Viirus maapealsest põrgust

See tekst ilmus aprillikuu ajakirjas Vegan. Vaata ajakirja kodulehekülge: https://ajakirivegan.ee/
Küllap me kõik teame, et veganeid on igasuguseid. Inimesed on erinevad ja nende
veganelulaadile pühendumine samuti. Põhjused jagunevad enamasti kolmeks: ollakse
veganid loomade pärast ehk eetilistel põhjustel; teiseks keskkonna pärast, mis puudutab ka nende endi tulevikku; ja kolmandaks tervise tõttu, mis tundub olevat kõige isekam põhjus, aga mitte isekam kui inimese elu üleüldse.
Viimasel ajal on meedia ja ka inimeste omavahelised jutud hirmu ja hoiatusi täis. Majandus vangub, reisida ei soovitata, inimesed on ärevil ja ostavad varusid kokku. Kardetud viirus kasvab ja ehkki on lootust, et suvel viirus taandub, siis ilmselt ainult mõneks ajaks, kuni tuleb  uuesti või tuleb uus ja hullem. Katk on inimkonda ikka laastanud ja oleks rumal arvata, et seda enam kunagi ei juhtu.
Aga elu pole enam endine. Kliimamuutus on loodusliku tasakaalu lõplikult paigast löönud ja kardetud viiruse põhjus on samamoodi inimese mõttelaadi ja hoolimatuse tulemus – viirus on teatavasti väga suure tõenäosusega sündinud Hiinas elusloomade laatadel, mida ilmaasjata maapealseks põrguks ei nimetata. Aina rohkem saab inimestele selgeks, et veganid on aastakümneid õiget juttu rääkinud, sest loomad tõepoolest kannatavad, loomatööstus reostab keskkonda ja loomse söömine ei ole tervislik. Ilma viiruseta ei oleks sellise ebamugava info levik olnud aeglasem.
Tundub, et ma jõuan oma jutuga jälle kohustuste ja vastutuse juurde. Eelmises numbris
kirjutasin, kuidas veganid võiksid rohkem kasside eest hoolitseda, sest nad oskavad seda
hästi, hoolimata sellest, et kassielu nende eetiliste tõekspidamistega mõneti vastuollu läheb. Nüüd jõuan selleni, et veganid peaksid äreva olukorra pärast oma mugavustsoonist välja tulema, sest neil on selleks võimalus. Nad nimelt teavad, mis aitab – see on iga inimese tarbimisvalikute muutumine. Ja ma ei pea silmas, et veganid peaksid oma veganlust veel veganlikumaks süvendama, ostma kriisiks kokku võimalikult palju hästisäilivat vegantoitu ja vahetama võimalikult palju tervislikke veganretsepte. Mõistlik inimene paneb porgandi ja põldoa maha ja kasvatab kapsaid ka, aga ma räägin praegu tegelikult info levitamisest ja aktivismist. Ükskõik, kui ebamugav see ei oleks ja kui valusalt end vastu seina ära ei lööks, tuleks aktivistiks hakata – kirjutada, seletada, õpetada, meelt avaldada, kommenteerida, kampaaniaid korraldada, organisatsioone toetada jne. Sest võib-olla praegu kuulatakse rohkem.
Lugemissoovitus:
Peeter Singer: on aeg keelata turud, kus sünnivad uued viirused (Eesti Päevaleht)

VGKids Sticker Template
630,846,2,3

Kas loomaõigusliikumine vajab revolutsiooni?

 

Kuulasin podcasti, kus sellistele küsimustele otsisid vastuseid loomaõigusliikumise legendaarsed aktivistid Ronnie Lee, Roger Yates ja Jake Conroy. Kui te millegipärast ei tea, kes nad on, siis soovitan nii nagu Roger Yates podcasti tutvustuses – googeldage ja saate kohe teada. Podcasti sisu pole mõtet ümber jutustama hakata, aga kolm aktivisti otsivad vastuseid küsimustele, mida kogu liikumises praegu tegema peaks. Ja mitte ainult praegu. Millised on parimad strateegiad? Kas olulisem liikumisse kaasata veganeid või aktiviste, kes veel ei ole veganid ja võibolla ei hakkkagi olema. Kas tõhusam on korporatsioonide survestamine või vegankampaaniad? Kas need saavad koos eksisteerida? Kas süüdistada saab inimesi või süsteemi? Kas vegankampaaniaid saab teha ilma teiste tegevusteta – üritused, meeleavaldused, petitsioonid, kodanikuallumatus, otsene tegevus? Kas loomade vabastamine on võimalik kapitalismi tingimustes või on meil vaja uut süsteemi? Kas revolutsioon on võimalik? Miks kasvab veganite arv, aga mitte aktivistide arv? Miks seisab 5000 inimest veganburgeri järjekorras, aga karusnahakaupluse ees on ainult 5? Kui suur protsent veganeid on seda tegelikult ka – filosoofilises mõttes ja kui suur protsent on lihtsalt taimselt toituvad inimesed? Kuidas saaks arendada aktivismi ka maal ja väiksemates linnades, mitte ainult pealinnas? Kas saab teha kampaaniat loomatööstuse vastu kui oled ise selle tarbija? Kas on mõtet teha liiga tugevaid kampaaniaid kuivõrd on oht, et need surutakse maha kuna muutuvad süsteemile ohtlikuks? Kas kampaaniad peaksid seisnema selles, et nõutakse suuremaid puure või puuride kaotamist või pigem on tõhusad kampaaniad vahepealse eesmärgiga? Kas loomaõigusliikumises on raha õiglaselt jaotunud? Kas teie teate vastuseid?

