Söödaveskimõrv

Kohtusin sel nädalal omaealise soomlannaga ja muuhulgas rääkisin talle Tuulispää Mikkost (#mikkothemink). Et kui elav ja uudishimulik see naarits on, kuidas talle meeldib ujuda ja mängida ja kui erinev on tema elu liigikaaslaste omast, kes elavad farmides.  Millegipärast läks mu vestluskaaslase pilk tumedaks ja ta ütles, et alati kui karusloomafarmidest juttu on, tuleb tal meelde üks lugu, mis juhtus tema noorpõlves. Nimelt oli ta isal üks põgusalt tuttav karusloomafarmer, kes olevat neil kunagi mingil põhjusel isegi külas käinud ja lausa koos naisega. Viimane asjaolu jäi talle meelde sellepärast, et karusloomakavataja mõrvas oma naise ja teo varjamiseks söötis karusloomadele muu toidu seas sisse. Ja see õõvastav lugu tuli mullegi mälukihtide alt meelde. Küllap olin seda telekast YLE uudistest näinud, kust mujalt.

Mälu petab inimest rohkem kui me teame. Tegelikult juhtus 1980. aastal Juukas Põhja-Karjalas niisugune lugu, et naise mõrvas tema naaber, kes oli ka karusloomafarmer. Mõrvale eelnes pikaajaline naabritevaheline tüli; nimelt süüdistas mõrvar naist ja tema abikaasat aretusminkide ja kärhrikute salaja varastamises ja vahetamises, ähvardas mõlemaid maha lüüa, söödaveskis ära jahvatada ja loomadele sööta.

Ühel päeval oligi naine kadunud. Mõrvarit hakati kahtlustama ja mõne aja pärast tunnistas ta oma teo üles. Kohtuprotsess oli pikk, eluaegne vanglakaristtus mõisteti talle mõningatel tehnilistel põhjustel lausa kahel korral. (Praegu ei ole muide üldse teada, kas ta on elus ja hoopiski vabanenud). Kohtuprotsessi venitas ka süüdistatu ütluste muutumine. Esialgu jäi ta endale kindlaks, et peale naise kiviga surnukslöömist jahvatas ta laiba söödaveskis toiduks, aga kui see kriminalistide poolt kinnitust ei leidnud, siis tunnistas üles, et oli enamuse laibast hoopis 500 km kaugusele sohu uputanud ja kährikutele söötnud ainult mõne tüki. Ühe versiooni järgi oli söödaveski laibatükkidest ummistunud ja sestap esialgne plaan ei õnnestunud.

Juhtum jäi soome kriminalistikaajalukku siiski kui “söödaveskimõrv” ja kuuldavasti olevat see nimetatud toimumise aastal  “aasta isikuvastaseks kuriteoks”, aga viimane ei ole küll kontrollitud fakt, võibolla nimetati kuidagi teisiti, meelde jäi ta paljudele igal juhul.

Tänaseks on Põhja-Karjala piirkonna karusloomakasvatus vägagi kokku kuivanud. Savo-Karjala piirkonnas (seega kahe maakonna peale kokku) on ainult 7 farmerit, kes kuuluvad karusloomafarmide ühingusse. 80ndatel oli piirkonnas karusloomafarmide asutamise buum. Internetifoorumites kirjutatakse, et neid tekkis sinna nagu seeni pärast vihma, palju oli vägivalda, samakaajamist, omavahelisi tülisid ja just selle buumi ajal kui piirkonnas oli üle 80 farmi, toimus ka söödaveskimõrv.

Ehkki ma päris kindlasti ei pea õigeks mustvalget suhtumist (farmeid – halvad, loomakaitsjad- head) jäin ikkagi mõtlema sellele kuipalju karusloomakasvatajate töö ebaloomulikkus alateadlikult mõrvale kaasa aitas? Kui palju mõjutab inimest elamine sellises kurjusepesas, kus tapmine on loomulik?Ja veel; Kui palju mõjutas söödaveskimõrv karusloomakasvatajate mainet nende põlvkondade hulgas, kes seda veel mäletavad? Nii või teisiti on selle tegevusvaldkonna väljasuremine kasulik nii loomadele kui inimestele.

74209729_949743622057542_2828813220905484288_n.png

 

 

Kas veganil võib lemmikloom olla?

Veganite lemmikloomad on üks selline teema, millest iga vegan rääkidagi ei taha. Lemmiklooma võtmine ja tema eest hoolitsemine toob endaga kaasa otsuseid ja valikuid, mis on vahetevahel vegani maailmavaate ja moraalinormidega vastuolus. Ka on lemmikloomade pidamine üks selline teema, mida veganitele alatasa nina alla hõõrutakse. Eriti karnivooride pidamine. No võtame näiteks kassid. Mis vegan mina oma 12 kassiga õieti olen?

Ka ühes hiljutises blogipostituses tuli veganite lemmikloomandus jälle jutuks. Ajakirjanik, kes minu küsimusele vastates oma veganvaateid kaalus, küsis vastuseks, “Lõpuks üks küsimus ka: kuidas ja mis tundega vegan oma kassidele või koertele lihast tehtud krõbinad või pasteete annab (või liha naturaalsel kujul)? See on ju ka põhimõtteliselt selle julma äri toetamine.”

Paar lugejat katsus sellele küsimusele vastata ka. Ja tunne ei paistnud hea olevat. Veganid ütlesid, et nad mõtlevad sellele dilemmale kogu aeg ja lemmikloomad olid neil enne kui nad veganiks hakkasid jne.

Tulen korraks sõna “lemmikloom” juurde, mille meelega kirja panin ja mida ma ise  praktiliselt  kunagi ei kasuta. See sõna ei kõlba mitte kuskile ja tavaliselt ütlen “niinimetatud lemmikloomad” kui just juriidilise kontekstiga tegu ei ole, sest loomakaitseseaduses ja selle määrustes on sõna lemmikloom kirja pandud küll. Igapäevases kontekstis kasutan tavaliselt looma nime ja kui sellest ei piisa, siis liiki; räägin näiteks kassidest ja koertest. Veel nimetan neid pereliikmeteks, sõpradeks, hiljuti avastasin, et olen teinud uue sõna “koerlaps”, sest tõesti – mul on palju sõpru ja tuttavaid, kes käituvad oma loomadega nagu lastega ja ma ei pea silmas nende mähkimist ja lehvide pähesidumist ja muid asju, mida inimlapsega võiks teha vaid pühendumust, kannatlikkust, tähelepanelikkust ja oma pereliikme vajadustega arvestamist. Lemmikloom on midagi muud; loom, kes on võetud, vahel ka ostetud, selleks, et inimesele meelehead teha ja see on samasugune loomade ekspluateerimine nagu muud viisid.

Kuidas siis korraldada nii, et pereliikme eest hoolitsemine oleks vegan? Esiteks ei osta vegan looma vaid tavaliselt võtab varjupaigast, vahel ka sõpradelt-sugulastelt, kes oma loomaga ise hakkama ei saa või on midagi juhtunud. Vegan ei pea õigeks loomade aretamist ja sestap steriliseerib ta oma looma. Ei pea vist ütlema, et tõuloomade aretamine ei ole sugugi õigem kui mistahes loomade paljundamine. Koeri ja kasse on liiga palju, kõikidele ei jagu häid peresid ja loomulikke elutingimusi. Ma saan aru, et see ei kõla väga loomaarmastajalikult, aga ma ei ole kindel, kas kasse üldse väga olemas olema peaks.

Kui koera võib üles kasvatada ka taimse toiduga, siis kassi küll ei saa. Tema on kiskja ja karnivoor ja sestap peab talle loomset toitu andma ja see on keeruline tõesti. Ja samas alternatiivi ka ei ole. Üks võimalik variant on kass freeganina üles kasvatada, mis tähendab, et talle saab anda seda loomset toitu, mis muidu ära visatakse. Kassi inimene peaks seljuhul prügisukeldumist harrastama, sest muud moodi loomseid jäätmeid ei saa. Poed nimelt ei tohi inimestele jääke üle ukse anda, nad tohivad “parim enne” loomseid tooteid anda ainult neile varjupaikadele, millega on sõlmitud vastav leping. Enamasti aga varjupaigad sellist lepingut sõlmima ei torma, sest kõik pakutavad loomsed tooteid ei sobi hästi, inimestele valimistatud toodetes on liiga palju soola ja muid maitseaineid, säilitusianeid jne. Kogu see toidu äraviskamine on üldse üks omaette ja täiesti seletamatu teema. Mõelge; kui ma pidasin Hiiumaal loomade varjupaika, siis kandis üks pood meile maha 3 tonni loomseid tooteid igal aastal. Ainult üks pood ja seda Hiiumaal, kus talvel elab võibolla 6000 inimest kui sedagi.

