Activists should go to politics – interview with Kim Stallwood

Kim Stallwood is an animal rights advocate, author, independent scholar, and consultant. He is co-founder of the Animals and Society Institute. He has been an editor of different magazines of animal rights, including The Animals’ Agenda, is a former executive director of People for the Ethical Treatment of Animals, campaigns officer for the British Union for the Abolition of Vivisection, and national organizer for Compassion in World Farming. He serves on the board of directors of the Culture and Animals Foundation, which was established by the philosopher, Tom Regan, and his wife, Nancy, in 1985.

I met Kim Stallwood couple of years ago during animal rights conference in Sweden. And I saw wisdom – I really think that he knows what he is talking about, been in a movement for so long time.

To know more about him and AR history – I strongly recommend to read his book – “Growl: Life Lessons, Hard Truths, and Bold Strategies from an Animal Advocate.”

So, how it was to be a vegan in 70ties?

I get this question so often lately, so I have to think what to answer… Maybe it is to do with the fact that veganism is coming so mainstream. But it was difficult, even to be vegetarian was difficult – but not impossible. Biggest difference was that there was no internet and access to the information was limited. In Vegan Society was basic information available if you asked them to send the information and they also sent magazine four times a year, some leaflets and maybe there was a local group. There was a vegan festival and some animal rights events. In 1970-80 I helped to found Coordinating Animal Welfare, we made bulletin every two months – simple publications, printed by hand. We held meetings in London for networking, talking about menus, places to eat. And we relied upon these meetings, mailings, drinking in the pub after demos. We just didn’t have internet which has made so big difference now. Given that – there should be so much more vegans than there are. There are so many products in supermarkets, meals made ready etc. But in 70ies there was Holland & Barrett, a chain of health food and the only place to get plant milk was Plamil. You had to open the tin, fill the tin with water and then stir. And it didn’t taste like milk at all…. In restaurant all you could it was green salad and baked potato or French fries.

And did it later got better because of these people who wanted more health food?

No, because of growing animal rights movement and vegans.

At the moment you are an independent scholar. What does that mean and what are your interests?

Well, I can’t call myself academic. I moved back to live in England in 2007, I didn’t want to be a director anymore or do projects, so I called myself an author but I want to build bridges between animal studies and animal advocacy. Maybe, if I would have known all this what I know now, I would have been political theorist or maybe lawyer. And I have an advice for younger activists – pro animal organizations are not very healthy places to work – for several reasons. Many organizations are founded by motivated people but they are not effectively built. So, go to university, be a lawyer, a philosopher, a veterinarian and be an AR activist then – professionally.

Is it a same kind of suggestion you gave in London Vegan Fair this year; animal rights should go to the politics?

Main point I made there was need of animal rights to understand mainstream political issues – we do a lot of work on encouraging individuals to make lifestyle choices, we persuade transformation moment to other people and it’s very important but my point was to get animal rights people to get elected to became MPs and political counsellors, to be educated and committed in politics.

You said that pro-animal organizations maybe sometimes be unhealthy places to work. Don’t you think sometimes they are also kind of merciless?

Yes, sometimes people use animal rights issues to behave unprofessionally, even to abuse others. Some activists can’t be over misanthropy. This field is so different of other social justice campaigners – we are talking about interactions between different species.

You are talking about Misanthropic Bunker in your book, let me quote you: “If only every pro-animal group exclusively promoted veganism, we’d achieve animal liberation much sooner. We must abolish the property status of animals before anything else. We should set free all the cats and dogs imprisoned in animal shelters if their only future is a cage or death by euthanasia. Democracy has failed and illegal direct action is the only course to take.” Do you believe it yourself?

No. What I wanted to say is that some animal advocates have created this kind of ideology but I don’t agree with these. We shouldn’t narrow down our goals.

So, we can’t be dogmatic?

Yes and no. Dogma doesn’t mean to be a negative thing. We can live ourselves like the world already is like we want it to be. And we have to work in the context of society, see for what changes is the society ready.

Do you know that I have quoted you about effective altruism in my blog, I don’t remember from where I found it but do you think still think so? “Effective altruism is a neoliberal response to social justice. It transforms social justice into a tool of capitalism. Effective altruism makes social change money. This is not a system change. It’s about making the bad a little less bad and therefore ineffective.”

I had forgotten saying this and was even quite impressed with it! More seriously, it’s clearly an idea that needs further development. The linking of effective altruism with capitalism and market forces is a very interesting one—specially with its relationship to social justice advocacy. But I can understand an argument in effective altruism but I find it problematic because I don’t see myself as utilitarian advocate. I see myself as a combination of rights based advocate and ecofeminist. I find in troubling then people argue that we shouldn’t worry about all animals. It excludes individuals who need help, some animal organisations who are unworthy of support. I think it is discriminative.

Do you think it is a phase or what, should we worry about this effectiveness?

I don’t think it is a phase, it should be criticised and challenged and effective altruists should be campaigning for insects because there are so many of them.

You have written one good book, will there be another?

Maybe Growl gets a follow up one day – hopefully. I am a consultant, this gives me income and possibility to write. I am writing a book about Topsy, the elephant, telling her life story within a larger picture; what would happen to her if she has lived today. Are their life better then they were hundred years ago.

I know that you read a lot. Can you give some recommendations?

Zoopolis by Kymlicka and Donaldson is very interesting. For two reasons. First two chapters about animal rights are very good. And it makes a political argument for animals in interesting way – animals as citizens.

I can also recommend a novel: The Tiger of Malgudi by R K Narayan. It is a lovely story about a tiger who is caught and goes in zoo and circus and a spiritual leader rescues him. I think this novel is enlightening in ethics.

And one more, by Olga Tokarczuk who recently got Nobel Prize. It’s called “Drive Your Plow Over the Bones of the Dead” and is very well written – through elderly women who lives in woods, couple of her dogs disappear and she blames her neighbours who are later found dead. It’s an interesting book within this narrative our relationship with animals.

Is the world different in 20 years?

I would like to believe in 20 years of time, intensive animal agriculture has collapsed. It’s not sustainable. I think that there will be animal related sickness amongst population, so they eat less meat or “better quality meat”. And we may see in animal testing the development of non-animal technology is actually more effective and cleaner and cheap.


Kui ma läheksin Taimetoidumessile

Minuga juhtub vahel nii, et ma ei saa minna sinna, kuhu väga tahan. Nii juhtus ka alanud nädalavahetusel. Ometi on laupäeval ja pühapäeval suur pidu ehk järjekordne Taimetoidumess. Täiesti ebaaus, sest vist esimest korda oleksin saanud osa võtta ilma ühegi ülesandeta, täiesti tavalise külastajana, kes naudib nädalavahetust, mida ilmaasjata veganite jõuluks ei nimetata.

