Mida sina jõuluajal sööd?

Toidupilte- ja juttu pole kunagi liiga palju, eriti pühade ajal. Söök on meie rõõm ja lohutus, staatuse sümbol ja ka pealkirjas veganitele päris tihti esitatud küsimuse vastus.

Hapendatud seente salat

Proovisin tänavu esimest korda seeni hapendada nagu kurke. Ja tulid ülemõistuse head. Ka klassikaline seenesalat sibulate ja hapukoorega (hapukooreasendaja või toidukoor või majonees) maitseb hapendatud seentest kuidagi paremini kui soolaseentest. Soolaseened seisavad kasvõi mitu aastat, nii et sellest ei ole midagi, et nad jõulu ajal kasutamata jäid. Kuulitalu sahvris on tänavu soolatud, hapendatud, marineeritud, kuivatatud, soolvees hoidistatud ja sügavkülmutatud seened.

Lillkapsapraad

Ahjus tervena küpsetatud lillkapsas sobib lausa jõuluprae asemele. Maitsed imbuvad paremini kui lillkapsas on korraks läbi keedetud, al dente. Aga ashju võib panna ka päris toore kapsa, millele on valatud puljond ja glasuur. Puljongi keetsin ise ja glasuuri tegin sojakastmest, ebaküdooniasiirupist (Kripasti talu ebaküdooniad) ja maisitärklisest. Mul ei tulnud esimese korraga väga hästi välja kuna üritasin kapsast küpsetada oma puupliidi ahjus, aga see ei läinud korralikult kuumaks.

Miks nad nii liha moodi on?

Valgurikkaid taimseid toite on söödud sajandeid ja sajandeid. Tofut, seitanit, tempehit, hummust ja muud sellist kraami ei ole veganid välja mõelnud. Sellel pildil on ka norivorstid ja Bonsoya grillvorstid. Jube head. Kastme teen tavaliselt küüslaugust, sinepist ja toidukoorest. Kõige parem on kuumalt. Pildil on veel omatehtud hapukurgid, mida võiks alati rohkem olla. Nagu ka hapukapsast ehkki seda ma olen küll ainult üks kord algusest peale ise teinud.

Tofusink

Tofusink ehk tofuroast tuleb parem kui tofu juba eelmisel päeval marinaadi panna. Marineerisin kahte erinevat tofut, silken tofut ja Boni küüslaugutofut. Viimane sobis ikka paremini, siiditofu jäägu magustoitudeks. Marineerisin sojakastme, küüslaugu, vedelsuitsu ja apelsiniõliga. Olen alati ka kartulisalatit teinud, aga seekord tegin makaronisalati, mis maitses hea. Värskem ka kuidagi – salatkressi võrsetega.

Salatid ja lisandid

Kokku oli laual 25 nimetust ja suurema osa moodustasid muidugi igasugused lisandid – kõrvitsasalat ja palsamiveiniäädikaga marineeritud peet (Kaevusauna talust) ja oliivid, sest need sobisid hästi jne. Proovisin tänavu esimest korda marineeritud seeni kevadistest võluheinikutest teha ja tuli väga hea. Teistmoodi. Kartulitega oleks võinud rohkem vaeva näha, aga kui on mitu küpsetatud ja tugeva maitsega valikut, siis on tavaline keedukartul nende kõrvale ehk kõige parem. Kuna hoog oli sees, siis tegin veel kikerhernejahust ja pärmihelvestest ahjuvormi köögiviljadega. Pohlamoos oli seekord poest. Üks sõber korjas mulle igal sügisel mustikaid ja pohli tänuks selle eest, et ma tema kassidele süüa viisin, aga teda ei ole enam. Peab ise pohli korjama hakkama. Kasside eest hoolitseb tema mees, sest nii oli ingel soovinud.

Veganid söövad nii huvitavaid asju

Meil Kuulil oli tänavu magustoiduks piparkoogitort, mis tuli nii vedel välja, et sobis kausist serveerida. Selles olid piparkoogid, vaarikatoormoos ja kaeravahukoor. Kõik sõime ära.

Natuke enne jõule kogusin veganite Facebooki grupis infot jõulutoitude kohta ja selgus, et veganid on harjunud jõulude ajal nii huvitavaid asju sööma. Siis on rohkem aega nikerdada ja toidutegemiseks tõesti aega võtta. Päris mitmed teevad kapsarulle, sest nende täidist saab varieerida ja neid on mugav ette teha ja näiteks sügavkülma panna. Tehakse ka lillkapsasteike, mannaga praetud ahjukartuleid, baklažaani rollmopse, taimset wellingtoni, nut-roasti, suitsutatud kapsasteike, sojašnitslit, tanguvorste, läätsevormi, ahjujuurikaid, arancisid, hasselbacka kartuleid, erinevaid hapukapsaid, juurselleripraadi sinepikastmega jne. Magustoiduks näiteks rammusat šokolaaditorti või hoopis mandlipiimakreemiga napoleonitorti.

Ja sellega ehk ongi küsimusele, et mida teie siis jõulude ajal sööte, pikemalt vastatud. Järgmine kord saan vastuseks juba siinse lingi saata. Aga kuna tahaksin järgmisel aastal uusi retsepte proovida, siis ilmselt tuleb hoopis uus tekst kirjutada. Pilte ja infot vegantoitudest ei saa kuidagi liiga palju olla, sest see on tulevikutoit.

Filmimine sigalates, lautades, farmides – oma nime ja näoga

See lugu ilmus kõigepealt detsembrikuu ajakirjas Vegan.

Oktoobri alguses läks saates „Pealtnägija“ eetrisse üks lugu, mis jäi justkui suurema tähelepanuta, ehkki oleks seda väärt olnud. Nimelt rääkis seal veganrestorani V peakokk (kes on igasuguse kahtluseta ka maailma parim kokk) Mikk Mägi sellest, kuidas ta omal ajal karusloomakasvandustes filmimas käis. Tõele au andes on ta sellest varemgi rääkinud, aga anonüümselt raamatus „Loomade poolt“, mille Loomus Hooandja toel 2016. aastal välja andis.

„Olen üks neist, kes on nii Eestis kui mujal Euroopas käinud pildistamas ja filmimas karusloomafarmides, sigalates, lehmalautades, kanalates. Laborites mitte. Olen seda teinud pidevalt kaheksa aasta jooksul ja osa mu salvestistest on ka avalikustatud. Enne olin näinud internetis teiste maade videomaterjale ning alati leidus neid, kes väitsid, et see kõik toimub kuskil kaugel – Eestis loomad nii halvasti ei ela. Tahtsin tõestada, et vahet ei ole, kus nad elavad. Tundsin, et kui filmitud on inimeste lähedal, võib see muuta nende mõtlemist. Kogu vajaliku teabe olen selleks leidnud veebist, õpetanud pole mind keegi.

See on teema, millest ei saa oma lähedastele rääkida, ning vaid üksikud neist teavad, millega ma tegelen. Olen mõelnud ka sellele, et võiksin tulla oma näoga avalikkuse ette, öelda: jah, mina olen nende materjalide autor. Aga tunnen, et selleks on veel vara. Ehk otsustan kunagi avalikustada, millega tegelen, kuid praegu muudaks liigne tähelepanu dokumenteerimisega jätkamise keeruliseks. Ma ei ela roosamannas, ei usu, et maailm muutub ideaalseks, aga tahaksin, et rohkem inimesi teaks, mis loomade elus toimub. Usun, et inimestes on empaatia olemas, seda on vaja lihtsalt motiveerida. Juba praegu on üldine suhtumine muutunud loomi austavamaks,” kirjutab anonüümne raamatus „Loomade poolt”.

