub riigi rahvaarvust ja korraldajate professionaalsusest. Või siis nahaalsusest, kui meenutada neid demonstratsioone, kuhu pensionäre bussidega veeti ja millel ei ole muidugi kliimaaktivismiga midagi pistmist.

Märtsis toimunud suuremas reedeses kliimastreigis osales üle 1200 inimese, mis Eestis on kindlasti suur meeleavaldus, igal reedel ei saa kindlasti nii palju inimesi oodata. Nii nagu kogu maailmas varieerub reedeste streikide osavõtjate arv, varieerub ka vanus. Palju meediatähelepanu saanud Jane Fonda vahistamisedki on toimunud just reedestel meeleavaldustel, mida Fonda ise nimetab „Fire Drill Fridays“ ja mis on kombinatsioon Greta Thunbergi algatatud protestidest ja XR stiilis kodanikuallumatusest. Fonda ütleb intervjuus Washington Postile: „Greta ütles, et me peame käituma nagu kriisiajal, minu arvates peame käituma nii nagu meie maja põleks.“

Tegelikult on ka nn vanad kliimaorganisatsioonid (Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguste Keskus), mida on targem küll keskkonnakaitseorganisatsioonideks nimetada, tolmu siltidelt pühkinud ja näiteks koos Fridays for Future aktivistidega allkirju korjanud ja riigikogusse kliimaneutraalsuse rahvaalgatuse viinud. Kogemustele toetudes kardan, et see ei ole kõige kiirem tee muutuste saavutamiseks, aga ega võimalust kasutamata jätta ka ei tohi.

Koolilapsed tuletavad Toompeal kliimakriisi väiksema või suurema meeleavaldusega meelde igal reedel ja nendega võib igaüks ühineda. 29. novembril tähistati veel üht olulist päeva. Nimelt on juba 1985. aastast alates novembri viimasel reedel tähistatud karusnahavaba reedet (Fur Free Friday – FFF). Stockhomis toimus sel päeval nii kliimastreik kui karusloomakasvatuse vastane meeleavaldus, Eesti loomaõiguslased sõitsid Riiga, et osa võtta sealsest meeleavaldusest. Riigipiirid ei ole selle teema juures olulised ja nii ongi raske kirja panna, kui suur või millise näoga on üks või teine organisatsioon, kuna nad tegutsevad globaalselt ja on igal pool olemas.

1 Priit Pullerits, Naiivsed Kliimasõdalased. – Postimees 25. XI 2019.

2 Helen Tammemäe, Kiirkohting: Kristin Siil. – Müürileht 21. V 2019.

Ilmumata jäänud soovitused

Hiljuti võttis minuga ühendust Naistelehe ajakirjanik Triin Raestik, et uurida veganluse ja vanuse seoseid. Sain aru, et vastused oli plaanis avaldada ajakirjanumbris eakatele, st 55+ vanustele mõeldud numbris. Mitmetel põhjustel jäi see lugu ajakirjas siiski ilmumata, aga tõstan ta ajakirjaniku loal oma blogisse. Tegelikult on vanus ja vananemine omaette teema, millest peaksin pikemalt kirjutama, aga ma ei tea veel päris täpselt, mida ma öelda tahan.
Miks hakata veganiks? Viis soovitust Kadrilt.
1. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis aidata loomi.
Mõningatel andmetel säästab iga vegan aastas umbes 200 elusolendit.
2. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis olla
keskkonnasõbralik ja hoida planeeti elus, sest loomatööstus on peamine
kasvuhoonegaaside tekitaja.
3. Protsentuaalselt on veganid tervemad, kergemad, enamuste
elustiilihaiguste oht on väiksem.
4. Veganlus koos loomaõiguslusaktivismiga annab elule teistsuguse,
olulisema tähenduse.
5. Veganlus on huvitav, veganite kogukond on huvitav. Kogukonna toetus
on tuntav ja sa ka sööd huvitavalt.

Kas veganlus on kulukas?
Levinud müüdi kohta, et veganlus mõjub rahakotile „valusalt“, ütleb Kadri
Taperson, et see ei vasta tema arvates tõele. Ei pea ju ostma valmistoite, mis on
kallid, ei pea iga päev poes käima jne. Inimeste ühes kuus toidule kuluvad
summad on hästi erinevad ja ei sõltu sellest, kas nad on veganid või ei ole. Mitte
ainuüksi veganlusega vaid ükskõik missuguste söömisharjumistega on nii, et
pigem sõltuvad kulud ikka sellest, kui palju oled otsustanud kulutada, mitte
sellest kas oled vegan või kõigesööja.