Mäletan, et veganlus kinnistus ainuvõimaliku elulaadina minu jaoks vist 2007ndal aastal kui alustasin osavõtmist suurtest rahvusvahelistest loomaõiguslaste kogunemistest, kus pika nädalavahetuse jooksul sai 4-500 loomaõiguslasega, kes mõistagi olid veganid, koos õppida, suhelda, kogemusi vahetada ja plaane teha. Lühikeseks hetkeks tekkis alternatiivne miniühiskond, kus inimesed mõtlesid väga olulises osas ühtemoodi. Taimetoidumessil võib see emotsioon peaaegu sama tugevalt tekkida. Kogunemistel oli küll nii, et kui Sa ikka näed endast vanemaidki, terveid, elujõulisi, rõõmsaid veganeid, siis ei ole kahtlustki, et oled ise ka õige valiku teinud. Mäletatavasti ei olnud tol ajal veganlusest meie ühiskonnas niipalju infot kui praegu on. Rääkimata valikutest.

Praegu on valikuid kohati rohkemgi kui tarvis. Tean, et messile pääseb neist ainult parem osa. See tähendab, et alati on neid, kes soovivad taimseid asju müüma tulla, tunduvalt rohkem kui üritus mahutab. Eelistatakse ikka neid kaubapakkujaid, kes ainult veganasju teevad või siis neid, kelle tooted on eriti kvaliteetsed ja vajalikud.

Pealegi pole see sugugi ainult ostupüha vaid umbes samaväärselt ka infoüritus. Seekord kuulaks ja vaataks ma küll vist kõiki esinejaid. Ma kuulaks Triinu Uprust, kes on äge aktivist Inglismaal ja teeb asju, mida ma ka teeks kui oleksin noorem ja elaks teistmoodi. Siis kuulaks Kristin Siili, kellega ma polegi kunagi rääkinud sellest, kui keeruline võib olla Greta Thunbergi jälgedes käija Eestis. Kadri Aaviku ettekannet meestest ja veganlusest olen ma Loomaõiguste konverentsil küll kuulnud, aga kuulaks veelkord. Loodan, et Tiiu Lausmaa räägib sellest, kuidas sellest, et ise veganelulaadi järgida, kuidagi ei piisa. Üks mu kangelastest Jake Conroy on ka kohal, mäletan, et eelmine kord Eestis käies jättis talle Hiiumaa vahet lendav lennuk sügava mulje: loodan teda uuesti näha varsti valmivas filmis The Animal People. Linda-Mari ja Eesti Metsa Abiks asju kuulaks muidugi ka ja Eesti Vegan Seltsi. Õhtupoolikult läheks ja vaataks filmi Running for Good. Selle filmi kangelane jookseb sellepärast maratone, et saaks ülal pidada loomade varjupaika. Minust kolm aastat noorem, kuuendast eluaastast peale vegan…

Võibolla järgmisel päeval enam igale poole ei jaksakski minna, aga Bon Soya töötuppa ju ometi läheks. See, et Bon Soya on üks messi toetajatest, on tõesti rõõmustav, sest nende tooted on Eesti veganeid varsti juba 15 aastat elus ja tervena hoidnud ja nende suuremahulisem osavõtt veganüritustest oli ainult aja küsimus. Pealegi osalesin ma megaloosis, kus loositi välja tuhat pakki (või oli see 4000 pakki?) taimseid viinereid ja neid tahaks ju kätte saada. Marko Lepiku töötuppa läheks pühapäeval ka, mis siis, et olen Loomuse ajal saanud kogu tema kahepäevase koolituse, sest just loomaõiguslaste peal ta oma kätt harjutas. Ja PJd tahaks kuulata, sest ma tegelikult ei tea, mida kõike ta selleks teinud on, et kõik maailma suured moegigandid on karusnahavabaks hakanud. Ilma PJ Smithita poleks seda niipea juhtunud. Praegu märkasin, et tegelikult ei saagi kõiki kuulata, sest on asju, mis toimuvad ühel ajal, nii et tehke kindlasti oma valik juba ette ära. Messile jõudes hakkab pea rõõmust ringi käima ja siis võib algusajad maha magada. Kindlasti ma ei magaks maha oma lemmikbändi (päriselt ka) Rhythms of Resistance’i töötuba, mis sellest, et see vist jookseb ajaliselt sisse ühele olulisemale ettekannetest, Loomuse tsirkusekeelustamise loost. Aga seda lugu ma ju tean ise ka.

Ja siis ma ostaks burgerit ja jäätist, sest on ju pidu. Ja kaasa ostaks Rohelise Villa tehtud pipramoosi ja HappyV suitsuvorsti ja Bedda juustu ja midagi magusat võibolla sellelt uuelt vegankohvikult Kringel, mis detsembris Uues Maailmas avatakse. Midagi kindlasti veel, ma ei teagi kõiki neid tegijaid, kes oma laudadega kohal on.

Ja tegelikult on nii, et kuna mul on maailma parimad sõbrad, siis mõned asjad saan ma sealt messilt ikkagi postipakiga järgmisel nädalal kätte, näiteks messiajakirja.  Pean veel mõtlema, äkki ma tahan ikkagi Veshist ka midagi. Näiteks seda türkiissinist kotti.

Ja täiesti võimalik oleks, et kui ma Hiiumaale tagasi sõidan ja bussis noori inimesi näen, kes arutavad, millist liha grillipeole osta, mõtleksin esiotsa, et nad teevad nalja, sest selliseid inimesi ju ometi ei ole enam olemas…


Soome veganvarjupaigas elab 70 päästetud farmilooma


See intervjuu ilmus kõigepealt 5. novembril ajalehes Postimees.

(Vt lingi tagant koos Annika Lepa fotodega).

NB! Mina ei kasuta nö keelekorretset vormi veganivarjupaik v veganitort vms. Arvan, et osa keelest kujuneb ise või see kujundatakse selle grupi poolt, kes seda kõige rohkem kasutab. Sestap on eesti keeles õige öelda ikkagi veganvarjupaik, veganblogi, veganelu.

Soome veganivarjupaigas elab 70 päästetud farmilooma

Intervjuu varjupaiga juhiga!

Sa näed ja ei mürista

Kas poleks tore kui kirik mõtleks nagu loomaõiguslased? (Ja kas 31. oktoober ei ole mitte hea päev selle küsimuse küsimiseks?). Riskides naiivitari staatust veel kaua hoida (aga naiivsus päästab maailma) ütlen rõhutatult, et ma kindlasti ei ole kristlane ja ei saagi selleks kunagi ja kristlastega loomaõiguslusest rääkimine on tavaliselt ummiktee ja ega ma seda eriti ju ei teegi.