Miks sa just nüüd oma nimega välja tulid?

Tahtsin meeles pidada neid inimesi, kes on oma aega ja teadmisi salaja filmimisele pühendanud ja kellel ei ole võimalust sellest avalikult rääkida. See võib nende elu mõjutada, mõnel töökohal vaataks tööandja viltu jne.

Neid on kokku kümmekond, täiesti tavalised inimesed, ei ole ilmtingimata loomaõigusaktivistid, võime nendega kokku puutuda ega oska arvatagi, millega nad tegelenud on. Neid motiveeris see, et farmid oli tarvis ära keelustada ja selleks oli vaja videomaterjale. Nad ei ole igapäevaelus strateegid või filmijad. Aga eks nad on õppinud ja katsetanud. Näiteks minu motivatsioon autojuhilube teha tekkis just seoses farmides filmimas käimisega.

Tahan neile aitäh öelda, sest nende osa karusloomakasvanduste keelustamise protsessis on olnud väga suur ja nad väärivad rohkem tunnustamist. „Pealtnägija“ saatest jäigi see minu jaoks kõige olulisem asi välja. Vanameelsetele karusloomakasvatajatele ütlesin seal küll, et maailm muutubki aja jooksul eetilisemaks, alati saab uusi tegevusi välja mõelda. Kui vähegi võimalik, siis lõppevad ebaeetilised tegevused nagu orjapidamine.

Mida sa tundsid?

Ajapikku tekib endale justkui kaitse, mitte päris apaatsus, aga psühholoogiliselt ei häiri enam nii palju. Kasvatad kaitsekihi, aga tegelikult see võib täiesti ootamatul hetkel murduda. Üldjuhul siiski püsib – ilma on seda tööd väga raske teha. Ma ei teagi, kas olen päris läbipõlemist tundnud või näinud, aga sellest räägitakse kindlasti liiga vähe, seda kuuleb hiljem ja eemalt, aga peaksime rohkem omavahel rääkima.

Filmimise ajal olen näinud, kui segaduses paljud loomad on. Nad tahaksid liikuda, aga ei saa. Segaduse juures on kurbus ja valu. Kui loomad on noored, siis on ka rõõmu, aga vanemates enam mitte – noored ei ole aru saanud, mis neid ees ootab. Nad mängivad ja kepslevad, kuid hiljem justkui jõuab reaalsus kohale.”

Filmimiste ajal elasime üle igasuguseid olukordi. Küll oleme kottpimedas eksinud ja porri kukkunud. Inimesi ja koeri me ei kartnud, sest neid on võimalik ära rääkida või ära meelitada. Kõige hirmsam oli, kui kuulsime metsas urisemist ja saime aru, et metssead on meid sisse piiranud. Tol korral me farmi ei jõudnudki, sest pidime sigade eest ära jooksma.

Mõnedki asjad olid meie jaoks naljakad, aga ei tea, kas nad hiljem inimestele rääkides enam on. Naljakaid hetki lihtsalt peab olema, muidu ei saa pingeliste olukordadega hakkama. Mäletan koomilist olukorda, kui me ei jõudnud üht aktivisti hoiatada, et keegi töötajatest on farmis. Meil olid tollal väga odavad walkie-talkie’dja ühendus kadus ära. Nii nägimegi, kuidas vastamisi seisid loomatalitaja ja aktivist, kellel olid sel hetkel rastapatsid maski silmaaukudest väljas. Talitaja ei saanud üldse aru, mis see selline on. Mõlemad ehmusid väga ja jooksid kiiresti minema, üks ühele ja teine teisele poole.

„Muidugi ma kardan, aga mitte pimedat ega külma ega väsimust, vaid seda, mis võib juhtuda. Igasugu võimalikud stsenaariumid keerlevad peas, kui ma seal pimedas seisan. Kuid ega mul hullem ikka ei ole kui loomadel. Ma saan eest ära joosta, ennast välja rääkida, koju tagasi minna. Loomad ei saa. Ja ma ei saa neid kuidagi rohkem aidata kui oma kaameraga, mille kaudu näitan nende olukorda teistele inimestele. Loomade silmadesse vaadata on kõige koledam, seal pole mingisugust lootust. Seda tunnet kardan ma kõige rohkem.”

Kas ka praegu on teemasid ja kohti, mida peaks filmima?

Kindlasti on. Videote tegemise mõte on ju see, et loomakasvatus oleks rohkem avatud. Peaksime rohkem nägema, mis toimub sigalates ja kanalates ja tapamajades ja laborites. Aga praegu ei tegeleta sellega muuhulgas ka seepärast, et on sea- ja linnugripid ja muud viirused. Kui midagi juhtuks, oleksime justkui meie süüdi. See, et pandeemiate levik on nagunii paljuski intensiivpõllumajandusega seotud, on veel omaette teema.

Mikk, mida sa jõuluõhtul sööd?

Jõuluajal on kõige olulisem see, et ma ise ei peaks süüa tegema, kuna tegelen sellega niikuinii kogu aeg. Nii et ma söön ilmselt lihtsalt kartuliputru ja seenekastet, mis on parim toit.

Miku juttu ja tervet raamatut saab lugeda siit:
http://www.loomus.ee/wp-content/uploads/2016/12/Loomade_Poolt.pdf

„Pealtnägija“ saadet saab järele vaadata siit:
www.err.ee/1608361056

582 ja 1

Suvel kuulsin, et varjupaikades on keerulised ajad – loomi on väga palju. Minu küsimuse peale, et kust neid siis äkki nii palju tuli, kostus üks vastus: “Kukk möllab.”. Sellest hoolimata andis Varjupaikade MTÜ talle silmapaistva ametniku tiitli.

Tiina töötab Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja Regioonis loomade heaolu peaspetsialistina, aga selles regioonis teda küll mitte miski kinni ei pea. Somekanaleid jälgides saab teada, kus ja millal Tiina parasjagu on. Tavalise ametnikuga tegemist ei ole, sest kellaajast ja vahemaadest ta ei hooli. Tänavu on tema eestvõttel halbade pidamistingimuste ja väärkohtlemise pärast omanikelt ära võetud 582 looma. Peamiselt küll nn lemmikloomad, aga sekka näiteks ka hobuseid. Numbri teeb suureks see, et endiselt on Eestis võimalik pidada kutsika- ja ka tõukasside vabrikuid. Tiina ja tema meeskond juhindub Loomakaitseseadusest, eelkõige paragrahvist nr 64.

See paragrahv on seal seaduses juba ammu ja ometigi ei ole ma kunagi midagi sellist näinud. Üks kutsikavabrik teise järel tühjeneb, sotsiaalmeedia kihab ja Kukk roomab koos oma meeskonnaga mööda lämmatavalt haisvaid vannitube ja kapialuseid, kuulab sajatusi ja jõuab tihtipeale kella viie ajal hommikul koju.

“Ma olen nüüdseks kõike näinud, aga iga kord on ikka üllatusi ka, Tartus leidsime osa loomi keldrist, puurid olid ämblikuvõrke ja tolmu nii täis, et ma ei saanud esiotsa pimedas aru, mis loomad seal sees on.“ Äravõetud loomad päästetakse tõelisest põrgust – nad kasvavad väljaheidete sees, on alatoidetud, kõikvõimalike aretus- ja tervisehädadega, rääkimata käitumishäiretest, mis sellistes tingimustes alati tekivad. Uutel kaastundlikel omanikel saab olema palju tööd ja kogemusest julgen arvata, et nii mõnigi loomake tuuakse varjupaika paar korda tagasi.

Järvakandist pärit Tiina on õppinud jurist, töötas 22 aastat pangas, siis proovis kinnisvara müüa, aga see pole tema teema; on õppinud ka keskkonnakaitset, meikimist ja rätsepatööd; üksvahe oli tal ka oma moekollektsioon, mida ma näha tahaksin.