Mulle on alati tundunud, et need veganid, kes otsustavad süümekate vältimiseks või moraalselt õigesti elamise pärast mitte looma võtta, teevad midagi justkui valesti. Muidugi peab alati kõik hästi läbi mõtlema nagu lapsegi hankimise puhul, sest jätkuma peab nii aega, tervist, oskusi kui raha. Tundub aga, et kui inimene on sellepärast, et loomade ekspluateerimine ei ole õigustatud, veganiks hakanud, siis oleks tal ka oma loompereliikmele palju pakkuda, aga võibolla see ei pruugi nii olla? Pealegi kipun ma ikka ära unustama, et mõni on vegan oma isikliku tervise tõttu ja ei teagi loomadest eriti midagi. Mulle tundub, et eetilised valikud toovad alati moraalseid kohustusi juurde.

Igal juhul oleks hea kui näiteks kassiabiühingud ja veganorganisatsioonid üksteisele läheneksid ja üksteist paremini mõistaksid. Need veganid, kes konkreetselt loomi aitavad, päästavad ja toetavad teevad seda nende loomade pärast, kes juba on. Kes on olemas, kes on isikud kõigi oma soovide ja vajadustega ja sestap peab neid ka aitama.

Foto: Annika Lepp

DSC_3824.jpg

 

Thanks, Lauri

Lugesin eile ERRi arvamusportaalist Lauri Vahtre kurja juttu siin  ja ega selles midagi erilist polnudki; jälle üks tekst teiste omataoliste seas, millest suurt midagi ei sõltu. Aga ega ma ikka aru ei saa, miks mõned inimesed aega tagasi tahavad pöörata ja tänapäevaste arengutega üldse rahul ei ole.

Kas teate seda tunnet, et kui midagi on nii vastumeelde ja on teada, et sellest jõud mingil juhul üle ei käi, siis kipuvad superlatiivid ja muu selline suust välja tulema. Eesti keeles ju enam sõna “väga” suurt midagi ei tähenda, hästi on asjad siis kui nad on superübermegahästi. Lauri Vahtre selliseid sõnavärdjad korraliku eestlasena endale muidugi lubada ei saa ja sestap räägib ta süvalollusest, laenates selle sõna vist ühelt teiselt rahuolematult.

Midagi ei ole teha; kõik need asjad, mis Lauri Vahtrele vastu hakkavad ja mida ta lolluseks peab, on päriselt olemas. Kliimamuutus on alanud; inimene ekspluateerib armutult tundlikke olendeid; suur osa inimesi ei tunne end praeguses ühiskonnas hästi – nende õigusi ja vabadusi riivatakse. Ja kuna need asjad puudutavad meid kõiki, siis pole mõtet rääkida vähemustest.

Mulle tuli meelde kunagise Emmaste valla kunagine konstaabelt, kes koolikoosolekul laste suunas näpu majadevahelisel platsil olevale noortekeskuse nime kandvale paariruutmeetrisele putkale suunas ja noomis; Mis teil viga on- teil on ju seal kõik olemas. Tõsi – noomitavad noored ei olnud tegelenud maailmaparandamisega vaid lärmasid niisama. Neilgi oli keeruline maailmaga hakkama saada.

Parem näide asjast arusaamiseks on vist see, mida minuteada ei juhtunud. 80ndate noorterahutuste ajal ei tulnud keskealised kurjustama, et lõpetage oma lollused, te ei tea elust midagi, teil on kõik olemas, meid saadeti omalajal Siberisse, aga teie ei taha siin vene keeles matermaatikat õppida.

Lauri Vahtrega ühtemoodi mõtlevad võiksid ju lõpuks aru saada, et just seda, mis praegu toimub, nad ju omalajal iseseisvusvõitluses taotlesidki. Sõnavabadust, inimõiguste täitmist, võrdõiguslikkust.  Kui nii ei olnud, siis mida Vahtre sõpruskond õieti taotles? See ongi ju vaba ühiskond. Õnneks on ju küllalt palju neid eakaaslasi, kes tegid iseseisvuse taastamiseks rohkemgi ja toetavad praegu igal võimalikul moel lumehelbekesteks nimetatud põlvkonda.

Äkki see on nii, et nagu on olemas menopausi aegne kaalutõus, siis on olemas ka midagi muud ärahoidmatut? Et peale viiekümneseks saamist tekib hormonaalne vajadus säilitada status quo? Et muidu läheb ärevaks ära ja ei saa enam hakkama?

Sest miks muidu kirjutada nii nagu Vahtre valuliselt teeb; “Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud ning kui painavaks on tuhandetele inimestele muutunud nende vaikne – aga sageli ka kärarikas –, kuid igal juhul söövitav vaimne terror.”

Kui asjad on nii halvasti nagu praegu, siis peavadki ühiskondlikud vedrud pingule tõmmatud olema ja küllap on meil sellest aimu. Iga valulik reaktsioon näitab, et sõnumit võetakse kuulda ja mõeldakse kaasa.

Ma saan aru küll, et Vahtre ja tema mõttekaaslased kardavad ühiskondliku stabiilsuse katkemist. Otsides Vahtre küsimusele “Kuidas küll” vastust, sain aru, et muud vastust ei saagi olla kui talle meelde tuletada, et rahulikku eksisteerimist ei ole mõtet oodata. Tuleb laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja aegsed kogemused meelde tuletada, targad teadlased kaasa võtta ja lokkide lehvides koos noortega barrikaadidele ronida. Olgu siis tõrvikutega või ilma.

VGKids Sticker Template

 

 

Miks Sa vegan ei ole? (II osa)

Kaks head tuttavat, kelle vastuseid ülaltoodud küsimusele väga ootasin, saatsid oma pikad vastused natuke hiljem kui teised. Nii tulebki eelmisele blogipostitusele (Miks sa vegan ei ole?) järg.

Tean, aga kahtlen

Ajakirjanik: Olen viimastel aastatel märkimisväärselt liha söömist vähendanud ja koju naljalt enam liha ei osta. Ennekõike olen kokku tõmmanud sea- ja lehmaliha tarbimist, kuna sigu ekspluateeritakse mu meelest kõigist loomadest kõige brutaalsemalt ja ka lehmaliha söömine tekitab alati teatava süütunde. Lambalihaga on veidike lihtsam, sest tundub,et lambad vähemasti saavadoma elu jooksul väljas käia, kuid küllap on samas tõsi seegi, et suur osa neist tapetakse talledena. Eks see on raske teema. Ma muide arvan, et olen kõvasti juurde võtnud just seetõttu, et liha ehk proteiine mu menüüs eriti pole ja igapäevane toitumine süsivesikute ja rasvade poole kaldu. Aga nädalas korra või kaks ma liha või kala (enamasti kala) ikka söön. Sedavõrd olen siiski edasi arenenud, et poest puurikanade munasid enam ei osta. Olen vabalt peetavate kanade munade puudumisel jätnud lihtsalt ostmata. Kas ma kujutaks ette täiesti lihavaba elu? Usun, et seda oleks lihtsam viljeleda mõnel soojemal laiuskraadil (kus puu- ja köögivilja valik rikkalikum) ja/või kõrgema sissetuleku juures. Kõikvõimalikud lihavabad burgerid ja sojapiimast tehtud tooted on meil ikka kahjuks märksa kallimad kui “traditsioonilised tooted” ja mul ei ole lihtsalt raha selle jaoks. Samas – näiteks Aasias reisil olles valin hea meelega  menüüst sojaga tehtud toite ja ei igatse lihatoite üldse. Lõpuks üks küsimus ka: kuidas ja mis tundega vegan oma kassidele või koertele lihast tehtud krõbinad või pasteete annab (või liha naturaalsel kujul)? See on ju ka põhimõtteliselt selle julma äri toetamine.