Aga – peaaegu kümme aastat tagasi lugesin Sirbist tänaseks lahkunud sõbra, vaimulik Urmas Petti kirjutist sellest, kuidas ta oli üht Fanny de Sieversi raamatut lugenud. Nimelt ilmus 2010. aastal Tartu Ülikooli kirjastuse poolt vihikuke “Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”.

Urmas kirjutas sellest raamatust nii: Laiemalt on kõigis viieteistkümnes vaimurikkas  kirjutises kõneks diskrimineerimise vorm, mida briti psühholoogi Richard D. Ryderi ettepanekul nimetatakse „spetsiesismiks”. Selle rassismi või seksismiga võrreldava nähtuse sisuks on inimese kui bioloogilise liigi kõrgemaletõstmine kogu muust elusloodusest. Ent loomulikult on rõhumine universaalne käitumismuster, mis hõlpsalt kuju vahetab: „Kui naist ei saa pidada täiesti inimeseks, siis pole ka imestada, et loom muutub ebahuvitavaks  asjaks!” (lk 58).

Ja ühes neist Sieversi tekstidest on minu lemmikkoht: /—/Koduteel kõndides mässas mu hing. “Issand, sa tead, neil ei ole pattu. Kuidas sa void seda lubada? Ütle, et see kannatus ei ole täiesti absurdne, hävitav, väljaspool sinu halastuse piire! Ütle, et sa ei jäta kedagi üksi selle maailma valude mädasoos! Ütle midagi. Anna mulle üks märk!”

Ja siis see märk saabus.

Kui ma jõudsin tänavale, mis viib teelahkmele, kust algab minu kodukoha piirkond, nägin ma oma üllatuseks koera ja kassi istumas keset sõiduteed. Need loomad kuulusid ühele naabrile, kelle majast ma peaaegu iga päev mööda kõndisin. Kass ei näidanud end tavaliselt üldse, ja koer istus või lebas ukse ees. Igatahes minust ta ei teinud välja. Ma ei huvitanud teda üldse.

Ja nüüd istusid nad mõlemad keset tänavat ja oli näha, et nad ootasid….. /—/

Edasi peate ise raamatust lugema, sest peaaegu samasugune ime nagu kirjutaja seda koges, juhtus minuga siis kui sain aru, et seesama lõik on ainuke, mis mind aitab. Peamine, mis mind aitab. Loomaõiguslane nimelt otsib koguaeg alateadlikult abi, kasvatab paksu nahka, et loomade kannatusi kirjeldav info teda ennast ei tapaks või hulluks ei ajaks, läbi ei põletaks, skisofreenilises maailmas elamine vähegi talutav oleks. Alati ei aita mõttekaaslaste tugi, kogemusnõustamine ja iseenda eest hoolt kandmine, sest loomaõigusliikumine on tegelikult üsna armutu kamp, aga see on pikem jutt. Aitab ainult ebaratsionaalne lootus, et kuskil on midagi veel, mida me ei tea, sest maailm ei saa ju selline olla nagu ta on.


Siin- ja sealpool klaasi

Tänaseks leidsin ühe loo kassidest, mille kirjutasin 2-3 aastat tagasi ühe ajakirja palvel, mis ilmumist ei alustanudki.

Linn on. On. Ja  ei olegi mõtet arutada, kas see, et inimesed elavad linnades on hea või halb ja kas maal on parem või mitte. Ma olen maal, ma tean vastust; mäletan üheksakorruselise Lasnamäe betoonmaja raskust pea kohal kui elasin teisel korrusel ja seitse ülemist korda rõhusid.  See oli minu reaalsus, mis on igalühel erinev. Nii loomal kui inimesel. On neid inimesi, kellele linn meeldib ja, neid, kes seda endale valetavad. Ja on neid loomi, kes on linnas harjunud olema.

Kassidel ja ehk ka koertel ja teistel nn inimkaaslejatel on kehvasti läinud. Kui mõnel Pääsküla rabast linna sattunud rebasel ehk ongi võimalus oma loomulikku keskkonda tagasi minna, siis kassil seda ei ole. Tal ei olegi loomulikku keskkonda. Ta elab, kas siin või sealpool klaasi. Klaasist seespool elavad kassid vaatavad aknast, kuidas elu mööda läheb ja on heal juhul rahul sellega, mis neil on; inimene, hea söök, soe tuba ja veel paremal juhul on tal liigikaaslasest sõber ja teda viiakse vahel maale. Kui on ja kui viiakse.  Ma tunnen kasse, kes oskavad traksidega jalutada, aga selle õppimine ei läinud neil väga kergesti ja neid ei ole palju ehkki mul on väga palju kassidest tuttavaid. Paljud kassid elavad teisel pool klaasi, see tähendab, et neil ei ole tuba, igapäevast sööki ja oma inimest. Suur osa selliseid kasse elab kassikolooniates. Tallinnas ei ole praegu enam palju kassikolooniaid, aga oli. See ei tähenda, et just Tallinnas elaksid eriti head inimesed, kes on väga tahtnud kasse aidata vaid pigem seda, et kasse oli nii palju, et nad on hakkasid inimesi häirima. Kannatusi ei ole kerge näha. Kolooniaid on selliseid, kust loomakaitsjad on vahele seganud ja kassid on steriliseeritud, aga Eestis on küllalt veel neid, kuhu sekkuda ei ole saanud. Ma ei saa öelda, et seal elavad kassid loomulikku elu, aga võibolla mõnes elavad ka. Kui kass ei ole inimesega esimestel elunädalatel kokku puutunud, siis ta õpib kergesti ka metslasena elama, aga see ei ole kerge elu. Üldse mitte.  Võibolla neil siis ikka on kergem, kes kümme tundi klaasi taga oma inimest ootavad. Võibolla on.

Kui tahta kassi tundma õppida, tuleks talle otsa vaadata nii nagu inimeselegi. Inimeste tundmaõppimiseks me elame nende keskel ja kasutame empaatiat. Empaatia tähendab enamasti seda, et sa tunned sama, mis see, kes midagi kogeb, ilma ise seda kogemata. Ja see kogeja ei pea olema samast liigist. Samamoodi on kassidega. Kodutul kassil on kodutu kassi pilk. Inimestel on kombeks teistest liikidest endaga sarnaseid jooni otsida, et neid väärtuslikeks pidada. Kass on ju inimene sarnane küll, aga erinev ka nagu teisedki loomad. Ta ei mõtle ajalooliselt, tal ei ole sellist mälu. Ta ei tea, milliste meetoditega veel paarkümmend aastat tagasi kasse püüte, hukati, või steriliseeriti; ta ei tea, mida tehti kassidega lastekampade poolt Lasnamäe majade vahel. Ta ei tea, et veel kuus aastat tagasi hukati (loe tapeti) Tallinna toonases varjupaigas pea 90 % kassidest, kes sinna toodi; ta ei tea, et veel praegugi  uputatakse maal igas kolmandas või neljandas talus paar korda aastas kassipoegi veeämbrisse. Inimkaaslejatega nii tehaksegi ja ei tehta enam siis kui uued põlvkonnad inimesi peale kasvab.  Kass ei tea oma sünnipäeva ega sedagi, kas maailm on hukule määratud või mitte. Aga võibolla tunnetab paremini kui meie; tal on selleks aega.

