Kes oskab loomade keelt?

See tekst ilmus esmalt 24. aprillil ajalehes Sirp.

Eri liikide ühiskondade keerulised struktuurid on meile ju teada või vähemalt kirjeldustena kättesaadavad, aga inimese tehislik ülemvõimutunnetus segab meid seda infot vastu võtmast.

Eva Meijer on Hollandi filosoof ja kirjanik, aga ka laulja-laulukirjutaja, keda võib pidada kriitiliste loomauuringute esindajaks.1 Oma viimases raamatus „Kui loomad räägivad. Liikidevahelise demokraatia poole“ arendab Meijer teooriat, et loomad räägivad, ja vähe sellest, ka käituvad poliitiliselt.

Meijer võtab appi kõik, keda võimalik: etoloogid Konrad Lorenzist Colin Allenini, filosoofid Porphyriosest Elisa Aaltolani, et raputada sissejuurdunud ettekujutust loomadest.

Loomade keel

Selleks et loomadest aru saada, peaksime oskama nende keelt, mitte vastupidi. Ludwig Wittgensteini keelemängudele toetudes ütleb Meijer, et keel on palju rohkemat kui sõnad ja grammatika ja keelel on kogukondlik tähendus. Maurice Merleu-Ponty järgi ei ole inimene mõtlev, vaid on rääkiv subjekt. Teistega rääkides loome sõnade tähenduse sealsamas. Loomade keelel ei ole inimestele omast grammatikat, aga see ei tähenda, et tegemist ei oleks keelega. Inimestelgi on olemas näiteks vilekeel, trummikeel jne. Loomade keele ja kommunikatsiooni uurimise peab ümber mõtestama, sest siiani on seda tehtud antropotsentristikust vaatenurgast, s.t et loomade keelt on uuritud sarnaselt inimese keelega ja keele mõistega, mis annab skeptikutele võimaluse iga leiu antropomorfistlikuks kuulutada. Viimane tähendab inimeste omaduste omistamist loomadele ja selle tõttu tekib surnud ring, millest välja saab ainult loomade keele uurimisega loomade vaatenurgast, mida on väga vähe tehtud. Peame loobuma seisukohast, et mõistuse ekvivalendiks on inimmõistus, mille vastandiks on emotsioon. Me ei pea otsima sarnasust inimestega, vaid teistest loomadest aru saama. Meijer tõestab arvukate näidetega nii enda tööst kui teistelt autoritelt, et loomadel on keel ja struktureeritud kommunikatsioon, aga parafraseerides Hollandi primatoloogi Franz de Waali2 ei ole me piisavalt targad, et sellest aru saada.

Meijer raamatus on hulgaliselt lugusid koertest, kes oskavad nalja teha, papagoidest, kes kasutavad sõnu nagu tööriistu, hobustest, kes tunnevad ära inimesed, keda nad on seni ainult piltidelt näinud jne. Muidugi mahub sinna kõrvale ka arvukalt näiteid, mis ei ole nii lõbusad lugeda.

Inimene koos loomadega

Siiani on loomaõiguslikes teooriates rõhutatud peamiselt nn negatiivseid õigusi, millestki vabanemist – rõhumisest, ekspluateerimisest, inimeste sekkumisest üleüldiselt. On selge, et inimene on planeedi nii üle rahvastanud ja tunginud pea kõikide liikide elupaikadesse, nii et loomade jäämine kusagile inimühiskonnast väljapoole muutub järjest abstraktsemaks ettekujutuseks. Kodustatud loomad on inimesega niikuinii seotud, nende elu inimesest sõltuv, kui mõelda koerte ja hobuste ja vähem kasside peale. Ometi ei saa loomade keelest aru neid kodustades, vaid pigem usaldust luues. Üheks usalduse loomise näiteks toob Meijer inglise muusiku ja looduseuurija Len Howardi, kes õppis linde tundma nii, et lubas neil oma majja lennata ja seal vabalt olla.

Senised kodustatud loomade vabastamise teooriad näevad pigem (mitte liiga konkreetselt) ette nende liikide hääbumist, sest neid enam ei paljundata ja ka ei lubata paljuneda, kuna neil ei ole inimese sekkumisest vabastatud loomade hulgas enam kohta.