Kuula :siit

91171153_214268349839659_3981601998137982976_n

Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?

See on nüüd natuke teistmoodi postitus, aga kindlasti olulisem kui mõni teine. Keit Paju kirjutas Õhtulehes koroonaviiruse, teiste zoonooside ja loomatööstuse seostest ja küsis selle jaoks ka minu arvamust, millest osa olen siia allapoole kopeerinud. Artiklit saab tervikuna väikese tasu eest Õhtulehele lugeda siit

Artiklis tsiteeritud eesti keelde tõlgitud materjali Elisa Aaltolalt saab lugeda  Loomuse blogist

Loe edasi “Kas loomade söömine viib inimkonna lõpuks hauda?”

Kuna me teame loomadest nii palju

 

See lugu ilmus kõigepealt 27. märtsil Sirbis. Vt siit.

Õigemini on siin kaks lugu. Esimene räägib loomkatsetest ja teine pandeemia ja loomaturgude seosest.

 

Mis juhtub katseloomadega pärast katseid? Maailma teaduslaborites hukatakse praegu kiirkorras tuhandeid katseloomi, kuna teadlased on sunnitud koju jääma.

Juba eelmise sajandi viiekümnendatel kirjutasid kaks inglise bioloogi William Russell ja Rex Burch kolmest R-ist, (ReplacementReduction, Refinement) loomkatsete asendamisest, vähendamisest ja täiustamisest, mis jõudis Euroopa seadustesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2010/63/EL 2013. aastal.[1] Need kolm R-i annavad võimaluse loomkatsetest ajapikku loobuda, sest direktiiv ütleb nii: „Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid tuleks meetodite valikul rakendada alternatiivsete meetodite kasutamise nõude range hierarhia kaudu. Juhul kui liidu õigusaktid alternatiivset meetodit ei tunnusta, saab loomade arvu vähendada, kasutades muid meetodeid ja rakendades katsestrateegiaid, nagu in vitro ja muude meetodite kasutamine, mis vähendavad ja täiustavad loomade kasutamist.“ Nii inglise teadlased kui direktiivi loojad rõhutavad, et loomkatsete lõpetamine on oluline, kuna me teame loomadest tänapäeval juba palju. Me teame, et nad kannatavad. Teadupärast on Euroopa Liidus kosmeetikatoodete loomadel katsetamine juba keelustatud, aga sellega ei kaasne teistes riikides toodetud kosmeetikatoodete müügikeeld.

Loe edasi “Kuna me teame loomadest nii palju”

Räägime kassidest…

See tekst ilmus kõigepealt märtsikuu ajakirjas Vegan.

Kassidest on teiste veganitega raske rääkida. Enamikule meist küll kassid meeldivad ja just loomade pärast on ju enamasti veganiks hakatudki, aga sellegipoolest on neid, kelle pereliikmete hulka kassid kindlasti ei kuulu.

Kassid nimelt vajavad täisväärtuslikuks eluks ja terviseks loomseid valke ja ehkki kuuldavasti on mõnd kassi ka taimse toidu peal peetud, leidub teadmisi selle kohta endiselt liiga vähe. Pealegi – kui kass saaks ise valida, siis ilmselt ta valiks ikkagi liha; kassile teatavasti ei lähe üldse korda, kas ta kedagi kahjustab või ei. Kass on kiskja, kes jahib võimalusel armutult teisi, endast väiksemaid ja nõrgemaid loomi.

Loe edasi “Räägime kassidest…”

Mõmmikud põlevad elusalt

See tekst ilmus esmakordselt veebruarikuu ajakirjas Vegan.