Ja põhitekst on siin:

Küsimusele, kas ta on täisvegan või teeb vahel millegi loomse osas ka
mööndusi, vastab Kadri kindlalt, et on siiski täisvegan. „Tegelikult on ju vastik
süüa tundlike olendite laipu ja kehavedelikke. Sellest saab loobuda,“ ütleb
Kadri. Naine nedib, et näiteks külla minnes võib juhtuda, et ta sööb kooki, kus
on midagi loomset sees. Kuid seda tuleb ette väga harva ja see ei puuduta muud
kui vaid Kadri enese südametunnistust.
Veganlusega alustamine, märgib Kadri, ei olnud talle sugugi keeruline. „Natuke
võttis küll aega asjade korraldamine, sest 13 aasta eest ei olnud poes nii palju
valikuid kui praegu. Aga ei midagi üle mõistuse käivat,“ lausub Kadri.
Hiiumaal elav naine toob välja ka huvitava fakti, et näiteks Tallinnas on praegu
rohkem vegantoidukohti kui terves Soomes kokku. Hiiumaal on muidugi natuke
teine lugu – seal on väljaspool turismihooaega üldse vähe kohti, kus söömas
käia. Aga ega peagi ju tingimata aastaringselt kohvikuid ja restorane väisama.
Ning suvel on saarelgi valikuid järjest rohkem.
Miks veganlus?
Kadri meenutab, et veganlus jõudis temani 2006. aastal, kui ta hakkas kaasa
lööma vastloodud loomaõiguslikus liikumises. Koos sellega võttis ta omaks ka
eetilised tõekspidamised ning tõsiasja, et loomade ekspluateerimiseks ei ole
õigustust ja vajadust. Teadmised, et veganlusel on soodne mõju ka keskkonnale
ja et taimne toit on tervisele kasulik, tulid veidi hiljem.
Küsimusele kuidas ta teab, et ta organism saab piisavalt toitained, vitamiine,
mineraalaineid jms, vastab Kadri omakorda küsimusega: „Aga kuidas
kõigesööja seda teab?“ Naine kinnitab, et tema sööb mitmekülgselt. Ning kui

inimene sööb mitmekülgselt, siis enamasti saab ta kõik vajalikud toitaineid
kätte. Vegani jaoks tähendab mitmekülgselt seda, et ta sööb erinevaid
köögivilju, teravilju, puuvilju, oalisi, sh näiteks tofut jms, et valke saada. „Minul
oli juba enne veganiks hakkamist eripära toitaineid mitte väga lihtsalt omastada.
Näiteks võis mul ka kõigesööjana tekkida päris suur vitamiinide B12 ja D
puudus, nii et neid ma kontrollin vereanalüüsidega kord paari aasta jooksul,“
toob naine välja. Ta nendib, et Eesti inimestel, ka lihasööjatel, on sageli D-
vitamiini vajaka. Ja ka B12-st on puudus. Ning et toidust saab B12-st ka
lihasööja üsna kehvasti kätte. „Mina võtan teatud regulaarsusega toidulisandeid
ning soovitan seda kõigil teha,“ märgib Kadri.
Kas veganlus sobib igas eas?
Kadri usub, et veganlus sobib igas eas inimestele. „Ma ei ole toitumisspetsialist,
sestap minu arvamus ilmselt väga ei loe, aga on lugematu arv erinevate riikide
toitumissoovitusi ja terviseorganisatsioone, kes väidavad, et vegantoiduvalik
sobib inimesele sünnist surmani.“
Küsimuse peale, kas vanuse lisandudes on ka Kadri menüü muutnud, kuna
erinevas vanuses inimesed vajavad erinevaid toitaineid, vitamiine jms, vajub
naine pisut mõttesse. Ja kinnitab siis, et ei ole viimastel aastatel toitumist
muutnud. Ning lisab, et toitainete saamine on loomulikult oluline, aga inimese
funktsioneerimiseks on tähtsad ka liikumine, keskkond, mõtteviis jne. Aga
üle viiekümneselt peaks tervise mõttes tähele panema veel kahte asja. „Esiteks –
menopausist teatakse liiga vähe ja olemasolev infogi on pealiskaudne. Teiseks –
me usume liiga palju meie kultuuris levinud hoiakut, et üle viiekümneste
naistega pole enam suurt midagi peale hakata. Isegi mõtlemisvõime oleks neil
justkui kadunud. Kui selle hoiakuga kaasa minna, siis võibki mõtlemisvõime
kaduda ja tervis kehvaks minna.“

Foto: Tiit Blaat

 

CZ5I5689