Kas tunned suutmissurvet?

 

See jutt ilmus esmakordselt 7. veebruari Sirbis. Vaata Siit

 

Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga,1 mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

Loe edasi “Kas tunned suutmissurvet?”

Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal

 

See jutt ilmus esmakordselt  ajakirja Vegan aasta esimeses numbris. Vaata siit

 

Minu käest küsitakse tihtilugu loomaõigusluse ja veganluse algusaegade kohta Eestis. Alati on mul vastates tunne, et olen neist aegadest juba nii palju kirjutanud ja rääkinud, et see pole enam kellelegi huvitav. Tegelikult see on ainult ettekujutus. Pealegi, mina mäletan neid asju ühtmoodi, teistel võivad asjad hoopis teistmoodi meeles olla.

Loe edasi “Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal”

Vabariigi aastapäeva vastuvõtt karusnahavabaks

See jutt ilmus esimesena 6. jaanuari Õhtulehes. Vaata siit.

Peaaegu terve iseseisvusaja Eestis tegutsenud loomakaitseorganisatsioonid on teinud head tööd. Nii loomaõigus- kui ka kaitseteemad on igale kodanikule teada, arvamusi ja hoiakuid neisse on erinevaid ja palju, aga loomakaitsekultuur on kindlasti paremal tasemel kui paarkümmend aastat tagasi. Ilma vabatahtliku tegevuse ja heatahtlike annetajateta seda muidugi juhtunud ei oleks. Isehakanud ja -õppinud (sest muud võimalust ei olegi) loomakaitsjad on kulutanud kümneid tuhandeid tunde, et loomade elu parem oleks, et ühiskond ainult inimese heaolust ei hooliks ning et tänapäevane loomadesse ja kogu keskkonda suhtumine oleks Eestis vähemalt samal heal tasemel kui mujal Euroopas.

Ei saa ju öelda, et Eesti riik seejuures mitte midagi teinud ei oleks. Paljuräägitud näide on seegi, et loomakaitseseadus oli üks esimesi, mis iseseisvas Eestis vastu võeti. Seda on aja jooksul muudetud ja arendatud, kõik Euroopa Liidus kehtivad regulatsioonid kehtivad Eestiski, julgelt kaks kolmandikku omavalitsustest täidab (seda kohustust küll kirudes) hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustust, aga üldjoontes see ongi ju kõik. Eesrindlikuks muudab Eesti ainult metsloomade avaliku näitamise regulatsioon, mille kehtestamisega jõuti tänu tugevale eestkostegrupile ja organisatsioonide omavahelisele koostööle paljudest riikidest ette.

Loomakaitsjad presidendi vastuvõtul

Isegi tagasihoidlike ootuste puhul sellest ei piisa. Suuremate muutuste ootusi kõrvale jättes on siiski palju asju, mida saab ka inimkeskses ühiskonnas väga lihtsate sümboolsete vahenditega teha. Nii võiks näiteks meie president järgmise vabariigi aastapäeva vastuvõtu karusnahavabaks kuulutada. Kuna ta ise karusnahka ei kanna, siis ei oleks selles ettepanekus midagi väga üllatavat, aga rahvusvahelise uudisekünnise ületaks küll, sest tegu oleks presidendi tasemel esmakordse, nüüdisaegse ja keskkonnasõbraliku sõnumiga. Pealegi on tänu Loomusele karusloomafarmide tegevuse keelustamine ilmselt järgmise aasta esimeses pooles riigikogus jälle hääletamisel ja seega annaks presidendi ettepanek suuna ka poliitikutele.

Selgituseks ehk niipalju, et mitte kuskil maailmas ei ole karusnahkade ega muude loomadest saadud toodete kandmine ära keelatud ja seda ei olegi plaanis teha, küll aga ei ole see ammu enam hea toon, saati siis veel riiklikul sündmusel. Mujalt maailmast näiteid otsides saab teada, et Soome presidendipaaril on juba aastaid kombeks loomakaitsjaid ka vastuvõtule kutsuda, mis annab loomakaitsele sümboolselt teiste valdkondade esindajate hulgas võrdse koha. Üks ajaga kaasas käiv uuendus on Eesti presidendil veebruaris toimuval vastuvõtul kuuldavasti küll kavas. Nimelt on ametlikult umbes üks viiendik serveeritavast toidust taimne, sealhulgas ka vegan.

Veganluse selgitamine ja arendamine on nii loomaõiguste kui ka kliimamuutuste seisukohalt esmavajalik tegevus nii kodanikeühendustele kui ka riigile. Riigil on rohkesti võimalusi nii tarbijate informeerimiseks kui ka vajalike muutuste tegemiseks. Eelkõige võiks veganluse olemus olla lahti kirjutatud riiklikes toitumissoovitustes, nagu see on näiteks osas Põhjamaades. Avalikes ja haridusasutustes peaks kindlasti saadaval olema ka veganitoit; taimekasvatuse maksud võiks olla reguleeritud; põllumajandustoetused taimekasvatusele kõvasti suuremad kui loomakasvatusele jne. Esimesed arglikud sammud sarnaste otsuste ellu viimiseks on ju nii mõneski muus riigis ja omavalitsustes tehtud. Näiteks on Helsingi linnavalitsus võtnud eesmärgiks vähendada 2025. aastaks piima- ja lihatoodete tarbimist poole võrra; Uus-Meremaa tervishoiusektoril soovitatakse edendada taimset toitumist; nii Taani, Rootsi kui ka Saksamaa on asunud kaaluma lisamaksu kehtestamist lihale jne.

Pole loomakaitseametit ega -politseid

Kiiremini peaks edasi liikuma ka ametkondade ja organisatsioonide vaheline koostöö. Mäletan, et loomakaitsjad tegid kunagi veterinaar- ja toiduametile ettepaneku, et Tallinnas võiks sõita tramm, mille külje peale on kirjutatud, et nii maaeluministeerium kui ka loomakaitsjad soovitavad lemmikloomad steriliseerida. Tegu ei oleks seadusloome või poliitikakujundamisega, vaid lihtsalt meeldetuletusega ja inimeste teavitamisega, ja sellega ei peaks tegelema ainult loomakaitsjad.