 

Liiga kole on mõelda ja tunda, et Austraalia metsapõlengutes on hukkunud juba hoomamatu arv loomi. Nende mõtete kirjapaneku ajal on ajakirjanduses miljardit juba nimetatud ja peale seda numbrit on lugemine justkui katki jäänud. Miljard on nii suur arv, et sealt edasi lugemisel ei olegi enam mõtet. Pealegi, kuidas üldse kannatusi mõõta? Kas miljardi loomakannatused on suuremad kui ühe looma?

Loe edasi “Mõmmikud põlevad elusalt”

Kõige kergem ja kõige raskem valik

See lühike tekst ilmus 7. veebruaril Sirbi tagakaanel ja vastas küsimusele: Mis tuleb kliimale kasuks? Vt siit.

 

Loomakasvatus on otseselt või kaudselt eri hinnangutel süüdi kuni ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside tekkes,i kõige suurem osakaal selles on veiseliha kasvatamisel.ii Ka teiste loomade kasvatamine ja söömine ei kuluta keskkonda vähem ja lisaks sellele on loomatööstusele omased veel eetilised probleemid, näiteks loomade kannatused, haiguste levik tihedalt koos elavate organismide seas, mitmesugused keskkonnaprobleemid – vee- ja pinnasereostus jm. Järjest enam leiab kinnitust, et taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda paljudesse levinud kroonilistesse haigustesse.iii

Loe edasi “Kõige kergem ja kõige raskem valik”

Kas tunned suutmissurvet?

 

See jutt ilmus esmakordselt 7. veebruari Sirbis. Vaata Siit

 

Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga,1 mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

Loe edasi “Kas tunned suutmissurvet?”

Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal

 

See jutt ilmus esmakordselt  ajakirja Vegan aasta esimeses numbris. Vaata siit

 

Minu käest küsitakse tihtilugu loomaõigusluse ja veganluse algusaegade kohta Eestis. Alati on mul vastates tunne, et olen neist aegadest juba nii palju kirjutanud ja rääkinud, et see pole enam kellelegi huvitav. Tegelikult see on ainult ettekujutus. Pealegi, mina mäletan neid asju ühtmoodi, teistel võivad asjad hoopis teistmoodi meeles olla.

Loe edasi “Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal”

Vabariigi aastapäeva vastuvõtt karusnahavabaks

See jutt ilmus esimesena 6. jaanuari Õhtulehes. Vaata siit.

Peaaegu terve iseseisvusaja Eestis tegutsenud loomakaitseorganisatsioonid on teinud head tööd. Nii loomaõigus- kui ka kaitseteemad on igale kodanikule teada, arvamusi ja hoiakuid neisse on erinevaid ja palju, aga loomakaitsekultuur on kindlasti paremal tasemel kui paarkümmend aastat tagasi. Ilma vabatahtliku tegevuse ja heatahtlike annetajateta seda muidugi juhtunud ei oleks. Isehakanud ja -õppinud (sest muud võimalust ei olegi) loomakaitsjad on kulutanud kümneid tuhandeid tunde, et loomade elu parem oleks, et ühiskond ainult inimese heaolust ei hooliks ning et tänapäevane loomadesse ja kogu keskkonda suhtumine oleks Eestis vähemalt samal heal tasemel kui mujal Euroopas.

Ei saa ju öelda, et Eesti riik seejuures mitte midagi teinud ei oleks. Paljuräägitud näide on seegi, et loomakaitseseadus oli üks esimesi, mis iseseisvas Eestis vastu võeti. Seda on aja jooksul muudetud ja arendatud, kõik Euroopa Liidus kehtivad regulatsioonid kehtivad Eestiski, julgelt kaks kolmandikku omavalitsustest täidab (seda kohustust küll kirudes) hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustust, aga üldjoontes see ongi ju kõik. Eesrindlikuks muudab Eesti ainult metsloomade avaliku näitamise regulatsioon, mille kehtestamisega jõuti tänu tugevale eestkostegrupile ja organisatsioonide omavahelisele koostööle paljudest riikidest ette.

Loomakaitsjad presidendi vastuvõtul

Isegi tagasihoidlike ootuste puhul sellest ei piisa. Suuremate muutuste ootusi kõrvale jättes on siiski palju asju, mida saab ka inimkeskses ühiskonnas väga lihtsate sümboolsete vahenditega teha. Nii võiks näiteks meie president järgmise vabariigi aastapäeva vastuvõtu karusnahavabaks kuulutada. Kuna ta ise karusnahka ei kanna, siis ei oleks selles ettepanekus midagi väga üllatavat, aga rahvusvahelise uudisekünnise ületaks küll, sest tegu oleks presidendi tasemel esmakordse, nüüdisaegse ja keskkonnasõbraliku sõnumiga. Pealegi on tänu Loomusele karusloomafarmide tegevuse keelustamine ilmselt järgmise aasta esimeses pooles riigikogus jälle hääletamisel ja seega annaks presidendi ettepanek suuna ka poliitikutele.