Kujutage ette linna nimega Utoopia, mis on kujunenud inimeste käe all, kellele teised liigid on sama olulised kui ta ise. Selles linnas saaksid autojuhid trahvi kui kassi alla ajaksid, aga seda juhtuks väga väga harva, majade vahel on koridorid, et kassid ei peaks tänavat ületama; suurtes parkides võivad vabalt ringi liikuda nii kassid kui koerad; majadel oleksid kassiuksed ja kassid võiksid käia kohvikutes ja raamatukogudes ja kontorites ja haiglates oma inimestel külas. Muinasjutt? Jah…

Foto: Kretel Kuusk


Eetika paradigma peab muutuma

Täna jagan üht paar aastat vana pikka teksti, mis ilmus lühendatud kujul

Müürilehes ja tervikuna Loomuse kodulehel. 

Vihmase päeva lugemissoovitusena lisan veel parima eestikeelse veganblogi lingi, sest seal on aegumatuid nõuandeid ja põhjalikke seletusi kõigile, kel selle teema kohta küsimusi Vegani päevaraamat


Lugu ise on siin:

Loomade keele mõistjate elus on üsna tavaline aegajalt vapustuste osaliseks saada, olgu selle põhjuseks siis korduvad koledused, mida inimesed loomadega teevad ja mille suhtes immuunseks muutumine kõigil ei õnnestu või argiignorantsus, mida võib kogeda nii pealiskaudseid netikommentaare lugedes kui ka näiteks karusloomakasvatajaid kuulates. Ega viimastel suurt teadmistevahet olegi.

Karusloomakasvatajad väidavad, et kuna loomade keelt keegi ei oska, siis ei ole ka võimalik väita, et nood end puurides halvasti tunnevad. Ja pealegi – inimene on ju looduse kroon. Täpsuse huvides panen kirja, et kuulsin kaht viimast „fakti” õpilasliidrite kogunemisel riigikogus, kus loomade eestkostjad ja farmerid olid kokku kutsutud, et noortele näidata kui keeruline on poliitikutel otsuseid langetada. Ilmselt on just siin õige koht meelde tuletada populaarset nähtust nagu seda on tõepõhjata ühiskond.

Karusloomakasvatajatel on arvatavasti võimatu midagi muud väita senikaua kui nad veel oma sissetulekuallikaga tegelevad, sest kuidas muidu oleks võimalik üldse iseendaga läbi saada. Pealegi on inimese ülimuslikkusse ja loomade mittetundmisse kerge uskuda, sest seda toetab üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus. Moraalialased väited on tavaliselt normatiivsed; ühiskonnas kasutuselolev eetiline norm räägib heal juhul loomade heaolust, tihtipeale täpsustamata, mida selle all mõeldakse.

Minu ja mu mõttekaaslaste eetiline norm toetub mitmest asjaolust koosnevale aluspõhjale. Aegade algusest peale on filosoofid loomade ühiskondliku staatuse asjus inimeste südametunnistusele koputanud ja korralik loomaõiguslane teab neist tsitaate peast, aga ükski neist ei saa tänasel päeval olla piisavaks argumendiks omaette; oma mõtete toetuseks küll. Kõige mastaapsem asjaolu on ilmselt keskkonnakaitseline aspekt tänu millele löövad loomakaitsjatega järjest enam kampa rohelised, looduskaitsjad ja loodusteadlased, sest kas või ühtainumast fakti, et tänasel päeval kasutatakse loomade pidamiseks või neile sööda varumiseks ühte kolmandikku jäävabast maismaast, on raske ümber lükata.

Teadmine, et loomatööstuses mitteosalemine või vähe osalemine – pean silmas veganlust või loomsete toiduainete vähendamist – on pigem tervislik otsus kui ohtlik valik jõuab ka meie inimeste teadvusesse hoolimata vanema põlvkonna toitumisteadlaste kramplikust vastuseisust. Ja ka neid tuleb mõista; meie kultuuriruumis ei ole juba ajaloolistel põhjustel söömist ja eetikat osatud seostada. Minagi mäletan neid päevi, mil süüa ei olnudki ja eetikast rääkimine tundub seda meenutades kohatu edevusena.

Kõige olulisema osa veendumuse aluspõhjast moodustab kindlasti see, mida loomadest tänaseks päevaks teatakse. See, mida etoloogid on teada saanud ja kirja pannud toetab tõsiselt maailma vanimat uurimismeetodit – vaatlust. Loomade olemuse tajumine, teadmine nende vajadustest on enamus loomade eestkostjatele sama selge kui see, et maakera on ümmargune. Meediatarbijad on viimasel ajal korduvalt kuulnud, et kõik seda ei usu; maakera olevat lapik ja tõestatagu, et see nii ei ole. Teoreetiliselt on nii, et kui ma hakkan koduõuelt astuma, siis jõuan mõne aja pärast tänu sellele, et elan ümmargusel planeedil samasse kohta tagasi. Loomade rikast siseelu on raskem tõestada. Kõike on raske tõestada kui tahetakse näha ja uskuda midagi muud.

Me kõik teame peamisi koledusi, mis loomadega loomatööstuses tehakse. Oleme vähemalt kuulnud ja püüdnud unustada seda, et kuketibud visatakse elusalt purustisse, sest neid ei ole inimesel tarvis; et sigadel ja teistel loomadel tehakse mitmeid protseduure (sabade lõikamine, kastreerimine) ilma narkoosita; et vasikad võetakse emade juurest varakult ära, mis põhjustab tugevat kurbust ja distressi mõlemas pooles; et loom võib enne nülgimist elus olla kui teda ei ole korralikult tapetud; et broilerid kasvatatakse tehislikult nii suureks, et nende jalad võivad murduda; et veiseid ja sigu veetakse ööpäevade kaupa teistesse maadesse tapmiseks ja tee peal hoolitsetakse nende heaolu üle väga vähe kui üldse.

Igale terve mõistusega inimesele peaks vastu hakkama, et tundlikke olendeid niiviisi koheldakse ja sestap räägitaksegi järjest rohkem loomade heaolust, mis on kindlasti tervitatav, aga millest on lihtsam rääkida kui reaalsuses korraldada. Kui loomade elus kõiki heaoluaspekte arvestada, jääb loomapidaja kasum saamata. Sellest hoolimata mängivad loomade eestkostjad justkui kahte mängu; soovitavad nii mõnedki loomapidamisviisid lõpetada, aga seni kui see võimalik ei ole; tõsta heaolu nii kõrgele kui vähegi saab.

Eestkostjaid ajendab seda tegema peale faktiliste teadmiste veel tugev sisemine vajadus. Soome filosoof Elisa Aaltola rääkis hiljutisel Helsingis toimunud loomauuringute päevadel, et oletus sellest, et moraal põhineb ratsionaalsel kaalutlusel on domineerinud nii läänemaade filosoofias tervikuna kui ka loomaeetikas. Praegu on hakatud uskuma, et nii moraalsed väärtused kui põhimõtted tuginevad tihtipeale ka mitteratsionaalsetele põhjustele nagu tunded.

Tunnete olulisusest räägib ka teine akadeemik; Andreas Weber: “Juba sajandeid püüab teadus meile selgeks teha, et meie rõõm teistest elusolenditest on sentimentaalne illusioon. /…./ Ebaõiglaselt nagu selgub. Sest teadlased avastavad tänapäeval, et just nimelt meie tunded juhivad meid kaasaegsete loodusteaduste põhiküsimuste juurde”.

Loomade “keele õppimisse”, neist rohkem teada saamisesse, võib suhtuda kahte moodi. On paljugi sellist, mis on vähemalt teistele imetajatele sama omane kui inimesele ja millest näiteid tuues võib kergesti antropotsentristidelt antropomorfismisüüdistuse saada, aga on palju ka seda, mida me veel ei tea ja ilmselt ei saagi teada.

Baltisaksa soost teadlane Jakob von Uexküll võttis kasutusele mõiste omailm (umwelt), mis on organismi omakeskne maailm lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Erinevat liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad liigiomased omailmad. Iga eluvorm kogeb oma elu positsioonilt, mida ei saa teisele vormile üle kanda. See tähendab, et me ei saa kunagi päris täpselt teada, kuidas on olla ämblik või kuidas tunneb ennast hai. Ja see teadmatus võiks meid ju teisi liike koheldes ettevaatlikuks teha; tegelikkuses on aga hoopis vastupidi.

Tegelikult oli palju sellest, mida tänapäevased etoloogid alates 30ndatest teavad ja arendavad teada juba Charles Darwinile. Teadusfilosoof Thomas Kuhn tsiteerib teda oma raamatus nii: “Sügava arusaamisega kirjutab Darwin oma Liikide tekkimise lõpus: “Kuigi ma olen täiesti veendunud selles raamatus esitatud vaadete õigustes…, ei looda ma mingil juhul veenda kogenud loodusteadlasi, kelle vaim on varustatud arvukate faktidega…. Aga ma vaatan usaldusega tulevikku, noorte pealekasvavate loodusteadlaste poole, kes on võimelised erapooletult uurima küsimust mõlemast küljest””. Kuhn kirjutab sealsamas ka teadlaste kaitseks: “Kanda oma lojaalsus ühe paradigma suhtes üle teisele paradigmale tähendab elada läbi konversioon, mida ei saa peale sundida.”

Arvan, et seda konversiooni oleks tänapäeval tarvis tervel ühiskonnal ja asi ei ole enam ammu selles, mida me loomadest teame, vaid selles, mida me neist teadmistest tahame kasutusele võtta ja mida mitte. 

2007. aastal ajakirja “Times” poolt üheks mõjuvõimsamaks inimeseks nimetatud USA-Hollandi etoloog Frans de Waal kirjutab oma tähendusrikka pealkirjaga raamatus “Kas me oleme piisavalt targad selleks, et aru saada kui targad on loomad” järgmist: “Kui me katsume aru saada, millisel vaimsel tasandil tegutsevad teised liigid, siis tegelik väljakutse ei tulene niipalju loomadest vaid hoopis meist endist. Inimese suhtumised, loovus ja kujututlusvõime on siin määrava tähtsusega.” Waal kirjeldab loomade tajusid, teadmisi, oskusi, tundeid: “Kuuleme uutest uurimustest, et rotid võivad oma otsuseid kahetseda, varesed kasutavad tööriistu, kaheksajalad tunnevad inimesi nägupidi, spetsiaalne närvirakk võimaldab ahvidel õppida üksteise vigadest. Räägime vabalt loomade kultuurist ja empaatiast ja sõprussuhetest. Midagi ei ole enam võimatu, ka mitte ratsionaalsus, mida kunagi peeti ainult inimloomusele omaseks. “ Waali raamat ilmus eelmisel aastal. Tänavu aprillis ilmus USA loomauurijate Marc Bekoffi ja Jessica Pierce’ raamat “Loomade agenda”, mille autorid ütlevad, et teadus ja see, kuidas inimesed loomi kohtlevad, on sünkroonist väljas. 60ndatest alates on teaduslikud arusaamad sellest, kuidas loomad mõtlevad, teavad ja tunnevad mõõtmatult kasvanud ja tegelikult võiks oodata loomadesse suhtumises suurt muutust.

Ohtralt teaduslikke uurimusi on jõudnud tulemusteni, mis näitavad, et loomad vajavad tunnet, et nad ise kontrollivad oma valikuid ja elu; et nad kannatavad kui kaotavad enesemääratluse võimaluse. Uurimused õpitud abitusest näitavad, et loomad, kes pannakse korduvate ja vältimatute stressorite meelevalda (nagu elektrišokid ja siledate külgedega veeanumas edasi-tagasi ujumine) kannatavad psühholoogiliselt ja püüded nende vastumeelsete stiimulite eest põgeneda tekitavad sügava meeleheite. Vangistus, sotsiaalne isolatsioon, krooniline stress, mis on miljonite loomade saatuseks, viivad mõõdetavate muutusteni ajus, sh neuraalse plastilisuse kaotuseni. Vabadusekaotuse mõju on näha ka vaadeldavas käitumises.

Vangistatud loomadel on tihti ebanormaalseid stereotüüpseid käitumismustreid nagu siis kui jääkarud kõnnivad oma territoorimumil loomaaias lõputult edasi tagasi, rotid, kes nagu peitliga oma hambaid lõhuvad obsessiivselt laboripuuride varbu närides ja lemmikloomadest papagoid, kes omaenda sulgi välja kisuvad. Eelmisel aastal kirjutas Soome bioloog Helena Telkäänranta oma raamatus muuhulgas loomade nendest tajudest, mida meil ei ole; ultraviolettnägemisest magnetite tajumiseni. Telkäänranta teatab, et hiirte ja rottide hoiatus- ja valuhüüetest on suurem osa ultrahelitasandil, mida inimkõrv ei kuule. Sellepärast avavad laborikatsete ajal loomad ainult suu, mis loomkatsete tegijale just väga dramaatilisena ei paista. Pean ütlema, et see on mulle uudis ja näriliste ultrahelitasandil häälitsemine on esimesel mõistmisel midagi sellist, mida ma ei olekski väga tahtnud teada.