Mäletatavasti ei olnud parlamendierakondade valimisprogrammides just palju loomade kaitsega seotut; küll aga vastas näiteks Keskerakond loomade eestkostjate küsimusele, mida nad järgneval neljal aastal loomade heaks kavatsevad teha, ajalooliste sõnadega, et nad kavatsevad loomade õiguste eest seista. Võimalik, et tehti lihtsalt suuri sõnu, aga võib-olla nad ei kujutanud ette, kui keeruline on olla sellises koalitsioonis nagu meil praegu võimul on.

Nii või teisiti, poliitikutel on aeg oma isiklikud tarbimisvalikud kiiresti üle vaadata, kliimamuutuse ja veganluse seos selgeks teha ja asuda koos loomakaitseorganisatsioonidega uut normaalsust looma. Koos riiklike institutsioonidega läheb see palju kiiremini kui seni. Ehk on õige aeg soovitada sedagi, et muutuma peaks olukord, kus Eestis ei ole loomakaitseametit, loomakaitse õigusvahemeest, loomakaitsepolitseid ega organisatsioonide ametlikku õigust näiteks olla kohtus loomade eestkostja. Olgu nendega ning kõikide sümboolsete ja vähem sümboolsete liigutustega, kuidas on, kõige kiiremini muutub maailm ikka siis, kui inimene ise oma eluviisid ümber teeb. Miks mitte uusaastalubadusena.

Autor on loomade eestkosteorganisatsiooni MTÜ Loomus liige.

vaiksem

 

Miks sa seda teed?

Karin Bachmann on maastikuarhitekt (OÜ Kino), Aparaaditehase loomenõukogu liige, EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant, Loomuse liige. Ta tuleb paariks päevaks Hiiumaale nii tööasjus kui ka doktoritöö pärast, istub reede hilisõhtul Kuuli talus diivanile ja hakkab karusnahatööstuse allakäigust artiklit kirjutama.

Miks Sa seda teed?

Vastan sajandat korda nii nagu Jan Gehl, Taani arhitekt, kes rääkis 50 aastat inimmõõtmelisest linnaruumist, ühesuguste sõnadega, enne kui teda kuulda võeti. Mina räägin alati loomadest, nii erialaliselt kui hobi korras ehkki hobi peaks ju nagu rõõmu valmistama, aga minul vaigistab ängi.

Kas see äng seoses loomadega, sellega kuidas neid koheldakse, on Sinuga alati kaasas?

Jah, aga ma püüan mitte kogu aeg nende kannatuste peale mõelda ja ma ei vaata näiteks kõiki uusi filmitud materjale loomade kohta, teen seda ainult siis kui on millegi kohta konkreetset infot vaja.  Tuleb joon tõmmata selle vahele, mida saad teha ja mida ei saa. Räägitakse küll, et üksikisik ei saa midagi teha, aga tegelikult sõltub kõik just ühest inimesest, kõik suuremad muutused maailmas on toimunud sellepärast, et keegi alustab neid muutusi. Ennast tuleb muuta.

Mida Sa selleks teed?

Püüan olla vegan, aga valin lahinguid, ei sõdi näiteks 92. aastase vanaemaga kui ta mulle pannkooke teeb. Sordin prügi, kasutan vähem plastikut, ostan keskkonnasõbralikku moodi, mitte lühimoodi, tarbin vähem jne.

Veganeid ja loomaõiguslasi ju süüdistatakse aegajalt selles, et nad ei ole keskkonnakaitsjad ja miks nad lapsi ei kaitse jne, aga ma arvan, et süvenemiseks peab valdkonna valima, ma ei saa tegeleda kõikide asjadega. Mina oskan natuke kirjutada ja seda ma ka teen, aga olen olnud ka loomade varjupaigaga seotud, nii et kokkupuude reaalse eluga on ka olemas.

Kuidas selle moega tegelikult on? Karusloomakasvanduste vastastele heidetakse ette, et nad tahavad naftast riideid jne, ehkki tegelikult on kiirmood ju hulga keskkonnavaenulikum, miljoneid tonne valmisriideid põletatakse ja maetakse igal aastal, sest neid ei saa järgmisel hooajal enam müüa.

Mina püüan kasutada võimalikult kvaliteetseid asju. Jalanõud võiksid kesta vähemalt 10 aastat ja sellisel juhul ei saa nad naftast olla. Mulle meeldivad ilusad riideid, püüan osta Eesti moeloojate tooteid, aga pean ka rahaga arvestama. Igal juhul mõtlen keskkonna peale ja püüan teha parima valiku. Kunstmaterjal ei ole ilmtingimata keskkonnavaenulik. Tarbijatest sõltub palju, ega ka vegansöögid ei ilmunud kauplustesse sellepärast, et kõik müüjad otsustasid ühtäkki neid müüma hakata, vaid veganid ise on selle muutuse taga.

Millisena näed olukorda kümne aasta pärast?

Arvan, et karusloomakasvandusi siis enam ei ole ja loomi ei kasutata tsirkustes. Loomade põllumajanduslik suurtootmine ilmselt väheneb, võib-olla koheldakse ka tööstusloomi paremini, praegu suhtutakse neisse ainult kui tootmisüksustesse. Liha süüakse juba tervislikel põhjustel vähem. Toiduraiskamine väheneb, praegu ju visatakse 1/3 toodetud toidust lihtsalt ära. Loodan, et ka rutiinsed ja mõttetud loomkatsed on selleks ajaks lõppenud ja ühel hetkel võtab tehnoloogia kõik loomkatsed üle.

Sa oled üks Loomuse asutajatest. Miks oli vaja see organisatsioon pea kuus aastat tagasi luua?

Tollal olid olemas Eesti Loomakaitse Selts ja Loomade Nimel ja teised ka, aga minu arvates oli vaja ühingut, millel ei oleks küljes nö lemmiklooma maitset ja ka noore pöörase aktivisti nägu. Sotsiaalne tellimus oli täiesti olemas, loomade eestkostes oli vaja uut brändi ja ka puhast lehte. Minu meelest on hea kui liikumisel on omad nišid ja värvingud, mis siis, et mõneti inimesed neis kattuvad. Loomade eestkostja Loomuse võtmes peab olema küps inimene, tal peab olema pikaajalisi kogemusi inimeste ja loomadega töötamisel, diplomaatiline, hästi kindlalt oma rida ajav. Ta peab oskama kõikide osapooltega rääkida, ka karusloomakasvatajatega, loomatöösturitega, nende lähtepunkt on ju täiesti teine. Peab nägema suurt pilti ja olema strateegiline. Sõda võidetakse lahingu haaval. Kõik võtab aega, mina saan muutuste reaalsest toimumisest siis aru kui mulle hakatakse neist asjadest minu oma sõnadega rääkima.

Karin ja Suslik. Foto: Kerly Ilves, stuudio http://www.triinufoto.com.

80344052_2539462992996894_5523973566434902016_o

 

23 lihtsat soovitust koos lisandustega

Otsisin täna, jõulude esimesel pühal, üles ühe üsna vana teksti, sest mulle tundus, et seda peab uuendama. Aga vist ei peagi. Seda tohivad endiselt lugeda ainult loomaõigusaktivistid ja neilegi võib see naiivsevõitu tunduda, aga mis sellest. Naiivsus päästab maailma.

Loe edasi “23 lihtsat soovitust koos lisandustega”

Greta naeratus. Uue aja kliimaaktivistid reedestest streikidest tõekuubikuteni.

 

See artikkel ilmus esmalt reedeses (13.12.19) Sirbis: Vt siit

 

Kui kliimakriisi tõsiselt võtta, siis peaksid mõjukate inimeste hulka kuuluma loomaõiguslased, veganid, kliimaaktivistid ja inimõiguslased.

Nii nagu mujalgi, teevad Eestis viimasel ajal kõige kõvemat häält kliimaaktivistid, sealjuures on vanadele teada-tuntud organisatsioonidele lisandunud mitmeid uue aja kliimaaktivistide rühmitusi. Uue aja all pean silmas aega pärast 2010. aastat ja rühmituste all nii mittetulundusühingutena registreeritud ühendusi kui vabaühendusi, mis tegutsevad ilma juriidilise vormita. Mõlemat sorti rühmitused moodustavadki kliimaliikumise.

Organisatsioonide vahel aitab orienteeruda Tiiu Lausmaa, kes on aktivist nagu ma isegi ja kes on kaasa aidanud pea kõikide rühmituste Eestisse tulekule. Temaga kahepeale saame ülevaate tegevusest, mille taga Eestis on käputäis inimesi, täpseid arve ei ole kuskilt võtta.

Kliimapäästjad

Üks neist on Climate Save (CS), mille asutas Anita Krajnc 2011. aastal Kanadas ja selle kohalik haru Climate Save Estonia (CSE). CS kandis alguses nime Animal Save (ka The Save Movement), kuid jaotas oma tegevuse hiljem kahe nimetuse alla, CS ja Health Save. Eestikeelset nime organisatsioonil ei olegi. Tegemist on rohujuure tasandil tegutseva rühmitusega, kes peab oma eesmärgiks kliimakriisi lahendamist intensiivse loomakasvatuse lõpetamise abil; Maa metsastamise ja fossiilsete kütuste käibelt kaotamist. See organisatsioon on käima lükanud vigilʼid, mida eesti keelde võiks tõlkida näiteks öiste valvustena, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi neist niimoodi nimetaks. Aktivismiga on ju see lugu, et tegevus areneb nii kiiresti, et keel ei jõua järele, vähemalt eesti keel mitte. Eestis on tehtud kuus vigilʼit, eelkõige tapamajade ees loomadega hüvasti jättes ja seda ikka selleks, et loomade barbaarsele kohtlemisele ja nende õigustele tähelepanu tõmmata. Eesti haru on osalenud ka globaalsel kliimaprotestil Brasiilia saatkondade ees Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro Amazonase vihmametsi hävitava poliitika vastu. CSE edasiarendamist ei ole praegu plaanis, sest kõikide ülemaailmsete organisatsioonide rakukesi ei peagi edasi arendama, tuleb eksperimenteerida ja leida see, mis Eestisse kõige paremini sobib ja mille arendamiseks jagub ka inimesi. Näiteks veganrestoranid, mida praegu Eestisse järjest juurde tekib, aga ellu jäävad need, millel on õnnestunud kontseptsioon.

Vastuhakk väljasuremisele

Extinction Rebellioni (XR) asutas Inglismaal 2018. aastal Roger Hallam ja sellel üleilmselt tegutseval rühmitusel on ka eestikeelne nimi – Vastuhakk Väljasuremisele. XR leiab, et planeet on kriisis, tegemist on enneolematu globaalse hädaolukorraga, toimub massiline liikide väljasuremine ja seda kliima soojenemise tõttu rohkem kui 1% võrreldes tööstusajastueelse ajaga. XR ei hoia olukorra kirjeldamisel teravaid sõnu kokku ja tegutseb sama otsustavalt, kasutades meeleavaldusi, tänavablokaade, näljastreike ja muud sellist. Vastuhakk Väljasuremisele on Eestis natuke välja surnud, Eestist on käidud osalemas küll nt Berliini tänavablokaadidel.

XR asutaja Roger Hallamit, kes muuhulgas sotsiaalsetest muutustest doktoritööd kirjutab, on tegevuse algusest peale kritiseeritud. XR olevat privilegeeritud, kõrgklassi rühmitus, mis koosneb inimestest, kellel on palju aega ja kes ei pea tööl käima (see on küll väga tavaline kahtlustus kõikide aktivistide puhul) ja pealegi ei levitata vegansõnumit piisavalt. Nii on eraldunud terved grupid aktiviste, nt Heathrow grupp, mis samanimelisel lennuväljal lennukite õhkutõusmise ja maandumise häirimiseks droone lennutas või vegangrupp, mille nimi on Animal Rebellion.

Miks ennastsalgavad aktivistid on valmis näiteks tänavablokaadide ajal vahistatud saama, aga oma steigist loobuda ei suuda – kuigi eesmärgiks on eetiliste paradigmade muutmine? Milleks üldse inimkonda päästa, kui me ei ole head? (Seda siis vastuseks Priit Pulleritsu järjekordsele pahameelehoole seoses taimetoidule üleminekuga, kus ta soovitab „arvestada inimelu hindamatust“).1

Kuna 2016. aasta andmetel põhjustab loomakasvatus vähemalt 18% kasvuhoonegaasidest, siis tekib alatasa küsimus, miks kõik kliimaaktivistid veganlust oluliseks ei pea. Põhjalikult on seda küsimust lahatud näiteks filmis „Cowspiracy“ (USA, 2014), aga seal keskenduti n-ö vanadele looduskaitseorganisatsioonidele nagu Greenpeace jt.