Kui klõps ära käib

Vabakonnaasjatundja kirjutab vastuseks nii: Peamiselt on põhjuseks ikka seesama laiskus ja harjumus: käin väljas lõunat söömas ja veganina peaks ilmselt toidu kodust kaasa võtma või rohkem aega ja raha kulutama, sest päevapakkumised on harva veganid. Viimase paari aastaga olen küll ka väljas süües teadlikumaid valikuid teinud, samamoodi ise kokates, minnes taimsema või vähemalt lähedal-mahedalt toodetu peale. Suurtööstuselt katsun üldse mitte midagi osta, sest nemad on kogu maailma pekki keeranud. Lõpuni kõike kontrollida muidugi ei suuda, usun silte pakendil. Restoranides ei oska aga 99% teenindajatest öelda, kust nende kraam pärineb. Muutustega käitumises on ju paraku nii, et inimene ei pea põhjendama tänast, vaid just seda muutust, mis nõuab ikka tugevat klõpsu peas, vähemalt toitumisel. Ju sinu praegune küsimus aitas mind ka natuke edasi. Aga kas nii palju, et loobuda ka nii suurtest lemmikutest kui juustust või kohupiimast (kokkuvõttes maitseharjumustest), ei julge veel lubada. Et mu keha või seltskond takistaks veganlust, ei usu. Pigem näen, et viimastel aastatel on sotsiaalne suhtumine ikka nihkumas: enam ei peeta napakateks veganeid ega karsklasi. Küllap on ka mõlema käitumise eestkõnelejad veidi vastuvõetavamaid sõnumeid hakanud koostama, mis esimese asjana trotsi või häbitunnet ehk vastupidist efekti ei tekitaks. Infopuudust mul ilmselt ka ei ole, küll aga võin osa infot ise ära blokeerida, sest teadmatuses on mugavam mitte midagi muuta ja teha nägu, et kui halb see olukord ikka olla saab …

Ja lõpetuseks

Keegi ei küsinud seekord, et miks ma neid vastuseid otsin. Ja kui olekski küsinud, siis oleksin sama lihtsalt vastanud nagu küsimuski vormistatud oli. Ma nimelt usun (sinisilmselt?), et veganid loovad uut normaalsust. See normaalsus arvestab asjaoluga, et loomad ei taha inimeste poolt ekspluateeritud olla.

72457116_1118959031828100_7104777494233874432_n

Miks sa vegan ei ole?

Küllap on kõik kuulnud seisukohta, et veganid on pealetükkivad. Võimalik, et see niimoodi mõnele tundubki, sest kui inimese toiduvaliku (loe: toidulaua) kallale minnakse, siis ärkab temas ilmselt midagi ürgset ja tekib hirm, et jahisaak või leivatükk võetakse käest. Toit on baasvajadus, energiaallikas ja sellega on seotud nii palju erinevaid harjumusi, et toitumise muutmine on midagi ümbersünni sarnast. Mulle näiteks ei meeldi kui keegi minu toiduvalikut arvustab ja see on ju kerge juhtuma kuna kõik on nii hirmus terviseteadlikud ja valikuid on palju. “Näed, Sulle endale ka ei meeldi kui keegi Su toidu kohta midagi ütleb”, ütles üks sõber võidukalt kui ma talle sellest rääkisin. Ei meeldigi, aga ma olen vegan teiste pärast, mitte iseenda ja see on ju natuke teine asi. Ma ei hakka praegu rõhutama, et veganlus on vägivallavaba elulaad ja toitumine on üks selle osadest.

Nii küsisingi paarikümnelt tuttavalt, miks nad veganid ei ole ehkki on loomasõbrad ja sain mõned vastused ka. Kuna küsimise kanaliks oli Facebooki chat ja valimi moodustasid inimesed, kellest ma teadsin, et nad ei hakka mulle ilmselt kohe taimede tunnetest rääkima, siis ei ole muidugi tegemist sellise vastuste kogumiga, millest saab järeldusi teha. Aga kõik tavalised põhjused on siin üles loetletud küll ja võibolla pakuvad huvi just veganitele, kes tahaksid nö teist poolt paremini mõista.

Infopuudus

Poliitik kirjutas vastuseks, et ta ei näe vastuolu. See ilmselt tähendab, et ta võib loomasõber olla küll, aga neid sellegipoolest tarbida. Ta ei ole loonud seost, mille minagi lõin üsna küpses eas ja peamine põhjus hiljaksjäänud arusaamaks oli infopuudus.

Kultuuriklubi pidaja kirjutas: Ma olin vegan täitsa mõnda aega. Siis hakkasid tervisejamad. Ja arst ütles väga veendunult ja korduvalt, et liha peab sööma, muidu ei saa korralikult terveks. Ja siis sõin jälle. Vahepeal läksin jälle pooleldi taimetoidu peale, aga siis tuli omajagu tööprojekte, kus ei olnud söömise ajal (head) taimset varianti pakkuda ning see tegi toidu lihasemaks jälle. Nüüd olen jälle hakanud natukene liha vähemaks võtma, vähemasti kodus süüa tehes proovin. Polnud mõnda aega kiire elutempo tõttu toitumise küsimusele mõelnud, just mõni nädal tagasi tuli uuesti pähe ja hakkasin menüüd mudima. Ja nüüd siis Sa kirjutasid, mis tundub nagu järgmine märk, et peaks võimalikult taimseks tagasi ikka minema. Tundub, et see käib mingite kiiremate ja vähem teadlike perioodidega kaasas, kuna taimse toidu puhul on vaja söögikohtade peale eraldi mõelda või tööprojekti puhul ekstra märku anda et kas saab taimetoitu võimaldada jms, siis lihaga toit on vaikimisi valik justkui.

Üks Hiiumaa tüdruk ütles (ja ma usun teda ka), et ta pole kunagi sellele mõelnud, aga ehk sellepärast, et inimene on aegade algusest saati on liha söönud ja organismile on see vajalik. Väga raske on vajalikku kätte saada vaid taimedest. Kõiki maailma loomi ei saaks ju nagunii ellu jätta, see poleks realistlik. Kindlasti on loomade käsitlemine läinud väga ebainimlikuks ja sellepärast ei tarbi ma ka peaaegu üldse muud liha kui kana ja kala.

Ja mugavus

 “Kõige lihtsam ja selgem vastus oleks nõrk iseloom”, kirjutas semiootik. “Küllap ma olen laisk end muutma”, vastas poejuhataja, midagi pikemalt lisamata.

Ja kunstnik räägib enda kohta nii; “Ma olen lähenenud veganlusele küll, aga küllap pole ma seda nii põhimõtteliselt teadvustanud, ma pole tegelikult üldse põhimõttekindel inimene, olen laisk ja lohakas. Mugav ka. Ma pole tegelenud enda süvitsi kurssi viimisega ning kuna kannatan aneemia all, on olnud justkui lihtsam oma isudele alluda.”

Bioloog kirjutab: Lühike vastus sellele küsimusele on, et ma olen selleks ehk liiga mugav? Ma ei armasta süüa teha ja ka ei oska seda eriti, samuti on mul väga palju toidutalumatuseid ja allergiaid, mis veganluse puhul tähendaks seda, et mul peaks iga päev kodus tehtud lõuna endal kaasas olema (kui ma ei taha toituda banaanidest ja karulikrõpsudest jms), mis omakorda eeldaks, et mul oleks õhtul jaksu pärast 10-11 tunnist tööpäeva see ette valmistada. Sest väga sageli lisatakse just vegan- ja taimetoitudesse nende mitmekesistamiseks nt aasiapäraseid maitseaineid, erinevaid vürtse, seemneid-pähkleid-kookospiima jms mis tagavad mulle tugevad valud ja seedehäired mitmeteks päevadeks. Sisuliselt kõik, mis on soolast ja mustast piprast eksootilisem on minu kõhule kindel EI ja taimetoitudes kiputakse nende maitsetega enam mängima. Aga liha ja kalatoitude puhul on lihtne leida kohta, kus ma saan üsna kindel olla, et toit on mulle ohutu. 100% vegan hommikusöögid on minu kodus juba aastaid, samuti ei jõua minu koju liha juba mitmeid aastaid, muna ja piimatooted kodus külmkapis leidub, ning lõunasöökidega põrun pea igapäevaselt kuna mugavaid alternatiive ei tundu olevat.

Poolel teel?

Noor ajakirjanik kirjutab pikemalt: Ma olen veganluse peale mõelnud, aga minu piir jookseb hetkel teise koha pealt – olen igasuguse masstootmise vastu. Olen vastu, et kanad kasvavad rõvedates puurides ja veised rõvedates lautades ja neist ei hooli mitte keegi. Nad ei ole elusolendid, vaid neid nähakse kui lihtsat lihasaadust. Olen tegelikult ka kogu tehisliku keskkonna (linnakeskkonnad, inimmassid) ja ületarbimise vastu ning hinges eelistan ja püüan oma elus liikuda  sellises suunas, mis on inimese jaoks olnud ürgselt loomulik, see kehtib nii toidu, väärtushinnangute, elustiili jm kohta.