Oluline on see, et kogu see vanem ja uuem info loomade olemusest jõuaks otsustajateni, valikute tegijateni. Me ei vaja teadusrevolutsiooni, vaid seda, et info oleks argiteadvuse osa ja tänu sellele eetiline süsteem muutuks; loomade ekspluateerimine ei oleks enam norm ja iseenesestmõistetavus. See, et nooremate põlvkondade hulgas on kasvavalt palju eetilisi tarbijaid; et meedia loomadest kas või pealiskaudselt lakkamatult kirjutab; näitab, et eetiline paradigma on muutumas. Kuni selleni kui ühiskond võtab vastutuse ka teiste liikide eest.

Frans de Waal. “Are we smart enough to know how smart animals are”.2016. W. W. Norton & Company, Inc.
Andreas Weber “Kõik me tunneme”, Varrak 2011
Thomas S. Kuhn. “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Ilmamaa 2003
Helena Telkänranta. “Millaista on olla eläin?”, SKS 2015



Kohtusin sel nädalal omaealise soomlannaga ja muuhulgas rääkisin talle Tuulispää Mikkost (#mikkothemink). Et kui elav ja uudishimulik see naarits on, kuidas talle meeldib ujuda ja mängida ja kui erinev on tema elu liigikaaslaste omast, kes elavad farmides.  Millegipärast läks mu vestluskaaslase pilk tumedaks ja ta ütles, et alati kui karusloomafarmidest juttu on, tuleb tal meelde üks lugu, mis juhtus tema noorpõlves. Nimelt oli ta isal üks põgusalt tuttav karusloomafarmer, kes olevat neil kunagi mingil põhjusel isegi külas käinud ja lausa koos naisega. Viimane asjaolu jäi talle meelde sellepärast, et karusloomakavataja mõrvas oma naise ja teo varjamiseks söötis karusloomadele muu toidu seas sisse. Ja see õõvastav lugu tuli mullegi mälukihtide alt meelde. Küllap olin seda telekast YLE uudistest näinud, kust mujalt.

Mälu petab inimest rohkem kui me teame. Tegelikult juhtus 1980. aastal Juukas Põhja-Karjalas niisugune lugu, et naise mõrvas tema naaber, kes oli ka karusloomafarmer. Mõrvale eelnes pikaajaline naabritevaheline tüli; nimelt süüdistas mõrvar naist ja tema abikaasat aretusminkide ja kärhrikute salaja varastamises ja vahetamises, ähvardas mõlemaid maha lüüa, söödaveskis ära jahvatada ja loomadele sööta.

Ühel päeval oligi naine kadunud. Mõrvarit hakati kahtlustama ja mõne aja pärast tunnistas ta oma teo üles. Kohtuprotsess oli pikk, eluaegne vanglakaristtus mõisteti talle mõningatel tehnilistel põhjustel lausa kahel korral. (Praegu ei ole muide üldse teada, kas ta on elus ja hoopiski vabanenud). Kohtuprotsessi venitas ka süüdistatu ütluste muutumine. Esialgu jäi ta endale kindlaks, et peale naise kiviga surnukslöömist jahvatas ta laiba söödaveskis toiduks, aga kui see kriminalistide poolt kinnitust ei leidnud, siis tunnistas üles, et oli enamuse laibast hoopis 500 km kaugusele sohu uputanud ja kährikutele söötnud ainult mõne tüki. Ühe versiooni järgi oli söödaveski laibatükkidest ummistunud ja sestap esialgne plaan ei õnnestunud.

Juhtum jäi soome kriminalistikaajalukku siiski kui “söödaveskimõrv” ja kuuldavasti olevat see nimetatud toimumise aastal  “aasta isikuvastaseks kuriteoks”, aga viimane ei ole küll kontrollitud fakt, võibolla nimetati kuidagi teisiti, meelde jäi ta paljudele igal juhul.

Tänaseks on Põhja-Karjala piirkonna karusloomakasvatus vägagi kokku kuivanud. Savo-Karjala piirkonnas (seega kahe maakonna peale kokku) on ainult 7 farmerit, kes kuuluvad karusloomafarmide ühingusse. 80ndatel oli piirkonnas karusloomafarmide asutamise buum. Internetifoorumites kirjutatakse, et neid tekkis sinna nagu seeni pärast vihma, palju oli vägivalda, samakaajamist, omavahelisi tülisid ja just selle buumi ajal kui piirkonnas oli üle 80 farmi, toimus ka söödaveskimõrv.

Ehkki ma päris kindlasti ei pea õigeks mustvalget suhtumist (farmeid – halvad, loomakaitsjad- head) jäin ikkagi mõtlema sellele kuipalju karusloomakasvatajate töö ebaloomulikkus alateadlikult mõrvale kaasa aitas? Kui palju mõjutab inimest elamine sellises kurjusepesas, kus tapmine on loomulik?Ja veel; Kui palju mõjutas söödaveskimõrv karusloomakasvatajate mainet nende põlvkondade hulgas, kes seda veel mäletavad? Nii või teisiti on selle tegevusvaldkonna väljasuremine kasulik nii loomadele kui inimestele.




Kas veganil võib lemmikloom olla?

Veganite lemmikloomad on üks selline teema, millest iga vegan rääkidagi ei taha. Lemmiklooma võtmine ja tema eest hoolitsemine toob endaga kaasa otsuseid ja valikuid, mis on vahetevahel vegani maailmavaate ja moraalinormidega vastuolus. Ka on lemmikloomade pidamine üks selline teema, mida veganitele alatasa nina alla hõõrutakse. Eriti karnivooride pidamine. No võtame näiteks kassid. Mis vegan mina oma 12 kassiga õieti olen?

Ka ühes hiljutises blogipostituses tuli veganite lemmikloomandus jälle jutuks. Ajakirjanik, kes minu küsimusele vastates oma veganvaateid kaalus, küsis vastuseks, “Lõpuks üks küsimus ka: kuidas ja mis tundega vegan oma kassidele või koertele lihast tehtud krõbinad või pasteete annab (või liha naturaalsel kujul)? See on ju ka põhimõtteliselt selle julma äri toetamine.”

Paar lugejat katsus sellele küsimusele vastata ka. Ja tunne ei paistnud hea olevat. Veganid ütlesid, et nad mõtlevad sellele dilemmale kogu aeg ja lemmikloomad olid neil enne kui nad veganiks hakkasid jne.

Tulen korraks sõna “lemmikloom” juurde, mille meelega kirja panin ja mida ma ise  praktiliselt  kunagi ei kasuta. See sõna ei kõlba mitte kuskile ja tavaliselt ütlen “niinimetatud lemmikloomad” kui just juriidilise kontekstiga tegu ei ole, sest loomakaitseseaduses ja selle määrustes on sõna lemmikloom kirja pandud küll. Igapäevases kontekstis kasutan tavaliselt looma nime ja kui sellest ei piisa, siis liiki; räägin näiteks kassidest ja koertest. Veel nimetan neid pereliikmeteks, sõpradeks, hiljuti avastasin, et olen teinud uue sõna “koerlaps”, sest tõesti – mul on palju sõpru ja tuttavaid, kes käituvad oma loomadega nagu lastega ja ma ei pea silmas nende mähkimist ja lehvide pähesidumist ja muid asju, mida inimlapsega võiks teha vaid pühendumust, kannatlikkust, tähelepanelikkust ja oma pereliikme vajadustega arvestamist. Lemmikloom on midagi muud; loom, kes on võetud, vahel ka ostetud, selleks, et inimesele meelehead teha ja see on samasugune loomade ekspluateerimine nagu muud viisid.

Kuidas siis korraldada nii, et pereliikme eest hoolitsemine oleks vegan? Esiteks ei osta vegan looma vaid tavaliselt võtab varjupaigast, vahel ka sõpradelt-sugulastelt, kes oma loomaga ise hakkama ei saa või on midagi juhtunud. Vegan ei pea õigeks loomade aretamist ja sestap steriliseerib ta oma looma. Ei pea vist ütlema, et tõuloomade aretamine ei ole sugugi õigem kui mistahes loomade paljundamine. Koeri ja kasse on liiga palju, kõikidele ei jagu häid peresid ja loomulikke elutingimusi. Ma saan aru, et see ei kõla väga loomaarmastajalikult, aga ma ei ole kindel, kas kasse üldse väga olemas olema peaks.

Kui koera võib üles kasvatada ka taimse toiduga, siis kassi küll ei saa. Tema on kiskja ja karnivoor ja sestap peab talle loomset toitu andma ja see on keeruline tõesti. Ja samas alternatiivi ka ei ole. Üks võimalik variant on kass freeganina üles kasvatada, mis tähendab, et talle saab anda seda loomset toitu, mis muidu ära visatakse. Kassi inimene peaks seljuhul prügisukeldumist harrastama, sest muud moodi loomseid jäätmeid ei saa. Poed nimelt ei tohi inimestele jääke üle ukse anda, nad tohivad “parim enne” loomseid tooteid anda ainult neile varjupaikadele, millega on sõlmitud vastav leping. Enamasti aga varjupaigad sellist lepingut sõlmima ei torma, sest kõik pakutavad loomsed tooteid ei sobi hästi, inimestele valimistatud toodetes on liiga palju soola ja muid maitseaineid, säilitusianeid jne. Kogu see toidu äraviskamine on üldse üks omaette ja täiesti seletamatu teema. Mõelge; kui ma pidasin Hiiumaal loomade varjupaika, siis kandis üks pood meile maha 3 tonni loomseid tooteid igal aastal. Ainult üks pood ja seda Hiiumaal, kus talvel elab võibolla 6000 inimest kui sedagi.

Mulle on alati tundunud, et need veganid, kes otsustavad süümekate vältimiseks või moraalselt õigesti elamise pärast mitte looma võtta, teevad midagi justkui valesti. Muidugi peab alati kõik hästi läbi mõtlema nagu lapsegi hankimise puhul, sest jätkuma peab nii aega, tervist, oskusi kui raha. Tundub aga, et kui inimene on sellepärast, et loomade ekspluateerimine ei ole õigustatud, veganiks hakanud, siis oleks tal ka oma loompereliikmele palju pakkuda, aga võibolla see ei pruugi nii olla? Pealegi kipun ma ikka ära unustama, et mõni on vegan oma isikliku tervise tõttu ja ei teagi loomadest eriti midagi. Mulle tundub, et eetilised valikud toovad alati moraalseid kohustusi juurde.

Igal juhul oleks hea kui näiteks kassiabiühingud ja veganorganisatsioonid üksteisele läheneksid ja üksteist paremini mõistaksid. Need veganid, kes konkreetselt loomi aitavad, päästavad ja toetavad teevad seda nende loomade pärast, kes juba on. Kes on olemas, kes on isikud kõigi oma soovide ja vajadustega ja sestap peab neid ka aitama.

Foto: Annika Lepp



Thanks, Lauri

Lugesin eile ERRi arvamusportaalist Lauri Vahtre kurja juttu siin  ja ega selles midagi erilist polnudki; jälle üks tekst teiste omataoliste seas, millest suurt midagi ei sõltu. Aga ega ma ikka aru ei saa, miks mõned inimesed aega tagasi tahavad pöörata ja tänapäevaste arengutega üldse rahul ei ole.

Kas teate seda tunnet, et kui midagi on nii vastumeelde ja on teada, et sellest jõud mingil juhul üle ei käi, siis kipuvad superlatiivid ja muu selline suust välja tulema. Eesti keeles ju enam sõna “väga” suurt midagi ei tähenda, hästi on asjad siis kui nad on superübermegahästi. Lauri Vahtre selliseid sõnavärdjad korraliku eestlasena endale muidugi lubada ei saa ja sestap räägib ta süvalollusest, laenates selle sõna vist ühelt teiselt rahuolematult.

Midagi ei ole teha; kõik need asjad, mis Lauri Vahtrele vastu hakkavad ja mida ta lolluseks peab, on päriselt olemas. Kliimamuutus on alanud; inimene ekspluateerib armutult tundlikke olendeid; suur osa inimesi ei tunne end praeguses ühiskonnas hästi – nende õigusi ja vabadusi riivatakse. Ja kuna need asjad puudutavad meid kõiki, siis pole mõtet rääkida vähemustest.

Mulle tuli meelde kunagise Emmaste valla kunagine konstaabelt, kes koolikoosolekul laste suunas näpu majadevahelisel platsil olevale noortekeskuse nime kandvale paariruutmeetrisele putkale suunas ja noomis; Mis teil viga on- teil on ju seal kõik olemas. Tõsi – noomitavad noored ei olnud tegelenud maailmaparandamisega vaid lärmasid niisama. Neilgi oli keeruline maailmaga hakkama saada.

Parem näide asjast arusaamiseks on vist see, mida minuteada ei juhtunud. 80ndate noorterahutuste ajal ei tulnud keskealised kurjustama, et lõpetage oma lollused, te ei tea elust midagi, teil on kõik olemas, meid saadeti omalajal Siberisse, aga teie ei taha siin vene keeles matermaatikat õppida.