Kliimamuutusest ja keskkonnakahjustustest on muidugi algusest alates, s.t juba mituteist aastat, rääkinud ka Eesti loomaõiguslus- ja veganliikumine, aga nende põhisõnum on olnud looma kui indiviidi õigused, mitte niivõrd keskkond, kus inimenegi elab. Eks uusi kliimarühmitusi on sellepärast ka tarvis olnud, et vanades etableerunud organisatsioonides midagi uut alustada on keeruline. Kui organisatsiooni paar liidrit ütlevad, et seda me ei tee, siis uute asjadega kaasa ei mindagi.

Tõekuubikud

Anonymous of the Voiceless (AOV), Anonüümselt Hääletute Eest, mille ümber on Eestis kogunenud kümmekond aktivisti, leiab, et kõige olulisem on ikkagi inimestele seletada, et meil ei olegi loomset tarbida vaja. AOV on 2016. aastal asutatud loomaõiguslik rühmitus, mis ei tegele otseselt kliimaaktivismiga ja millel on üsna värske formaat. Peamiseks tegevuseks on nimelt tõekuubikutega aktivism (Cube of Truth), kus väike rühm maskides aktiviste tänaval möödujatele arvutiekraanidel loomatööstuse olemust näitab ja küsimustele vastab. Tallinnaski toimus muide novembri lõpul tõekuubik. Ka AOV algatajate hulgas on probleeme, veganite puristlikkust peetakse liiga oluliseks, on süüdistusi toetuste kasutamise kohta, nii et ilmselt AOV Eesti rakuke tulevikus iseseisvub, et mitte rahvusvahelisest sõltuda.

Eestisse oleks vaja rohkem otsest tegevust (direct action, DA), mõistagi mitte vägivalda. Ainuke meeldejääv DA on viimastel aastatel olnud Haabersti emapaju kaitsmine, mille korraldajaks oli Eesti Metsa Abiks (EMA), mida ei tohiks uute kliimaorganisatsioonide kirjeldusest välja jätta. Tegemist on tõelise rahvaliikumisega, mille Facebooki gruppi kuulub pea 8000 liiget, kus igaüks saab sõna võtta ja peabki saama, sest mets läheb nii paljudele inimestele korda.

Reedesed kliimastreigid

Kõige uuem ja tuntum kliimaaktivismi vorm on Fridays for Future, Greta Thunbergi ellukutsutud tegevus, millega on kaasa läinud ka Eesti kooliõpilased. Kliimaaktivist Kristin Siil vastab intervjuus Müürilehele, et ta ootab põhimõttelisi muutusi. „Tuleb väljuda süsinikupõhisest majandusest, panustada uute tehnoloogiate arendamisse ja teaduslikesse uurimustöödesse, soosida tarbija keskkonnasäästlikke valikuid ja tõsta inimeste teadlikkust olukorra kriitilisusest. Iga arengukava keskne teema peab olema kliima ja keskkond, see tähendab, et ükskõik, mis valdkonnas plaane tehes küsitakse kõigepealt: kuidas mõjutab see emissioonide taset ja meid ümbritsevat loodust?“2

Eestis võib suureks meeleavalduseks nimetada sellist, kus osaleb 1000 inimest, Soomes sellist, kus osaleb 6000 jne. Osalejate arv sõltub riigi rahvaarvust ja korraldajate professionaalsusest. Või siis nahaalsusest, kui meenutada neid demonstratsioone, kuhu pensionäre bussidega veeti ja millel ei ole muidugi kliimaaktivismiga midagi pistmist.

Märtsis toimunud suuremas reedeses kliimastreigis osales üle 1200 inimese, mis Eestis on kindlasti suur meeleavaldus, igal reedel ei saa kindlasti nii palju inimesi oodata. Nii nagu kogu maailmas varieerub reedeste streikide osavõtjate arv, varieerub ka vanus. Palju meediatähelepanu saanud Jane Fonda vahistamisedki on toimunud just reedestel meeleavaldustel, mida Fonda ise nimetab „Fire Drill Fridays“ ja mis on kombinatsioon Greta Thunbergi algatatud protestidest ja XR stiilis kodanikuallumatusest. Fonda ütleb intervjuus Washington Postile: „Greta ütles, et me peame käituma nagu kriisiajal, minu arvates peame käituma nii nagu meie maja põleks.“

Tegelikult on ka nn vanad kliimaorganisatsioonid (Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguste Keskus), mida on targem küll keskkonnakaitseorganisatsioonideks nimetada, tolmu siltidelt pühkinud ja näiteks koos Fridays for Future aktivistidega allkirju korjanud ja riigikogusse kliimaneutraalsuse rahvaalgatuse viinud. Kogemustele toetudes kardan, et see ei ole kõige kiirem tee muutuste saavutamiseks, aga ega võimalust kasutamata jätta ka ei tohi.

Koolilapsed tuletavad Toompeal kliimakriisi väiksema või suurema meeleavaldusega meelde igal reedel ja nendega võib igaüks ühineda. 29. novembril tähistati veel üht olulist päeva. Nimelt on juba 1985. aastast alates novembri viimasel reedel tähistatud karusnahavaba reedet (Fur Free Friday – FFF). Stockhomis toimus sel päeval nii kliimastreik kui karusloomakasvatuse vastane meeleavaldus, Eesti loomaõiguslased sõitsid Riiga, et osa võtta sealsest meeleavaldusest. Riigipiirid ei ole selle teema juures olulised ja nii ongi raske kirja panna, kui suur või millise näoga on üks või teine organisatsioon, kuna nad tegutsevad globaalselt ja on igal pool olemas.

1 Priit Pullerits, Naiivsed Kliimasõdalased. – Postimees 25. XI 2019.

2 Helen Tammemäe, Kiirkohting: Kristin Siil. – Müürileht 21. V 2019.

Ilmumata jäänud soovitused

Hiljuti võttis minuga ühendust Naistelehe ajakirjanik Triin Raestik, et uurida veganluse ja vanuse seoseid. Sain aru, et vastused oli plaanis avaldada ajakirjanumbris eakatele, st 55+ vanustele mõeldud numbris. Mitmetel põhjustel jäi see lugu ajakirjas siiski ilmumata, aga tõstan ta ajakirjaniku loal oma blogisse. Tegelikult on vanus ja vananemine omaette teema, millest peaksin pikemalt kirjutama, aga ma ei tea veel päris täpselt, mida ma öelda tahan.
Miks hakata veganiks? Viis soovitust Kadrilt.
1. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis aidata loomi.
Mõningatel andmetel säästab iga vegan aastas umbes 200 elusolendit.
2. Veganlus on kõige lihtsam ja kõige vähem aega võttev viis olla
keskkonnasõbralik ja hoida planeeti elus, sest loomatööstus on peamine
kasvuhoonegaaside tekitaja.
3. Protsentuaalselt on veganid tervemad, kergemad, enamuste
elustiilihaiguste oht on väiksem.
4. Veganlus koos loomaõiguslusaktivismiga annab elule teistsuguse,
olulisema tähenduse.
5. Veganlus on huvitav, veganite kogukond on huvitav. Kogukonna toetus
on tuntav ja sa ka sööd huvitavalt.