PTAst ei teadnud Tiina enne sinna tööleasumist suurt midagi, aga on ajapikku endale kogu süsteemi selgeks teinud või tegemas. Tal on palju ideid, milliseid muudatusi vajab kogu loomakaitset puudutav seadusandlus, sh karistusseadustik ja kindlasti Asjaõigusseadus, kus peaks loomade kohta ikka eraldi peatükk olema. Lisan omalt poolt, et meie seadustel polegi suurt viga kui ainult jätkuks inimesi, kes neid rakendaksid.

“Ma ei tea, kas see inimene oli pea peale kukkunud, kes lemmikloomade määruses koerte aediku suuruse määras”, kritiseerib Tiina määruse kokkukirjutajaid ja tegelikult ka loomakaitse organisatsioone, kes võiksid näiteks loomade ketispidamise keelustamist nõuda. Seda viimast rõhutan ma mõistagi ise, sest ilma aktivistideta muutusi ei toimu. Ma ei tea näiteks ühtegi erakonda, millel oleks korralik loomaõiguslik platvorm. Rohelistel vist tegelikult ikka on. Igatahes ei saa Tiina ketikoerte heaks väga palju peale keti pikkuse mõõtmise teha. “Meil ei ole jälitustegevuse luba, me ei saa käia kontrollimas, kas nende koertega jalutatakse ka”, ütleb Tiina, kelle meeskond oleks loa olemasolul tõenäoliselt valmis ka ketispidajatel kannul käima.  Töö ei saa neil igajuhul niipea otsa, näiteks on mitmed juhtumid lahendatud vanadele vihjetele jäelkontrolli tehes. Seda viimast kuuldes tahavad mu kõrvad pea küljest maha kukkuda. Ma ei arva üldse, et enne Tiinat loomade heaoluga tegelevad ametnikud niisama istusid, aga initsiatiivi ja hoolimist ja entusiasmi oleks pidanud kindlasti rohkem olema. Seda enam, et PTA süsteemis töötavatel ametnikel on võimalik palju rohkem loomade heaks teha kui vabatahtlikel loomakaitsjatel. “Peaasi, et ta läbi ei põleks, “ jagab üks loomakaitsjatest kogukonna hirmu, aga Tiina ise arvab, et seda ei juhtu, sest talle meeldib ka magada ja klaverit mängida ja pildistada. Raamatuid lugeda ka, aga seda ta praegu küll ei jõua.

“Tead, kui ma oleks kokk, siis ma ilmselt oleksin vegan”, vastab Tiina kui ma uurin tema suhtumist veganitesse. “Mul ei ole lihtsalt aega praegu, hea et ma üldse midagi süüa jõuan, aga liha söön ma muidugi järjest vähem, ma pean ju tapamajades ka käima….”. Viimase asjana küsin pigem retooriliselt, et millal me siis laboritesse loomi päästma läheme, viies hilisõhtuse arutelu loomkatsete mõttekuse, eetikakomisjoni, raskusastmete ja selle juurde kui segane on nii seadusandlus kui loomadesse suhtumise kultuur, sest valu ja stressi tunnevad eranditult kõik loomad, ka need, kelle peal endiselt katseid tehakse.

Päris kindlasti ei jää see meie viimaseks jutuajamiseks ja koostööks; ehkki enne tänast oleme telefonitsi ainult ühest, meile mõlemale olulisest loost rääkinud – sellest kui sügisel Hiiumaale väga kehvades tingimustes jahikoeri toodi. Tiina jääb napisõnaliseks kui ütleb, et oleks Hiiumaa ametnikelt rohkem oodanud ja jätab mulle kui hiiumaalasele ilmselgelt midagi rääkimata.

Meedias rääkides rõhutab Tiina alati seda, et tal on meeskond, ta ei tegutse üksi. Oma kolleegidest nimetab ta Diana Siltsi, Magda-Liisa Leppa, Laura Kaljusaart, Kerttu Lindmat ja Hagbard Räisi. Ja politseid, ikka ja jälle samu patrulle, kes teevad oma tööd südamega.

Tegelikult ma arvasin, et PTAle on kuskilt raha juurde tulnud kui hoogsast sekkumisest kuulsin, aga nii ei ole, PTA ei ole moodustanud uut loomakaitse löögirühma ehkki just selline mulje jääb. Rahast ei taha Tiina üldse eriti rääkida kui uurin, kas talle ja teistele entusiastlikele ametnikele ka ületunnitöö kinni makstakse.

Selle loo kirjutamise mõte võiks ju ridade vahelt välja tulla, aga juhul kui ei tule, siis kirjutan puust ja punaselt: Kõik suuremad muutused algavad alati ühest inimesest.

Kobrastega koos

Novembri viimase reede hommiku veetsin vallamajas koprakoosolekul. Täpsemini kohtumisel, kus arutati, mida teha kobrastega, kes on asunud elama Kärdlasse Nuutri jõe suudmesse.

Miks nad seal elada ei või?

Nuutri jõgi asub kõrge üleujutusohuga piirkonnas. Jõe suudme lähedal asuvad mitmed kinnistud, mis kopra tammide puhul jääksid kiiresti vee alla. See on ka oluline lõheliste kudemise jõgi. “Kopra kaitse ja ohjamise tegevuskavas” on kirjas, et osadele (sh kaitsealustele) liikidele (ebapärlikarbile, siirdekaladele ja lõhelistele) on kopra elutegevusel paraku ka negatiivne mõju. Koprad ise ei ole looduskaitse all ja neid elab Eestis umbes 12-13000 isikut.

Ei läinud väga lihtsalt

Koosolekust võtsid osa valla ja Keskkonnaameti ja jahimeeste esindajad. Peale arutamist otsustati, et tuleks pöörduda jahiseltside poole ettepanekuga koprad elusalt kuskile mujale viia. Sinna, kus nad ei sega ja üleujutust ei tekita. Nagu arvata, ei läinud see nii lihtsalt. Selgus, et nii suures jões nagu seda on Nuutri jõgi ei saa kobrast puuriga püüda. Puuriga saab püüda väiksematest kraavidest, kus kopra pesa ette ehitatakse kunstlik tamm ja seeläbi peatatakse vee voolamine teatud ajaks. Kopra pesa käigud asuvad allpool veepiiri ja seetõttu pole jõevette puuride panemisel mõtet.

Kes otsustab?

Tiheasustusalal võib püüda ka väljaspool jahihooaega ja muuhulgas ka kopraraudadega, tiheasustusalal elava metslooma tapmine ei kuulu Jahiseaduse alla.  Muidugi pole Hiiumaa vald esimene, kes peab otsustama, mida teha kui soovimatud isikud, praegusel juhul siis koprad, on valla territooriumile luba küsimata ehitama hakanud. Keskkonnaameti vastavasisulisest kirjavahetusest leian ka soovituse, et kui lubada koprad välja püüda raudadega, siis on mõistlik järgida jahieeskirjas toodud kuupäevi, et tagada väljapüügi eetiline pool, jälgida väljakujunenud eetilist tava (emaslooma ei tohi küttida kui on poeginud, kopra pesakond sünnib tavaliselt aprillis-mais). Nuutri jõel on tegemist pigem noorte loomadega, kes laiendavad oma territooriumi ning praegu on nende väljapüük veel suhteliselt lihtne.