Lauri Vahtrega ühtemoodi mõtlevad võiksid ju lõpuks aru saada, et just seda, mis praegu toimub, nad ju omalajal iseseisvusvõitluses taotlesidki. Sõnavabadust, inimõiguste täitmist, võrdõiguslikkust.  Kui nii ei olnud, siis mida Vahtre sõpruskond õieti taotles? See ongi ju vaba ühiskond. Õnneks on ju küllalt palju neid eakaaslasi, kes tegid iseseisvuse taastamiseks rohkemgi ja toetavad praegu igal võimalikul moel lumehelbekesteks nimetatud põlvkonda.

Äkki see on nii, et nagu on olemas menopausi aegne kaalutõus, siis on olemas ka midagi muud ärahoidmatut? Et peale viiekümneseks saamist tekib hormonaalne vajadus säilitada status quo? Et muidu läheb ärevaks ära ja ei saa enam hakkama?

Sest miks muidu kirjutada nii nagu Vahtre valuliselt teeb; “Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud ning kui painavaks on tuhandetele inimestele muutunud nende vaikne – aga sageli ka kärarikas –, kuid igal juhul söövitav vaimne terror.”

Kui asjad on nii halvasti nagu praegu, siis peavadki ühiskondlikud vedrud pingule tõmmatud olema ja küllap on meil sellest aimu. Iga valulik reaktsioon näitab, et sõnumit võetakse kuulda ja mõeldakse kaasa.

Ma saan aru küll, et Vahtre ja tema mõttekaaslased kardavad ühiskondliku stabiilsuse katkemist. Otsides Vahtre küsimusele “Kuidas küll” vastust, sain aru, et muud vastust ei saagi olla kui talle meelde tuletada, et rahulikku eksisteerimist ei ole mõtet oodata. Tuleb laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja aegsed kogemused meelde tuletada, targad teadlased kaasa võtta ja lokkide lehvides koos noortega barrikaadidele ronida. Olgu siis tõrvikutega või ilma.

VGKids Sticker Template



Miks Sa vegan ei ole? (II osa)

Kaks head tuttavat, kelle vastuseid ülaltoodud küsimusele väga ootasin, saatsid oma pikad vastused natuke hiljem kui teised. Nii tulebki eelmisele blogipostitusele (Miks sa vegan ei ole?) järg.

Tean, aga kahtlen

Ajakirjanik: Olen viimastel aastatel märkimisväärselt liha söömist vähendanud ja koju naljalt enam liha ei osta. Ennekõike olen kokku tõmmanud sea- ja lehmaliha tarbimist, kuna sigu ekspluateeritakse mu meelest kõigist loomadest kõige brutaalsemalt ja ka lehmaliha söömine tekitab alati teatava süütunde. Lambalihaga on veidike lihtsam, sest tundub,et lambad vähemasti saavadoma elu jooksul väljas käia, kuid küllap on samas tõsi seegi, et suur osa neist tapetakse talledena. Eks see on raske teema. Ma muide arvan, et olen kõvasti juurde võtnud just seetõttu, et liha ehk proteiine mu menüüs eriti pole ja igapäevane toitumine süsivesikute ja rasvade poole kaldu. Aga nädalas korra või kaks ma liha või kala (enamasti kala) ikka söön. Sedavõrd olen siiski edasi arenenud, et poest puurikanade munasid enam ei osta. Olen vabalt peetavate kanade munade puudumisel jätnud lihtsalt ostmata. Kas ma kujutaks ette täiesti lihavaba elu? Usun, et seda oleks lihtsam viljeleda mõnel soojemal laiuskraadil (kus puu- ja köögivilja valik rikkalikum) ja/või kõrgema sissetuleku juures. Kõikvõimalikud lihavabad burgerid ja sojapiimast tehtud tooted on meil ikka kahjuks märksa kallimad kui “traditsioonilised tooted” ja mul ei ole lihtsalt raha selle jaoks. Samas – näiteks Aasias reisil olles valin hea meelega  menüüst sojaga tehtud toite ja ei igatse lihatoite üldse. Lõpuks üks küsimus ka: kuidas ja mis tundega vegan oma kassidele või koertele lihast tehtud krõbinad või pasteete annab (või liha naturaalsel kujul)? See on ju ka põhimõtteliselt selle julma äri toetamine.

Kui klõps ära käib

Vabakonnaasjatundja kirjutab vastuseks nii: Peamiselt on põhjuseks ikka seesama laiskus ja harjumus: käin väljas lõunat söömas ja veganina peaks ilmselt toidu kodust kaasa võtma või rohkem aega ja raha kulutama, sest päevapakkumised on harva veganid. Viimase paari aastaga olen küll ka väljas süües teadlikumaid valikuid teinud, samamoodi ise kokates, minnes taimsema või vähemalt lähedal-mahedalt toodetu peale. Suurtööstuselt katsun üldse mitte midagi osta, sest nemad on kogu maailma pekki keeranud. Lõpuni kõike kontrollida muidugi ei suuda, usun silte pakendil. Restoranides ei oska aga 99% teenindajatest öelda, kust nende kraam pärineb. Muutustega käitumises on ju paraku nii, et inimene ei pea põhjendama tänast, vaid just seda muutust, mis nõuab ikka tugevat klõpsu peas, vähemalt toitumisel. Ju sinu praegune küsimus aitas mind ka natuke edasi. Aga kas nii palju, et loobuda ka nii suurtest lemmikutest kui juustust või kohupiimast (kokkuvõttes maitseharjumustest), ei julge veel lubada. Et mu keha või seltskond takistaks veganlust, ei usu. Pigem näen, et viimastel aastatel on sotsiaalne suhtumine ikka nihkumas: enam ei peeta napakateks veganeid ega karsklasi. Küllap on ka mõlema käitumise eestkõnelejad veidi vastuvõetavamaid sõnumeid hakanud koostama, mis esimese asjana trotsi või häbitunnet ehk vastupidist efekti ei tekitaks. Infopuudust mul ilmselt ka ei ole, küll aga võin osa infot ise ära blokeerida, sest teadmatuses on mugavam mitte midagi muuta ja teha nägu, et kui halb see olukord ikka olla saab …

Ja lõpetuseks

Keegi ei küsinud seekord, et miks ma neid vastuseid otsin. Ja kui olekski küsinud, siis oleksin sama lihtsalt vastanud nagu küsimuski vormistatud oli. Ma nimelt usun (sinisilmselt?), et veganid loovad uut normaalsust. See normaalsus arvestab asjaoluga, et loomad ei taha inimeste poolt ekspluateeritud olla.




Kim Stallwood

The Grumpy Vegan!

Striving with Systems

radical vegan perspectives on total liberation

Striking at the Roots

Animal activism around the world

D the Vegan Feminist

every act of kindness matters


Just another weblog

Metsik Aed

Taime - ja loomasõbralik aiandus.