Kas veganlus on kulukas?
Levinud müüdi kohta, et veganlus mõjub rahakotile „valusalt“, ütleb Kadri
Taperson, et see ei vasta tema arvates tõele. Ei pea ju ostma valmistoite, mis on
kallid, ei pea iga päev poes käima jne. Inimeste ühes kuus toidule kuluvad
summad on hästi erinevad ja ei sõltu sellest, kas nad on veganid või ei ole. Mitte
ainuüksi veganlusega vaid ükskõik missuguste söömisharjumistega on nii, et
pigem sõltuvad kulud ikka sellest, kui palju oled otsustanud kulutada, mitte
sellest kas oled vegan või kõigesööja.

Ja põhitekst on siin:

Küsimusele, kas ta on täisvegan või teeb vahel millegi loomse osas ka
mööndusi, vastab Kadri kindlalt, et on siiski täisvegan. „Tegelikult on ju vastik
süüa tundlike olendite laipu ja kehavedelikke. Sellest saab loobuda,“ ütleb
Kadri. Naine nedib, et näiteks külla minnes võib juhtuda, et ta sööb kooki, kus
on midagi loomset sees. Kuid seda tuleb ette väga harva ja see ei puuduta muud
kui vaid Kadri enese südametunnistust.
Veganlusega alustamine, märgib Kadri, ei olnud talle sugugi keeruline. „Natuke
võttis küll aega asjade korraldamine, sest 13 aasta eest ei olnud poes nii palju
valikuid kui praegu. Aga ei midagi üle mõistuse käivat,“ lausub Kadri.
Hiiumaal elav naine toob välja ka huvitava fakti, et näiteks Tallinnas on praegu
rohkem vegantoidukohti kui terves Soomes kokku. Hiiumaal on muidugi natuke
teine lugu – seal on väljaspool turismihooaega üldse vähe kohti, kus söömas
käia. Aga ega peagi ju tingimata aastaringselt kohvikuid ja restorane väisama.
Ning suvel on saarelgi valikuid järjest rohkem.
Miks veganlus?
Kadri meenutab, et veganlus jõudis temani 2006. aastal, kui ta hakkas kaasa
lööma vastloodud loomaõiguslikus liikumises. Koos sellega võttis ta omaks ka
eetilised tõekspidamised ning tõsiasja, et loomade ekspluateerimiseks ei ole
õigustust ja vajadust. Teadmised, et veganlusel on soodne mõju ka keskkonnale
ja et taimne toit on tervisele kasulik, tulid veidi hiljem.
Küsimusele kuidas ta teab, et ta organism saab piisavalt toitained, vitamiine,
mineraalaineid jms, vastab Kadri omakorda küsimusega: „Aga kuidas
kõigesööja seda teab?“ Naine kinnitab, et tema sööb mitmekülgselt. Ning kui

inimene sööb mitmekülgselt, siis enamasti saab ta kõik vajalikud toitaineid
kätte. Vegani jaoks tähendab mitmekülgselt seda, et ta sööb erinevaid
köögivilju, teravilju, puuvilju, oalisi, sh näiteks tofut jms, et valke saada. „Minul
oli juba enne veganiks hakkamist eripära toitaineid mitte väga lihtsalt omastada.
Näiteks võis mul ka kõigesööjana tekkida päris suur vitamiinide B12 ja D
puudus, nii et neid ma kontrollin vereanalüüsidega kord paari aasta jooksul,“
toob naine välja. Ta nendib, et Eesti inimestel, ka lihasööjatel, on sageli D-
vitamiini vajaka. Ja ka B12-st on puudus. Ning et toidust saab B12-st ka
lihasööja üsna kehvasti kätte. „Mina võtan teatud regulaarsusega toidulisandeid
ning soovitan seda kõigil teha,“ märgib Kadri.
Kas veganlus sobib igas eas?
Kadri usub, et veganlus sobib igas eas inimestele. „Ma ei ole toitumisspetsialist,
sestap minu arvamus ilmselt väga ei loe, aga on lugematu arv erinevate riikide
toitumissoovitusi ja terviseorganisatsioone, kes väidavad, et vegantoiduvalik
sobib inimesele sünnist surmani.“
Küsimuse peale, kas vanuse lisandudes on ka Kadri menüü muutnud, kuna
erinevas vanuses inimesed vajavad erinevaid toitaineid, vitamiine jms, vajub
naine pisut mõttesse. Ja kinnitab siis, et ei ole viimastel aastatel toitumist
muutnud. Ning lisab, et toitainete saamine on loomulikult oluline, aga inimese
funktsioneerimiseks on tähtsad ka liikumine, keskkond, mõtteviis jne. Aga
üle viiekümneselt peaks tervise mõttes tähele panema veel kahte asja. „Esiteks –
menopausist teatakse liiga vähe ja olemasolev infogi on pealiskaudne. Teiseks –
me usume liiga palju meie kultuuris levinud hoiakut, et üle viiekümneste
naistega pole enam suurt midagi peale hakata. Isegi mõtlemisvõime oleks neil
justkui kadunud. Kui selle hoiakuga kaasa minna, siis võibki mõtlemisvõime
kaduda ja tervis kehvaks minna.“

Foto: Tiit Blaat

 

CZ5I5689

20 aastat kommentaare

Mul ei ole ammu enam kombeks kommentaare lugeda, sest need on tavaliselt mõttelagedad ja vastikud. 20 aastat tagasi kui Delfi alustas, oli küll huvitav, sest sellist avalikku sõna ei olnud ju enne kuuldud. Ka Loomuses töötamise ajal pidi neid aegajalt lugema, et näiteks inimeste reaktsiooni mõnele kampaaniale näha, aga ega seal midagi analüüsida ei olnud. Me ju kõik teame, et kommentaare kirjutavad ja ka loevad vähesed inimesed ja pealegi on need igavad ja ootuspärased.

Kunagi ehk oli huvitav vaadata, et kas on võimalik mõne artikli puhul ette ennustada, millest kommentaarides juttu tuleb ja alati oli. Poliitikute puhul oli teada, milliseid pahategusid nende puhul meelde tuletatakse; kui vähegi võimalik, siis esitati natuke vähem tuntud tegelase puhul küsimus, et kes see niisugune üldse on, kellest kirjutatakse ja miks; naiste puhul mõnitati välimust ja vanust jne.

Loomakaitsjate ja veganitegi puhul olid kommentaarid ootuspärased; alati leidus neid, kes soovitasid kaitsjad ja aktivistid kuskile kinni panna, neile omistati mõtteid ja tegusi, mis olid tõest väga kaugel; kogu temaatika oli kommenteerijate meelest oma maailmavaate pealesurumine jne. Pole ime, et loomakaitsjaid misantroopia ähvardab – lugupidamine inimeste vastu on kerge kaduma.

Reedel ilmuvas Laupäevalehes avaldati minuga intervjuu, millele oli juba varahommikuks sadakond kommentaari kogunenud. Õnneks sain kohe aru, miks nii palju. Ajakirjaniku valitud pealkiri “Ketikoerad on Eesti häbiplekk” on juba iseenesest nii järsk, et kommenteerimishimuline ei pea enam edasist teksti lugemagi. Selleski ei ole midagi ebatavalist, sest tavaliselt nad seda ei teegi. Pealkiri, mis on ärritav ja sisaldab umbisikulist kriitikat, on hea kütus igasugustele arvamustele, mida hiljem kommentaariumist lugeda saab.

Tahtsin teada, kas ketikoerte teemal on kommenteerijate väikeses kogukonnas arvamusnihe toimunud, aga pidin pettuma, sest vist ikka ei ole toimunud. Õnneks on neidki, kes kommentaariumis rahulikult koerte olemust seletavad ja  oma kogemusi jagavad. Ja tõepoolest – arvan samamoodi, et koeri ei tohi ketis hoida, hoolimata sellest, et seadus seda teatud tingimustel lubab; et mõneruutmeetrine aedik ei ole parem kui kett kaela ümber; ei ole olemas ainult kahte võimalust – ketis ja raevukalt mööda tänavaid joostes ja inimesi rünnates -vaid koer on pereliige, kellesse tuleks suhtuda nagu lapsesse (sest see on kõige lihtsam seletus ilma üksikasjadesse laskumata) ainult selle vahega, et koer ei saa nö täiskasvanuks vaid vastustus kestab tema elu lõpuni.

Natuke on kommentaarium siiski muutunud. Ilmselt tänu sellele, et nii mõnedki kommentaarid on otsapidi politseisse ja kohtussegi jõudnud, ollakse kurja sõnaga ettevaatlikum ja otseseid ähvardusi ja kauaks meelde jäävaid solvanguid nagu polegi.

Ja ikkagi mõtlen juba mitmendat korda, mis selle väikese hulga inimestega lahti on? Kui õnnetu, segaduses ja kade peab inimene olema kui ta istub arvuti taha ja kirjutab nö anonüümse kommenaari lootuses, et keegi seda loeb ja tema arvamust tõsiselt võtab? Kas anonüümne kommenteerimine on juba mõne depressioonivormi sümptomaatikas arvestatav ja kirja pandud? Või ikkagi ongi tegemist palju suurema hulga inimeste sügavama olemusega, mida lihtsalt kuskil mujal näidata ei saa?

Intervjuud saab lugeda siit.

 

Foto: Tiit Blaat

CZ5I5663

Inimõigused on loomaõigused

Intervjuu ilmus kõigepealt ajalehes Sirp, 15. novembril 2019. Vt siit.

Eesti Vegan Seltsi kutsel käis hiljuti Eestis dr Jeanette Rowley, kes pidas loenguid loomade ja veganite õigustest. Dr Rowley sõnumi kohaselt aitab inimõiguste järgimine ja kõikide võrdne kohtlemine levitada ka veganite sõnumit ning loomade vabastamiseks on tarvis seista just veganite õiguste eest. Dr Jeanette Rowley töötab Suurbritannia The Vegan Society juriidilise nõustajana ja juhib rahvusvahelist õiguste võrgustikku, mille töös osaleb ka Eesti Vegan Selts.

Oma raamatus „Inimõigused on loomaõigused: Eetilise veganluse implikatsioonid inimõigustele“1 kirjutab Jeanette nii: „Veganluse populaarsus on plahvatuslikult kasvanud tänu kaastundele mitteinimloomade vastu, sealhulgas kasvab sotsiaalne huvi nii keskkondlike kui humanitaarsete teemade kui ka taimetoidu tervistava mõju vastu. Veganluse populaarsus on loonud palju positiivset meediakajastust asendades endist negatiivsust ja toonud juurde palju vegantooteid, kuna nende järgi on suur nõudlus. Veganluse algne kontseptsioon – veganlus kui elustiil, mis on omaks võetud selleks, et väljendada eetilist seisukohta mitteinimloomade kannatuste suhtes, on viimasel ajal kujunenud strateegiliseks vahendiks võitluses laiemate rõhumisstruktuuride vastu, mille tulemuseks on mitteinimeste kannatused. Sellepärast on vegaluse valinud ka mõned feministid, antikapitalistid, humanitaartöötajad ja rohelised, kes on seisukohal, et kõik rõhumisvormid on omavahel seotud. Sellegipoolest jääb veganelulaadi normaliseerimiseks olulisele kohale just algne põhimõte, mis tõstab esile moraalse seisukohavõtu mitteinimeste õigustest. Seda konkreetset veganluse tähendust, mida tavaliselt nimetatakse eetiliseks veganluseks, peetakse Euroopas ja Suurbritannias kohaseks kaitsta inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikus.“

Jeanette, kas just sellepärast on oluline end veganina identifitseerida, mitte lihtsalt vähem loomset tarbida?

Jah, sest seadus näeb veganlust kui moraalset tõekspidamist. Veganlus kui põhimõte mõjutab inimese elu väga laialdaselt. Ka Euroopa inimõiguskohus on juba 1993. aastal öelnud, et veganluse praktiseerimisse ei tohi sekkuda, kui just ei ole mingisugust seaduslikku alust, mis on sellele väga heaks põhjuseks.

Milliseid muudatusi või reforme veganid ootavad?

Eks eelkõige õiglust ja austust kõikide tundlike olendite vastu, loomadega seotud väärarusaamade lõppemist, aga ka vegantoitlustamist avalikes kohtades, koolides, haiglates, hooldusasutustes; tarbijaõigusi, alternatiive loomkatsetele ja ausat haridust; koolides peaks õpetama, kuidas loomi tegelikult ekspluateeritakse.

Kasutame nende muudatuste saavutamiseks mitmesuguseid strateegiaid, on olemas loomaõiguslaste organisatsioonid, koostöö meediaga ja erinevate materjalide kirjutamine, veganite ühingud ja ka keskkonnaorganisatsioonid. Ka lähenemised on erinevad – korraldatakse loomakaitsekampaaniaid, mille eesmärgiks on kasvatada loomade heaolu, aga ka abolitsionistlikke, loomaõiguslikke kampaaniad – mille tulemusena kasvavad keelud loomade kasutamisel.

On veel kolmas võimalus: edendada seadusandluses veganite õigusi, kasutada neid põhimõtteid, mis juba on seadustes olemas, et viia ellu neid muudatusi, mida veganid tahavad ja läbi selle saavutada loomade õigusi. Pidasin juba 2012. aastal esimese loengu sellest, kuidas veganite õiguste kaitse aitab loomaõigusi edendada. Elame inimkeskses ühiskonnas, veganlus tuleb normaliseerida ja see aitab ka loomi.

Jeanette Rowley mitteinimeste õigustest: „Seda konkreetset veganluse tähendust, mida nimetatakse eetiliseks veganluseks, peetakse kohaseks kaitsta inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikus.“

Erakogu

Sa oled kirjutanud, et sotsiaalseid muutusi on võimalik saavutada kahtepidi: alt üles, nii et survegrupp teavitab ja nõuab, see toob kaasa ühiskondlike vaadete muutumise ja see omakorda kujundab poliitikat ja seadusloomet. Aga on võimalik ka vastupidi: et seadus dikteerib moraalse hoiaku ja see mõjutab sotsiaalset suhtumist ja saab moraalinormiks?

Minu arvates ei ole seda teist võimalust piisavalt kasutatud ja olen võtnud oma ülesandeks seda lähenemist arendada, et need kaks võimalust keskel kokku saaksid.

Kuidas seda protsessi alustada?

Tuleb üles leida need seadusesätted, millega saab tegeleda ja neid veganite toetamiseks kasutada. Ja alustada reforme seal, kus neid vaja on; hariduses, tervishoiu- ja hooldusasutustes, tarbijate õigustes, tööhõives. Inimõiguste deklaratsioonis kirjas olev südametunnistusevabadus annab meile õiguse elada vastavalt sellele, mis on meie sügavad veendumused seoses loomadega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist leiame samuti südametunnistuse ja mõttevabaduse. Ühendkuningriigis kehtivad muidugi ka mitmed diskrimineerimisvastased seadused.

Too palun näiteid, kuidas veganite õigusi rikutakse.

Esineb psühholoogilist survet oma veendumustest loobuda – nt veganlaps lasteaias, või koolis, kus tal soovitatakse veganlusest klassis mitte rääkida, või näiteks soovitatakse veganitel, kellel on muuhulgas söömishäire oma moraalsetest veendumustest loobuda. Samasugused lood võivad juhtuda vanadekodudes või vanglates. Veganeid võidakse seostada ka ekstremistide või radikaalidega, veganeid kiusatakse ka sõnalise vägivallaga, solvavate kommentaaridega, tehakse kohatuid ründavaid nalju jne.

Esineb ka otsest diskrimineerimist, nt kirjutatakse töökuulutuses, et veganeid ametikohale ei taheta või keeldub reisifirma veganit reisile kaasa võtmast. Ühel konkreetsel juhtumil ei antud inimesele laenu, sest ta tahtis selle abil minna just vegankoolitusele. Ta sai hiljem pangalt selle eest kompensatsiooni ja oluline on, et selles pangas on kokku 35 000 töötajat, kelleni see info kindlasti jõudis.

Vahel võib diskrimineerimine tulla ka pealtnäha neutraalsest olukorrast, sest ei ole seadusest tulenevaid kohustusi, nt tuletõrjuja läheb tööle, aga tema tööriietuses ei ole veganvariante. Ja esineb kaudsemat; näiteks pakutakse koolis eritoitu kõikidele lastele lähtudes nende usulistest veendumustest, aga mitte veganitele.

Olid nooremana, 80-90ndatel loomaõiguste aktivist, sind on tol ajal arreteeritud, tegutsesid ka jahtide saboteerijate hulgas. Kas enam mitte?

Olin osaline sellises organisatsioonis nagu Animal Aid,2 käisin Londonis meele­avaldustel, kohtumistel, aga enam mitte. Ma arvan, et see ei oleks praegu minu aja hea kasutamine. Olen ennast täiesti pühendanud veganmaailmale üleminekule.

Millist lähenemist sa pooldad, kas abolitsionistlikku või reforme?

Kui me räägime reducetarian-liikumisest,3 siis nende lähenemist ma eriti eetiliseks ei pea. Ma ei usu sellesse, aga ma saan aru, et loosungiga „Eat less Meat on lihtsam inimesi kaasata ja sellega on pealtnäha lihtsam midagi saavutada. Aga eesmärk peaks ikka veganlus olema, me ei saa ju nende vahesaavutuste üle rõõmustada, kui loomade ekspluateerimine endiselt jätkub, see ei ole loogiline. Ei ole ju eetiline seada näiteks kurjategijatele eesmärkideks, et tehke 50% vähem kurja vms.

Sinu loengu eilsed kuulajad olid suures vaimustuses asjaolust, et nii sina ise kui su lapsed ja lapselapsed on veganid. Lausa kolm põlvkonda.

Ise ma selle peale eriti ei mõtle. Tegelikult on üks mu lapselastest neljanda põlve vegan, sest tema teist liini pidi vanavanaisa oli ka vegan. Lapsed sünnivadki veganiteks, see on normaalne.

1 Jeanette Rowley, Human Rights are Animal Rights: The Implications of Ethical Veganism for Human Rights. Palgrave, 2016.

2 https://www.animalaid.org.uk

3 Reducetarian – sõnast reduce, vähendama – liikumine hõlmab kõiki inimesi, kes soovivad vähendada loomsete toodete tarbimist.

Activists should go to politics – interview with Kim Stallwood

Kim Stallwood is an animal rights advocate, author, independent scholar, and consultant. He is co-founder of the Animals and Society Institute. He has been an editor of different magazines of animal rights, including The Animals’ Agenda, is a former executive director of People for the Ethical Treatment of Animals, campaigns officer for the British Union for the Abolition of Vivisection, and national organizer for Compassion in World Farming. He serves on the board of directors of the Culture and Animals Foundation, which was established by the philosopher, Tom Regan, and his wife, Nancy, in 1985.

I met Kim Stallwood couple of years ago during animal rights conference in Sweden. And I saw wisdom – I really think that he knows what he is talking about, been in a movement for so long time.

To know more about him and AR history – I strongly recommend to read his book – “Growl: Life Lessons, Hard Truths, and Bold Strategies from an Animal Advocate.”

So, how it was to be a vegan in 70ties?

I get this question so often lately, so I have to think what to answer… Maybe it is to do with the fact that veganism is coming so mainstream. But it was difficult, even to be vegetarian was difficult – but not impossible. Biggest difference was that there was no internet and access to the information was limited. In Vegan Society was basic information available if you asked them to send the information and they also sent magazine four times a year, some leaflets and maybe there was a local group. There was a vegan festival and some animal rights events. In 1970-80 I helped to found Coordinating Animal Welfare, we made bulletin every two months – simple publications, printed by hand. We held meetings in London for networking, talking about menus, places to eat. And we relied upon these meetings, mailings, drinking in the pub after demos. We just didn’t have internet which has made so big difference now. Given that – there should be so much more vegans than there are. There are so many products in supermarkets, meals made ready etc. But in 70ies there was Holland & Barrett, a chain of health food and the only place to get plant milk was Plamil. You had to open the tin, fill the tin with water and then stir. And it didn’t taste like milk at all…. In restaurant all you could it was green salad and baked potato or French fries.

And did it later got better because of these people who wanted more health food?

No, because of growing animal rights movement and vegans.

At the moment you are an independent scholar. What does that mean and what are your interests?

Well, I can’t call myself academic. I moved back to live in England in 2007, I didn’t want to be a director anymore or do projects, so I called myself an author but I want to build bridges between animal studies and animal advocacy. Maybe, if I would have known all this what I know now, I would have been political theorist or maybe lawyer. And I have an advice for younger activists – pro animal organizations are not very healthy places to work – for several reasons. Many organizations are founded by motivated people but they are not effectively built. So, go to university, be a lawyer, a philosopher, a veterinarian and be an AR activist then – professionally.

Is it a same kind of suggestion you gave in London Vegan Fair this year; animal rights should go to the politics?

Main point I made there was need of animal rights to understand mainstream political issues – we do a lot of work on encouraging individuals to make lifestyle choices, we persuade transformation moment to other people and it’s very important but my point was to get animal rights people to get elected to became MPs and political counsellors, to be educated and committed in politics.

You said that pro-animal organizations maybe sometimes be unhealthy places to work. Don’t you think sometimes they are also kind of merciless?

Yes, sometimes people use animal rights issues to behave unprofessionally, even to abuse others. Some activists can’t be over misanthropy. This field is so different of other social justice campaigners – we are talking about interactions between different species.

You are talking about Misanthropic Bunker in your book, let me quote you: “If only every pro-animal group exclusively promoted veganism, we’d achieve animal liberation much sooner. We must abolish the property status of animals before anything else. We should set free all the cats and dogs imprisoned in animal shelters if their only future is a cage or death by euthanasia. Democracy has failed and illegal direct action is the only course to take.” Do you believe it yourself?

No. What I wanted to say is that some animal advocates have created this kind of ideology but I don’t agree with these. We shouldn’t narrow down our goals.

So, we can’t be dogmatic?

Yes and no. Dogma doesn’t mean to be a negative thing. We can live ourselves like the world already is like we want it to be. And we have to work in the context of society, see for what changes is the society ready.

Do you know that I have quoted you about effective altruism in my blog, I don’t remember from where I found it but do you think still think so? “Effective altruism is a neoliberal response to social justice. It transforms social justice into a tool of capitalism. Effective altruism makes social change money. This is not a system change. It’s about making the bad a little less bad and therefore ineffective.”

I had forgotten saying this and was even quite impressed with it! More seriously, it’s clearly an idea that needs further development. The linking of effective altruism with capitalism and market forces is a very interesting one—specially with its relationship to social justice advocacy. But I can understand an argument in effective altruism but I find it problematic because I don’t see myself as utilitarian advocate. I see myself as a combination of rights based advocate and ecofeminist. I find in troubling then people argue that we shouldn’t worry about all animals. It excludes individuals who need help, some animal organisations who are unworthy of support. I think it is discriminative.

Do you think it is a phase or what, should we worry about this effectiveness?

I don’t think it is a phase, it should be criticised and challenged and effective altruists should be campaigning for insects because there are so many of them.

You have written one good book, will there be another?

Maybe Growl gets a follow up one day – hopefully. I am a consultant, this gives me income and possibility to write. I am writing a book about Topsy, the elephant, telling her life story within a larger picture; what would happen to her if she has lived today. Are their life better then they were hundred years ago.

I know that you read a lot. Can you give some recommendations?

Zoopolis by Kymlicka and Donaldson is very interesting. For two reasons. First two chapters about animal rights are very good. And it makes a political argument for animals in interesting way – animals as citizens.

I can also recommend a novel: The Tiger of Malgudi by R K Narayan. It is a lovely story about a tiger who is caught and goes in zoo and circus and a spiritual leader rescues him. I think this novel is enlightening in ethics.

And one more, by Olga Tokarczuk who recently got Nobel Prize. It’s called “Drive Your Plow Over the Bones of the Dead” and is very well written – through elderly women who lives in woods, couple of her dogs disappear and she blames her neighbours who are later found dead. It’s an interesting book within this narrative our relationship with animals.

Is the world different in 20 years?

I would like to believe in 20 years of time, intensive animal agriculture has collapsed. It’s not sustainable. I think that there will be animal related sickness amongst population, so they eat less meat or “better quality meat”. And we may see in animal testing the development of non-animal technology is actually more effective and cleaner and cheap.

unnamed