Kõige lihtsamad näiteid inimeste ja loomade koostoimimise kohta saab kindlasti tuua seoses koertega. Loomapääste organisatsioonide arvates oleks koertel parem tervena ja steriliseerituna jääda elama tänavale kui surra üleasustatud varjupaikades. See näide Eestit küll enam ei puuduta. Meie varjupaikades on vähe koeri, mis on hea tulemus, aga tekitab petliku kujutelma, et koerad elavad õnnelikult oma kodus. Kuid koerte liigi- ja isikuomase elu korraldamine on pikk ja keeruline protsess, ilmselt keerulisem kui lapse kasvatamine, kuna me ei oska korralikult koerte keelt. Peaksime neilt küsima, mida nad tunnevad toas oodates, ketis või aedikus istudes, kas või pimedat juhtides, mis on ju ometi austusväärne amet. Koerad ei ole ise neid valikuid teinud.

Poliitiline tegutsemine

Meijer toob raamatus näiteid selle kohta, kuidas ka vihmaussid poliitiliselt tegutsevad. Eri liikide ühiskondade keerulised struktuurid on meile ju teada või vähemalt kirjeldustena kättesaadavad, aga inimese tehislik ülemvõimutunnetus segab meid seda infot vastu võtmast. Meijer nimetab protsessi, mis kindlasti kohe algama peaks liikidevaheliseks aruteluks (interspecies deliberation) ja näitab, kuidas see arutelu juba olemasolevatesse demokraatlikesse struktuuridesse sisse tuua. Muidugi mainib ta näitena Hollandi loomaõiguslaste erakonda (Partij voor de Dieren), aga ka organisatsioone, varjupaiku, aktiviste jne. Tänu loomaõiguslikule liikumisele teiste liikide vabastamise arutelu juba toimib, eri taktikad – sekkumine, päästmine, paljastamine, aga ka lobitöö – on loomateemad ühiskondlikesse aruteludesse toonud. Aina rohkem autoreid ja aktiviste leiab tänu neile aruteludele seoseid loomade, naiste, puuetega inimeste ja teise nahavärviga inimeste rõhumise vahel. Vägivalla allikas ja käitumismustrid on sarnased.

Meijer ei väida mõistagi kordagi, et loomade keele edasine õppimine ja liikidevaheline demokraatia areneb kiiresti ja lihtsalt. Tema soovitusi lihtsustatult Eestisse tuues võiks küsida, kuidas muuta sedalaadi arutelu siin tõhusamaks. Millised on toimivad loomaõiguslikud taktikad (ja ma ei pea siin silmas neid, millele on sõna efektiivne, põhjendamatult ette liidetud)? Kus on Eesti kriitilisi loomauuringuid teostavate teadlaste ja kirjutajate võrgustik? Millal ajakohastatakse loomade õiguste alased riiklikud õppekavad lasteaiast alates? Kuidas toetatakse Eestis tegutsevaid loomade eestkosteorganisatsioone, mis aeg-ajalt väsinult letargiasse vajuvad? Kus on eestikeelsed loomaõiguslikud materjalid? Ja millal luuakse korralik farmiloomade varjupaik, millel oleks peale üksikisikute vabastamise ka teine ja laiem funktsioon – teiste liikidega arutelu alustamine.

1 Kadri Aavik, Kriitilised loomauuringud. – Sirp 12. XII 2014.

2 Frans de Waal, Are We Smart Enough to Know How Smart Animals Are? W. W. Norton & Company, 2017.

Foto: Annika Lepp (Tuulispääl)