On ka teisi võimalusi

Eestis ei ohusta kobrast kui liiki väljasuremine. Aga on küllalt neid kohti, kus proovitakse kobrast loodusesse tagasi tuua. Allolevatelt linkidelt saab lugeda, miks on kobras kasulik loodusele, elurikkusele, turismile, Sellest ka, et ta on taimetoitlane, kala ei söö.

https://www.wildlifetrusts.org/saving-species/beavers, https://www.thenakedscientists.com/articles/science-news/benefits-beavers

https://www.nature.scot/doc/management-framework-benefits-beavers

Nii et on üsna mitmeid põhjuseid, miks otsitakse uusi võimalusi, kuidas kobrastega koos elada. Julgen arvata, et see aeg, mil iga ettejääv metsloom maha löödi, on möödas või mööda saamas.

Lisan mõned näited ehituslikest võimalustest:

https://en.wikipedia.org/wiki/Beaver_pipe?fbclid=IwAR0KcHp_mJpiw3Jjh1QnSfEGtJRWSvWC9xvEDuyTNEJEBf2CxNx_xQup4pw

https://en.wikipedia.org/wiki/Flow_device?fbclid=IwAR2G-tXe58cCw2XFl8pDhS0C8v6S-Z0bUtQYW5GpV_nN35G_k6l_SJt_LuU


Mõtteviisi muutus

Kui tähele panite, siis ülevalpool on mainitud “väljakujunenud eetilist tava”. Loomakaitsjate ülesanne on seda tava ja kogu eetilist paradigmat muuta. Minu asi ei ole öelda, et kobraste tapmine on ok. Muidugimõista on tegu keerulise olukorraga, kus asjaosalised lähevad peale paari arutelu lihtsama vastupanu teed. Muidugimõista läheks uute võimaluse läbivaatamine, katsetamine ja elluviimine kõvasti kallimaks kui kobraste mahanottimine. Meil on juba olemas looma- ja looduskaitseseadusandlus, mis nõuab, et loomi tapetaks võimalikult väikeseid kannatusi tekitades. Selle tava järjepidev rõhutamine ei ole minuarvates loomakaitseorganisatsioonide vaid pigem ametkondade järelevalve ülesanne. Mul pole ka kahtlust, et enamusele asjaosalistest ei meeldi vastuvõetud otsus ja nad peavad seda raskeks ja ebamugavaks. Vähemalt korraks. Aga kui prooviks midagi uut? Kui prooviks midagi sellist, mis näitaks Hiiumaad hoopis uuest küljest? Et ongi olemas selline saar, kus proovitakse loodusega kooskõlas elada?

Kogukonnakass Täpi

Soome parlamendis ehk Eduskunnas on ringlemas seadusemuudatuse ettepanek, mis kohustab vabalt liikuvate kasside omanikke neid steriliseerima ja kastreerima ja registrisse kandma. Tegu on rahvaalgatusega, mille esitasid üheskoos üle 70 loomakaitseorganisatsiooni ja millel on rohkem kui 50000 allkirja. Kissakriisi (kassikriis) on saanud palju tähelepanu ka meedias ja põhjused selleks on samasugused kui meil siin Hiiumaal või terves Eestis. Kasse on liiga palju, neil ei ole korralikke kodusid, keegi ei jõua nende eest hästi hoolitseda ja pealegi on nende arvukuse tõus ohuks loodusele.

Kohustus kasse vaktsineerida, vajadusel ravida, toita ja tegelikult ka mitte oma territooriumilt välja lubada, on Eesti seadusandluses juba ammu kirjas, aga nende nõuete jõudmine kõikide loomaomanikeni võtab arvatavasti veel palju aega. Loomad ja eriti kassid pole ju inimkeskses ühiskonnas prioriteet ja sestap on nende hooletussejätmine justkui lubatud.

Ühtegi seadust ei saa kehtestada siis kui inimesed selleks üleüldse valmis ei ole. Ja valmisolek sõltub eelkõige ikka neist, kes oma peaga mõelda suudavad ja sealjuures ka teisi aitavad. Nii sõltub ka kasside heaolu eelkõige kogukondlikust mõttest – sellest, kuipalju aega ja energiat inimesed iseendast kaugemale vaatamiseks võtavad.

Täpi sündis 14 aastat tagasi Kõpus. Ta on pigem väikest kasvu, valget ja musta värvi, üsna ümmargune, inimesi valiv ja väga iseseisev kass. Täpil pole häält. Lugu räägib niimoodi, et Täpi kukkus kunagi kooli keldris suurde purki, kus ta nii mitu päeva appi hüüdis, et häält enam ei jäänudki. Selge see, et pika aja peale on lugusid veelgi, üks on näiteks selline, et ümmargune Täpi jäi keldri õhutusavasse kinni ja peale seda prooviti tema toiduratsiooni vähendada, et niimoodi enam ei juhtuks. Täpi elab Kõpu kooli territooriumil, teda tunnevad nii endised Kõpu Internaarkooli, Hiiumaa Vabakooli kui ka Noortekodu lapsed. Täpi on steriliseeritud ja aegajalt saab ka parasiiditõrjet nagu iga korralik kass. Täpi elus ei olekski midagi väga iseäralikku kui ta ei oleks kogukonnakass. Ja just seda ta ongi. Tema eest on hoolitsenud 14 aasta jooksul erinevad inimesed, kes on omavahel püüdnud kontakti hoida. Mõistet “kogukonnakass” seadusandlusest mõistagi ei leia.

Just tänu kogukonnale on Hiiumaal nii mõnigi “kassiprobleem” lahendatud või vähemalt lahendamist alustatud. Täpi vend Onku (nimi muudetud) näiteks palus ise Emmaste poe ees inimestelt abi ja tema päästeoperatsioon lõppes hea elujärjega ilusas kodus Kärdlas. Keegi ei tea täpselt, mis temaga vahepeal juhtus ja miks ta Kõpust Emmastesse sattus. Kassikolooniate kokkukorjamisest Hiiumaal võiks ilmselt mitu raamatut kirjutada.

Ka praegu on nii, et ühte Hiiumaa tallu on tekkinud kassikoloonia, millest teavad üsna mitmed Hiiumaa inimesed, eelkõige vist sellepärast, et talu on sõidutee ääres ja nii satuvad teele ka kassid. Kolooniaks saab nimetada kasside kampa, kus on üle kümne kassi, kes on steriliseerimata ja seega paljunevad piiramatult. Selge, et neile ei jätku toitu, vajaikku ravi ja asja käestlasknud pererahval pole jõudu ka uusi kodusid otsida. Hiiumaal on üks loomakaitseinspektor ja üks väike varjupaik, mis on Hiiumaa Loomakliiniku osa ja mis päris kindlasti ei jõua kõikide tekkivate probleemidega tegeleda ja ei peagi. Ka vallaametnikud on looga kursis, aga seni ei ole vist päris sekkumiseni jõutud – omanikukohustuste ettelugemine sellisel juhul ei aita. Aitama peaks kogukond, st igaüks, kes kehvasti elavatest ja paljunevatest loomadest teab – inimestega rääkida, abi pakkuda ja muuhulgas meelde tuletada, et novembrikuus saab Hiiumaal kasse valla toetusel tavalisest odavamalt steriliseerida.

Valimislubaduste asemel

Ma ei tea täpselt, kes saab siis raha kui jahimehed Hispaaniast ja Itaaliast siia sõidavad. Ma ei tea täpselt, kes hiidlastest jahiseltsidesse kuuluvad ja miks. Ma ei tea täpselt, millised on need koolitused, mida kaugelt tulnud jahimeestele kohapeal korraldatakse. Ma ei tea täpselt, kuidas saab sekkuda kohalik omavalitsus. Ja ma ei tea täpselt, mida teistes riikides jahiturismi vastu tehtud on. Ma ei tunne hästi meil kehtivat ja järjest rohkem reguleeritud jahiseadusandlust. Ma tegelikult ei arva, et on olemas eetilisemat ja ebaeetilisemat jahti, sest jaht tapab ja loomad tahaksid elada. Aga ma olen näinud, kuidas jahimees kährikut tapab ja seda ei olnud tarvis teha. Ja seda ei olnud tarvis niimoodi teha nagu ta tegi. Võibolla see oli siis ebaeetilisem kui nt metssigade tapmine, kes põllud segi tuhnivad. Aga kindel ma selles küll ei ole.

Kindel olen hoopis selles, et tegelikult saab kuidagi teistmoodi. Ja jahiturismi küll tarvis ei ole, ka inimesele ja sellele rahasaajale mitte. Jahiturism on moraalitu, kasutu ja mõttetu tegevusala, mida ei ole inimesele ei fuktsioneerimiseks ega meelelahutuseks tarvis. Ei Hiiumaal ega ka kusagil mujal mitte. Selles olen ka kindel, et muutuvad ainult need asjad, mille muutumist võimalikult palju inimesi ootab. Ja praegu on see hetk käes, mil jahiturism hakkab vastu kriitilisele massile inimestest. Mulle väga meeldis Põllumajandus- ja Toiduameti ametniku vastus ERRi ajakirjanikule seoses Hiiumaale toodud jahikoertega – Vastutavad kõik, kes selle asjaga seotud on.

Laiendaksin vastutajateringi aktivistile omaselt veelgi – Vastutavad kõik, kes teavad. Kui kellelegi liiga tehakse, siis ei ole võimalik, et vastutab ainult ametnik või ainult jahimees või ainult vägivallatseja. Ma päriselt usun, et kõik peavad sekkuma.

Nii et kui keegi teab, kes jahiturismi eest raha saab, siis öelge neile, et nad ära lõpetaksid, sest jahiturism ei ole midagi sellist, millega teiste inimeste imetlust või heakskiitu teenib. Need ajad on möödas. Ja mis puutub selle väikese teksti alguses loetletud teemadesse, millest ma midagi ei tea, siis luban, et teen need asjad endale selgeks. Ja mõtlen välja, mida saab teha. See võtab kindlasti palju aega, nii nagu võttis aega näiteks metsloomade avaliku näitamise keelustamine või karusloomafarmide keelustamine. Ometi on need nüüd tehtud. Ja seda võib ka neile edasi öelda.

Foto on leitud internetist – Saarte Hääle arhiivist.

Keskkonna päästmiseks tuleb teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonda arvestades elama õppida

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan oktoobrinumbris.

Tänavu kevadel elasin läbi ebameeldiva olukorra ühega naabritest. Pean meie külarahvast väga lugu, aga seekord läks asi käest. Ähvardasin minema kolida, justkui see kedagi huvitaks. Ja muidugi ei kolinud.

Nimelt hakkas naabrimees endale parki rajama. Meie maatükkidel on ühine piir, tema elab küll kaugemal, aga metsane tükk on siinsamas, mu akende all. Pargi rajamine seisnes metsaaluse “ilusaks” tegemises, mistõttu kolis enamus linde minu poolele üle ja mootorsae jõrin ei lasknud mul öövahetuste järel magada.

Aga kõige rohkem häiris mind tegevuse mõttetus. Ta ei teinud pliidipuid, ei rajanud teed või õueala kodu juurde ega andnud akendesse valgust. Võsa võeti suuremate puude alt maha, põletati sealsamas, minu õiendamise peale küll natuke kaugemal. Eks see oli konflikt põlvkondade ja maailmavaadete vahel. Iseenesest ei teinud ta ju midagi valesti. Kõik seadusega lubatud, tema maa, tema aeg, tema saag ja kütus ka.

Just sellise kasutu looduse raiskamise vastu on oma tekstides ka mullu lahkunud Soome keskkonnakaitsja Pentti Linkola. Ta kuulub kõigi aegade mõjukamate Soome mõtlejate hulka, oli n-ö radikaalne keskkonnakaitsja, paduroheline, ökoterrorist, dissident ja mida kõike veel. Linkola programmi järgi peaks inimkond radikaalselt vähenema ja eluks vajaliku hankimine tuleks miinimumini viia. Inimene võiks süüa ainult seda, mida ta kodu ümber kasvatada saab, liiklusvahend on jalgratas, kodusoojus kõige rohkem +18, laenu ei tohi kellelegi anda, lapsi pole tarvis, lemmikloomi ammugi mitte, ka haridust ei ole kõigile vaja, sest enamiku puhul on see täiesti kasutu. Pealegi oli Linkola arvates selleks programmiks juba liiga hilja. Maailma lõpp on tema arvates juba toimunud.

Rahvusliku Ehituse Selts andis tänavu eesti keeles välja Pentti Linkola raamatu „Teisitimõtleja märkmed” ja annab oktoobri lõpus välja Linkola teisegi teose „Ellujäämise küsimus”. Väikesed omakirjastused on hirmus head, aga natuke rohkem sisutoimetamist ei teeks järgmise raamatu puhul paha. Linkola tekstiga on mõnes kohas üsna kergekäeliselt ümber käidud, et asja mõtet eestikeelsele lugejale paremini edasi anda, ja joonealused märkusedki ei ole päris täpsed. Nii näiteks ei soovi Peter Singer oma teoses „Loomade vabastamine” loomadele inimõigusi ja Leena Vilkka tõenäoliselt ei ole enam ökoanarhismi pooldaja.

„Teisitimõtleja märkmetele” on raamatu kaanel poolehoidu avaldanud mitmed meie nimekad loodusetundjad, nt Kaido Kama, Rein Kuresoo, Valdur Mikita ja hiljuti lahkunud Jaan Kaplinski, kes keskkonnakatastroofist põhjustatud maailmalõppu arvatavasti meist kõigist varem tajus. Kaido Kama kirjutab raamatu eessõnas, et me võiksime vähemalt siin väikeses Eestis väärikaks jääda ja loobuda enesepettusest ja valetamisest seoses kliimakriisiga. Kama kirjutab ka sellest, kuidas teda seob Linkolaga see, et tema nägi oma elu jooksul ära metsad ja siis selle, kuidas neid enam ei ole. Soome ürgmetsadest, nagu ka Eesti omadest, ei ole praktiliselt midagi järel.

Linkola on looduskeskkonna hävimisest rääkinud otse ja keerutamata ning on lugupidamist pälvinud sellegagi, et elas oma sõnade ja põhimõtete järgi – kulutas võimalikult vähe, püüdis kala ja kõndis jala. Mõjukaid teisitimõtlejaid ja otserääkijaid on alati kõvasti kritiseeritud ja nii on ka Linkola muuhulgas saanud hävitavat kriitikat sellegi eest, et kuuldavasti pooldas natsismi ja tsiteeris fašiste, ja seda viimast ta tõesti tegigi. Jättes selle teema mõneks teiseks korraks, meenutan Linkola sõnu, et märkimisväärne osa inimestest ei oska argimuredest kõrgemale tõusta ja väga väike osa inimesi elab väärikalt ja teeb oma valikuid millegi suurema kui iseenda heaolu järgi. Enesehävituslikku pillerkaari saab lõpetada ainult despootlikult ja käsu korras. Inimene ei muutu, ütleb bioloog. Ja eks sellele on raske vastu vaielda.

Muidu on Linkola jutus vastuolusid küll. Veganid, kelle maailmavaadet ta paistab ainult pealiskaudselt tundvat, on loodusmehe eritähelepanu all sellegipoolest. Näiteks leiab ta, et veganite argument loomasööda all oleva maa muutmise kohta inimtoidu kasvualaks ei pea vett, sest suurel osal maast ei saagi toitu kasvatada. Samas arvab Linkola, et maanteed peaks üles võtma ja vabanevale alale põllud rajama.

Pentti Linkola on muidugi kogu intensiivpõllumajanduse vastu, loomade puuris pidamise vastu, lemmikloomade pidamise vastu ka, erilise viha alla on sattunud kassid, keda ongi looduslikku tasakaalu arvestades liiga palju ja nende kahjulikest kiskjakommetest räägitakse kahtlemata liiga vähe. See on pikk teema, mida võib loomaõiguslase poolt maksimaalselt kokkuvõetuna kirjeldada nii: 1. Kassid on. 2. Kasse peaks olema kümneid kordi vähem. 3. Kassid ei ole kinnises korteris elades eriti õnnelikud, aga saavad hakkama.

Järsu mõtlemisega Linkola looduskirjeldustes on palju sümpaatset. Ilma igasuguse sentimentaalsuseta oskab ta kirjeldada loodust ja eriti metsa sellisena, nagu see kunagi oli. Ajalukku vajunud metsamajandusvõtete kirjeldusi võiks nii mõnigi metsaärimees lugeda. Nooremapoolsed ilmselt ei teagi, et oli aeg, mil lageraiet ei tuntud. See oli mõeldamatu.

Sümpaatsed on ka harvad austusavaldused loomadele, näiteks kaladele, keda kalamees ise tarbib. Aga see on ikkagi võõrastav – mulle tundub, et see õõnes ja paljukorratud austus loomade vastu, kes ära süüakse, on samuti ajalukku vajumas.

Linkola arvab, et loomakaitsjaid paneb valesti mõtlema meie kultuur, kus surm on midagi hirmsat ja sellest tuleb igal võimalusel hoiduda, ehkki see pole võimalik. Aastaid ebamugavat ravi saavaid lemmikkasse tundes leian, et Linkolal on õigus. Aga surma ja valu ma ühele pulgale panna ei oska. Ma ei ole kunagi päris hästi aru saanud, miks võib koduloomi valuvaigistusest ilma jätta bioloogide põhjendusel, et metsloomade elu ja enamasti surm on valurikkad.

Mulle tundub keskkonnakaitsjate tekste lugedes ikka ja jälle, et tegemist on liiga antropotsentristliku lähenemisega. Selleks, et inimene ellu jääks, mis siis, et ebamugavalt, tuleb päästa planeet. Ja see, et loomad on isikud, kellel on õigused (jah, kassidel ka), kipub kõrvale jääma.

Kui keskkonnakaitseliikumised peale eelmist lainet nüüd uuesti pead tõstma hakkasid, tekkis loomaõiguslastel lootus, et ehk see toob kaasa ka loomade olukorra paranemise, kuna suur osa kliimasoojenemisest on otsesemalt või vähemotsesemalt loomatööstusega seotud. Praegu võib öelda, et see lootus luhtus ja inimese ülemvõim kestab.

Arvatavasti ei jõudnud Linkola koos kõigi teiste tema moodi mõtlevate looduskaitsjatega aru saada, et maailm ja looduskeskkond ei tule enam kunagi sellisena tagasi, nagu see kunagi oli. Ürgmetsamassiivide tuhandete kilomeetrite pikkuste ökokoridoride ja kalu täis merede ajad on pöördumatult möödas. Kui midagi looduskeskkonnast veel päästa õnnestub, siis peab inimene igal juhul uutmoodi elama õppima. Ja seda teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonna vajadusi arvesse võttes.

Kuulsin suvel ühel paljudest kriitilise loomaõiguse konverentsidest vajadusest intellektuaalse loomaõigusliku liikumise järele. Ja just seda olekski vaja – liikumine peab lapsekingadest ja stagnatsioonist välja tulema, leidma ühisosa keskkonnaliikumistega (ja vähemalt 80% seda ühisosa ju ometi on) ja tõsiselt inimlikku tarkust (mitte ülemvõimu) kasutama hakkama.

Aga Linkola raamatute juurde tagasi tulles tsiteeriksin lõpetuseks üht lühikest lõiku. „Ma olen visa. Ravin depressiooni välja ja jätkan,” kirjutab radikaalne mõjuvõimas looduskaitsja, tuletades meelde, kui palju võib üks inimene teiste mõtlemist mõjutada süsteemiväliselt, kuulumata ühtegi akadeemilisse ringkonda või erakonda, ainult oma loodusearmastuse ja tugeva isiksusega.

—————————————–

Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed” – Rahvusliku Ehituse Selts, 2021

Õpik tulevasele loomakaitsjale ja töövahend juba edasijõudnutele

See lugu ilmus kõigepealt Postimehe raamatuportaalis. Vt siit.

Eelmisel aastal tähistas loomakaitseorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (People for the Ethical Treatment of Animals, PETA) neljakümnendat sünnipäeva ja kuna PETA kauaegne president Ingrid Newkirk on kaua loomade kohta lugusid kogunud, otsustas ta osa neist juubeli puhul raamatusse panna. Veel samal aastal ilmus raamatust ka eestikeelne tõlge, mille pealkiri on «Loomkond».

Raamatu tõlkija Elina Adamson jutustab nii: «Kui pealkirja otsustamiseks läks, siis ei tahtnud jääda lihtsa variandi «Loomariigist» juurde. Inglisekeelne «Animalkind» kannab endas märksa rohkem nüansse. Ja kuna raamat ei rääkinud niivõrd loomariigist ja loomadest, vaid hoopis sellest, miks ja kuidas nende vastu hea ja lahke olla, (mankind/animalKIND – kind tähendab inglise keeles lahke), siis tahtsin seda signaali pealkirja ka sisse jätta. Rõhutada seost inimlikkusega, inimkonnaga lootuses, et võibolla tekib just selle uitsõna kaudu lugeja peas küsimus, mis see inimlik loomade kohtlemine siis õigupoolest on ja kas inimkonda saab üldse inimlikuks nimetada.»

Ja tõepoolest, peale huvitavate faktide on raamatu teises pooles hulgaliselt kirjeldusi ja nõuandeid selle kohta, miks ja kuidas saaks ja peaks loomade olukorda inimesekeskses maailmas parandada.

Augustikuine Zoomikohtumine Ingrid Newkirikiga läks just nii halvasti nagu ma kartsin. Valmistusin, saatsin küsimused ette, aga tegelikult rääkisime planeeritust kauem ja hoopis millestki muust. Peamiselt sellest, miks ja kuidas pühendada oma elu loomade õiguste kaitsele.

Pealegi segas meid äike ja üks väikene koer, kes seda äikest kartis. Ingrid soovitas kohe üht erilist vesti, mis koertele ärevuse maandamiseks selga pannakse. Kui küsisin läbipõlemise vältimise kohta, siis vestisoovitust ei tulnud, küll aga hulk linke erinevate materjalidega. Ja nii see läks. Rääkisin Ingridile, kuidas üks keeruka elusaatusega poiss mandrilt Hiiumaale tuli ja kuidas teda kalalkäikudega harjutatakse. «Oi, aga räägi talle, kui tundlikud kalad on ja mida see konks neile teeb… Ja võibolla oleks hea, kui saaks talle Jonathan Balcombe kalaraamatut lugeda anda?», õpetas PETA president ja rõõmustas koos minuga, et ka see raamat eesti keeles juba olemas on.

PETA meeskonnal on komme teha võimalikult palju koostööd võimalikult kuulsate inimestega, et loomaõiguslik sõnum paljude inimesteni jõuaks. Üks neist on teiste hulgas Iggy Pop, kes tuleb loodetavasti järgmisel aastal jälle Eestisse. Sellest juttu tehes ütleb Ingrid «Oh, ta on selline kullatükk (he is such a sweetheart), alati nõus loomade jaoks midagi tegema.»

Sweetheart tahaks ka Ingrid Newkirki enda kohta öelda, sest ma kujutasin sihikindla ja järsu mainega organisatsiooni juhti hoopis teistsugusena ette, aga kohtusin sooja inimesega, kes teab loomadest ja loomakaitsjatest rääkida. Mul ei õnnestunud temalt välja kavaldada mitte ühtegi kriitilist märkust nende aadressil, kes PETA suunas kriitikat teevad, ega ka inimeste suunas, kes loomadest ei hooli.

«Radikaalne on minu meelest nii negatiivne sõna. See, mida meie teeme, on mõistuspärane, ja radikaalne hoopis see, kuidas me teisi liike kohtleme, neilt lapsed ära võtame, sundsöödame, naha maha võtame jne», räägib Ingrid Newkirk. «Keskkonnaorganisatsoonid on harjunud rääkima asjadest, mis otseselt ei sunni nende liikmeid midagi omaenese elus muutma, aga Greta Thunberg, ÜRO kliimaraportid ja loomaõigusaktivistide järjekindel surve on lõpuks mõjunud ning neil lihtsalt ei jää enam muud üle kui hakata rääkima sellest, kuidas intensiivne loomapidamine kliimakriisiga seotud on. PETA plakat ütles juba 30 aastat tagasi, et Sa ei saa olla liha ja piima sööv keskkonnakaitsja! Ka sotsiaalse õiguse liikumistega tuleb koostööd teha, sest vägivald tuleb ühest ja samast allikast. Ma ei usu, et meil õnnestub kapitalistlikku süsteemi muuta, aga aktivist saab küll igaüks olla, ehkki keskmisest erinemine võib olla alguses ebamugav. Jagage infot, jätke sobivatesse kohtadesse buklette lugeda, kiitke inimesi, kes on midagi juba teinud, kasvõi oma poodi vegantoitu müügile võtnud – selliseid asju saab igaüks teha,» ütleb Ingrid, kes ise just niimoodi juba aastakümneid teeb.

«Raamatute lugemine on hästi oluline. Mina lugesin Birute Galdikase, Diane Fossey ja näiteks Jacques Cousteau raamatuid ja sain neist loomadest nii palju huvitavat teada, lugesin kodanikuõiguste liikumistest, aga ka Kapten Cooki reisidest, lõunamere saarte jubedast invasioonist. Inimene on ikka selline olnud, et kõik on justkui tema jaoks loodud ja kõik on talle ühekordseks kasutamiseks… Ja Peter Singeri raamat «Loomade vabastamine» (eesti keeles Tartu Ülikooli kirjastus, 2021 september) oli mulle küll silmiavav. Lugesin ja mõtlesin, et just nii olen ma ju mõelnud! Mind nimetati sel ajal Washintoni aukodanikuks või midagi sellist ja ma rääkisin oma tänukõnes Singeri raamatu mõjul plaanitu asemel hoopis sellest, et kui hea kui meil siin laudadel ei oleks loomade kehaosasid…,» meenutab Ingrid Newkirik malbelt.

Kui inimkond tahab loomkonnast rohkem teada saada, siis tasub Ingrid Newkirki (ja ka kaasautori Gene Stone, kes töötab tegelikult farmiloomade varjupaigas) raamatut lugeda. See on nagu õpik tulevasele loomakaitsjale ja töövahend juba edasijõudnutele, kes ei jaksa ehk alati ja igas situatsioonis kõikidele rääkida, mis nende loomadega siis õieti on, et neid kaitsma peab.

Loomade õigused ja kliima soojenemine

See jutt ilmus kõigepealt 3. septembri Sirbis. Vt siit.

Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. See plaan on saavutamatu, kui loomatööstus senisel kujul jätkab.

Kuigi esmapilgul ei pruugi loomaõiguslus kliima soojenemisega haakuda, on need omavahel vägagi tihedalt seotud. Juba 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti, millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes nii põhjalikult ja laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel kohal. Mõni aasta tagasi teatas ÜRO, et maailmal on ainult mõniteist aastat aega reageerida, et ära hoida kliimasoojenemisest tingitud katastroof. ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Samal ajal suureneb aasta-aastalt loomade tapmine järjest halvemates tingimustes. Tänavu tapetakse umbes 80 miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, mis tähendab seda, et sajandi keskpaigaks peaksime olema jõudnud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise madala tasemeni. See plaan on saavutamatu, kui loomatööstus senisel kujul jätkab. Pealegi on loomatööstuse tekitatud kasvuhoonegaaside protsent tõenäoliselt suurem, kui on ÜRO raportis kirjas.*

Katsed loomatööstust reformida

Kuid mida siis teha? Kolme strateegiat, mida pakuvad nii loomaõiguslased kui ka tööstus, on oma esinemistes ja artiklites kritiseerinud Merceri ülikooli professor Vasile Stanescu.

Esimene neist on liikumine kohaliku, humaansema ja loomi vabamalt pidava tööstuse poole ning toetub osaliselt uskumusele, et sellised muudatused mõjuvad ka keskkonnale positiivselt. Stanescu väidab, et nii see siiski ei ole, sest kui eelistada väikeseid kohalikke farme, läheb vabamalt peetavatele loomadele rohkem toitu ja kasutatakse veelgi rohkem maad, ehkki juba praegu on kolmandik maismaast loomatööstuse kasutuses. Teine strateegia loomatööstuse vähendamiseks on nn in vitro liha, mis asendaks tapetud põllumajandusloomadelt saadud liha ja seeläbi vähendaks kliimasoojenemist. Tõenäoliselt see siiski nii ei ole, arvestades energia hulka, mis katseklaasiliha kasvatamiseks läheks, kui jutt on tõepoolest kogu maailma toiduvajadustest. Kolmas strateegia on kõikvõimalike lihaasendajate tootmine sojast, hernevalgust või muust taimsest materjalist, mis võiksid liha turult välja tõrjuda. Stanescu sõnul ei juhtu seda päris kindlasti. Muidugi rõõmustavad need tooted veganite südant ja rikastavad paljude toidulauda, aga peamiselt on tegu siiski veganluse haloefekti ehk nimbusega, mis varjutab teiste toodete küsitavat eetilisust. Turundusuuringud on näidanud, et kui tootja toob turule uue toote, nt Dr Martens hakkas tootma ja müüma veganjalanõusid, siis tõuseb ka tema tavapäraste nahast jalanõude müük. Samal põhjusel müüvad burgeriketid ka salateid, mida müüakse imevähe, aga mis jätavad mulje, et tegemist on rahva tervisega arvestava toidukohaga. Selle teooria kohaselt peaks kasvama ka nt Tere piimatoodete müük, kuna nad on välja töötanud terve sarja vegantooteid. Neid saab, muide, aeg-ajalt loosiga võita, aga loosimises osalemiseks tuleb ühismeedias kinnitada, et ettevõte meeldib.

Mugavaid lahendusi ei ole, võib küll rääkida tapmise vähendamisest või inimeste vabast valikust.

Aga loomade õigused?

Kuid loomi ei vabastata, kui ei leidu neid, kes seda nõuavad. Loomade vabastamise liikumine on sotsiaalse õigluse liikumine, mis lähtub sellest, et iga loom on isik, kellega tuleb arvestada ja keda ei tohi ekspluateerida. Kriitilised loomauuringud (critical animal studies) on aga akadeemiline uurimissuund, mis esitab veganlust pooldavaid argumente. Need kaks tõdemust on loomaõiguste aktiviste ja teadlasi üksteisele lähendanud ja mitmed konverentsid ja kokkusaamised on korraldatud nii, et rääkijate ja kuulajate hulgas on nii ühtesid kui teisi.

Teistes valdkondades nii hästi ei lähe. Loomaõiguslus on uus asi – nii maailmavaateliselt, uurimisvaldkonnana, poliitikakujundamises kui ühiskondlikes aruteludes. Kahtlemata leiab loomaõiguslikku mõtet aegade algusest, aga laiemat, kõigile arusaadavat arutelu ju endiselt ei toimu. Ja ehk sellepärast on raske ka koostöö näiteks keskkonnakaitsjate ja loomaõiguslaste vahel, kuigi nii loomaõiguslased, keskkonnakaitsjad kui ka teised mõtlevad inimesed peaksid moodustama ühisrinde, sest muidu nii lühikese aja jooksul vajalikku muudatust ei tule.

Kuna kliimasoojenemise ja loomatööstuse vahel on väga suur seos, siis on ilmselt aeg neist erimeelsustest üle saada. Tõenäoliselt oskavad mõlemad pooled üksteisele nii mõndagi õpetada ja juurde anda. Millegi tõsiselt muutmiseks oleks vaja veel suuremat vastastikust toetamist ja koostööd. Vähemalt kaks nimekat Eesti literaati kirjutasid elevant Medi surma järel (Medi suri Eestis tsirkusetuuri ajal ja see kurb juhtum viis mõne aastaga metsloomade avaliku näitamise keeluni) temast luuletuse. Pole vist mõtet küsida, mis sellest kasu on ja miks nad hoopis meeleavaldusele ei tulnud. Ebamugavasse aktivistirolli ei saagi kõiki oodata, aga saab loota, et kirjutatakse veel ja veel ja ka loetakse kas või kriitilistest loomauuringutest, mõeldakse kaasa sellele, mismoodi loomi koheldakse, ja ka sellele, mis on kliimamuutuste taga. Kunagi soovitas Eesti aktivistidele raamatute lugemist ka üks loomaaiadirektor, nüüd sai see soovitus laiali saadetud.

Selle kohta, et veganlus kui poliitiline liikumine ka erudiitidele arusaamatuks jääb, nimetavad mõned loomaõiguslased vahetevahel Vseviovi sündroomiks (ärgu lugupeetud professor ometi haavugu), pärast seda, kui mõjukas arvamusliider ühes raadiosaates taimetoitluse kui liialduse kohta märkuse tegi. Asi pole mõistagi ühes ütlejas, olgu ta nii mõjukas kui tahes. Märkus jäi meelde, sest liiga tihti ei saada aru, et veganlus ei ole toiduvalik, vaid midagi palju laiemat. Seesama laiem vajab muidugi ise ka kriitlist vaatenurka ja radikaalset muutust, sest praegu on nii loomade kannatuste suurenemise kui kliimamuutuste valguses tegu pigem kõigile meele järgi olla tahtva, kapitalismi mustrisse sobituda sooviva naiivsevõitu kambaga.

Stanescu ei ole ainuke kriitiliste loomauuringute esindaja, kelle arvates läheks loomade eestkostes vaja sotsiaalsest õiglusest lähtuvat suunda, mille eesmärk on solidaarsus loomaõiguste ja teiste sotsiaalset õiglust taotlevate liikumiste vahel ja mis töötaks vastu spetsietsismile ja antropotsentrismile.

Ühel konverentsil esitati Sydney ülikooli poliitikateooria õppejõule Dinesh Wadiwelile küsimus „mis teie silmad avas?“, pidades silmas hetke või sündmust, mil kriitiliste loomauuringutega tegeleja aru sai, kui ebaõiglane ja kannatus­rohke on mitteinimloomade elu. „Nad ei olegi mul avanenud,“ ütles dr Wadiwel, „ma ootan, et tekiks intellek­tuaalne liikumine, milles ma saaksin osaleda, võib-olla siis avanevad.“

* Richard Twine, Emissions from Animal Agriculture –16.5% Is the New Minimum Figure. – Sustainability 2021, 13(11), 6276. https://doi.org/10.3390/su13116276

Pildiallkiri: Loomade vabastamise liikumine on sotsiaalse õigluse liikumine, mis lähtub sellest, et iga loom on isik, kellega tuleb arvestada ja keda ei tohi ekspluateerida.

Miks ma Viljandis viinereid jagasin?

Nädal tagasi, eelmisel laupäeval, seisin koos teiste aktivistidega Viljandi turu väravas ja jagasin inimestele süüa. Õigemini hüppasin, lobisesin, kõndisin, naersin, rääkisin, kükitasin ja vastasin. Sest küsimusi oli palju: Mis erakonda te esindate? Millest need tehtud on? Kus need tehtud on? Kindel, et tasuta? Aga kuhu ma allkirja annan? Miks need tasuta on? Päriselt? Aga kas te ise ka neid sööte? Mismoodi ma neid teen? Mis firma see on? Kas see on reklaamikampaania? Miks te neid jagate? Mille puhul te neid jagate? Kas neid saab ahjus ka teha? Millal te jälle jagate? Kas need on vegan?

Mõtlesin, et kümmekond aastat tagasi oleks küsimusi kindlasti veel rohkem olnud ja võõristust ja pahameelt ka. Seekord eriti ei olnud; üks suure kõhuga onkel küll kurjustas, et miks me tööle ei lähe, sest Viljandis ei viitsi keegi isegi teid ehitada, isegi ukrainlased mitte. Aga eks me ju käime tööl ja teid ehitada eriti ei oska ka. Teine pahas tujus onkel teatas, et ta ei söö neid raha eest ka, aga me ei hakanud vastupidist tõestama. No et äkki raha eest ikka sööb.

Rõõmsaid inimesi oli kõvasti rohkem. Neid, kes tänasid, õnne soovisid ja rõõmustasid, et midagi saab tänapäeval niisama ja tasuta ja just Viljandis selliseid asju toimub. Kingitusi toodi ka natuke, näiteks hästi häid ploome sealtsamast turu pealt ja öeldi lihtsalt, et loomaõiguslased teevadki head tööd.

Me keegi ei saa aktivismi eest palka ja keegi tõepoolest maksis nende viinerite eest. Ingrid Newkirk, PETA (people for the Ethical Treatment of Animals) president, nimelt arvas, et see oleks loomaõiguste sünnipäeva puhul tore aktsioon ja nemad teevad USAs selliseid, et inimestele taimset toitu tutvustada. PETA maksis need vorstid kinni ka. Õieti küll osaliselt, sest BonSoya, kust grillvorstid ja hernevalgust burgerid “Iga teine” (viinerid on minupoolne üldistus) tehtud on, tegi korraliku allahindluse. Inimeste (kõikide inimeste) taimsele toidule üleminek on pikk protsess, keegi ei hakka arvatavasti ühe viineripaki pärast veganiks, aga nii mõnigi saab head toodet maitsta, mida ta võibolla ise poest ostma ei hakka, sest lihtsalt ei tule selle pealegi. Nii mõnigi näeb, et veganid ei hammusta ja näevad täitsa terved ja rõõmsad välja. Nii mõnigi saab teada, et veganid ei söögi ainult muru ja kapsaid ja nii mõnigi võibolla mõtleb, et äkki niimoodi süüa ongi tegelikult normaalne?

Pealegi, mis võiks olla päikselisel laupäevahommikul parem kui olla Viljandis? (Kui ma ei elaks Hiiumaal, siis ma elaksin Viljandis). Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta toitu? Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta vegantoitu? Mis võiks olla parem kui jagada päikselisel laupäevahommikul Viljandis inimestele tasuta julmusevaba, taimset, keskkonnasõbralikku, tervislikku, eetilist ja head toitu?