Ma eelistan kõike seda, mis on eestlastele või siinse kandi rahvale olnud loomulik, eelistan kõike kodumaist ja püüan seda ka oma toidulaual hoida. Näiteks ei poolda ma ka seda, et eestlase toidulaual peaks olema lai valik erinevaid eksootilisi asju, mis tuuakse meieni teiselt poolt maailma. See on keskkonnale kahjulik.

Ma olen loomasõber, igal loomal on hing, olgu ta kuitahes väikene. Iga looma peab ka austama. Kui ma astun kogemata tee peal teo katki, siis see kriibib hinge, ma tegelen sellega oma mõtetes, südames, vabandan ja see jääb minu südametunnistusele. Minu suhtumine tänasel päeval ja tänaste teadmiste pealt on see, et kui loom kasvab vabaduses, näiteks minu sugulaste lehmad või kanad, kes elavad täisväärtuslikku elu, keda armastatakse ja hoitakse kui pereliikmeid, siis nende kanade muna ma söön. Ma ei näe, et miks ma ei võiks seda süüa. Ma võtan selle muna ja ütlen kanale aitäh. Minu jaoks on oluline, et kui looma on vaja tappa, siis tehakse seda vastutustundega. Kui loom on saanud elada täisväärtuslikku elu,  teda austatatakse, ta hukatakse raske südamega, oma tegu teadvustatakse ja mõistetakse, siis ma mõistan seda, aga kindlasti ei poolda ma noorloomade tapmist, olgu ta kuitahes hästi kasvanud. Seisukoht, et mulle meeldib vasikaliha, sest see on maitsev või hõrk või pehme, pole minu jaoks aktsepteeritav.

Ma soovin, et tänapäeva maailm suudaks toimida nii nagu vanasti, kuid kogu linnakeskkond, inimmassid ja masstootmine ei võimalda seda, et iga inimene kasvataks oma loomad ise ja iga inimene valaks oma tapetud looma pärast ise pisaraid ja need valikud oleksid iga inimese oma südametunnistusel.

Kindlasti peaks kõik inimesed sööma liha kõvasti vähem, kui seda tehakse tänasel päeval. Seda ka keskkonna pärast. Inimesed peaksid mõistma, mis on nende liha söömise taga, austama loomi ja mitte toetama masstootmisfarme. Ka mina püüan liha/kala süüa nii vähe kui võimalik.

Valikute taga on kindlasti paljuski ka mugavus. Ka mina olen laisk inimene ja iga asja eraldi talust ostma ei lähe (siinkohal tuleb mängu ka kütuse raiskamine ja keskkonnareostus). Kui poes on vabapidamisel kanade mune, siis ma ostan need, kui neid ei ole, ma mune ei osta. Kui poes oleks Rakvere jubeduse asemel valikus ka liha, mis oleks tõepoolest selline liha, mille loom elas õnnelikku elu, ma oleks nõus selle eest maksma. Ma ostaks seda harva ja kui ma ostaks, siis ma ostaks selle, sest see loom on saanud elada õnnelikku elu ja see inimene austab oma loomi. Sama kehtib ka kala puhul. Nende puhul ei ole poes veel muidugi üldse mingeid valikuid. Kas selline asi siiski nii suurtes kogustes on võimalik, ma ei tea.

Ma söön liha vaid siis, kui ma tunnen, et mu keha tõesti vajab seda ja söön selle loomaliigi liha, mida ma tunnen, et mu keha parasjagu vajab. Kui ma võtan poest paki liha, siis ma mõtlen sellele, et see on olnud loom. Minu jaoks on oluline, et seda tegu teadvustatakse ja teadvustatakse, mis selle teo taga on.

Piimatoodete tarbmimisega olen ma samal seisukohal. Kui lehm elab head elu, tema piima väärtustatakse ja lehmale öeldakse aitäh, siis minu jaoks on see minu hetke teadmiste pealt okei. See, et need lehmad elavad laudas, kus nad ei saa liikuda, olla ega midagi teha, see ei ole okei ja proovin piimatoodete tarbmimist tasapisi ja igapäevaselt vähendada ning eelistada aina enam taimseid valikuid, aga samas jällegi hoida oma toidulaual võimalikult palju kõike kohalikku. Eriti tore oleks veel enamik toidust oma talus ise kasvatada.

 

Ja muidugi oli ka neid, kes solvusid ja tundsid end neid selle küsimusega rünnatakse. Nagu ikka.

50306243_1998301793557354_4269636970457595904_n

 

 

 

.

Haljal aasal – intervjuu Eesti loomakasvatajaga

Suviste mandrilkäikude ajal sain Viljandi lähedal tuttavaks põllumehega, kellel oli aega vastata mõnele küsimusele. Vastaja jääb anonüümseks. Ta tegeleb lihaveise- ja teraviljakasvatusega, on natuke üle 30 aasta vana ja tal on umbes 200 looma, neist 140 ammlehma.

Kuidas Sa põllumehena alustasid?

Ma olen sündinud sellesse tallu, kus praegu tegutsen. Võtsin vanemate käest üle. Mu õed-vennad on maailma peal laiali, aga mulle meeldib see amet, isegi kui ma ei oleks pidanud oma talu üle võtma, oleksin ilmselt ikkagi põllumajandussektorisse läinud. Õppinud olen tööd tehes ehkki käisin juba peale ülevõtmist Türi Tehnika- ja Maamajanduskoolis ka.

Milline Sinu tööpäev välja näeb?

Ühesuguseid päevi ei olegi. Palju oleneb aastaajast. Sööda ettevalmistamine, loomade jälgimine, karjuste kontrollimine, viljavõtt, maade ettevalmistamine jne

Kumb  kasulikum on, loomakasvatus või teravili?

Mahevilja hind on hea, selle kasvatamist toetatakse rohkem, mahelooma ei osteta kallimalt; liha puhul ei ole vahet, kas ta on mahe või mitte. Ilmselt sellepärast, et enamus on mahedad.

Millised on suurimad probleemid Sinu töös?

Ajapuudus, kvaliteetse tööjõu puudus – selliste töötegijate, kes tunneksid agrotehnikat, tunneksid loomi, tuleksid hommikul õigel ajal kohale jne. Aga eks ma neid siit lähiküladest leian. Ja muidugi paberimajandus; kooskõlastused kõigi ametkondadega, peamiselt PRIA ja Keskkonnaametiga. VTA ei taha meilt palju, nemad kontrollivad meid korra aastas.

Millised on suurimad probleemid loomade jaoks ?

Kõige rohkem probleeme tekitavad minu arvates loomadele need inimesed, kes peavad 20-30 looma, aga kes ei ole pädevad seda tegema. Söötmistingimusi ei ole, kasvatavad mätta otsas, pasa sees. See on looma pidamine, mitte kasvatamine. Loomi tuleb kasvatada nagu lapsi – nendega on metsikult tegemist. Näiteks kutsus naaberküla loomapidaja mind appi, sest loom oli vaja tapamajja viia, aga ta oli selle juba närvi ajanud, loom hakkas juba mööda seina üles ronima. Loom peab rahulik olema. Kui ta on endale ja teistele ohtlik, siis tuleb ta lihtsalt maha lasta. Suured kasvatajad, kellel on palju loomi, tavaliselt teavad, mis nad teevad, rikkumiste protsent on suurem just väikese arvu loomade pidajate hulgas.

Kas Sa neile nimed ka paned?

Pullidel on nimed ja nii kümnel kahekümnel lehmal ka.

Missugune see nende eluring välja näeb?

Ammlehmad poegivad veebruaris-märtsis, kolm kuud on nad ainult koos vasikaga, siis lastakse pull karja, et lehmad tiinestuksid. Vasikas võetakse ära üheksa või kümne kuuselt ja ma katsun vasikad alati kohe peale seda ära saata, et nad lehmadgea üksteist ei ei kuuleks. Saadan edasikasvatamisele, pullid nuumale, mullikaid ka aretuseks. Lehmad tiinestuvad meil aastas ühe korra, kõige vanem lehm on olnud vist 18 aastane.  PRIASt ükskord isegi küsiti, et kas tema sünniaasta on ikka õige. Kõik muidugi ei ela nii kaua, tervisega võib juhtuda, poegimisega, ka iseloomu pärast tuleb loomi ära saata.

Kuhu?

Kohalikku tapamajja saadan üksikuid loomi, praaklehmi näiteks; noorloomad lähevad kogumiskeskusesse. Enamus läheb sealt edasi Euroopasse, Poola näiteks. Türki ei ole nüüd läinud, sest seal olid piiril probleemid ja ma ei pea silmas heaolu probleeme. Loomade heaoluga on probleeme ühe koormaga tuhandest ja need on pigem Lätist, Leedust või Poolast pärit koormad. Kokkuostjate vaheraha ei ole nii suur, et nad saaksid pidevalt riske võtta. Aga igasugu asju juhtub, näiteks tuleb kokkuostukeskustest aegajalt loomakasvatajatele teateid, et ärge saatke siia tiineid mullikaid, nad hakkavad sünnitama. See on jälle see pädevuse küsimus, millest ma enne rääkisin.

Aga piimalehmade vasikaid ju saadetakse ka ära. Vahel isegi paaripäevaselt?

Mulle tundub, et kahenädalaste saatmine ei ole ilmselt parem kui paaripäevaste. Ema juurest võetakse nad niikuinii kohe ära. Ja neid pisikesi on tapamajas ikka küll nukker vaadata. See on üks tobe koht kogu selles asjas.

Kuidas loomi tapetakse?

Veis läheb omaette boksi ja tapetakse poltpüstoliga, mis läheb läbi seljaaju. Täiesti humaanne. Halal tapmine ei ole humaanne, loom ju tunneb kõike. Ka liha kvaliteet on halvem, stress verelõhnast jne.

Räägi võõrutamisest ka, lehmad on kurvad kui vasikaid võõrutatakse?

Nad ei ole kurvad. Kõige parem on vasikad järgmisel päeval ära saata. Ja lehmadel on lihtsalt piimapitsitus, tahavad leevendust, söötmine on instinkt. Ja vasikad on lihtsalt harjunud. Lehma mälu on lühike, kui nad oleksid kurvad, siis nad hüüaksid vasikaid veel kauem. Mälu tekib neil  minu arvates 10-15 aastaga. See on teadlaste teema, kas nad on kurvad või ei ole. Ma ei usu kui keegi ütleb, et nad on kurvad ega ka seda, et nad ei ole kurvad.

Millised on Sinu infoallikad, usaldusväärsed infoallikad, kust Sa loomade kohta infot saad?

No meedia ikka. Koolitusi loomade käitumisest ei ole just palju, heaolunõuetest on natuke olnud. Aga võiks olla; toodang ju kukub kui loomadel on stress.

Mida Sa tunned kui loomi auto peale laetakse?

Minul ei ole mingit tunnet. Võibolla siis on kui vanemad lehmad lähevad, aga ega see ka parem ei ole kui nad vanadusse ja haigustesse surevad. Aga ema hoiab eemale. Naised üldse ei taha juures olla kui loomi ära saadetakse.

See ei sõltu ju soost?

No sõltub ikka…

Mida loomakaitsjatest arvad?

Sinusuguseid hulle on ju vaja.  Eestlased ei ole nii radikaalsed kui mujal, ei käi ennast lautades kinni sidumas. Tasakaal peab olema; peab olema neid, kes kaitsevad, sest on neid, kes rikuvad. Minul ei ole nendega probleeme ja ma ei karda neid.  Eestis peaks olema loomakaitse rohkem riigi poolt organiseeritud, lemmikloomade pidamise üle ei ole ju mingit kontrolli, kariloomi peab kontrollima, aga lemmikloomi mitte. Keegi ei tea, mis seisus on näiteks minu koer. Ja kui keegi kaebabki, siis teha ei saa midagi. Loomapatrulli on vaja. Ja mulle üldse tundub, et loomade pidamiseks oleks inimestel vaja luba; lastesaamisel samamoodi, sest inimesed ei tea, mida nad teevad.

Mida Sa veganlusest tead?

No neid on erinevat sorti. Ühed  ei söö liha ja teised ei söö üldse midagi loomset. Ega ma nendest aru ei saa, kes näiteks muna söövad. Kui oled vegan, siis ära söö üldse. Kui selliseid tekib juurde, siis väheneb ka loomade kasvatamine. Tootmine väheneb ainult läbi tarbimise vähenemise.

Miks neid juurde tuleb, mis neid motiveerib?

Tänu meediale, sest see on popp teema.

Kas midagi veel?

Ja see on väga mugavaks tehtud – poodides on kõiki aseaineid saada, liha pole tarviski.

Mis Sa loomaõiguslaste sellest seisukohast arvad, et loomi ei tohiks üldse ekspluateerida?

Inimene on loomi enda tabeks kasutamud tuhandeid aastaid. Sama kaua aega võtab inimeste ümberõpetamine. Ma ei tea, kas ma ise lõpetaks päris ära. Kui makstakse, siis tegelen teraviljakasvatusega. Aga mulle meeldib ka pull, kes mulle nö taskusse tahab pugeda.

cows-801045__340

Go vegan, Müürileht

 

Metsas elades on posti järel käimine oluline tegevus. Isegi sel juhul kui postkastist iga päev midagi oodata ei ole. Kõige toredam on saada postkaarte ja raamatupakikutseid, ajalehti mul praegu tellitud ei olegi, aga tänu sõpradele käib ajakiri Vegan ja Müürileht.

Müürilehe oktoobrinumber on pühendatud toiduteemale ja eks hakkan sealt loomaõiguslasena ja veganina kohe oma elulaadile tuge otsima ja endale üllatuseks leiangi. Enne kui ma üllatust põhjendan, soovitan täiesti erapoolikult kõige suurema tähelepanuga lugeda Kadri Aaviku ja Ireene Viktori teksti pealkirjaga “Veganid kui “uus terroristlik vähemus””, mille pealkiri ironiseerib muidugi seisukoha üle, mida pigem kannavad paremkonservatiivid.

Muid tekste loen ettevaatlikumalt ja teistsuguse ootusega ja seda tahangi põhjendada. Nimelt on mul aastatega kinnistunud seisukoht, et suhtumine veganlusse on kuidagi seotud inimesi intellektiga. Et kui inimene on kirjaoskaja ja raamatuusku ja lahtiste silmadega ja tegutseb kultuuririndelgi (ja Müürileht on ju nüüdiskultuuri häälekandja, ehkki asi ei ole tegelikult Müürilehes, lihtsalt see leht oli postkastis), siis tal peaks olema veganluse suhtes soosiv hoiak ja veel parem kui ta oleks ka oma tarbimisvalikud eetiliseks muutnud. Sest tal on selleks piisavalt infot ja oskust seda infot analüüsida.

Olen mõelnud nii paljude inimeste puhul, kes on inimõiguslased, feministlike seisukohtadega, loodushoidjad, ökoloogilise jalajälje pärast südant valutavad targad ja ilusad jne, aga kui rääkida nendega loomade õigustest, siis on seda nende jaoks ikka natuke palju ja nende enda valikud neist õigustest pigem ei sõltu. Ma ei tea, miks see nii on ja ei saa sellest aru.

Nii kirjutabki Jaan Pehk millegipärast sellest, kuidas ta Henn Põlluaasa keedab, mis on muidugi hoopis omaette nähtus, eksole, aga ka Aleksander Tsapov küsib juhtkirjas, et kes ei oleks unistanud terve grillitud piimapõrsa allakugistamisest, räägib toiduneuroosidest, sealhulgas peeneks muutunud valikutest, mil näiteks suitsupekiga peenleivast saab falafeliga veganvrapp. – pidades viimast valikut meelelahutuseks, mitte baasvajaduseks – meelekindlaks eetiliseks valikuks. Eks toidunautlejad ja tervisehuvilised on ennegi veganlust kaaperdanud; Facebooki gruppides leidub tihtipeale sõnavõtte, milles eetilised veganid peavad egoveganitele meelde tuletama, millise maailmavaatega algselt tegemist on.

Kõige rohkem infot mind huvitaval teemal saab Tarun Gidwani artiklist, õigemini intervjuust iseendaga, kus ta ilmselt siis teda painanud küsimustele vastuseid pakub. Kuna toidutootmine tekitab 25% kasvuhoonegaasidest…… siis üldiselt on veganid asjast õigesti aru saanud… ja see (veganlus) näib olevat kõige kliimasõbralikum…. aga kõik on suhteline, sest midagi oleneb ju taimetoidu transpordist ja pakendamisest… Aga lugege ise. Seda et veganlust võib probleemseks pidada leiab ka teistest artiklitest ja küllap nii ongi. Banaanide ja aaokaadode eelistamine ei ole tingimata loodussõbralik valik.