_DSC5934

Viirus maapealsest põrgust

See tekst ilmus aprillikuu ajakirjas Vegan. Vaata ajakirja kodulehekülge: https://ajakirivegan.ee/
Küllap me kõik teame, et veganeid on igasuguseid. Inimesed on erinevad ja nende
veganelulaadile pühendumine samuti. Põhjused jagunevad enamasti kolmeks: ollakse
veganid loomade pärast ehk eetilistel põhjustel; teiseks keskkonna pärast, mis puudutab ka nende endi tulevikku; ja kolmandaks tervise tõttu, mis tundub olevat kõige isekam põhjus, aga mitte isekam kui inimese elu üleüldse.
Viimasel ajal on meedia ja ka inimeste omavahelised jutud hirmu ja hoiatusi täis. Majandus vangub, reisida ei soovitata, inimesed on ärevil ja ostavad varusid kokku. Kardetud viirus kasvab ja ehkki on lootust, et suvel viirus taandub, siis ilmselt ainult mõneks ajaks, kuni tuleb  uuesti või tuleb uus ja hullem. Katk on inimkonda ikka laastanud ja oleks rumal arvata, et seda enam kunagi ei juhtu.
Aga elu pole enam endine. Kliimamuutus on loodusliku tasakaalu lõplikult paigast löönud ja kardetud viiruse põhjus on samamoodi inimese mõttelaadi ja hoolimatuse tulemus – viirus on teatavasti väga suure tõenäosusega sündinud Hiinas elusloomade laatadel, mida ilmaasjata maapealseks põrguks ei nimetata. Aina rohkem saab inimestele selgeks, et veganid on aastakümneid õiget juttu rääkinud, sest loomad tõepoolest kannatavad, loomatööstus reostab keskkonda ja loomse söömine ei ole tervislik. Ilma viiruseta ei oleks sellise ebamugava info levik olnud aeglasem.
Tundub, et ma jõuan oma jutuga jälle kohustuste ja vastutuse juurde. Eelmises numbris
kirjutasin, kuidas veganid võiksid rohkem kasside eest hoolitseda, sest nad oskavad seda
hästi, hoolimata sellest, et kassielu nende eetiliste tõekspidamistega mõneti vastuollu läheb. Nüüd jõuan selleni, et veganid peaksid äreva olukorra pärast oma mugavustsoonist välja tulema, sest neil on selleks võimalus. Nad nimelt teavad, mis aitab – see on iga inimese tarbimisvalikute muutumine. Ja ma ei pea silmas, et veganid peaksid oma veganlust veel veganlikumaks süvendama, ostma kriisiks kokku võimalikult palju hästisäilivat vegantoitu ja vahetama võimalikult palju tervislikke veganretsepte. Mõistlik inimene paneb porgandi ja põldoa maha ja kasvatab kapsaid ka, aga ma räägin praegu tegelikult info levitamisest ja aktivismist. Ükskõik, kui ebamugav see ei oleks ja kui valusalt end vastu seina ära ei lööks, tuleks aktivistiks hakata – kirjutada, seletada, õpetada, meelt avaldada, kommenteerida, kampaaniaid korraldada, organisatsioone toetada jne. Sest võib-olla praegu kuulatakse rohkem.
Lugemissoovitus:
Peeter Singer: on aeg keelata turud, kus sünnivad uued viirused (Eesti Päevaleht)

VGKids Sticker Template
630,846,2,3

Kas loomaõigusliikumine vajab revolutsiooni?

 

Kuulasin podcasti, kus sellistele küsimustele otsisid vastuseid loomaõigusliikumise legendaarsed aktivistid Ronnie Lee, Roger Yates ja Jake Conroy. Kui te millegipärast ei tea, kes nad on, siis soovitan nii nagu Roger Yates podcasti tutvustuses – googeldage ja saate kohe teada. Podcasti sisu pole mõtet ümber jutustama hakata, aga kolm aktivisti otsivad vastuseid küsimustele, mida kogu liikumises praegu tegema peaks. Ja mitte ainult praegu. Millised on parimad strateegiad? Kas olulisem liikumisse kaasata veganeid või aktiviste, kes veel ei ole veganid ja võibolla ei hakkkagi olema. Kas tõhusam on korporatsioonide survestamine või vegankampaaniad? Kas need saavad koos eksisteerida? Kas süüdistada saab inimesi või süsteemi? Kas vegankampaaniaid saab teha ilma teiste tegevusteta – üritused, meeleavaldused, petitsioonid, kodanikuallumatus, otsene tegevus? Kas loomade vabastamine on võimalik kapitalismi tingimustes või on meil vaja uut süsteemi? Kas revolutsioon on võimalik? Miks kasvab veganite arv, aga mitte aktivistide arv? Miks seisab 5000 inimest veganburgeri järjekorras, aga karusnahakaupluse ees on ainult 5? Kui suur protsent veganeid on seda tegelikult ka – filosoofilises mõttes ja kui suur protsent on lihtsalt taimselt toituvad inimesed? Kuidas saaks arendada aktivismi ka maal ja väiksemates linnades, mitte ainult pealinnas? Kas saab teha kampaaniat loomatööstuse vastu kui oled ise selle tarbija? Kas on mõtet teha liiga tugevaid kampaaniaid kuivõrd on oht, et need surutakse maha kuna muutuvad süsteemile ohtlikuks? Kas kampaaniad peaksid seisnema selles, et nõutakse suuremaid puure või puuride kaotamist või pigem on tõhusad kampaaniad vahepealse eesmärgiga? Kas loomaõigusliikumises on raha õiglaselt jaotunud? Kas teie teate vastuseid?

Kuula :siit

91171153_214268349839659_3981601998137982976_n

Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?

See on nüüd natuke teistmoodi postitus, aga kindlasti olulisem kui mõni teine. Keit Paju kirjutas Õhtulehes koroonaviiruse, teiste zoonooside ja loomatööstuse seostest ja küsis selle jaoks ka minu arvamust, millest osa olen siia allapoole kopeerinud. Artiklit saab tervikuna väikese tasu eest Õhtulehele lugeda siit

Artiklis tsiteeritud eesti keelde tõlgitud materjali Elisa Aaltolalt saab lugeda  Loomuse blogist

Loe edasi “Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?”