Selgituseks ehk niipalju, et mitte kuskil maailmas ei ole karusnahkade ega muude loomadest saadud toodete kandmine ära keelatud ja seda ei olegi plaanis teha, küll aga ei ole see ammu enam hea toon, saati siis veel riiklikul sündmusel. Mujalt maailmast näiteid otsides saab teada, et Soome presidendipaaril on juba aastaid kombeks loomakaitsjaid ka vastuvõtule kutsuda, mis annab loomakaitsele sümboolselt teiste valdkondade esindajate hulgas võrdse koha. Üks ajaga kaasas käiv uuendus on Eesti presidendil veebruaris toimuval vastuvõtul kuuldavasti küll kavas. Nimelt on ametlikult umbes üks viiendik serveeritavast toidust taimne, sealhulgas ka vegan.

Veganluse selgitamine ja arendamine on nii loomaõiguste kui ka kliimamuutuste seisukohalt esmavajalik tegevus nii kodanikeühendustele kui ka riigile. Riigil on rohkesti võimalusi nii tarbijate informeerimiseks kui ka vajalike muutuste tegemiseks. Eelkõige võiks veganluse olemus olla lahti kirjutatud riiklikes toitumissoovitustes, nagu see on näiteks osas Põhjamaades. Avalikes ja haridusasutustes peaks kindlasti saadaval olema ka veganitoit; taimekasvatuse maksud võiks olla reguleeritud; põllumajandustoetused taimekasvatusele kõvasti suuremad kui loomakasvatusele jne. Esimesed arglikud sammud sarnaste otsuste ellu viimiseks on ju nii mõneski muus riigis ja omavalitsustes tehtud. Näiteks on Helsingi linnavalitsus võtnud eesmärgiks vähendada 2025. aastaks piima- ja lihatoodete tarbimist poole võrra; Uus-Meremaa tervishoiusektoril soovitatakse edendada taimset toitumist; nii Taani, Rootsi kui ka Saksamaa on asunud kaaluma lisamaksu kehtestamist lihale jne.

Pole loomakaitseametit ega -politseid

Kiiremini peaks edasi liikuma ka ametkondade ja organisatsioonide vaheline koostöö. Mäletan, et loomakaitsjad tegid kunagi veterinaar- ja toiduametile ettepaneku, et Tallinnas võiks sõita tramm, mille külje peale on kirjutatud, et nii maaeluministeerium kui ka loomakaitsjad soovitavad lemmikloomad steriliseerida. Tegu ei oleks seadusloome või poliitikakujundamisega, vaid lihtsalt meeldetuletusega ja inimeste teavitamisega, ja sellega ei peaks tegelema ainult loomakaitsjad.

Mäletatavasti ei olnud parlamendierakondade valimisprogrammides just palju loomade kaitsega seotut; küll aga vastas näiteks Keskerakond loomade eestkostjate küsimusele, mida nad järgneval neljal aastal loomade heaks kavatsevad teha, ajalooliste sõnadega, et nad kavatsevad loomade õiguste eest seista. Võimalik, et tehti lihtsalt suuri sõnu, aga võib-olla nad ei kujutanud ette, kui keeruline on olla sellises koalitsioonis nagu meil praegu võimul on.

Nii või teisiti, poliitikutel on aeg oma isiklikud tarbimisvalikud kiiresti üle vaadata, kliimamuutuse ja veganluse seos selgeks teha ja asuda koos loomakaitseorganisatsioonidega uut normaalsust looma. Koos riiklike institutsioonidega läheb see palju kiiremini kui seni. Ehk on õige aeg soovitada sedagi, et muutuma peaks olukord, kus Eestis ei ole loomakaitseametit, loomakaitse õigusvahemeest, loomakaitsepolitseid ega organisatsioonide ametlikku õigust näiteks olla kohtus loomade eestkostja. Olgu nendega ning kõikide sümboolsete ja vähem sümboolsete liigutustega, kuidas on, kõige kiiremini muutub maailm ikka siis, kui inimene ise oma eluviisid ümber teeb. Miks mitte uusaastalubadusena.

Autor on loomade eestkosteorganisatsiooni MTÜ Loomus liige.

vaiksem