Küll leiab Gidwani artiklist meeldetuletuse, et veganite põhiargument ei ole keskkonnakaitse vaid ikka loomade õigused: Ta kirjutab: “Meie soov küllastada oma isiklikke maitseid ei saa olla piisav põhjus tekitada kannatusi ja valu olenditele, kes seda tunnevad. “ Ja nii ongi. Ma loodan, et viimaks ometi intensiivistunud kliimaaruteludes loomade õigused varju ei jää või juba ei ole jäänud.  Ükskõik missuguste protsentarvutuste puhul (et kui suure jalajälje see loomse tarbimine ikka teeb) ei saa loomade kannatusi kõrvale jätta, sest sellele argumendile silma vaadates peab loomse tarbimise lõppprotsendiks olema null.

Nii või teisiti; mõlema teema puhul ei piisa ainult isiklikest vaiksetest valikutest vaid infot nii loomade kui keskkonna kohta tervikuna tuleb levitada igal võimalikul juhul ja kõikidele võimalikele sihtgruppidele. Ja see on Müürilehel minu arvates nii hästi välja tulnud. Artikkel korilusest ju ka. Ja see, kus Britta Talumaa dieedikultuurist kirjutab. Jne.

Aga lause, mille üle naeran südamest on hoopis ühes väikeses nupus ja rääkides hoopis millestki muust on selle lause vorm loomaõiguslastele väga tuttav: “Kui hakkame piirama lehepuhuri kasutamist, peame piirama ka teisi tööriistu!”.

 

why-vegan-fb

Päristööle

Ei teagi kui mitu korda olen endale lubanud, et ei küsi enam annetusi. Ja ometi tegin seda nädal tagasi jälle. Küsisisin toetust sellelesamale blogile siin. Tean, et on terveid valdkondi, mis ilma annetusteta olemasoleval kujul ei eksisteerikski; eelkõige haiguste ravimisega ja laste toetamisega seotud ühingud. Annetustega saab toetada kõike seda, millega inimene ise või riik hakkama ei saa ja ehk siis peabki nii olema. Ometigi on annetuste küsimisel alati kuidagi kerjamise maik juures ja ehk ka sellepärast on vähemalt Eestis head fundraiserit ehk rahakogujat ühingule raske leida.

Kindlasti on asi selleski, millisest ajast me pärit oleme. Meil ei ole piisavalt annetuste vastuvõtmise ja annetamise kogemusi ja arusaama, et uued valdkonnad vajavadki nii selle loojate ohvrimeelsust kui teiste inimeste tuge.

Loomakaitse on üks selline valdkond. Kuna kogu Eesti (ja tegelikult ka igal pool mujal) loomakaitselist tegevust on alustatud vabatahtliku heategevusena, siis tekkis hoiak, et nii peakski olema. Nii mõnegi organisatsiooni ja ka varjupaiga on aja jooksul miinustest välja toonud koledad juhtumid. Kui mõnel loomal on kiiresti abi vaja ja ühing tema abistamiseks korjanduse korraldab, siis saavad makstud ka mõned teised arved. See ei ole muidugi rusikareegel, aga kindlasti on konkreetset raviabi kergem saada kui näiteks tulemuslikult Facebooki postitada, et meil on homme palgapäev, aga raha ei olegi.

On ka neid, kes põhimõtteliselt raha ei anneta, sest jumal teab, mis sellega tehakse, aga asju võib ju küll annetada. Kui tegemist on varjupaigaga, siis on sellisest suhtumisest palju kasu, sest toitu ja muud ostetavat kulub iga päev. Selliste annetajate hulgas on vahel ka (õnneks väga väike protsent) neid, kes varjupaika prügimäeks peavad. Ühe kolleegiga nimetasime neid tekitoojateks. Kui telefon heliseb ja keegi tahab Sulle pööningult leitud poolhallitanud tekke tuua, siis peab vastama, et jaa, ootame. Kui hakkad kohta ja aega kokku leppima, saab helistaja pahaseks, sest ta on juba autosse istunud ja ootab väärilist vastuvõttu ja piiritut tänu.

Pidasin kümmekond aastat Hiiumaal oma kodus varjupaika ja kõige meeldejäävam lugu annetamisest seostub mul meie suurima toetajaga. Üks eakas Hiiumaa inimene müüs mandril oleva kinnisvara ja annetas suure osa sellest varjupaika pidavale ühingule. Rõõm oli suur, palju sai tehtud, aga lepingut me ei sõlminud. See tähendab – me ei leppinud väga konkreetselt kokku, mille jaoks annetust kasutatakse. Umbes aasta hiljem pidin mõneks ajaks mandrile tööle minema – loomadest püsielanikud jäid varjupaika, vabatahtlikud jäid uusi juhtumeid lahendama, mina sõitsin mandri ja Hiiumaa vahet nagu paljud meist. Suurannetaja sai väga pahaseks, sest tema ettekujutuses ei oleks ma Hiiumaalt ära minna tohtinud. Helistas ja kurjustas, et olen oma lapse (kes oli tollal juba täiskasvanu) ja loomad maha jätnud ja endale linna tema raha eest uhke elamise soetanud. Samasuguse pahameelega helistas ta ka minu tollasele tööandjale, kes õnneks segasest jutust välja ei teinud. Elasin linnas Uue Maailma Seltsimajas, istusime sõpradega õhtul peale hirmsaid süüdistusi tossava pliidi ees ja vaatasime mu toakese jäätunud seinu. Soe oli ainult üks sein, sest sellest teisel pool asus majapidamise ühispeldik… Ilmselt ei oleks pahameel vinduma jäänud kui ma oleks Hiiumaale sõitnud, annetajale kommikarbiga külla läinud ja linnamineku põhjuseid seletanud. Mind on aga õnnistatud enesekaitserefleksiga – kui keegi järjekindlalt ebaõiglaselt ründab, siis lähen lukku ja see inimene justkui kaob. Midagi ei tunne. Küllap me lepime abistajaga kunagi teispoolsuses ikkagi ära, sest ta ei tahtnud ju midagi halba, pigem tegi palju head ja mina olin tänamatu. Ja selles asi ongi – kui tegeled millegi nii raskega nagu loomakaitse või muud sama kaalukat, siis ei jaksa koguaeg tänulik olla.

Teine meeldejäänud juhtum toimus aastaid hiljem. Loomade eestkoste organisatsioonis tegelesime ka lobitöö ja poliitikakujundamisega. See on muidugi valdkond, milles igaüks oskab kaasa rääkida, teate isegi, et PR on õhumüümine, poliitikat oskab igaüks teha, meediatööd samamoodi jne. Võibolla natuke isegi on nii, aga üks meie toetajatest oli kindel, et ta teab meist paremini, kuidas poliitikuid mõjutada.  Mõned tema mõtted olid päris ehmatavad ja põhinesid peamiselt hirmutamis- ja häbistamistaktikatel ja oleks kindlasti meie vastu pöördunud.  Mäletan kui toetaja korraldas meile kohustusliku kohtumise teadatuntud erakonna teadatuntud endise meedianõustajaga, kes oli toetajale teene võlgu. Läksime ainult selleks, et esimese kolme minuti jooksul mõlemapoolselt aru saada, et tal ei ole meile kindlasti midagi õpetada. Istusime annetaja meeleheaks muidugi natuke rohkem koos ja arutasime maailma asju. Oli tore, aga raiskasime aega.

Kolmas meeldejääv juhtum oli ootamatu. Olime kutsustud esindama edukat vabaühendust ja rääkima, kuidas püsima jääda ja jätkusuutlik olla. Ürituse elavdamiseks oli teenus tellitud ka professionaalselt õhtujuht-küsitlejalt, kes oli ilmselt oma ülesandest valesti aru saanud või siis talle lihtsalt ei meeldinud vabaühendused. Rääkisime eesmärkidest ja pühendumusest ja tegevustest ja ka annetajatest, mispeale küsitleja kuidagi kinni jooksis ja saalitäie rahva ees kolm korda üritas välja kangutada, et millal me ometi ise raha teenima hakkame. Ei hakkagi.

Eks neid näiteid on veel. Kas või hollandlasest toetaja, kes loobus toetamisest päevapealt kui sai aru, et me ei asutagi kiiresti loomaõiguslaste erakonda nagu Hollandis juba ammu on. Võibolla oleks pidanud seda siiski tegema.

Nagu öeldud, on selliseid valdkondi, mida muudmoodi arendada ei saagi, sest nende esimene ülesanne on teavitamine – muuhulgas ühiskonna teavitamine, et nende tegevust on väga vaja – midagi on väga puudu, olgu see siis varjupaik või kriisiabi. Tegelikult peab ju oma olemasolu vajalikkust rõhutama igaüks, kes konkreetselt mingit hüve ei tooda. Vabaühendustele on kõige parem kombineeritud sissetulek liikmemaksudest, annetajatelt, fondidest, heategevusmüükidest jne. Oleks muidugi hirmus tore kui maailmaparanduslikku tegevust saaks ülal pidada näiteks kohvikupidamisega, aga seegi nõuab ressursse ja ülejääk ei teki lihtsalt.

Kõikide ülalkirjeldatud näidete puhul on ühiseks nimetajaks kommunikatsiooni ja usalduse puudumine. Suurtoetaja küll toetas, aga ei usaldanud loomakaitsjaid, sest mida nood ikka teavad. Varjupaiga toetajal oli omaette arusaam sellest, kuidas varjupaika pidada ja temaga ei olnud piisavalt asju arutatud. Õhtujuht elas välja ilmselt täielikku usalduse puudumist kõigi vastu, kes “kerjavad” Hästi palju on ju seda suhtumist, et kui ikka päris tööd ei tee ja ise raha ei teeni, ju siis on midagi kahtlast. Võibolla sellepärast ongi vabaühenduste kõige paremad toetajad püsitoetajad – need, kes teevad valiku peale infoga tutvumist pikkadeks aastateks ja kes oma igakuist väikest kulutust võibolla ei märkagi. Ja võibolla on ikkagi nii, et kuna loomakaitse valdkond on nii terav ja emotsionaalne ja aeglaselt edasiliikuv, siis on ka annetajad sama frustreeritud kui kaitsjad aegajalt ise on.

Jutu alguse juurde tagasi tulles annan veelkord lubaduse mitte annetusi kaubelda. Toetuse vajajaid on nii palju, et mina nende hulka ikkagi ei mahu. Sain sellest aru siis kui kaks sõpra toetamise asemel töökuulutuse saatsid. Pean päristööle minema ja blogikirjutamise õhtutundideks jätma. Kõikidele aastate jooksul toetajatele olen sellegipoolest mõõtmatult tänulik ehkki see pole võibolla alati välja paistnud.

69271010_579811856095460_4432816659366936576_n

Üks vana raamat

Tänane postitus on täielik haltuura või õigemini – vana rasva peal liugu laskmine. Nimelt sain blogi käimalükkamise puhul mitu head kirja ja ühes neist soovitati raamat kirjutada. Ikka loomaõigustest. Ja siis tuli mulle muidugi meelde, et ühe ma ju olen kirjutanud ja et see tegelikult ei meeldi mulle endale eriti. Peaks vist uue kirjutama või õieti lausa mitu. Ühe sellise, kus on kirjas, kuidas kõik päriselt oli. Ja siis veel ühe sellise, kuidas asjad võiksid olla.

Tänan ka kirjavigade märkajaid ja esimest toetajat. Pikem tekst tuleb homme, aga siin allpool on raamatu link. Kui keegi paberraamatut tahab, siis peab Loomuse poole pöörduma. Järelejäänud eksemplarid on Tallinnas Loomuse/EVSi ühiskontoris tagumises toas, ülemisel riiulil, kastis, mille peale on millegipärast kirjutatud KOLONELIPROUA.

Loomade Poolt

Mida ja kuidas teha

 

Õiendan ühe vana võla. Lubasin maikuus, et hakkan süstemaatiliselt loomaõiguslikku blogi pidama ja kõigepealt kirjutan sellest, miks minu arvates end efektiivseks aktivismiks nimetav loomaõiguslik suund loomadele kasuks ei tule.

Olen lugematul arvul kordi kuulnud seisukohta, et kõik loomakaitsjad peaksid hästi läbi saama ja ühtemoodi mõtlema, sest me ajavat ühte asja. Loomakaitsjate all mõeldakse kõiki neid, kes loomade abistamisega kuidagimoodi tegelevad – päästjaid, hoiukodude pakkujaid, juhtumitega tegelejaid, varjupaikade pidajaid, igasuguste organisatsioonide lihtliikmeid, loomaõiguslasi, eestkostjaid jne. Veganeid vast harvemini ja seda ehk sellepärast, et veganluse otsene seos loomade abistamisega on mõnel meist endalgi ununenud. Sellistest ebakonkreetsetest õhushõljuvatest seisukohtadest, ei olekski mõtet juttu teha kui need ei segaks igapäevast tegutsemist.

Tegelikult ei mõtle loomakaitsjad, sh loomaõiguslased, muidugi kõik ühtemoodi ja mida laiemaks see valdkond kasvab, seda suuremaid erinevusi loomakaitsjate mõttelaadis ette tuleb. Nii nagu ei mõtle ühetmoodi näiteks Eesti poliitikud või sisehaiguste arstid või kas või kooliõpetajad.

Kellel olekski aega süveneda teemasse, mis tundub küll vajalik, aga mitte kõikidesse inimestesse puutuv, sest alles praegu kui keskkonnateemad järjest populaarsemaks muutuvad, hakkab vaikselt ühiskondlikku teadvusesse imbuma arusaam, et loomade ekspluateerimine võib olla saabuva keskkonnakatastroofi põhjus. Läheb aega, enne kui arusaam muutub nii tavaliseks nagu näiteks see, et eluspüsimiseks on hapnikku tarvis.

Üks kehvasti informeeritud poliitik ütles kevadel loomaõiguslaste tegutsemise kohta, et kõik, mida te teete, on tore, aga teil ei ole vundamenti.

Väidan, et on. Selleks vundamendiks on faktidel põhinev seisukoht, et inimestel ei ole õigust loomi ekspluateerida, sest loomad on tundevõimelised (sentient) olendid, kellel on vajadused ja soovid; nad mõtlevad ja tunnevad. Veelkord: Tundevõimelusus tähendab muuhulgas seda, et neil on kannatusvõime. Vundamendi teiseks sambaks on faktidel põhinev seisukoht, et inimesel ei ole funktsioneerimiseks mingilgi määral tarvis loomseid tooteid. Ei ole.

Mõtteviisid imbuvadki ühiskondlikku teadvusesse aeglaselt. Tegelesin pea viisteist aastat vaimupuudega inimeste teemaga ja selles valdkonnas on loomaõiguslusega palju sarnast. 1992. aastal võeti Eestis vastu selline haridusseadus, mis kohustas kõiki lapsi koolis käima. Praktikas tähendas see vaimupuudega lastele seda, et neil tekkis võimalus kooli minna ja riigil ja kohalikel omavalitsustel kohustus see võimalus tagada. Samal ajal alustasid organisatsioonid poliitikakujundamise projekte võttes kasutusele sõnad nagu integratsioon ja kaasamine; viimane puuetega laste tavakooli kaasamise kontekstis. Jättes arutelu, kas kaasamine kõigile sobib ja kui keeruline see ikkagi on, mõneks teiseks korraks, leian, et kõigile võrdsete võimaluste tagamine on tänase inimühiskonna alus. Tolleaegsed poliitikakujundajad jäid endale kindlaks; Jah, me saame aru, et kõiki vaimupuudega inimesi ei saa kohe ja korraga tavakooli saata, aga neil on see õigus.

Käesoleva aasta kevadel  näitasin konverentsil seinale vaimupuuet käsitlevat teksti, mille kirjutas Norra moraalifilosoof Harald Ofstad ja mis algas nii: Kõik vaimupuudega inimesed võivad kogeda lõbu ja rõõmu. …. Ofstad kirjutab, et sõnad nagu “rõõm” “õnn” ja lõbu” tähistavad olekut, mille väärtuse osas on alati üksmeelel oldud. Kui õnnelik olemisel pole väärtust iseeneses, millel see siis on? Ja kui mitte millelgi pole väärtust iseeneses, pole millelgi ka vahendina väärtust. Samal määral kui kui puuetega inimesed kogevad lõbu ja rõõmu, tekib niisiis ka miski, millel on väärtus iseeneses. Et vahendid, mida on vaja puuetega inimese õnnelikuks tegemiseks, on võibolla teised kui puueteta inimete  puhul, ei mängi mingit rolli. Otsustav on rõõm nagu seda kogetakse, mitte see, mis selle esile kutsub. Kuid tänu meie eelarvamustele puuetega inimeste suhtes on meil tihti raske mõista, et see, mida  kogeb, ongi tõepoolest rõõm, kuna selleks rakendatavad vahendid on tihti erinevad nendest, mida meie – puueteta inimesed – kasutame.

Ja nüüd lugege teksti nii, et puuetega inimeste asemel on kirjeldatud loomade oskust lõbu ja rõõmu kogeda…

Konverentsil näitasin ma peale seda teksti sladil ka Slavoj Žižeki tsitaati sellest, kuidas õnn ei ole üldse oluline, aga jäägu ka selle väite lahkamine mõneks teiseks korraks.

Aga nagu öeldud – ühiskondlikud mõtteviisid muutuvad aeglaselt. Näiteks opereeriti kunagi (mõningatel andmetel 1980nda aastani) imikuid ilma anesteesiata, sest arvati, et nende aju ei ole valu tundmiseks piisavalt arenenud.

Eestis ja mitmetes teistes postsovjetlikes riikides alustati loomaõigusliikumisega 2000ndate keskel. Loomaõigused olid jõudnud või jõudmas postkriminaalsesse ajajärku, sest mõlemal pool maakera istusid jõulisemad aktivistid vangis või ootasid kohtuotsust. Viisteist aastat hiljem tundub see juba uskumatu olevat, sest kujutage ette kui keegi praegu Greta trellide taha saadaks. Eks see ole jälle pikem jutt, aga põhimõtteliselt räägivad aktivistid juba 70ndatest peale ühte ja sama asja – keskkond on ohus ja loomse tarbimine on selle üks peamisi põhjustajaid.

Postkriminaalsust on oluline sellepärast rõhutada, et tänu ülemaailmsele loomaõiguslaste jõulisele (loe: jõhkrale) vaigistamisele tuli Eestis väga harva ette otsest tegutsemist (direct action) ja kõige jultunumad teod olid seotud võõrale territooriumile tungimisega. Tänu sellele seaduserikkumisele saadi videomaterjali, mida vaadates ei teki kahtlust, et tegemist oli moraalselt õigustatud teoga. Olgu direct actioniga kuidas on, aga ilmselt just tänu sellele politiseerus kogu valdkond. Otsene tegevus kahjustas enamasti ainult kasumit silmas pidavat tootjat. Kahjustas raha.

Mäletan, et liikumise Eestisse jõudmise alguses rõhutasid aktivistid teistest riikidest, et meiegi ei tohiks minna projektimajanduse teed. Nad pidasid silmas olukorda, mida vabaühendustes (ja ka loomaõiguslik liikumine on ju end vabaühenduste vormi sättinud) ikka ette tuleb. Olukorda, kus liiga palju auru läheb projektide kirjutamisele, raha taotlemisele, aruannete esitamisele ja liigsele reeglite järgmisele. Olukorda, kus raha muutub olulisemaks kui idee. Ometi on minu arvates paljud organisatsioonid seda teed läinud. Kõige lihtsam näide on USAs tegutsev Open Philantrophy fond. Kuna selle fondi pidajate nägemus loomaõiguslusest on utililitaristlik, siis jagavad nad raha neile, kes “päästab” suurema arvu loomi. Kui hakata näpuga järge ajama, siis on see põhjuseks, miks liigagi paljud ühingud kanadega tegelevad. Kanu kasvatatakse ju miljonite kaupa – järelikult päästame või aitame suuremat arvu loomi.

Utilitarismi võib lühidalt seletada niimoodi: Mis tahes olukorras on moraalselt õige tegu selline, mis toob kaasa suurima võimaliku kasu. Utilitarismile nagu igale teisele moraaliteooriale on muidugi algusest peale kõvasti kriitikat tehtud. Nietzsche suurim probleem seoses utilitarismiga oli see, et see hindab kõike, mis toob kannatusi kurjaks ja kõike, mis toob naudigut heaks.

Bernard Williams kirjutab oma teoses “Moraal” järgmist: “Leidub kõikvõimalikke viise, kuidas moraal saab inimese õnne silmas pidada, taandumata seejuures isegi avaramalt mõistetud utilitarismile…..Võib isegi näida, et tänu teatud konservatiivsusele, on utilitarismist abi ja märksa vähem mõistlikule nõudmisele, et kristlusest vabastatud moraal peaks olema suuresti seesama, mis varem kuulus kristluse juurde…..Utilitarismile piisab toimimahakkamisest vaid moraalimaailma minimaalsetest nõuetest, valmidusest võtta arvesse niihästi enda kui ka teiste inimeste tahtmisi…Moraaliprobleeme saab põhimõtteliselt lahendada tagajärgede empiirilise kalkuleerimisega. Moraalimõtlemine muutub empiiriliseks, avaliku poliitika küsimustes aga sotsiaalteadlikuks küsimuseks. Raskus on loomult vaba igasugusest salapärast. …Kõike saab konverteerida õnne mõistestikku…Ikka ja jälle puutuvad niisuguste väärtuste kaitjad (keskkonnakaitsjad näiteks) kokku dilemmaga, kas keelduda sellise väärtuse kvalifitseerimisest, mispuhul seda üldse arvestusse ei kaasata või püüda sellega siduda teatud kvaniteeti.”

Minu meelest kaob utilitarismi uskudes ja tulemusi kalkuleerides käsitlus “loom kui isik” justnagu ära. Selle teooria järgi võiksime ju näiteks loomkatseid teha ohustatud liikidega, sest neid on niigi vähe? Ja inimõiguslased peaksid tegelema eelkõige hiinlastega, sest neid on ju nii palju nagu kanugi? Ja minu meelest on efektiivsed aktivistid käsitlust “loom kui isik” justnagu reetnud. Ei ole ju mõtet loobuda sõna “vegan” kasutuselevõtust ajajärgul kui igal konkurentsis püsida tahtval kaupluseketil on veganlett ja ei ole ju mõtet rääkida kanade heaolust väljaspool puure kui nende tundlike olendite elu läheb “puurivabana” küll grammivõrra paremaks (ka selle üle võib vaielda), aga  mitte oluliselt. Ja selle tulemusena  (ja vabandust, et ma nüüd ilmselt ainult loomaõiguslastele arusaadava asja kirja panen) saavad welfare ja welfur varsti kokku, aga paremaks ei lähe midagi. Ühiskonnas tekib lihtsalt suurem puhta südametunnistuse kujutlus ja selles probleem ongi.

Kliiniline psühholoog Casey T. Taft ütleb oma raamatus, et efektiivne aktivism ei vii sotsiaalsete normide muutmiseni, sest käitumise muutumisel peab olema lõppeesmärk. Veganlus on minimum, mitte radikaalne maksimum. Ja ka rassismi ei saa natuke vähendada.

Muutuste elluviimiseks tuleb endale kindlaks jääda ja osata kompromisse teha. Loomaõiguslastel läks rohkem kui kümme aastat, et Eestis metsloomade tsirkuses kasutamine keelustada. Kompromisse tehti ainult üks: olime nõus sellega, et kõikide loomade kasutamise keeldu veel ei tule, aga metsloomade oma on võimalik seadusesse kirjutada. Ja sellest ettepanekust enam aastate jooksul tagasi ei astutud. Neid inimesi on ilmselt vähe, kes kogu protsessi mäletavad, aga laual oli väga mitu seadusemuudatuse varianti. Nii selline, kus tsirkustes ja muudes avalikes esinemistes oleks keelatud ainult neli loomaliiki, ja selline kus neljale liigile olid lisatud kiskjad. Lõpufaasis vaieldi liikide kaupa läbi neid loomi, kelle avalik näitamine on lubatud ja sellesse lubatud liikide nimekirja taheti lisada ka karusloomad, aga sellega ei olnud loomakaitsjad nõus. Metsloomade avaliku näitamise keelustamisel (va loomaaedades, millel on teised nõuded) kasutati ära ühiskondlikku valmisolekut mõtteviisi muuta.

Polariseerumine on loomaõiguslikus liikumises tegelikult algusest peale olemas olnud. (welfare vs rights või liberation). Aga praegu kui keskkonnateemad on kõigile mõistetavaks muutumas, ei ole mingit mõtet efektiivset mängida. Efektiivseks teeb organisatsiooni professionaalsuse ja empaatiale ja emotsioonile toetuva idealismi (juhul kui loomaõiguslus seda üleüldse enam ongi) hästisegatud segu, kombineeritud strateegiad, järjekindel töö, oskus ühiskondlikke muutusi tajuda ja neist natuke ette vaadata jne.  Aga need peavad olema rajatud ühele vundamendile ja lõppeesmärgile.

Kauaaegne loomade eestkostja Kim Stallwood on öelnud, “Efektiivne altruism on neoliberaalne vastus sotsiaalsele õiglusele. See muundab sotsiaalse õigluse kapitalismi tööriistaks. Efektiivne altruism teeb sotsiaalse muutuse rahaks. See ei ole süsteemi muutmine. See on halva natuke vähem halvaks muutmine ja sestap ebaefektiivne.”

Loomuse konverents - 24