Kuna me teame loomadest nii palju

 

See lugu ilmus kõigepealt 27. märtsil Sirbis. Vt siit.

Õigemini on siin kaks lugu. Esimene räägib loomkatsetest ja teine pandeemia ja loomaturgude seosest.

 

Mis juhtub katseloomadega pärast katseid? Maailma teaduslaborites hukatakse praegu kiirkorras tuhandeid katseloomi, kuna teadlased on sunnitud koju jääma.

Juba eelmise sajandi viiekümnendatel kirjutasid kaks inglise bioloogi William Russell ja Rex Burch kolmest R-ist, (ReplacementReduction, Refinement) loomkatsete asendamisest, vähendamisest ja täiustamisest, mis jõudis Euroopa seadustesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2010/63/EL 2013. aastal.[1] Need kolm R-i annavad võimaluse loomkatsetest ajapikku loobuda, sest direktiiv ütleb nii: „Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid tuleks meetodite valikul rakendada alternatiivsete meetodite kasutamise nõude range hierarhia kaudu. Juhul kui liidu õigusaktid alternatiivset meetodit ei tunnusta, saab loomade arvu vähendada, kasutades muid meetodeid ja rakendades katsestrateegiaid, nagu in vitro ja muude meetodite kasutamine, mis vähendavad ja täiustavad loomade kasutamist.“ Nii inglise teadlased kui direktiivi loojad rõhutavad, et loomkatsete lõpetamine on oluline, kuna me teame loomadest tänapäeval juba palju. Me teame, et nad kannatavad. Teadupärast on Euroopa Liidus kosmeetikatoodete loomadel katsetamine juba keelustatud, aga sellega ei kaasne teistes riikides toodetud kosmeetikatoodete müügikeeld.

Loe edasi “Kuna me teame loomadest nii palju”

Räägime kassidest…

See tekst ilmus kõigepealt märtsikuu ajakirjas Vegan.

Kassidest on teiste veganitega raske rääkida. Enamikule meist küll kassid meeldivad ja just loomade pärast on ju enamasti veganiks hakatudki, aga sellegipoolest on neid, kelle pereliikmete hulka kassid kindlasti ei kuulu.

Kassid nimelt vajavad täisväärtuslikuks eluks ja terviseks loomseid valke ja ehkki kuuldavasti on mõnd kassi ka taimse toidu peal peetud, leidub teadmisi selle kohta endiselt liiga vähe. Pealegi – kui kass saaks ise valida, siis ilmselt ta valiks ikkagi liha; kassile teatavasti ei lähe üldse korda, kas ta kedagi kahjustab või ei. Kass on kiskja, kes jahib võimalusel armutult teisi, endast väiksemaid ja nõrgemaid loomi.

Loe edasi “Räägime kassidest…”

Mõmmikud põlevad elusalt

See tekst ilmus esmakordselt veebruarikuu ajakirjas Vegan.

 

Liiga kole on mõelda ja tunda, et Austraalia metsapõlengutes on hukkunud juba hoomamatu arv loomi. Nende mõtete kirjapaneku ajal on ajakirjanduses miljardit juba nimetatud ja peale seda numbrit on lugemine justkui katki jäänud. Miljard on nii suur arv, et sealt edasi lugemisel ei olegi enam mõtet. Pealegi, kuidas üldse kannatusi mõõta? Kas miljardi loomakannatused on suuremad kui ühe looma?

Loe edasi “Mõmmikud põlevad elusalt”

Kõige kergem ja kõige raskem valik

See lühike tekst ilmus 7. veebruaril Sirbi tagakaanel ja vastas küsimusele: Mis tuleb kliimale kasuks? Vt siit.

 

Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii

Loe edasi “Kõige kergem ja kõige raskem valik”

Kas tunned suutmissurvet?

 

See jutt ilmus esmakordselt 7. veebruari Sirbis. Vaata Siit

 

Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga,1 mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

Loe edasi “Kas tunned suutmissurvet?”

Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal

 

See jutt ilmus esmakordselt  ajakirja Vegan aasta esimeses numbris. Vaata siit

 

Minu käest küsitakse tihtilugu loomaõigusluse ja veganluse algusaegade kohta Eestis. Alati on mul vastates tunne, et olen neist aegadest juba nii palju kirjutanud ja rääkinud, et see pole enam kellelegi huvitav. Tegelikult see on ainult ettekujutus. Pealegi, mina mäletan neid asju ühtmoodi, teistel võivad asjad hoopis teistmoodi meeles olla.

Loe edasi “Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal”